Paar päeva tagasi ülikoolist koju minnes, põikasin ka teepeale jäävasse Goldeni raamatukokku sisse. Lootsin et äkki saan sealt mingi suure ja hea kokaraamatu, mille järgi midagi uut valmistada. Tahtsin nii väga midagi head, aga samas lihtsat ja uut. Võibolla on see tingitud aastaaegade vaheldumisest, aga liha salatiga, tomatisupp, praetud kartulid, chilli jne on kõik ära tüüdanud.

Muidugi on selliseks puhuks ikka hea soovitus, vaata internetti, see ju retsepte täis. Olen ka seda teinud. Käin tihti lehtedel nagu Toidutare ja Kokaraamat, aga internet on ikkagi internet. Isegi kui pilt on toidu retsepti kõrval, siis tavaliselt ei suuda sealt alati kõike leida, eriti juhul kui ei tea ise ka mida sa tegelikult otsid. Nii otsustasingi et sean sammud raamatukokku.

Ameerikas pole küpsetamine vist väga levinud, sest kui ma arvasin et leian riiulite kaupa kõikvõimalikke kokaraamatuid, siis mida pole seda pole. Lõpuks leidsin õige riiuli. Kokaraamatuid oli seal vaid kümne ringis. Muidugi, põhjus võib ka selles olla, et äkki on kõik ameerika koduperenaised küpsetama hakanud ja kõik kokaraamatud välja võetud. Kuid ma pole tähele pannud et mõni, sellest tohutust hulgast söögikohtadest oleks kinni pandud. Seega käivad nad vist ikka pigem väljas söömas kui ise midagi teevad.

Mulle jäi kohe silma suur raamat ’’Küpsetamine koos Juliaga’’ (Baking with Julia). Aga see oli küpsetiste raamat, seega otsustasin edasi otsida. Kuid ega praktiliselt millegi vahel valida polnudki. Riiulil oli rida raamatuid: prantsuse supid, prantsuse köök, prantsuse koka supid, prantsuse …

Lõpuks võtsingi raamatu ’’Küpetamine koos Juliaga’’. Kui ma ei eksi siis eelmisel aastal tuli välja filmike ’’Julie and Julia’’ (Julia ja Julia). Ma pole seda filmi ise täies pikkuses näinud aga mõned kaadrid olid veel meeles. Film oli sellest kuidas üks noor naisterahvas proovis Julia retseptide järgi süüa teha. Seega olles siis nö. reklaami ja sissetulvava informatsiooni ohver, läksin naeratus näol ja raamat kaenal koju.

Tegelikult sai raamatu valimisel otsustavaks ikkagi asjaolu, et seal oli croissant’e retsept sees ja kõrval lubadus, et kui sa teed kõik õigesti siis saad praktiliselt parima võimaliku kvaliteediga croissant’d mis Ameerikas võimalik leida . Kuna mulle croissant’d väga maitsevad siis polnudki rohkemat vaja.

Kodus retsepte vaadates sain väikese soki: enamus retseptide puhul läks vaja paar päeva, et kõigega valmis saada. Jesver, kust ma selle aja küll võtan! See oli mu esimene mõte. Hakkasin siis retsepte rohkem uurima ja asi nii hull polnudki. Teed midagi ühel päeval ja siis kulutad teisel päeval paarkümmend minutit ja kui vaja siis saad midagi teha ka kolmandal . Et küpseta nagu vanaemade aegu.

Samas on iga retsepti juures kirjas kui kaua tainast saab säilitada. Seega kui aega, teed taigna valmis ja paned sügavkülma või külmkappi, olenevalt juba taignast ja retseptist ja tegelikud saiakesed küpsetad mõne päeva pärast. Tundus et asi polnudki ületamatu.

Eile hommikul otsustasin siis et proovin ikka midagi ära teha, siis saame vähemalt pühapäeva hommikul saiakesi süüa. Mõeldud tehtud. Valisin välja nö. taani taina saiakeste retsepti, mis on midagi pärmilehttaigna sarnast. Taina tegemine tuli ära jaotada kahele päevale ja saiakesed saime lõpuks alles täna pärastlõunal ahjust kätte. Aga kui head saiakesed! Pole enam kaua aega nii häid saiakesi teinud ja söönud, kuigi olin suutnud need natuke isegi ära kõrvetada.

