Kiirete tööpäevade vahel on õnnestunud käia veidi mägedes matkamas. Veidi lähemalt kahest kohast, mille pärast tasub end varahommikul voodist välja ajada.

Tänaseks päevaks tondilinnaks muutunud Crystal, Colorado, asutati 1880 ning asub 0,2 miili veskist eemal. 1886. aastaks elas linnas umbes 400 inimest ning töötas seitse hõbekaevandust. Crystalis tegutses kaks ajalehte, kaks hotelli, mitmeid paare, piljardi salong, habemeajaja ning ainult meestele mõeldud Crystal Club.

Crystali vana veski ei olnud algselt üldse mitte veski vaid elektrijaam. Veski varustas toitega mehhaanilist õhukompressorit, mida kasutati maagi töötlemiseks. Samuti pööras see õhu kompressorit, mida kasutati õhupuuridega töötamiseks vähemalt kahes kohalikus kaevanduses, mis asusid veski kohal mägedes.

Matkajad saavad liikuda ka mööda 4wheel drive rada, mis viib veskini. Kokku teeb see 10 miilise reisi. Meie otsustasime hoopiski matkata. Kokkuvõttes kujunes see väga pikaks matkapäevaks, kuna terve tee nii üles kui alla sadas vihma. Lisaks sellele oli osa teest jõgi üle ujutanud ning me pidine põlvini vees kahlamas. Aga see oli seda väärt! Kõige krooniks oli suurepärane söök Marble’is. Ribid olid lihtsalt suurepärased!

Surmavad kellad

See oli meie esimene külaskäik Maroon Bellsi, CO. Veetsime öö autos parkimisplatsil ning selle foto tegin varahommikul kell 5. Pettumuseks oli hommikul natuke vähe pilvi. Igatahes loodan, et teile meeldib vaatepilt. Kuna Maroon Bells on nõudnud üsna märkimisväärse hulga elusid, kutsutakse seda ohtlikeks kelladeks (bells = kellad). Tee otsas on ka vastav hoiatussilt.

Seal on kirjas, et mäed on petlikud: pind on kaldus, kivid lahtised ning ebastabiilsed. See tapab ilma hoiatuseta.

Meil jälle uus madu ukse taga… Eile oleks teisele peaaegu peale astunud. Kõristeid tal saba peal polnud, nii et jälle mingi aiaussike, nagu nad neid siin kutsuvad. Aga see olevat juba kolmas. Sest esimene oli kollase seljatriibuga, teine must ja too eilne hallikas mustja mustriga seljaosas. Ma saan aru, et siin on Ameerika, nii et isegi oravad on suuremat kasvu kui Eestis, sisalikud on paksud ja putukad suured, kuid selle kõige peale on siin veel hulk madusid kah! Pean ütlema, et seda on korraga natuke liiga palju. Meil tekkis eile juba idee-äkki peaksime võtma uued abinõud kasutusele, nt koduloomaks sisaliku või mingi papagoi .

Püüame teha ka nö putukatõrje eeltööd. St niidame tihti muru ja iga kord kui see tehtud, on õu kohe linde täis. Tore igal juhul, et mida rohkem nad neid putukaid seal söövad, seda vähema tuleb meil nendega tegemist teha. Nii mõtlesime juba ehk peaks natuke teri ostma ja rohule panema, et oleks neid linde vaid rohkem .

Kasutame mürke ka, kuid siin on osad ämblikud nii suured, et neile ei paista midagi mõjuvat. Kuigi mürgil kirjas, et mõju u 6 kuud või siis rohkem käidavates kohtades 1-3 kuud. Tegelikult see mürk natuke ikka aitab ka, eriti kui seda uksepiidale pritsida. Kui siis mõni õnnetu sipelgas üle ukse hakkab tulema, on ta teiselepoole jõudes juba nö oma rohumaadele läinud. Püüame ka toas kõike ikka korras hoida, aga ei jõua ju iga nädalavahetus absoluutseklt kõiki auke korteris läbi käija.

Kõige totram on see, et kui Eestis teeb ämblikuvõrgu, nuh võtad selle maha ja enamasti ongi kõik. Kuid ma pole siin veel ämblikuvõrku näinud. Vast teevad neid kuhugi, aga mitte tuppa. Ja kui midagi leiad, siis on see valge kookon, kuid neid võivad nad teha igale poole ja egas ämblikuvõrku polegi vaja – nad tulevad nii aknast, ventilatsiooniavast kui ka uksest sisse . Meil on küll mingid naljakad kaitsed akendel ees, aga need peavad vaid suuremaid putukaid nagu mesilased ja herilased.

Kui juba rääkida mesilastest ja herilastest, siis need on siin kah suured. Välitöödel olles ei pane teisi tähelegi, lendavad niisama ringi, tuleb vaid vaadata et nad mahla pudelisse ei lendaks. Kui maja lähedusse satuvad, siis muutuvad nad alati natuke häirituks. Uh, tuppa sellist küll saada ei taha .

Kuid peame vist nende madudega ära harjuma, sest seni kuni nad maja ümber luusivad, on meil ka natuke vähem ämblikke ja muidu elukaid, loodetavasti. Äkki peamegi linnu ka võtma?

Õpetussõnu kuulamas

Välitöödele minnes tuli minu juhendaja ja boss Rick esimeseks kolmeks päevaks kaasa ning näitas kätte kõik paljandid ning kohad kus midagi teha tuleb ja kus midagi leida võib. Seejärel jäime omapead paljandeid kirjeldama.

Nüüdseks kui välitööd läbi, oleme näinud praktiliselt kõiki Colorado osariigi loomakesi ja ussikesi, kaasa arvatud skorpioneid, uh. Eestis on ikka hea elu, ei ole mingeid skorpione, ei ole lõgismadusid ega muid loomakesi.

Ma varem ikka mõtlesin, et vot kui tore oleks minna välitöödele nt Lõuna-Afrikasse. Nüüd ei taha sellest enam mõeldagi . Võibolla, kui nende madudega siin lõpuks ära harjun. Samas piisab vaid Colorado osariigi piiri ületamisest: Arizonases ja Utahis saab nii tarantlit kui igasuguseid muid roomajaid näha.

Niisiis läksime viimast paljandi asukohta vaatama. Kõigepealt nägime kuskil üleval mingit teekest ja enne kui mäkke üles hakkasime minema kohtasime sildikest teepervel. Tollel oli kenasti peale kirjutatud, et mäkke minek võib osutuda üsna keeruliseks . Ei osanud sellest kohe midagi arvata, sest siin on igalpool märkidele midagi kirjutatud. Kuid lõpuks ülesse jõudes saime aru, et miks kohalikud seda teed “Oh my God” teeks kutsuvad .

See teerada ülesse platoole on kohalike dirtbikes sõitjate seas väga populaarne. Autoga minnakse ka üles, aga mõni tuleb vahel ka tagurpidi alla tagasi.

Vaade ülevalt platoolt on võrratu. Üles jõudes on ka teed paremad ja laiemad ning platool on terve teede võrgustik, mis on väga hästi sõidetav. Ülesse saab minna ka teist teed pidi, mida kutsutakse Cow Creek teeks.

Igal juhul on see kohake väärt ära käimist ning paljud lähevad suviti sinna ülesse telkima.

Paljandit kirjeldamas

Vaade Roan järsakule

Martynas mõõtmas

Teel alla

Õnnelikult tagasi