Metsatulekahju siin Goldeni lähedal ei taha kohe kuidagi ära kustuda. Olenevalt kust suunast tuul puhub, sinna poole ka tulekahju liigub.

Peale selle, et sajad elumajad on ohus ja suur ala ära põlenud, on ka Golden linnake enamus ajast väikese suitsuvinega kaetud. Eile pärastlõunal, kui tuuleiilid kohati üle saja km/h olid, puhus tuul kogu selle tossu ja suitsu mägedest alla Goldeni peale. Kõik kohad olid suitsu täis, nähtavus piiratud ja Billie ei julgenud õuegi minna.

Juba sellinne suitsetatud kana tunne on: riided lõhnavad suitsu järgi ja võimatu on suitsu eest ka ära minna.

Varahommikul, kui tuul vaibunud, siis on tavaliselt mõned tunnid natuke nö puhtamat õhku, mida hingata, kuid pärastlõunaks on kõik jälle suitsuvinega kaetud.

Eh, loodan et see tulekahju ruttu kontrolli alla saadakse, kuigi tuul ja kuivus ei pidavat enne reedet järele andma.

Täna hommikul umbes kella kümne paiku sõitsime Denverist lõunapoole. Enne äraminekut märkasime mägedes väikest suitsusammast. Õhtul tagasi jõudes oli aga kogu Golden suitsu mattunud, tee mägedesse suletud ja metsa tulekahju kohe Goldeni linnakese ukse all lõõmamas.

Täna tuli siis teist korda enam vähem korralik lumekogus maha. Ikka selline hulk, et lumelabidaga on, mida õues teha. Roogin lund ja vaatan ringi, lapsed käivad mööda uksi ja siis justkui mingi nõusoleku saanud hakkavad võõraste majade eest lund rookima…

Eh, ma pole ikka veel ära harjunud, et poes toitu ostes võid sattuda lapse otsa, kes sulle siis asju kotti hakkab pakkima või et kui mingi lumekirme maha tuleb, tulevad nad sulle ukse taha ja pakuvad lume rookimis teenust. See tähendab ikka, et kui nõustud, siis pead ka maksma. Mul pole aimugi kui suur see summa on, sest meie saatsime meie ukse taha ilmunud lapsed kenasti minema, kuigi nemad vist väga õnnelikud selle üle polnud. Ju lootsid ikke mõne dollari teenida.

Kuid ma pole kuidagi sellega ära harjunud, poes lähen närvi ja hakkan ise asju kotti pakkima, kuigi peab muidugi aru saama, et kui käitud väga valesti, siis võidakse arvata, et laps tegi miskit. Püüangi siis käituda nii, et nuh olen selline naljakas ja tahan ise oma asju pakkida . Kuid õnneks meie kohalikus King Soopers poes lapsi tööl pole, nii et igapäevaselt ma nendega kokku ei puutu. Samuti saab ju alati ka iseteenindus kassa valida ja siis pole ka kedagi, kes sulle asju kotti pakiks.

Hommikune lumerookimine tehtud ja lähen varsti jälle välja, et uuesti maja esine korda teha. Muidu tulevad nood lapsed ja tahavad ise lund rookida .

Siin Goldenis on hetkel lausa masendav olla. Jõulud ukse ees, aga lund pole ollagi. Esimene aasta kui siinpool korralikku lund pole tulnud. Praeguseks ajaks peaks juba natukenegi lund olema, kuid mida pole seda pole. Mägedesse minnes on lund küll ja inimesed käivad suusatamas, kuid kahjuks ei jõua midagi siiapoole. Sooja on koguaeg 5-12 kraadi vahel ja päike sirab taevas.

Kui siin lumetorm tuleb, siis korraga tuleb ikka nii 20-50 cm lund maha. Goldenis on paar lumehelvest küll sadanud, aga nood auravad enne ära kui maapinnale jõuavad. Ootan siin kannatamatult lumetormi, siis saab lund ja ka vaba päeva, või vähemalt pool vaba päeva , pealegi on tore lumes sumbata. Siinpool pannakse kõik võimalikud asutused kinni kui lumetorm peale tuleb, mis on iseenesest ju hea idee.

