Kirjutades pikka juttu meie auto rentimisest tuli meil hirmus janu peale. Läksime siis poodi mahla ostma, kell oli juba 11 õhtul. Pood asub Goldeni linnakese servas. Pöörasime Goldeni kesklinnas peateelt ühele väikesele kõrvaltänavale. Kuid kohe pärast seda jäi meile silma midagi, mis seisis keset teed ja ei kavatsenudki sealt ära minna. Sõitsime aeglasemalt lähemale ja ennäe imet: kits, ja veel üks ja veel. Seisid teised tee ääres ja vaatasid meid, õigemini meie autot. Lugesime ja lugesime, saime 10 kokku . Oeh oleks meil vaid kaameragi kaasas, vähemalt mobiiltelefon, aga ei midagi.

Siin on foto nendest kitsedest. Nad ootasid ära kuni me koju tagasi läksime ja kaamera tõime, kuid kui poest tagasi tulime olid nad juba läinud.

Viimasel õhtul Eestis, viimaseid reisi ettevalmistusi tehes tuli meile meelde, et me peame veel auto ka rentima. Leidsime internetist kena lehekülje kus oli Denveri lennujaamas autorendi teenust pakkuvate firmade hinnavõrdlus (link rendihindadele). Rendihinnad tundusid üle mõistuse odavad: 11 dollarit päevas, 100 dollarit nädalas jne. Valik oli suur ja konkreetse firma eelistamine tundus raske. Meie tingimuseks oli, et oleks võimalik saada navigatsioonisüsteem, sest meil polnud Ameerika kaarte ega midagi, mille järgi orienteeruda. Lõpuks jäimegi pidama ühele suhteliselt keskmise hinnatasemega autorendi firmale „Dollar rent“. Selle firma nõudmised ja tagatised tundusid olevat ühed parimad. Parima hinna saime kui broneerisime auto kaheks nädalaks korraga. See oli vaid 180 dollarit! Tõesti odav. Auto broneeritud, läksime õhtul rõõmsatena magama, et nüüd on kõik korda aetud ja sõit võib alata.

Alles Ameerikas saime aru kui lihtsameelsed me olnud olime .

Lennukilt maha saanud ja passikontrolli läbinud, hakkasime otsima kohta, kust me oma auto kätte saaksime. Olime broneerinud auto Dollar autost. Nägime Dollar rent lauakest kuid kedagi selle taga polnud. Selle asemel oli lauapeal sildike: „Võtke shuttle buss Dollari kontorisse. Jälgige märke“. Tore, nii me tegimegi. Seekord oli buss tasuta – tore! Ka ei pidanud me bussi väga kaua ootama. Olime juba väga väsinud. Püüdsime ümbruskonda näha, kuid nii pime oli, et ei näinud mitte kui midagi. Eh, mis seal ikka. Mõni minutit sõitu ja olimegi Dollar rendi juures. Bussis ei olnud peale meie kedagi, ümbruskond tundus kõle ja suhteliselt inimtühi. Kuna oli nii pime, siis silm ei seletanud kas ümberringi on autod või tühermaa. Siin on öösiti tõesti pime. Täpselt nagu novembri või detsembri ööd Eesti metsakülas, aga me olime ju Denveris!