Võibolla ongi asi selles, et kogu aeg mõtled kui vähe aega sul on ja püüad kiirustades midagi kokku panna, hiljem ei taha seda ise ega söö seda ka teised. Kuid mis sellest toidust siis ikka teha, kui seda süüa ei taha, et kõige olulisem ju toitu süües on ikka seda ka nautida. Isegi kaerahelbeputru saab nautides süüa, kui vaid seda õigesti teha ja serveerida.

Eks ma proovi ka teisi retsepte sellest Julia kokaraamatust, kuid ma arvan et kui tahan pühapäeva hommikul saiakesi saada, siis on kõige õigem taignateoga alustada juba reede õhtul . See ootamine tasub ennast ikka kuhjaga ära.

Billie Ameerikasse toodud, pidime üle vaatama kohalikud lemmikloomade pidamise nõuded. Siin Goldenis, mis kuulub nn Jeffersoni maakonda (Jefferson county), tuleb koer iga aasta ära registreerida. Selle aluseks on kehtiv marutaudi vakstiin. Registeerimissumma suurus oleneb sellest, kas koer on kastreeritud, fixed nagu nad seda siin ise kutsuvad, või ei. Kastreeritud koera eest tuleb maksta aastas 15 dollarit ja kastreerimata koera eest 30.

Registreerimisnõuet ei ole igas linnas. Goldenis ja üldiselt Denveri ümbruskonnas nõutakse aga, et koer oleks registreeritud. Muidu võib kohalik lemmikloomade politsei või mõni mu ametnik trahvi teha. Eriti kui juhtud minema koerteparki või kasutad matkaradu.

Colorado on väga hea koht koerte pidamiseks, kui mõned maod ja puumad välja jätta. Siin on suur hulk koerteparke ja lõputult matkaradu. Tundub, et ka Billie on siinse keskkonnaga väga rahul ja hakkab isegi selle loomade rohkusega ära harjuma (nt. meil elab hoovis põõsa all pesukaru).

Niisiis kui vaja registreerida siis vaja. Martynas läkski ühel päeval Billiet registreerima, raha näpus ja Billie pass kotis. Kahju et ma ise kaasa minna ei saanud. Registreerimislauas tekitas suurt elevust asjaolu et Euroopast on koer Ameerikasse toodud ja lõpuks tuli isegi sheriff ise kohale, et seda Euroopa Liidu koerte passi näha . Igal juhul sai asi tehtud ja Billiest sai ametlik Goldeni asukas. Selle tõenduseks sai ta ka kena märgi: hõbedase tähe . Umbes sellise nagu sheriffil endal, ainult et väiksema.

Märgi kinnitasime kaelarihma külge, siis saab kontrolliv ametnik kohe üle vaadata, kas koer on registreeritud või ei. Märgil on kirjas registreeriv asutus, maakond ja telefoni number. Nii saab kontrollida koera registreerimise kehtivust aga ka juhjul kui koer ära kaob, siis tema omanike andmeid. Üldiselt nad siin armastavad anda igasuguseid märke. Pidime Billie märtsi lõpus vakstineerima ja ka selle eest saime märgi. Seal on kirjas kliinik kus vaksineerimine on sooritatud ja alati saab siis kliinikuga kontaki võtta kontrollimaks vakstiini kehtivust. Nüüd käib Billie ringi nagu Alpi lehmake: kiliseb ja koliseb koguaeg . Hea on see, et kui menüüd suvel matkama läheme siis ei pea talle eraldi karu kella ostma, .

Mõnel koeral on mitu sellist märki. Iga uus märk saadakse uues kohas registreerimise eest, olgu selleks haigla ja vaktsiin, erilised lubadega koerte pargid või matkarajad. On isegi olemas märk koertele, kellel on luba lahtiselt teatud matkarajadel liikuda. Need on koerad kelle omanikud on andnud sõna, et tema koer tuleb kohe esimese hüüu peale omaniku juurde tagasi ja ei reageeri metsloomade peale. Üldiselt peavad koerad aga matkaradadel alati rihma otsas olema.

Kuigi registreerimis tasu on 30 dollarit aastas, sest Billie pole kastreeritud, siis selle eest on koer registris olemas. Kui ta peaks ära kaduma siis teatakse kellele ta kuulub ja kellega ühendust võtta. