Käisime eelmisel nädalavahetusel mägedes ringi sõitmas. Lootsime veel teha viimaseid reise üle mäekurude, kuid kahjuks olid juba mõnedki teed suletud. Õhtul tagasi tulles algas aga suur torm ja äike. Koju jõudes ei osanud me midagi arvata, kuid esmaspäeval, 21. septembril, ülikooli minnes sadas lörtsi.

Uh, õngitsesin kapinurgast oma pooltalvised jalanõud välja, kuid kindaid pole siiani leidnud. Eks nad ole mul hästi ära pandud, pole teisi ju aprillist saati vaja olnud.

Goldenis, mis on mõnevõrra madalamal, lumi maha ei jäänud, kuid kõrgemates kohtades oli veel tänagi oma 5 – 10 cm lund. Nii varane lumi oli kõigile üllatuseks. Kuid egas see püsima jää, nädala lõpuks lubab jälle soojemaid ilmu, nii 20 kraadi ringis, eks näis. Loodetavasti see talv ikka nii ruttu ei saabu.

Tee Mt Evansile

Nädalavahetusel käisime meie jaoks kõige kõrgemat tippu vallutamas. Saime juhuslikult teada, et siin Goldeni lähedal on Põhja-Ameerika kõrgeim mägi, mis on nö vallutatav autoga. Kuna me pole mingid alpinistid ja kõik sellelaadsed kogemused puuduvad, siis ei hakkaks me niisama kuhugi mäetippu ronima. Kuid kui selline mägi asub kohe ukse ees, siis miks mitte.

Kogu tee mäkke on 15 miili ning ülemised 5 miili suleti täna ehk siis 8. Septembril. Seega ei jäänudki meil muud üle kui ruttu asjad kokku panna, autosse ning mäkke. Järgmine kord avatakse kogu tee alles järgmise aasta suve alguses. Mt Evans on u 4300 m kõrge ja tee läheb kuni tippu välja. Kõige varem suletakse esimesed 5 miili ning umbes kuu ajapärast ka järgnevad 10 miili, ehk siis kogu ülejäänud osa.

Tee ülesse Mt Evansile valmis 1927. aastal. Mõnevõrra hiljem, 1941. aastal ehitati tippu ka majake, milles olid nii restoran kui ka suveniiripood. Kahjuks põles see 1979. aastal maha ja nüüdseks on säilinud vaid maja müürid. Mäeni saab kõige lihtsamalt kui sõita mööda I70, siis pöörata Idaho Springs’ist teele nr 103 ja sõita u 13 miili kuni Echo järveni. Sealt on kõik kenasti märgistatud ja kohe pärast järve läheb tee ülesse mäkke (http://www.mountevans.com).

Sõitsime laupäeval hilja õhtul välja. Kuna Mt Evans on üks turistide meelispaikasid, nagu me sellest hiljem aru saime, siis oli tee väga hästi märgistatud ja meil ei tekkinud mingeid probleeme õige teejupi kätte leidmisega. Sõitsime veel 10 miili kuni Summit järveni ja jäime sinna ööbima.

Tualetid ja loomad

Hommikul nägime nii päikesetõusu kui ka hommikust jalutuskäiku tegevaid loomi. Ma arvan, et nad on inimeste lähedusega suhtelist harjunud, sest nad ei paistnud meid sugugi kartvat, kuigi hoidsid turvalisse kaugusesse. Kui päike oli juba taevas siis võtsime ka ette teekonna ülesse mäe tippu. Terve hommikupooliku oli väga kena ilm ning me nägime nii mõndagi ja muidugi on seal võrratud vaated. Kuigi kõik on ikkagi kuidagi vati sees. Räägitakse, et need tulekahjud ikka veel mõjutavad nähtavust. Võibolla, ei tea, kuid selline udune oli ka siis, kui päike siras taevas.

Kui üles ärkasime, leidsime, et vaid mõni üksik auto oli meiega parkimisplatsil ühinenud, kuid kui päev hakkas lõunasse keerama, siis muutus mägitee pigem kiirteeks. Ootamatult palju inimesi oli selle koha kohta. Kuid vähemalt ei seganud see meid loodust nautimast.

Vaade Mt Evansilt

Ainuke asi mis küll natuke segama hakkas oli kõrgus. Alguses olime plaaninud terve päeva mägedes viibida, et läheme tee juurest kuhugi kauemale ja naudime seda vaikust ja ilu, kuid kui öösel magades kuivas suu nii ära, et pidime pidevalt vett jooma, siis nüüd tundsin et väikest viisi hakkas pea ringi käima.

Kella 11 hommikul otsustasime, et tuleb tagasi koju minna. Rääkisime ka kohale tulnud looduspargi vahiga ja ta ütles, et me oleme isegi väga hästi vastu pidanud. Väga tihti pidavat lauskmaa inimestel seal nii paha hakkavat, et nad tuleb kellegi teise abiga allpoole toimetada. Noh mul oli vaid sihuke naljakas tunne, kuid kuna see oli meie esimene retk nii kõrgele, oleme küll töötanud 2500-3000 m kõrgusel, kuid nii kõrgel polnud ma veel olnud, siis võtsime suuna tagasi Goldeni poole. Sellest kuidas see kõrguste vahe mulle tegelikult mõjus sain aru alles kodus. Õnneks tavalised peavalu rohud mõjusid kiiresti ning õhtuks tundsin ennast jälle normaalselt.