Läksime rõõmsalt valvelauda, ütlesime oma broneeringu numbri ning selle, et broneerisime auto kaheks nädalaks. Kõik tundus väga tore olevat. Polnud enam seda ärevust, mis enne passikontrolli läbides või tollist läbi tulles. Nüüd peaks kõik hästi minema, saame auto ja sõidame oma hotellikesse. Klienditeenindaja oli tore mehikene. Ütlesime, et tahame navigatsiooni seadet ka, tema vastu – tore, 10 dollarit päev. Hm, noh natuke palju, aga võibolla saame selle varem tagasi tuua, siis saame hiljem raha tagasi. Tema vastu et jah, muidugi, muidugi, ei mingit probleemi. Mehike jätkas mingite numbrite arvutisse toksimist, meie olime kihevil ja ootasime millal auto võtmed saame. Siis pöördus teenindaja jälle meie poole: „Nii, kindlustus tuleb ka teha…“, „aa“, oli meie vastus. Valida oli kolme kindlustuse vahel. Meile tundus imelik see, et see kõige odavam neist, mis eriti midagi ei pakkunud, oli juba üle poole autorendi päevahinnast ja keskmine ületas juba internetis pakutud päevast rendihinda. Aga mis meil üle jäi, tegime siis ka kindlustuse ära. Uhh, jube summa. „Nii , et tahate teist autojuhti ka, nuh see tuleb siis veel 6 dollarit päevas, mis teeb kokku 42 dollarit juurde“. Meil hakkasid silmad juba suureks minema, tema aga jätkas: „Nii siis veel Colorado osariigi maksud ja veel lennujaama maksud ja riigi maksud ja …“ (Vaata arvet :S ). Ta muudkui pobises seal midagi, me ei jõudnud enam jälgidagi. Lõpuks tuli summa ka. Ma täpselt enam ei mäletagi, aga see oli nii 1100 dollari ringis. MIS!!! Internetis autot broneerides oli auto kaheks nädalaks 180 dollarit, et kust see 1000 sinna otsa veel tuli! Arutasime väheke omavahel ja otsustasime, et me ei võta autot kaheks nädalaks, nädal on piisav, loodetavasti. Tore, saimegi odavamalt, tervelt 555 dollari eest. See aga oli ikka paras üllatus meile. Olime hoolikalt lugenud kõikvõimalikku infot autot broneerides, kuid seda, et sinna 10 eri maksu otsa tuleb, seda polnud kuskil kirjutatud. Veel vähem nende maksude suurused! Kuskil polnud kirjutatud, et auto rendi hind on väiksem kulu kogu auto rentimise jadas. See oli üsna ebameeldiv üllatus. Kuid siis tuli teenindaja veel toreda lausega välja: „Kuna te toote auto tagasi varem kui teil see algselt broneeritu oli, siis võtame teilt veel 15 dollarit“. Ise oli tal nii kena naeratus näol „ja me broneerime alati ka 15% rendi hinnast, nii igaks juhuks“. Taga targemaks! Nemad broneerivad veel 15%, igaks juhuks. Vähemalt saame selle hiljem tagasi, aga nende raha tagastamistega on ju teadagi – alati üks igavene jama ja ooteaeg pikk.

Lõpuks saime valida kahe auto vahel, kas Chrysler PT Cruiser või Ford Mustang. Võtsime esimese, esisilla veoga PT Cruiseri, sest jaanuar on üks lumisemaid ja külmemaid kuid Colorados (Kuid sellise pangega rataste peale pole ma varem küll sõitnud ). Meile anti võtmed kätte ja näidati, et seal akna taga ongi auto. Läksime autosse, kuid keegi ei tulnud näitama, et kuidas mingid nupukesed ja vidinad töötama peaksid. Kuna väljas oli väga pime ja see auto oli meile täiesti uus, siis oli meil alguses tükk tegemist, et kõik asjad üle vaadata. Pidime ka auto korrasoleku üle kontrollima, et kui midagi katki, siis märgime kohe blankteile, aga pime oli ju!

Lõpuks hakkasime autoga sõitma, sisestasime Bed & Breakfast Dove Inn aadressi ja suundusime Dollar rendi alast välja. Jooned ja viidad näitasid kuhugi pimedusse, püüdsime neid pingsalt jälgida, kuid väljas oli ikka väga pime. Lõpuks olime jõudnud selle käänulisel aedade vahelisel teel ühe valge putkani. Seal pidime andma ära lehekese auto korrasoleku kontrolli kohta. Kuid järsku pisteti sealt väikesest aknast välja üks suur must pea ja hakkas rääkima nagu kirikõpetaja puldis: „Kuulake! Kuulake! Kuulake! Need on tõe sõnad, te leiate uue alguse! Ma usun, et te leiate hea töö! Ma usun te leiate õnne! Ma usun, et te leiate üksteise! Ärge naeratage mulle nii, ma räägin tõtt! See on uus aasta, uus algus!“

Oh, alguses ehmatasime ikka üsna ära, et mida me nüüd teinud oleme? Aga, nuh päris naljakas oli, nii et kui onuke oma jutu lõpetas ja head teed soovis oli juba tuju jälle rõõmus ja uus algus oli ju tõesti ees. Vaatasime Katiga üksteist ja ütlesime, et kui kena must mees, ja sõitsime sellesse ees terendavasse musta sügavikku, milles sirasid vaid üksikud valgustatud täpid.

