Nii, nüüd on siis meie esimene Ameerikas ostetud auto maha müüdud. Õigemini, Martynas müüs ja vähem kui nädalaga . Tore auto oli, bensiini võttis vähe ja praktiliselt ei pidanud me teda üldse parandama, vaid mingi vooliku vahetasime uuema vastu ära. Isegi kahju oli teist ära müüa.

Kui eelmine aasta Ameerikasse tulime, siis üks esimesi asju, mida vajasime, oli auto. Selleta poleks me saanud midagi teha, va Goldeni linnakeses ringi jalutada. Otsisime erinevaid võimalusi ja kuni mina ülikoolis paberite kordaajamisega tegelesin, käis Martynas kõik kohalikud kasutatud autode müügikohad läbi. Meil oli rendiauto vaid nädalaks, seega pidime kiirustama.

Esindustes olid autod liiga kallid ja mujal väga halvas seisukorras. Nii ei leidnuki me midagi. Tegime veel viimases hädas proovisõidu ühe 5000 $ maksva autoga. Oli vist Subaru. Jesver, jube auto oli. Pidurid ei töötanud, auto kolises ja kilises koledasti. Mõtlesime, et me ei leiagi normaalse hinna eest ühtegi autot. Mu siinse juhendaja käest nõu küsides tuli lihtne ja selge vastus, oh müüjad tahavad hetkel autodest lahti saada, aga ära sa alla 6000 või 7000$ autot vaata. Tore, tore, kust me need 7000 üleliigset dollarit oleksime pidanud võtma?

Õnneks oli tuttavate tuttaval üks auto müügiks. Nissan, aastast 1987, punane, omaaegne nn sportautot meenutav autoke . Too meesterahvas oli auto eest väga hästi hoolt kandnud. Erinevalt paljudest ameeriklastest, parandas ta kohe kõik ära, kui midagi katki läks ja isegi vahatas ning pesi seda. Tundub, et siin Ameerikas sõidetakse autoga kuni too ära laguneb ja siis võetakse uus. Vanemate autode sõiduomadused enamasti kriitikat ei kannata, rääkimata sellest, kuidas nad välja näevad.

Hind oli meile sobiv ja auto näis oma vanuse ning läbitud kilomeetrite kohta hea välja. Kilomeetreid oli tal ikka kõvasti, nii üle 200 tuhande miili (1 miil on 1,6 km), ehk nagu Martynas tabavalt ütles: auto on Kuul ära käinud ja poolel teel tagasi Maale . Võtsime tolle punase iluduse siis ära .

Ausalt öelda ega meil palju valida polnud ka, sest kuigi siin on tohutu autode valik, siis odavamad kipuvad ikka täielik rämps olema. Saimegi nii autokese, mis tundus rohkem paberist olevat, turva patju ei olnud, oli vist mingi roolivõimendi moodi asi, vot ei teagi. Kuid pidurid töötasid, nii hästi või halvasti kui sellise vanusega autol need töötada saavad ja rool kippus küll suurtel kiirustel (65 mph ehk 104 km/h ja üle selle) natuke värisema, aga päris ära lendamise tunnet veel ei tekkinud. Bensiini kulus väga vähe, tankisime autot vaid korra-kaks kuus. Arvestades siinset bensiini hinda, mis on keskmiselt 2,4$ galloni kohta (25 EEK 3,8 l), siis oli see tol hetkel meile ideaalne auto.

Natuke kõhe oli vaid kiiriteedel sõita, eriti kui suured maasturid ja muud neljaveolised mööda vurisesid. Kõige hullem oli aga alguses sõita tugeva tuulega. Kohati oli tunne, et auto tõuseb õhku, rääkimata sellest, et auto ei tahtnud oma sõidureas püsida. Ükskord Goldenis valgusfoori taga seistes tuli järsku sellinne tuuleiil, et võttis kohe kõhedaks. Hiljem tagantjärele arutasime jupp aega, kas auto ikka nihkus paigast või ei. Seetõttu püüdsime eriti tuulistel päevadel sõitmist välitida.

Siinkandis võib tuul vägagi tugevalt puhuma hakata. Polegi nii haruldane kui tuule kiirus on 40 km/h ja üle selle, eriti kevadisel ajal. Hiljem harjusime sellega ära. Siin on ka nii, et kui liiklusolud muutuvad raskemaks, siis inimesed hakkavad automaatselt natuke aeglasemalt sõitma. Nüüd saame väga hästi aru, miks kiputakse natuke suuremaid ja raskemaid autosid ostma .