Martynas tööhoos

Kohalikud lilled

Golden uduvines

Viimastel päevadel on siinkandis, Denveri ümbruses, kuidagi sinakas ja udune olnud. Kuu on punakas ja kõik on nagu vati sees. Ma ei osanud seda alguses kohe millegagi seostada, sest mingit erilist lõhna tunda ei olnud. Nii mõtlesimegi, et küllap on see esimene sügise tunnusmärk. Siin on kõik teistmoodi, äkki ka sügis tuleb teisiti kui Eestis.

Pühapäeva õhtupoolikul sõitsime Denveris ringi ja meile tundus, et auto aknad on kuidagi udused ja nähtavus halb. Kuid nüüd tean, mis on selle põhjuseks. Tulekahjud siin Colorados, naaberosariigis Utahs ja Californias. Ei tea muidugi palju see viimane mõjutab. Just lugesin uudistest, et see uduvine hakkab vaikselt Denveri kohalt kaduma. See oli tingitud kõigist nendest tulekahjudest, mis hetkel läänes toimuvad.

See aasta olevat tegelikult olnud midagi erilist. Tavaliselt on suvi Denveri ümbruses soe ja praktiliselt vihmatu. Äikese periood lõppeb juunis ja edasi tuleb pikk nng ikuum suvi, nii 90-100 F (32-38C). Sel aastal tundub aga, et äike enne suurt sügist ei lõppegi ja neid hirm kuumi päevi oli kah kuidagi vähem. Kõige kuumemal ajal juhtusime me olema välitöödel . Tagasi Goldenisse tulles oli kuidagi normaalsem see temperatuur või oli see seotud sellega, et kui töötada 45 kraadises kuumuses, siis järgnevad 35 kraadi on ju täitsa talutav juba . Seega saime kenasti terve suve Goldenis ringi jalutada, ilma et enam kuumarabandust oleksime pidanud kartma.

Kuid terve suvi on see äike müristanud, kohati lausa iga päev. Nüüdseks on seda õnneks harvemaks jäänud. Tavaliselt vihmatu suve tõttu olevat tulekahjud Denveri ümbruse tasandikel tavaline nähtus, kuid sel aastal pole ma veel ühtegi näinud ega kuulnud. Võibolla pole ma piisvalt tähelepanelik olnud, kuid ju nad pole siis ka nii suure ulatusega olnud, et uudiste künnise oleksid ületanud. Samas äikese tõttu on nii mõnigi maja maha põlenud, nii et võta näpust.

Ameerikasse tulles pidime kohe endale konto tegema, muidu poleks kuidagi saanud palka kätte. Esimesel päeval ülikoolis dokumente täites küsisin, et millist panka nad soovitavad. Vastusega olid nad kitsid välja tulema, kuid lõpuks soovitati Colorado Credit Unioni, sest see on ülikooliga seotud.

Credit Unionis saab arve avada vaid juhul, kui oled kuidagi Colorado School of Mines´iga seotud. Credit Unionidel on siin lepingud erinevate asutustega ning konto avamiseks peab kuuluma mingil moel selle asutuse nimekirja. Need credit unionid reklaamivad end kui kõige paremate tingimustega pangalaadsed asutused, aga ma ei tea. Pole ma veel kuulnud, et intressid oleksid paremad või selle kaudu saaks muid soodustusi. Kuid ma pole ka nii pikaaegne Credit Unioni klient olnud, et kõiki nende poolt pakutavaid võimalusi teada.

Läksime siis seda Colodaro Credit Unioni otsima. Me ei leidnudki seda! Leidsime hoopis teise panga – US Bank. Hiljem avastasime küll, et Credit Union asub kohe üle tee, aga mis enam teha. Avasime seega oma konto US pangas. Konto avamiseks oli vaja viisasid, DS vorme, nende alusel saab viisa, ning aadressi ja telefoninumbreid. Viimased pidid olema Ameerika omad. Samuti tahtsid nad näha rendilepingut, et olla kindlad, et me tõesti selles kohas ka elame.

Saime teha ühise panga konto erinevate kaartidega, mis oli meie jaoks väga hea lahendus. Seega ei mingeid probleeme pangakonto tegemisega. Nädala pärast saadeti pangakaardid meile koju ja helistades numbrile, mis oli kaasa pandud, saime kaardid aktiviseerida ning neid kasutama hakata.

Siin saadetakse kõik posti kaudu. Nii saime nt oma Ameerika juhiload ja kõik ülejäänud tähtsad asjakesed. Mõne aja pärast läksime ka Colorado Credit Unioni, sest räägiti, et seal saab nt krediitkaarti võttes soodsamaid tingimusi, panga asjade ajamine parem jne. Tegelikkuses ei olnud asjad nii roosilised. Colorado Crediti Unionis saab arve avada vaid juhul, kui sul on Social Security Number (ID number), kuid selle tegemine ja kaardi kättesaamine võtab u 2-3 nädalat aega, halvemal juhul kuu või kauemgi. Kuid sel juhul ei saa ju keegi sulle ka palka üle kanda või muid tehinguid teha.