Tegin mõni päev tagasi piparkoogi taigna valmis, kuid natuke niru on neid piparkooke küpsetada. Pole veel jõulutunnetki tekkinud.

Aeg on siin Goldenis viimasel kuul nii kiiresti mööda läinud: kõikvõimalikud tegemised ja konverentsid, nii et pole jõudnud midagi blogissegi kirjutada. Kuid lõpuks on siis ka omatehtud juust maitstud ja uued väikesed valged keradki juba koopasse valmima pandud.

Proovisime mõlemaid juuste, nii goudat kui ka manchegot. Mõlemad olid väga hea maitsega ja kui välja arvata, et ehk olid nad natuke rohkem kuivavõitu kui ma oleksin oodanud, olid mõlemad paremad kui arvata oskasime. Gouda oli selleks ajaks kaks kuud laagerdunud ja manchego kuu aega, seega olid mõlemad üsna õrna maitsega. Ideaalis oleks pidanud veel mõned kuud ootama, aga nuh jah. Goudal olid isegi mõned “hiireaugudki” tekkinud, kuigi väikesed. Igal juhul oli mõlemal juustul täitsa erinev maitse, juustu maitse, mitte see tavaline kohupiima juustu maitse. Nii et nüüdseks on meil ka natuke suurem pott ostetud, ikka selleks et korraga suurem juustukera teha .

Lugesin kommetaarist minu eelmisele postitusele, et kahjuks ei saadud tellida aineid minu poolt antud leheküljelt. Ei tea, mis seal siis juhtus, nad lubavad küll kõike igale poole saata.

Kindlasti peaks saama erinevaid baktereid ja laapa tellida ka Eestist või EList, kuid ma ei tea neid lehekülgi. Lisan veel ühe viite leheküljele, kus pole küll pilte, kuidas juustu teha, kuid sisaldab lihtsalt palju head informatsiooni http://cheeseforum.org/default.htm.

Nüüdseks on minu juustutegemine siis täies hoos. Olen teinud kaks kera juustu: gouda ja manchego. Ma ei tea, kas midagi ka välja tuleb, sest maitsta saan neid alles oktoobri lõpus. Kuid valgetest juustualgetest, mis meenutasid lõhnalt kohupiima, on saanud kollased kerad ja päris juustulõhn on ka juurde tulnud. Kõige imelikum minu jaoks on, et need juustukesed tõesti näevad erinevad välja ja lõhnavad ka veidikene teistmoodi. Eks söögitegemisel iga toit lõhna erinevalt, kuid siiski arvasin, et mis suur vahe nendel kodutehtud juustudel ikka olla saab. Nuh, valesti arvasin.

Kõige suurem probleem juustutegemisel tekkis siis, kui pidin leidma koha, kus oma juustualget hoida. Panin esimese juustu alguses külmkappi, kuid temeperatuur oli seal ikka liiga madal. Keerasin külmkapi temperatuuri nii maha kui sain, kuid egas siis ühe juustukera pärast saa kogu toitu raisku lasta minna. Pealegi jäi temperatuur ikka liiga madalaks ja meil pole siin ei keldrit ega muud külmemat kohta. Niisiis vaatasin ringi ja püüdsin leida midagi, millest ma saaksin teha võimalikult sarnase koha tõelisele juustukoopale. Nii tekkiski idee laduda kivid jahutus kasti, panna jäätükid või siis sügavkülmas hoitud pudel veega sinna samasse ja ongi kõik. Mõeldud tehtud.