Esimest korda Ameerikas autoga sõitmine on natuke teistsugne. Eriti nendel pimedatel kiirteedel. Mingid valgustid neil küll on, kuid need nagu eriti ei valgustagi. Ma ei tea, mis me ilma navigatsiooniseadmeta teinud oleksime. Sest nüüdseks oleme küll orienteerumise Ameerika teedel ära õppinud, aga sellel õhtul oli kõik uus: maa, märgid, kiirused ja auto. Nii oligi autos kaks teede juhatajat: navigatsiooni seadme tädike ja Kati.

Kati kordas kogu aeg kõik pöörded üle ja andis pidevalt infot lubatud kiiruste kohta. Mitte et me kiirust oleks ületanud, vastupidi, kiirusepiirang 65 miili tunnis oli meie jaoks kiirusepiirang 65 km tunnis. Kuid selleks ajaks kui hotelli jõudsime olime ka uued kiirused ja numbrid selgeks saanud . Lõpuks jõudsime väljasõit 265 juurde, sõitsime selle kaudu Goldeni teele ja olimegi varsti kohal, ainult päris viperusteta see sõit meil ei läinud.

Väike möödasõit ja ümberpöörd, aga ilma suuremate sekeldusteta olime lõpuks Dove Inni ees. Oleksime pidanud jõudma sinna kella viie paiku õhtul, aga jõudsime hoopis kella üheksa paiku õhtul. Vaatamata sellele võeti meid väga hästi vastu. Meie broneeritud toa asemel soovitasid nad meile uut, suuremat, parema vaatega ja paremas asukohas olevat, mis on küll kallim, aga meile teevad nad selle sama hinnaga, mis meie broneeritud tubagi oli. Me ei teagi miks nad meile selle pakkumise tegid, võibolla sellepärast, et tuba tühi poleks, võibolla sellepärast, et Kati oli selles hotellis varem ka olnud, igal juhul võtsime pakkumise rõõmuga vastu.

Lõpuks Dove Innis

Auto oli meil täpselt nädal aega, järgmisel reedel pidime selle tagasi viima. Kuna meil endal veel autot polnud, siis tekkis väike probleem lennujaamast tagasisaamisega. Õnneks saime Dove Inn-st enne sealt lahkumist naisterahva numbri, kes tegeleb just inimeste transpordiga punktist A punkti B. Võtsime temaga ühendust ja leppisime kokku aja, millal ta meile Dollar renti järele tuleb. Autot tagastades oli meie oma vist kõige porisem, teistel olid nad ikka ära pestud, aga nuh tühja temaga. Keegi ei teinud sellest välja ja pealegi pesid nad kõik autod uuesti üle. Maksime 40 dollarit oma uude elamiskohta tagasisaamiseks ja reis Goldenisse võis alata.

Head aega PT Cruiser

Reisi alustamise päev jõudis kuidagi ruttu kätte. Raske oli minna, ikkagi nii pikaks ajaks ja nii kaugele. Suure üllatusena oli meid lennujaamas sooja käepigistusega ära saatmas ka sõbrad: Ulla, Pille ja Allan.

Veel Tallinnas

Oli väga kena uue aasta järgne päikeseline õhtupoolik. Lend Londoni sujus hästi, kuid lennu ajal läks kõht kole tühjaks, krõbistasime siis kaasavõetud õllevorstikesi ja pähkleid, kuid unistasime väikesest leivakesest. Kahju, et Estonian Air enam väikest einet või leivatükikestki ei anna.