Auto müümise ja ostmise protsess on Colorados suhteliselt lihtsaks tehtud. Peab tegema vaid gaaside sisalduse testi, mis maksab nii 25$. Selle võib jätta ka ostja hooleks. Kuigi kena oleks see muidugi müüja poolt ära teha. Ostu-müügilepingu võib teha käsikirjalise, millel peab olema müüja allkiri ja siis peab ostja saama kaasa ka nn. Title’i, millel on auto andmed peal. See on kahepoolne leht, mille tagumisele küljele paneb müüja oma allkirja ja ongi kõik. Müüja kruvib autolt numbrimärgid ära ja auto ongi müüdud.

Kui auto on teinud avarii, siis tuleb täita veel eraldi leht, kus müüja näitab ära millise kahjustusega oli tegemist. Üks eksemplar jääb müüjale ja teine ostjale. Kui ostja on õnnelik siis maksab raha seal samas ära, istub autosse ja sõidab minema. Tuleb vaid autole kindlustus teha ja siis registrikeskuses käia ning asi valmis.

Reisi tagasi Ameerikasse alustasime 28. detsembri õhtul. Kasutasime Lufthansa lennukeid ja pidime öö Frankfurdis veetma. Õnneks on meil seal tuttav, kelle juures me ööbisime ega pidanud hotelli võtma. Hommikul, enne lennujaama minekut, käisime veel samas kortermaja juures asuvas väikeses saiakohvikus. Mis võib veel parem olla kui värskelt küpsetatud saiakesed? See on üks asi, mida ma siiani Ameerikas olles väga taga igatsen: sooje, värskeid saiu. Aga egas ma suutnud ennast tagasi hoida: krabasin kohe hulga saiakesi kokku, ainult et nende ära söömisega tekkis hiljem mõningaid probleeme .

Tagasi Goldeni jõudsime palju hiljem kui esialgu arvasime, sest Frankfurdis tekkis meil ootamatuid tõrkeid lennukile minemisel. Nimelt võtsime oma koera Billie seekord Ameerikasse kaasa (kuid sellest juba pikemalt järgmises jutus). Tulemuseks oli see, et kogu meie pagas jäeti maha v.a. Billie ja me pidime tükk aega veetma Denveri lennujaamas ega saanud kohe ära minna. Me polnud siiski ainukesed.

Lõpuks õnnelikult tagasi Goldenis Milleri majakese tagahoovis jäime oma kadunud pagasit ootama. Siin tuuakse see koju kätte. Kuna 30. detsembril ei olnud ühtegi Lufthansa lennukit Denverisse tulemas, pidid meie kotid alles 31. detsembril kohale jõudma. Tavaliselt antakse mingi esmatarbe kotikegi kaasa, kuid Lufthansa oli vist viimastel päevadel niipalju pagasit kaotanud, et neil polnud isegi seda hädapakikest meile anda.

Naisterahvas, kellele ma oma avalduse üle andsin, ütles vaid, et meie pagas tuuakse meile 31. detsembril ära. Mina veel mõtlesin, et misasja, see ju vana aasta õhtu, kes siis küll tööd teeb ja pakke toob, kui see just näärivana pole?! Egas muud üle jäänud kui poodi ja hambaharja ostma, sest praktiliselt kogu meie maine vara, mida me Ameeriaks kasutame, oli nendes kahes kotis, mis kuskil Frankfurdis meist maha jäid.

Päevad möödusid ruttu ja vana aasta viimasel päeval läksime poodi, et midagi õhtuks süüa osta. Isegi natuke imelik oli, sest keegi ei paistnud midagi kokku ostvat nagu Eestis. Korvides polnud midagi rohkemat kui seal tavapäraselt peaks olema. Keegi ei olnud ärevuses saabuva vana aasta õhtu pärast. Olin sellest üsna pettunud.

Saime ka kõne, et meie pakid on Frankfurt-Denver lennuki peal ja tuuakse õhtul meile ära. Tore! Lõpuks kella 10 paiku õhtul tuli uus kõne, et kohe kohe jõuan teie maja juurde, saate oma pakid kätte. Kui ma olin terve päeva mõtlenud, et eh, egas nad õhtu ikke hakka enam kõiki neid kaudmaläinud pakke laiali tassima siis näe, ikka tassisid. Saime pakid õnnelikult kätte ja olime kogu reisist nii väsinud, et mõtlesime magama minna. Küll me üles ärkame, kui rakette hakatakse laskma. Nii me vähemalt mõtlesime, kuid üles ärkasime alles järgmisel hommikul.