Meil oli jahutus kastike olemas, ühele poole panin kasti jääga ja teisele poole ladusin kivid. Kuna juuste hoitakse ajalooliselt ikka karbonaatsetest kivimitest koobastes, siis otsisin minagi oma tagavarast (oleme geoloogid, seega alati on mõni kivike kuskil olemas) võimalikult poorsed karbonaadid välja, poest ostsin jahutus resti, kuhu peale juust panna ja nii saingi juustukoopa. Istusin jupp aega ja püüdsin kastis kivisid sättida, ikka nii et õhk võimalikult hästi koopas ringi käiks ja üleliigne niiskus kivide poolt kinnipüütaks. Vot ei tea palju see nüüd siis päris koobast meenutab ja kas kivid said lõpuks õigesti laeotud või ei, aga nüüdsest kutsun oma juustutegu väikeseks juustuprojektiks, sest ma pole enam kindel, kas olen rohkem huvitatud juustu tegemisest või selle tegelikust valmimisprotsessist . Loodan, et juust ikka välja tuleb ja hiljem on mida süüa.

Kogu see asjatamine juustuteo ümber on mulle üsna huvitavaks muutunud. Seetõttu tellisin eelmisel nädalal ka kultuuri, mille abiga tõelist emmentali juustu teha. Emmentali juust peab ühe valmimisosana kolm nädalat toatemperatuuril seisma. Kuid ma pole päris kindel, kuidas see emmentali alge siis ka lõhnama hakkab? Pean hoolikas olema, sest Billie võib arvama hakata, et tegemist on eriti vaimustava delikatess magustoiduga ja patt on seda mitte proovida .

Paar päeva tagasi vahatasin ka oma esimese juustu ära ning nädalavahetusel vahatan järgmise. Vahatamise aeg oleneb konkreetsest juustust. Muidugi võib juustu ka vahatamata jätta ja kasutada teisi meetodeid, eks see ole nii, kuidas keegi tahab. Kuid minu esimene vahatatud manchego juust ei ole just kõige kenama välimusega. Esimese korra kohta käib vast küll .

Eile proovisin teha ka esimest korda määrdejuustu. Täitsa määrdejuustu nägu oli ja maitse oli ka igati hea. Nüüd pean ostma veel juustuteo raamatu. Olen raamatukogust juba mitu tükki laenanud, kuid pole veel leidnud seda, mida päriselt endale ka osta tahaks.

Nii, lõpuks ometi sain siis ka omatehtud juustuga hakkama. Muidugi, ma ei tea, kas see ka välja tuli, sest juust peab nüüd vähemalt kaks kuud järelvalmima, enne kui midagigi proovida saab. Nii on vähemalt gouda juustu retseptis kirjas. Enda arvates tegin kõik nii nagu peab ja mingi juustukerakese või selle alge sain ka kätte.

Ise tehtud juustuteo huvi on mul juba pikka aega. Umbes kaks ja pool aastat tagasi läksin Tartus Linnaraamatukokku. Vaatasin tühja pilguga retseptiraamatuid, ei midagi silmatorkavat. Mul oli neid kodus ka terve hunnik, emalt laenatuid. Nii et tegelikult polnud mul vaja uut laenutada. Lõpuks jäi silma raamatuke juustutegemisest. Hm, pealkiri tundus huvitav, aga ma polnud kuulnud, et keegi oleks minu tutvusringkonnas kodus päris juustu teinud. Sõirad, kohupiimad jne, need oli kõik järeleproovitud endalgi, aga mitte päris hallitusjuustu, Edamit jne. Nii laenutasingi raamatu. See oli tõlge ingliskeelsest raamatust. Pealkirja ei mäleta ja autorit kah ei mäleta. Lugesin ja uurisin neid retsepte, kuid kuna ma ei leidnud poodi, kust osta vajalikke produkte nagu rennet ja spetsiaalseid kultuure (baktereid) ning ettevalmistused Ameerikasse tulekuks hakkasid juba kätte jõudma, siis sinna see jäigi.

Ühel heal päeval tekkis mul aga isu soome Leipajuustu järele. Nii ma siis internetti otsima suundusingi. Leidsin retsepti ja igasugust muud materjali. Siis tuli välja, et internetis on väga palju infot, kuidas kodus tavatingimustes juustu teha. Samuti on hulga raamatuid, mida saab raamatukogust laenutada. Parim viis on ikkagi laenutada mitu raamatut, sest nagu ma nüüdseks õppinud olen, on neil kõigil mingi erinevus. Juusturetseptid on küll kõigis raamatutes samasuguste juustute kohta, kuid mõned nipid või õpetused võivad natuke erineda.

Mõned internetist leitud leheküljed. Sealt saab infot nii juustuteo kohta kui ka vajalikke produkte osta.
Parimaks leheküljeks on http://www.cheesemaking.com/store/

Sellelt lehelt leiab head infot ja üksikasjalikud retseptid koos fotodega http://www.thecheesemaker.com/

http://www.leeners.com/cheese.html võib osta ka kõike muud nt. siidri tegemiseks, õlle tegemiseks, veini tegemiseks jne.

Kuid lehekylgi on veel, kes müüb juustupressi, kes aga näitab kuidas kõike seda ise teha. Üks hea sait on http://biology.clc.uc.edu/Fankhauser/Cheese/Cheese.html. Sellel leheküljel jagab bioloogia professor selgitusi, kuidas kõik ise algusest lõpuni teha. Kellel aga aega, võimalust ja juurdepääs kõigele soovitatule, võib ju ka ise proovida. Mina eelistasin ikkagi osta nö valmis paketi, kuna mul pole kuskilt võtta looma soolikaid või siis mingeid baktereid .

Vaatasin ja otsustasin osta kõvade juustude tegemise komplekti siit http://www.cheesemaking.com/store/.

Kahe päevaga oli komplekt pakina ukse taga ja juustutegu võis alata. Lugesin siis materjale ja lõpuks sain teda, et kõige olulisem produkt on piim . Nuh mitte, et ma seda ei teaks, aga tihti, eriti Ameerikas, ei vasta tavaline poepiim nõuetele. Liiga pikk transpordi teekond, mille tõttu piim võib olla saanud külmakahjustusi või siis kasutatakse liiga kõrget pastöriseerimise temperatuuri. Viimast pole pudelile märgitud, sest kui piim on pastöriseeritud üle 161 F (72C) kraadise temperatuuri juures, siis ei ole see enam kõlblik juustu tegemiseks. Ameerikas müüakse ka palju väga kõrge hinnaga nn orgaanilist piima, mis on tihti kõrgpastöriseeritud. Eh, totaalne jama, sellega pole üldse midagi peale hakata ja samahästi võib ka veest juustu teha.

Kuid alguseks mõtlesin,a et äkki saab ka tavalise poe piima juustu teha. Läksingi poodi ja ostsin galloni (3,8 l) tavalist poepiima, mida ma alati ostame. Mõtlesin, et äkki läheb õnneks. Aga…. ei läinud. Minu esimene juustutegu võttis terve päeva aega ja kuigi püüdsin piinliku täpsusega jälgida kõike, mis ette oli öeldud, ei tulnud minu juustuke just nii välja nagu vaja. Piim kalgendus, kuid mitte sellisel moel, mis juustuteoks vajalik. Nuh ära sõin ma selle kohupiima moodi oleva juustu küll, kuid see polnud ikka see. Sama oleks saanud teha, kui oleksin piima peaaegu keema ajanud ja natuke keefiri või jogurtit sisse pannud, seega ei mingit juustu sellest piimast.

Hakkasin siis tõsiselt vaatama, et millist piima ma peaksin ostma ja kas siin Colorados üldse sellist müüakse, mis juustuteo jaoks sobib. Ostsin piima, mille ma lihsalt kohalikust poest kätte saaksin. Ideaalis, pastöriseeritud, kuid mitte homogeniseeritud piim.