Pärast maandumist Gatwicki lennujaamas, mis nägi üsna ilmetu välja, hakkasime otsime sobivat transporti, millega Heathrow lennujaama saaks, et sealt siis juba shuttle buss edasi hotelli võtta. Järgisime siis hoolikalt joonekesi, mis viisid rongi piletite müügikohta. Koht ise on küll natuke õõvastav, paar kunstlille nurgas ja torud peakohal. Lõpuks otsustasime bussiga Heathrow lennujaama minna, kuna infot rongi hindade kohta me ei saanudki. Läksime siis bussipileteid ostma. Lõpuks saime ühe tõreda naisterahva käest kaks piletit: hinnaks oli 39 poundi. See tundus hirmsa hinnana, kuna hotelli eest olime ju maksnud 50 poundi. Kuid isegi selle raha ära maksnud ei suutnud või ei tahtnud naisterahvas meile selgitada, kust see buss siis ikkagi läheb, millise numbri juurest jne. Pidime minema välja ja ootama, aga ooteplatform oli ju pikk…. Lõpuks buss ka saabus ja muidugi teisele poole teed.

Bussijuht oli esimene tore ja rõõmsameelne ning naeratav inimene, keda me selle reisil kohtasime. Pärast nii umbes 45 minutit ja kenasid õhtuseid Londoni kiirteede vaateid, briti poppi ja kohaliku sopraano (onuke bussi tagaistmel) etteasteid jõudsime Heathrow lennujaama. No see oli ikka kena modernse arhitektuuriga lennujaam.

Püüdime leida infot, et kuidas siis lõpuks hotelli saada. Alguses mõtlesime jala minna, sest veel Eestis olles kaarti uurides tundus hotell üsna lennujaama lähedal olevat, kuid õhtuhämaruses Heathrow lennujaama jõudes otsustasime kohe selle mõtte maha matta ja minna bussiga. Teinekord on need ka tasuta, kuid tasuta ei saanud me midagi.

Kahekorruselised bussid

Võtsime siis kohe kaheotsa piletid: hotelli ja tagasi ning maksime 16 poundi. Tore, mõtlesime, et ikka väga imelik, hotell oli 50 ja reis kohapeal juba rohkem kui 50. Pidime ju Holiday Innis ööbima, aga jäime ärevusega ootama, et kuhu me siis tegelikult läheme. Hotelli hind tundus kahtlaselt odav. Ärevus hinges vaatasime ringi, et millisest peatusest meie bussike siis ka läheb. Tundus, et me oleme ainukesed, kellele buss ei tule, ootasime ja ootasime. Alguses tegin suure tuhinaga fotosid inglise kahekorruselisest bussist, kuid pärast 30 minutilist ootamist hakkas külm ja lõpuks kadus ka reisiärevus. Tahtsime vaid süüa ja sooja ruumi.

Lõpuks see buss tuli, aga kui sõitma hakkas, siis sõitis ja sõitis. Keeras nendel käänulistel teedel ja pärast 20 või 30 min reisi pandi meid lõpuks meie Holiday Inni ees maha. Eh jala, ja pimedas poleks küll olnud mõtet minema hakata. Korraks me juba arvasime, et oleme kohal, suur ja kena hotell sarnase nimega asus teekõrval, kuid bussijuht ei tahtnud peatuda (ta oli enne küsinud, et kuhu me läheme), jätkasime sõitu ja lõpuks peatusimegi ilusa, kuid natuke väiksema ja ilmetuma hotelli ees, kui see esimene, kuid suur oli see ikkagi.

Hotellis toa võtmeid saades (kuna kõik oli makstud ja korraldatud, siis ei pidanud me enam üleliigseid check in protseduure tegema), juhtusin vaatama kõrvale ja ennäe imet, seal oli kirjutatud, et tavalise toa hind on 250 poundi!!! Vau, hm me maksime 50. Hakkasime mõtlema, et äkki tahavad meilt raha juurde, kuid nad ei teinud sellist nägugi. Tuppa jõudes vaatas Kati igaks juhuks ikka veel hotelli voucheri üle. Seal oli kirjas, et meil on tuba, hommikusöögiga, kõik peaks ikka ju nagu korras olema. Aga meil olid kõhud tühjad ja tahtsime teed, nii et unustasime hirmu suurema toa maksu ees kohe ära.

