Ameerikasse minnes ei või praktiliselt mingeid toiduaineid kaasa võtta. Tundub, et šokolaad on ainus asi, mida võib üle piiri viia 
. Igal pool kirjutatakse, et see on kaitseks võimaliku saastumise eest jne…. Mida iganes nad siin Ameerikas kaitsta püüavad, aga kindel on see, et enamus nende toitu on ikka kohutava kvaliteediga või õigemini neil polegi seda viimast.
Meie probleem seisneb aga selles, et kõik vähegi söödav peab olema bakterite vaba. Imelik, et nad veel bakteritega jogurteid müüa lasevad?! Siin saab osta isegi filtreid Brita veekannule, mis muudavad vee bakteritest vabaks. Tore muidugi, ainult et see täiesti bakterivaba toit on ajapikku hakanud mõjuma meie seedimisele.
Toidu valik on siin muidu lai ja kui rahakott kannatab, saab ka praktiliselt euroopalikku ja bakteritest “kihavat” toitu osta . Kahju on ainult, et kui nad siin märgivad etiketile kõik, mis toidus on ja mis ei ole, nt kolesteroolivaba, rasva vaba jne, ja seda isegi kaerahelbe pudru pakile , siis ometigi ei märgi nad seda, kus see toiduaine tehtud on. Kui sa ei tea, et tegemist on Rootsi firma jäätise toodanguga või poola hapukurkidega, siis pole aimugi, kust see tulnud on. Siiani oleme leidnud vaid iiri võid ja kaerahelbeid.
Toiduained on siin aga kohati tõesti imelikud. Enamus asju, mis on hinnalt odavad, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Ka Eestis toodetakse vorsti, mis on vorst vaid nime poolest ning võid, mis meenutab võid veel lisatud või maitse järgi, kuid siinmail on asi hullem 
. Teinekord ei saa aru kas tegemist on hakkliha, jahu või puukoorega. Sellised produktid nagu “VÕI, sa ei usuks kunagi, et see ei ole” või siis „šokolaad, šokolaadi maitsega“ on üsna tavalised nähtused ja kuigi riiulid on kaua täis, siis läheb alguses üsna kaua aega, et aru saada, milline tahvel on šokolaad ja mis šokolaadi maitsega.
Kohe esimestel päevadel saime oma esimesed toituga ekperimenteerimise vitsad kätte. Ostsime korraliku saia, või ja juustukese, kuid kui sööma hakkasime siis oli kõik jube hapu maitsega. Alguses ei saanud me arugi, milles viga. Kati oli endale salatit teinud ja natuke salati kastet salatile peale pannud ning mõtles, et äkki sai kastet natuke palju. Kuid saia maitse ei läinud paremaks ka järgmisel päeval. Olime kindlad, et tegemist on mingi eriliselt halva võiga, aga õnneks enne kui või paki minema viskasime, saime aru, et tegelikult oli see sai, mis oli nii hapu nagu keegi oleks äädikat taignasse valanud. Kuid sellega meie toidu otsingud veel ei lõppenud. Meile soovitati tõelist farmerit poodi, kus kõik on värske ja otse farmist.
Kohale jõudes oli seal tõesti palju allahindlusi. Ostsime siis ühte-teist ja ka soodushinnaga hakkliha. Koju minnes jagasime hakkliha pooleks, et pool toiduks ja teine pool külma. Mõeldud tehtud. Kuid kuna me kohe toitu tegema ei hakanud, siis unustasime ta külmkapi peale mõneks ajaks. Kui toidutegemise aeg kätte jõudis oli hakkliha imelik, lõhn oli küll hea aga sihuke jahune ja naljakas. Olime kindlad et see hakkliha jõudis pahaks ära minna. Ei, me igaks juhuke ei söö seda! See oli esimene mõte, sest siin ei või haigeks jääda, siis ei tea kunagi millise arve järgmine päev postist leiab.
Naaber koos oma koertega, kellest tänu hakklihale on saanud ka meie sõbrad
Niisiis andsime hakkliha naabri koertele. Kuna see ei haisenud, siis olime kindlad, et naaber saab oma koertele kena pudru sellest teha. Viimane oligi õnnelik, et ei pea poodi minema. Mis meil siis üle jäi, võtsime aga teise osa hakkliha välja ja hakkasime seda ette valmistama, aga too oli täpselt sama sugune… et imelik ja jahune, aga ei haisenud. Nii läks ka see naabri koertele. Ka järgmised püüdlused odavat hakkliha osta on lõppenud naabri koerte toidukausis. Pärast neid väikesi kingitusi oleme aga märganud et naabri koerad on üsna sõbralikuks muutunud, ju siis see hakkliha neile meeldis . Niisiis lõpetasime odava hakkliha ostmise.