Niisiis asusisn uuesti juustu tegema – gouda juustu. Seekord kallerdus piim väga hästi, kõik tundus minevat nagu õpetustes kirjas. Gouda juust peab aga kahjuks kaks kuud külmpakis järelvalmima. Seega pole mul aimugi, mis maitsega see juustu alge on ja kas sellest ka lõpuks õiget Gouda juustu saab. Vähemalt olen nüüd leidnud piima ja järgmine kord võin proovida juustu, mis natuke rutem valmis saab , nt mozarella või feta või siis montacego juustu. Tahan ka parmesani ja teisi itaalia juuste teha, kuid nende ainuke häda on, et nad peavad peaaegu aasta külmkapis järelvalmisel olema enne kui õige juustu kätte saab. Eks näis. Nüüd pean veel ostma juustu vaha ja õige juustu vorm.

Otsustasime ühel reede õhtupoolikul, et võtame nädalavahetuse natuke kergemalt. Nii läksimegi Goldeni juurest algavatesse mägedesse telkima. Koht ise asub umbes 30 minuti sõidu kaugusel Goldenist nii 9100 ft (umbes 2800m) kõrgusel mägedes, Golden Gate Canyon State pargis.

Kohale jõudes selgus, et seal pargis vabu telkimis platse pole. Kuna tegime ostuse telkima minna alles reede õhtul, siis ei hakanud pimedas enam mingeid erilisi kohti otsima ja peatusime ühes teelähedal olevas telkimiskohas. Pimedas polnud näha ei teisi telkijaid ega ka suuremat loodusest. Panime telgi rõõmsalt ülesse ja otsustasime, et vaatame homme edasi.

Billie jaoks oli see esimene telkimine üldse. Kõigepealt ei saanud tema aru miks ta rihmaga puukülge on kinnitatud, et parem oleks ju niisma ringi joosta. Kui aga magamisaeg hakkas kohale jõudma ei saanud ta jälle aru, miks ta peab sinna väga väikesesse onni pugema . Oli teisel selline naljakas nägu ees . Mina läksin siis esimesena telki ja lõpuks saime ka Billie sisse, aga ta kohe ikka ei mõistnud meie ettevõtmist või selle vajalikkust. Tast on selline linnakoerake saanud. Ikka magaks toas ja hea kui padi ka oleks .

Ühel hetkel ärkasime öösel üles. Keegi luusis ümber telgi. Alguses tundus et karu. Vari oli sellinne. Hiljem nägime aga ka väiksemaid loomi – suurte kõrvade ja pikkade jalgadega. Billie oli vaikne nagu sukk. Ei mingit häält, kuid värises teine nagu haavaleht. Kui Billie poleks niipalju värisenud, ei oleks me vist üles ka ärganud ja ei teaks midagi. Igaljuhul oli Billie varsti meie vahel, ma ei teadnudki, et ta võib end nii peenikeseks teha. Sirutas täies pikkuses välja ja lamas vaikselt nagu hiir, ei mingit häält ega liigutust. Need loomakesed, nähtavasti tegelikult koiotid, nuuskisid üsna kaua meie telki, kuid otsustasid siiski ära minna. Neid oli seal oma kolm või neli. Meie nägime kolme varju, aga kes teab mitu neid tegelikult oli.

Ega tegelikult see ei loe, palju neid seal oli. Koiotid on siinmail väga julgeks läinud. Enam pole loomi, kes neid ära sööks ja inimesed ise kipuvad neid söötma ka. Väga tobe ettevõtmine. Lehes ilmub ikka aeg-ajalt artikleid, et inimesed ärge palun söötke koiotte. Kuid kahjuks nii mõnigi ei kuula või ei mõtle sellele.

Koiott näeb välja küll sellinne kena loomake, tundub, et ah mis ta ikke teeb. Kuid koerad on neile maiuspala. Pistavad teised nahka ja ei loe ei koera suurus ega tõug. Kohalikud jahimehed kirjutavad ka, et tegelikult pole tavalisest koerast isegi üksikule koiotile vastast. Nad on liiga kiired koera jaoks ning vaid tõsised murdjad ja metsikud koerad võivad neile vastu astuda.