Kuid tuba ise oli tõesti kena! Ütlesime kui ühest suust, et siin võiksime kauemgi olla. Pärast seda, kui olime kõigi hotelli ruumi iseärasustega tutvunud, tundsime, et nüüd on aeg sööma minna. Läksime alla vaatame, mida hotellis söögiks pakutakse. Ees ootas kena baar, kust sai süüa tellida ja mille hinnad ei olnud märkimisväärselt kõrgemad Eesti omadest. Nii me ei hakanudki hotellist välja minema ning toidukohta otsima, sest nagunii oli ümbruskonnas vaid teised hotellid. Võtsime kaks lasanjet. Ooo, kui hea lasanje oli. Istusime laua taha ja Kati suutis muidugi laua peaaegu ümber ajada. Laua jalad olid sellised naljakad, aga nuh midagi ei juhtunud. Oli väga kena ja romantiline õhtu: vaatasime CNN-st uudiseid ja jõime kohalikku cocat. Neil oli spetsiaalne coca cola, naturaalsete komponentidega. Väga hea, soovitame soojalt.

Heathrow lennujaamas - sellele lennukile me lähemegi

Järgmisel hommikul läksime alla sööma ja pärast seda pidime oma asjad kokku pakkima ning reisi teisele osale asuma. Võtsime bussi tagasi lennujaama ja sel sombusel hommikul tundus ka bussireis lühem kui õhtul. Kuid üllatavalt kohtasime check in-s „toredat“ naisterahvast, kes passi vaadates küsis, et kust kohast te küll pärit olete? Samuti meie küsimustele edasiste juhiste kohta ta vastust ei andnud, väga ebameeldiv tädike igatähes. Mõtlesime, et selliseid leidub vaid USA-s, kuid tegelikkuses, kui vaadata kuidas inimesed käituvad ja kuidas näiteks hoiatatakse lennujaamas pakkide mahajätmise eest, siis ei ole nendel kahel maal küll mingit erilist vahet.

Mõnevõrra häiriv oli asjaolu, et info, millise värava juurde tuleb minna, ilmub tablooldele alles tund enne väljasõitu. Kuid lennujaam on suur ja lai ning enamus väravatesse pääsemiseks tuleb kasutada ronge. Kuid mis siis ikka teha. Sisustasime oma aega poodides ringivaatamisega. Midagi muud meil teha ei olnud, kuna lennuk jäi ka mitu tundi hiljaks.

Ühes poes tiiru tehes, mis oli kõikvõimalikke kilinad ja kulinaid täistopitud, püüdsime ka midagi näha, aga

ebaõnnestunult. Tulime sealt siis tulema, kui järsku tunnen, et inimesed vaatavad mind imelikult ja Kati hakkas ka kõrval kõva häälega naerma: minu seljakoti küljes rippus kena naiste käekott ja ei tahtnud teine sealt äragi tulla. Viisime siis koti kenasti tagasi poodi, kuid kuidas ta mu seljakoti külge sai, see jääb küll saladuseks. Ainult natuke häirivaks teguriks selles muidu kenas lennujaamas olid kõrvuni relvastatud politseinikud ja see, et pidi kogu aeg käima suure ekraani ees vaatamas, kas on mingeid muutuseid ja kuhu me siis lõpuks minema peame. Eh, hakkasime juba igatsema Skandinaavia ja Eesti lennujaamasid, kus kõik selgem ja kirkam.

Lõpuks, mõnetunnise hilinemisega, saime lennukile ja reis võis alata. Oeh, ees ootas kümme tundi sõitu. Aga vähemalt saime rohkelt süüa ja juua ning reisisaatjad olid ka toredad. Mulle meeldis eriti üks, inglise jalgpalli väljanägemisega kujuke, kes tegi meie reisi lõbusamaks. Aga magada oli küll raske, natuke saime ka sõba silmale, kuid mitte märkimisväärselt.

Reisi lõpus jagati kõigile lehekesed. Kuid oled viisavaba programmi all sõtja, siis said vist ka lehekese, ei mäletagi enam. Kuid reisides viisaga, ükskõik millisega, siis anti valge leheke ja täita tuli ka roheline leheke, kus tuleb deklareerida kõik asjakesed, mida sa USA-sse impordid. Täitsime siis oma leheksed ära. See valge vorm pannakse hiljem passi ja täita tuleb nad korralikult, sest kui kolmes kohas ei vasta andmed tõele või sinu passi andmetele, siis sa USA-sse sisse ei saa ning saadetakse piirilt tagasi. Mõtlesime, et see ju võimatu, et kuidas sa siis oma nime ei suuda kirjutada, kuid nägime hiljem passijärjekorras seistes, et mõni ikke suudab nii valesti kirjutada, et kolm viga kokku tuleb.