Ka ei osta me linnu- ja sealiha. Kui, siis vaid harvadel juhtudel. Ostsin suure tüki sealiha ja tegin seda ahjus oma retsepti järgi, mee ja ploomidega. Hakates auke lihasse tegema, et ploome sisse tippida, siis selle asemel, et väike auk teha tulid välja suured kraatrid. Sealiha oli nii imelik, selle tüki oleks võinud kätega lõhki rebida… Sama on kanalihaga. Me ei taha enam kana- ja sealiha süüagi, sest selline liha ei saa olla loomal, kes on vähegi inimlikult ülesse kasvatatud.
Nähtavasti on need kanad ja sead niivõrd hormoone täis ja kasvavad nii kiiresti, et mingit lihastruktuuri ei tekigi. Ostame vaid loomaliha ja vahel ka piisoni liha, sest need on ikka veel liha moodi lihad.
Enamus toite siinmail on väga pika säilivusajaga. Näiteks viinerid seisavad 3 kuud, kodujuust 2 kuud jne. Samuti on suhteliselt raske leida jahu ja tangaineid. Jahu ostmine osutus palju raskemaks, kui arvata oleks osanud. Jahu sorte on palju kuid kui tahad osta tavalist valget jahu siis tuleb osta unbleach, naturally white. Bleached (valgendatud) jahu puhul on kasutatud midagi, mis teeb jahu terad valgeks. Ei tuleks pähegi, et jahu võiks valgendada, aga jah, ameeriklased on leidlikud. Teine probleem tekkis kui tahtsime hommikuks putru teha. Terve poe peale oli vaid kaks pakki tavalist kaerahelbe putru, ülejäänud pakid oli kõik moosiga ja moosita kiirkaerahelbe pakid. Kuid mannat ja tatratange ei ole me siiani kuskilt leidnud.
Üldse peame siin vähemalt kahes erinevad poes käima, et asjad ostetud saaksid. Kuna aga Goldenis ja selle ümbruses elab palju välismaalasi, siis on siin poodides rohkem erinevale ostjaskonnale suunatud kaupu. Samas ühe keti teises poes kuskil Denveri teises otsas võib valik olla üsna teistsugune. Oleme leidnud enamus meile sobivaid toiduaneid, kuid siiski on need suures osas kas liiga happelised või liiga magusad. Tavaline jogurt on hapu ja tavalist meeta müslit on praktiliselt võimatu leida. Ka kookidel on neil tohutult suhkrut. Nad tõesti armastavad suhkrut. Ning kui Eestis on tuhksuhkru pakid väikesed, siis siin leiab ka kahe kiloseid pakke…. Igal juhul suhkruga nad siin ei koonerda, kohati ei saagi aru mis maitsega kook on, sest suhkru maitse on üle kõige .
Püüame enamuses osta natural ja organic toitu. Üldiselt juba teame mida osta ja mida mitte, nii et hakkame esialgsest toidušokist jagu saama. Ka ei proovi me enam kõike uut ja eksootilist maitsta, õun ja tomat käivad küll .
Kuid väga heat on siin mahlad ja smuutid. Täiesti normaalse hinna eest (u 2l mahla on u 4 dollarit) saab õunamahla, mis maitseb nagu oma aiast korjatud õunadest tehtud õunamahl ning koosneb vaid pastöriseeritud õunamahlast. Samas korralikku šokolaadi ja komme pole me siit leidnud. Mõned Šveitsi šokolaadi eksemplarid on muidugi müüa, kuid sellist head ja tavalist šokolaadi on raske leida. Kirjutame ahastavaid kirju oma perekonnale ja sõpradele, et äkki keegi saadab Kalevi tavalist küpsist ja komme. Õnneks on meie püüdlustele ka vastu tuldud ja mõned pakid šokolaadi ja komme on siia kohale ka jõudnud. Siis on küll tunne nagu lapsena jõululaupäeval …