Siin Goldenis oleme neid ka näinud. Hulguvad ikka õhtuti linnas ringi. Mitte küll just igapäevaselt, kuid koiotid võis olla üks põhjustest miks Billie alguses USA-sse tulles keeldus pimedas ilma meie juuresolekuta aeda minemast. Nüüd kui oma elukohta vahetasime, käib Billie jälle aias ringi. Peale pesukaru, kes meil aias põõsa all elab ja kellele Billie igapäevaselt proovib selgeks teha, kelle territooriumiga tegu , pole me kedagi teist aias näinud.

Ma kohe ei suutnud. Ma kohe pidin selle raamatu võtma. Raamat ise on kena kaanepildiga “The tax-dectuctible wedding” (Maksusoodustusega pulmad, või midagi sarnast on vist õige tõlge), autoriks Sabrina Rivers, aasaks 2010, Globe Pequot Press.

Läksime täna õhtul raamatukokku. Kuna meil pole siin Ameerikas telekat, siis käime üsna tihti raamatukogus. Meil on küll arvuti jaoks antenn, millega näeme vaid kohalikke Denveri kanaleid, kuid need ei kannata kriitikat. Kui nüüd algusesse tagasi minna, siis raamatukogu uksest sisse minnes nägin kohe sissekäigu vastas oleval riiulil seda imepärast raamatut .

Pidin raamatu kätte võtma ja vaatama, et mis asi see selline ka on. Kuna pulmad on enamasti väga kallis ettevõtmine, siis nagu näha leiab igasuguseid soovitusi, kuidas raha kokku hoida. Alguses tundus, et see ei saa tõsi olla. Kuidas saab pulmadelt maksusoodustust saada? Kuid pean tõdema, et pärast mõningast raamatu lehitsemist ei tundunudki kõik enam nii ulmeline olevat. Jah, erinevuseks vaid see, et ma ei usu, et kõik mis selles raamatus kirjas, annaks ka Eestis ära teha, kuid siin Ameerikas on mõned asjad natuke teisiti.

Samas on raamatus ka palju viiteid erinevatele lehekülgedele, nõuandeid, kuidas raha kokku hoida ja isegi kuidas rahastajaid leida . Igal juhul raamatut läbi lapates ja selle lõppu jõudes pidin tõdema et, eh see naljakas raamatuke polegi nii halb. Kes ei teaks neid peaaegu pankrotis olevaid vastabiellunuid või siis pulma ettevalmistusega kipus olevaid noori, kes ei tea keda kogu selles tohuvapohus süüdistada: kas vanemaid, tulevast abikaasat või hoopis akvaariumis olevaid kalu.

Raamatust leiab nõuandeid kõigeks, isegi kuidas oma mesinädalatelt maksusoodustust saada . Mulle igal juhul hakkas too raamatuke aina rohkem ja rohkem meeldima. Mitte et ma enam oma mesinädalalt saaksin maksusoodustust küsida , aga polegi ju tähtis, millelt maksusoodustust küsida või mille pealt kokku hoida. Tähtis on see, et seda saab teha. Järelikult annab ka igasuguseid muid asju teha.

Siin tuli meelde veel üks naljakas seik. Rääkisin ühe indoneeslasega, kes oli kohe kohe abiellumas. Küsisin siis, et kas tulevad ka suured pulmad jne. Too vastu, eh ei. Ma ei taha suuri pulmi. Ma kutsusin VAID 600 külalist, ema tahtis aga 1000 külalist . Polegi vist suured pulmad, kui arvestada, et need pulmad tehti Indoneesias.