Kogu lennureis aja sai vaadata filme või siis jälgida seda, kus sa reaalselt ajas asud. Mulle see tõesti meeldis! Sest lennata pole mulle kunagi meeldinud ja siis on justkui suhe maaga olemas. Enne maandumist püüdsime kõik oma järelejäänud pähklikesed ära süüa, sest USA-sse ei või praktiliselt midagi sisse viia ja parem kui sul midagi ka pole.

Lõpuks maandusime, natuke hüplik oli, aga hea tunne oli kui sai jala maale toetada. Denveri lennujaam on kena kohake. Nad ütlevad et see on suurim rahvusvaheline lennujaam USA-s ja teine suuruselt maailmas (Wikipedia). Teel passikontrolli tuli läbida pikki koridore, kus mängis indiaanlaste muusika ja seinal rippus palju suuri fotosid erinevatest indiaalaste perekodadest, sõdalastest jne.

Olime mõnevõrra närvis, sest ei teadnud mis meid passikontrollis ees ootab, kuid meie suureks üllatuseks ei tulnud meil midagi seletada. Tegemist oli üsnagi sõbraliku onukesega. Pigem rääkisime Eesti ilmast ja sellest, miks me nii soojalt riides oleme, kui meie sõidu põhjustest. Põhiaja võttis dokumentide korrastamine, valge paberike, mille lennukis saime, tuli eraldi passi kinnitada, samuti viisa taotluse vormid. Kuna olime deklareerinud 25 dollari eest impordiasjakesi siis saadeti meis millegipärast ka eraldi pakkide skänneerimisele. Tegemist oli vaid raamatuga eestlastest, mis oli mõeldud kingituseks, nii et nad meie vastu rohkem huvi ei tundnud. Küsisin veel: hei, kas kõik on korras poisid? Nood vaid noogutasid. Ütlesin: väga tore! Ja suundusime autorenti otsima, sest tahtsime vaid hotelli saada ning iga asi mis seda segas, tundus kui vaenlane.

Võtsime bussi autorendi juurde, saime oma auto kätte ja suundusime Bed & Breakfasti.

See millised halvad üllatused meil autorendis ees ootasid ja kuidas me lõpuks hotelli jõudsime juba järgmine kord. Kuid hetkest kui autorenti sisenesime, saime esimesed õppetunnid Ameerikas.

Martynas ja Kati Goldenis

Tere, oleme Martynas ja Kati. Oleme mõlemad Tartu ülikooli doktorandid ja oma doktorantuuri lõpusirgel. Meil olid olemas edasised plaanid ajaks kui doktorantuuri lõpetame, kuid siis avanes võimalus minna Ameerikasse. Pikemalt mõtlemata otsustasime selle kasuks, sest tahtsime oma silmaringi avarada ja ennast täiendada.

Kuid kõikide vajalike asjade ajamine võttis tohutult aega. Kati pidi alustama Colorado School of Mines (CSM) ülikoolis juba 1. jaanuaril ning viisad saime kätte vahetult novembri lõpus.

Järsku oli meil vaja kuu ajaga saada lennukipiletid, kolida ja ka kõik muud dokumendid korda ajada. Osta lennukipiletid vähema kui kuu aega ette, eriti juhul kui piletid on vaja saada 1. ja 5. jaanuari vahelisele ajale võib osutuda üsnagi jõudukatsuvaks tegevuseks. Muidugi on pileteid igasuguse hinnaga ja kui rahakott kannatab võib ju kahe inimese piletid ka 100 000 kr eest osta. Kuid meie pidime odavamaid vaatama. Lõpuks leidsimegi: Tallinn-London, London-Denver.