Siin käib kõik krediit ajaloo alusel: ehk siis kui hea raha kulutaja ja maksja sa oled. Seda ajalugu meil aga polnud. Esimene palk anti mulle kätte tšekina. See oli vis ettevaatuse abinõu, et olla kindel, et raha järgmisel kuul valele kontole ei lähe. Igal juhul jõudes tšekiga panka öeldi mulle kenasti, et nüüd on raha teie kontol. Tore! Õnneks küsisin igaks juhuks üle, et kas nüüd on kõik ikka korras ja ma saan kohe kogu summat kasutada. Naisterahvas vaatas mulle otsa ja naeratas: “Jah, nüüd on kõik OK, raha on teie kontol. Täna on teile avatud kasutamiseks 100 dollarit ja kolme nädala pärast ülejäänud summa. Kuid raha on kenasti teie kontol.”

Nuh väga tore! Ma ei saanud kohe midagi aru. Siis seletati mulle, et kuna mul pole krediidi ajalugu, siis olen kahtlane klient jne. Mida iganes, kuid see on ju MINU raha ja ma ei saa seda kasutada. Ma läksin kohe närvi, ütlesin et kuulge mul ju rent maksta, ma just tulin Euroopast, et mismoodi ma saan siis siin elada! Lõpuks öeldi mulle, et me räägime mänedžeriga. Et äkki saate kasutada poole ülejäänud palgast. Nad pidid mulle tagasi helistama. Kui lõpuks kõne sain, siis öeldi, et nad teevad alates homsest mulle kogu palga saadavaks. Ei mäletagi enam, mis oli peapõhjus sellisele vastutulelikkusele, kuid ka töökoht ülikoolis mängis selle juures olulist rolli.

Igal juhul järgmisel päeval sain oma palka kasutama hakata ja kõik olulised asjad korda aetud. Kuid seda, et raha kätte ei anta, ei ole ainult meil juhtunud. See on tavaline uute klientide puhul, kes on alla poole aasta kliendiks olnud. Siinjuures on oluline just see, et sul puudub krediidiajalugu Ameerikas. Ühtemoodi kehtib see nii tudengite kui ka professorite puhul. Nt US pangas võib sul mis iganes summa arvel olla, kuid päevas saab kulutada 1000 dollarit ja kuus 3000 dollarit. Kohe kui oled kauem kui kolm kuud klient olnud, saad kasutada kogu oma raha. Kuid mitte enne selle tähtaja kukkumist. Üldjuhul poleks sellisel süsteemis viga midagi, kuid just esimese kuu jooksul pead ju maksma rendi (alla 550 dollari on aga raske leida normaalset korterit Goldenis) ja tavaliselt ka 100% rendi hinnast tagatisrahaks või nt kui oleks vaja lennukipileteid osta jne, siis küll ei tea mida teha.

Koos konto avamisega saime ka kõik õigused siinse rahamajandusega tegelemiseks, näiteks valida omale tšekke. Siin on võimalik tellida erinevate piltidega tšekke . Me ei osanud arvatagi, et hakkame kunagi selle tšekimajandusega tegelema, kuid internetis maksab ainult ülekande tegemine 15 dollarit. Muidugi oleneb kõik sellest, millise pangaga on tegu, kuid päris tasuta ülekannet teha ei saa. Seega kasutame tšekke, et nt üüri maksta. Enamus asjad saab aga kaardiga makstes korda ajada. Internetis saab tasuta küll makseid sooritada, kuid eraisikule ülekande tegemine on üle mõistuse kallis. Seetõttu on tšekid siinmail veel väga levinud. Oleme isegi poes näinud inimesi tšekkidega maksmas, see on üks igavesti pikk protseduur.

Imelik on see, et siiani pole ma veel meesterahvaid näinud tšekiga poes maksmas. Ei tea kuidas pensionäridega on, aga enamasti teevad seda just keskeas täiesti tavalise ameerika väljanägemisega naised. Sellised Ameerika koduperenaise prototüübid, kes on korralikult värvitud, ühesuguste nägudega ja enamasti peenikesed.

Poes makstes on ka oluline jälgida, kuidas täpselt oma kaardiga maksta. Pangas saab tavalise deebetkaardi mis on tehtud krediitkaardi põhjale. Sellega saab siis maksta nii deebet- kui krediitkaardiga. Kui kasutata kaarti deebetkaardina, peab sisse lööma ka oma PIN koodi ning samuti kasseerib pank sel juhul 1 dollari iga tehtud tehingu eest. Seega tuleb maksma hakates vajutada alati credit nupule, siis maksad selle eest mida ostad, mitte ei lisa mingeid dollareid oma maksule juurde. Kui maksta aga tavalise krediitkaardiga, siis enamasti saab tehing väga ruttu tehtud.