Mai alguses otsustasime teha nädalase reisi lõuna Utahisse, et külastada sealseid rahvusparke. Eesmärgiks oli minna nii Canjonlandi (kanjonitemaa) kui ka Archesi (võlvidemaa) parki. Kuna me polnud seal enne käinud, siis ei teadnud, mis meid ees ootab. Broneerisime endale ööbimiskoha (see on alati vajalik/soovituslik, v.a. võibolla südatalvel, muudel aegadel on seal tohutul hulgal turiste) ja otsisime koha, kus Billie saaks sellel ajal olla, kui meie Utahs oleme. Mõlemal rahvuspargi territooriumil ei ole lubatud koertega ringi liikuda, nad võivad olla vaid parkimisplatsidel ja telkimisplatsidel. Seega polnud meil võimalik Billiet kaasa võtta.

Hiljem, kohaliku linnakese Moab turisti infopunktis saime teada, miks koerad nende rahvusparkide territooriumitel lubatud ei ole. Sügavate kanjonite ja iseäraliku maastiku tõttu on seal juba üle 1000 koera surma saanud. Enamasti ikka nii, et koer jooksis ja jooksis ja siis lihtsalt jooksis kanjonist alla. Mõned viisid ka oma omanikud kaasa. Ise kohapeal olles tundus koerte keeld üsna hea idee olevat, sest üks linnakoer või koer, kes pole kunagi sellises keskkonnas elanud, võib tõesti kanjonist alla joosta. Mõnikord on sellised keelud mõistlikud ja kasulikud nii koerale kui ka omanikule.

Selle lõuna Utahi osa nö pealinnaks on väike linnake Moab. Tavaline lääne linnake – tolmune ja üsna ilmetu. Siit saavad alguse enamus Canjonlandi ja Arches parkide reisidest. Toon siinjuures ära ka paar lehekülge, mis annavad hea ülevaate võimalikest tegevustest ja ööbimiskohtadest (www.discovermoab.com; www.moabguestguide.com).

Väga tore on see, et olemasolevaid looduslikke eripärasid on püütud võimalikult hästi ära kasutada, samas looduskeskkonda säilitades. Alati juhtub, et keegi astub keelust või korraldusest üle või teeb midagi looduses lubamatut. Kuid kogu see informatsioon ja planeering võimaldab parke nautida erinevatel huvigruppidel, alustades täielikest linnainimestest, kes ei taha midagi kuulda looduses matkamisest, invaliididest, lastest ja lõpetades tõeliste loodusfriikidega.

See kõik muidugi maksab, aga nuh, eks turist olegi raha saamise võimalus . Pealgi saab ju ise valida, kus ööbid, sööd või mida ette võtad. Kui raha vähe, siis võtad aga tasuta kaardikese infopuntist ja sead sammud sobivale matkarajale. Neid on seal palju, nii et enamasti leiab igaüks endale sobiva ja elamuse saab samasuguse kui ka rohkem raha kulutades.

Kuna turistide vool Moab lähistel asuvatesse parkidesse vaid suureneb suve edenedes, siis kõik puhkuse ettevalmistused tuleks juba kodus ära teha. Sama kehtib ka ööbimiskoha kohta, eriti kui oled vähegi hinnatundlik reisija. Meie valisime koha, kust oli hea minna nii Canjonlandi kui ka Arches parki – Arch View Resort. Seal on nii kämpingukabiine, RV platse kui ka telkimisplatse, kuid parim oli see, et seal oli ka vesi, dušširuumid ning samuti saime oma telgi päevaks ülesse jätta ega pidanud muretsema, mis sellega päeva jooksul juhtuda võib. Tasu oli 22 dollarit öö. Enamasti tuleb rahvusparkide territooriumil telkimise eest maksta. Telkida võib etteantud kohtades ja tasud jäävad 15-20 dollari vahele öö kohta. Samas võib seal puududa vesi või siis pesemisvõimalused ja käimla. Kuid ise kohapeal käies ja ringi vaadates ei tahaks ma tõesti olla kuskil telkimisplatsil, kus igapäev tohutult inimesi läbi käib ja kus puudub juurdepääs käimlatele või veel hullem, veele. Põõsad on sealkandis madalad ja neid on väga vähe ning ilma veeta ei tee seal ikka mitte kui midagi.