Olime selleks hetkeks juba täielikult kõikvõimalike töödega hõivatud ning otsustasime reisi korraldamise sellega tegelevate inimeste kanda jätta. Teatasime Kaleva Travelisse millist reisi tahtsime (kuna isegi nemad ei suutnud kohe meile sobivat reisi leida, kuid meil oli juba oma valik tehtud) ja palusime otsida meile ka öömaja Londonis, kuna Estonian Air lennuk maandub õhtul Gatwicki lennujaamas ning järgmine hommik lahkusime lennukiga Denverisse. Sinna minekuks tuli järgmine hommik minna Heathrow lennujaamast Denveri lennuki peale. Nuh, meile tehti pakkumine 50 poundi peale. See ei olnud ei odav ega kallis, kuid hotell oli Heathrow lennujaama juures ja hind tundus soodne. Nii ta jäigi. Lennukipiletid olemas, tuli nüüd suunduda teisi dokumente tegema.

Olime juba mitu nädalat üürikuulutusi vaadanud, et leida sobivat eluaset. Kuid see polnudki nii lihtne kui võiks arvata. Just siis kui arvasime, et nüüd oleme sobiva koha leidnud, soovitati meil hoopis odavam hotell või hostel rentida ja kohapeal ringi vaadata. See oli väga hea soovitus, sest läbi internet midagi üürida on siinkandis (ehk siis Eestis) väga raske. Kindlasti tuleks ise kohapeal käia ja kohalikke olusid vaadata. Samuti ei pane kõik üürileandjad reklaami internetti, vaid riputavad sildikese maja külge või panevad selle maja esisele platsile. Mis otsustatud see tehtud: broneerisime toa Golden kesklinnas asuvasse Bed and Breackfast Dove Inn’i. See oli väga soodsa hinnaga võrreldes teiste hotellidega ja isegi hostelitega ning asub vaid 5 min kaugusel CSMist.

See oli ka hea koht, kust alustada erinevate korterite vaatamist, sest meie tahmine oli üürida korter kust saaks jala minna CSMi ja mis asuks korralikus ümbruskonnas. Kuigi idee leida hea asukohaga ja normaalse hinnatasemega korterit tundus alguses võimatu, siis tegelikkuses pole miski siin maailmas võimatu, kuid sellest juba hiljem.

Järgmiseks võtsime ette tervisekindlustuse. Kuna meil on J viisad (see on post-doktoritele mõeldud viisa tüüp. Iga reisija saab teatud liiki viisa, nt turistid, tööle minejad jne.), siis saadeti ülikoolist kiri, et tervisekindlustus on oluline või muidu võib oodata isikut (isikuid) tagasisaatmine. Nii kurja kirja nägemine võttis sõnatuks. Eestis üldjuhul lähenetakse asjale vähem agressiivselt. Korralike kodanikena läksime siis ja hakkasime kindlustusfirmadest erinevaid võimalusi küsima. Meil oli vaja aastast tervisekindlustust, kuid seda oli raske saada.

Lõpuks ERGO-st pakuti meile võimalust teha nn. Reisikindlustus terveks aastaks. Tore, kuid kas see ka nõuetele vastab? Õnneks oldi seal nii vastutulelikud ja pärast pikki kirjavahetusi ja järelepärimisi tegimegi lõpuks ERGO-s tervisekindlustused ära. Kokkuvõttes tuli see kolm korda odavam kui siis kui me oleks teinud selle mõne Ameerika firma kaudu. Samas, kuna Kati on CSMi töötajana kirjas, siis saime väga heade tingimustega kohaliku tervisekindlustuse ja täiesti tasuta! Kuid rahvusvaheliste teadlaste ja tudengite kontorist öeldi ikka, et teil peab ka teine tervisekindlustus olemas olema, me ei kotrolli seda eriti, aga vahest ikka. Tore, et nad siin USAs mõtlevad ikka ja alati firmade peale ja et on selliseid kohusetundlikke riigikodanikke.

Lõpuks tuli meil veel Denveri lennujaamast auto broneerida. Otsisime parima hinna ja kvaliteedi suhtega firmat. Kuna autorent tundus odav, siis broneerisime auto kaheks nädalaks. Kahe nädalaga lootsime leida nii elamispinna kui ka kõik vajalikud dokumendid korda ajada. See, kuidas me Ameerikasse jõudsime ja millised naljakad juhtumid ning pettumused meid ees ootasid ning kuidas me juba eelpool mainitud asjadega hakkama saime, kirjutame edaspidi.

Loodame, et kellegil, kes seda blogi loeb on sellest ka kasu kui tal pikema Ameerika reis ette tuleb.