Päike siras taevas ja keegi ei kavatsenudki enam rakette laskma hakata. Nii olingi siis uue aasta maha maganud. Me ei kuulnud mitte kui midagi. Billie, kes pole just suur raketi paugutamise fänn, oleks kindlasti haukuma hakanud, kuid ei. Ju siis siin Goldenis ongi see uue aasta vastuvõtt selline vaikne ja kesine. Eh, isegi natuke kahju oli.

Kuna minu lepingut ülikoolis pikendati, siis läksime detsembri keskpaiku Eestisse, et viisat pikendada ja jõulud pere keskel veeta. Mis need jõulud ilma verivorsti ja hapukapsata muidu ikka oleksid. Asusime siis 9. detsembril teele. Pidin siin ülikoolis veel hommikupoolikul tööasju tegema, nii tuligi Martynas naabriga ja võtsid mu just enne lennujaama minekut autopeale. Kena õhtupoolik oli ja tore oli vaadata päikeseloojangut mägede taha.

Reis ise tundus jube pikk. Sõitsime Lufthansa lennuga. Lennukis olles kulus meil pool aega sellepeale, et mõelda, kummas lennukis oli parem magada ja kus oli rohkem ruumi, kas Lufthansa või British Airvaisil lennukis. Vähemalt ei hakanud meil igav . Õnneks saime ka sõba silmale ja siis olimegi juba Frankfurdis.

Eh, vahel tundub, et olen siin juba selle ameeriklaste aeglusega ära harjunud. Kõik jooksid kuhugi, igal pool oli sagimist jne. Muidugi Frankfurdi lennujaam on väga suur ka, seega on see arusaadav. Õhtul kella viieks 10. detsembril olime siis lõpuks Tallinna lennujaama jõudnud. Õde tuli meile vastu, vot ei mäletagi, mida ta rääkis, nii väsinud olime. Kõik oli pime ja me olime ikka nii unised ja uimased, et tahtsin lihtsalt kuhugi maha istuda. Ega ma mäletagi nendest esimestest päevadest suurt midagi, magasin enamuse aja. Magasime nii maha kaks päeva.

Aega läks ikka oma nädal, et sellest jubedast unest lahti saada. Erinevalt Coloradole oli Eestis pime, nuh muidugi tulime ka aasta pimedamail ajal, kuid siiski. Aastaga unustad teinekord millised klimaatilised erinevused võivad olla kahe koha vahel. Ma ei ole kindle, kas ma korralikult päikestki Eestis olles nägin, aga midagi ikka vahel piilus ka pilve vahelt välja. Kuid väga kena oli ringi sõita ning vaadata seda kena ja kaunist loodust.

Linnas aga suurt soovi ringi liikuda ei olnud. Kuigi nad ei pane siin, Goldenis, mingit liiva ega soola ega ka lume sulatajat enamasti ühelegi tänavale, siis vähemalt lume viivad ära. Ma ei kujuta ette, mida kevadel nt Tallinna tänavatel teha, kuidas seal liikuda. Eriti pärast sellist lumerohket talve.

Kuid nüüd mõistavad ehk mehedki, miks mina ja ka enamus naisterahvaid eelistavad kõrge kontsaga saapaid talvel kanda . Ikka sellepärast, et kui kogu see lumi sulama hakkab, siis vähemalt pool jalast jääb kuivaks .

Kuigi meie eesmärk oli jõulude ajal palju hapukapsast ja verivorsti süüa, siis kahjuks sellest pidime loobuma. Ameerikasse tulles võttis mul vähemalt pool aastat aega, et siinse toiduga ära harjuda, nüüd siis oli jälle sama lugu . Ainult et teistpidi. Ei suutnud me nii palju verivorsti ja hapukapsast süüa kui oleksime tahtnud. Ikka sellepärast, et meie toidumenüü oli vist kujunenud vähem rasvaseks ja mõnevõrra muutunud. Isegi Martynas ei suutnud kõike süüa, mida tahtnud oleks. Pärast kahte päeva proovimist ja kõhuvaluga maadlemist otsustasime, et mis liig see liig. Nii me siis nö säästu jõulud tegimegi, vaatasime hoolikalt, et mida ja kui palju suhu pistsime, naljakas. Loodetud ja soovitud toiduaineid me süüa ei saanudki, aga vähemalt ei olnud meil enam seda kõhuvalu.