Igas brošhüüris, mille me infopunktidest võtsime, on kirjas, et päevas peab arvestama ühe inimese kohta vähemalt 1 gallon (3.8 l) vett. Kui ilmad on palavad ja tuulised, siis tegelikult tuleb rohkemgi juua, kui just ei taha oma reisi mõtetute peavaludega ära rikkuda. Kui palju vett või vedelikku täpselt juua tuleb, sellest on alguses ikka väga raske aru saada ja sõltub inimesest. Ise olen õppinud, et kui ilmad on palavad ja eriti tuulised, siis joon, joon ja joon. Vahel tekib tunne, et kõik hakkab juba ülesse tulema ja enam midagi sisse ei mahu, kuid kui mitte juua, siis on peavalu varem kohal kui oodatagi oskaks. Saime ka ise esimesel päeval Arches pargis ringi käies kerge peavalu, ilm oli palav ja väga tuuline. Õnneks suutsime õigel ajal aru saada, milles asi ja pärast umbes ühe liitri (inimese kohta) vee sissekulistamist hakkas parem .

Mõlemasse rahvusparki sissesaamiseks peab maksma 10 dollarit. See on tasu autotäie inimeste eest ja pilet on kehtiv 7 päeva. Samas on seal ka hulgaliselt kohalikke parke ja igaüks neist küsib mingit sisenemistasu. Nende tasud on paarist dollarist kuni 10 dollarini ja pileti kehtivus ühest päevast mõne päevani. Samas on neil head turistide infopunktid ja väga palju informatsiivset materjali saab lihtsalt tasuta kaasa võtta. Kuid jah, mõne pargi, nt Dead Horse Park (surnud hobuse park) tasu, mis oli 10 dollarit ja kehtivus vaid päev ning kus ainuke vaatamisväärsus oli üks jõe meander, ajas küll hinge täis. Aga vähemalt käsime seal ära ja egas me sinna tagasi kipu.

Kõige imelikum oli see, et kuigi nii Canjonland kui ka Arches park asuvad teineteisele üsna lähedal (Ameerika mõistes), siis samas olid temperatuuri erinevused kahe pargi vahel päris suured. Canjonlandis annab vist ka südasuvel täitsa rahulikult ringi liikuda, ilma et peaks kartma, et temperatuurid üle 40 kraadi läheks. Arches pargis aga oli juba mai alguses mõnedel päevadel nii kuum, et ma ei tea, mis seal tõsise suve saabudes saab. Arches pargis võib ka tugev tuul väga ebameeldiv olla, mitte ainult sellepärast, et ta su lihtsalt veest kuivaks imeb, vaid ka sellepärast, et tegemist on tõeliselt poolkõrbelise alaga. Tugevamate tuuleiilide puhul on kõik kohad peent punast liiva täis, kaasarvatud suu, nina ja kõrvad. Üsna ebameeldiv tunne, millele õhtul lisandub lihvitud näonaha tunne, uh .

Saan nüüd väga hästi aru, milleks see kauboi riietus hea on. See on ideaalne siinsetes oludes ja ka nt välitöödel olles kannan pikkade varrukatega pluusi ja pikki pükse ning kaelarätikut. Vahel, eriti südasuvel, on tekkinud tahtmine ka mingeid õhukesi kindad kätte panna. Päikesekreem võib ju olla kaitsefaktoriga 60, kuid päike kõrvetab siin ikka nii hullusti, et vahel hakkab kätel lausa valus. Enamasti pole siin ka kohti, kuhu varju minna. Selliselt kinnipakituna, nii imelik kui see ka pole, on tegelikult kehal jahedam kui poolpaljalt ringi käies, mis tihti võib hoopis päikesepõletusega lõppeb.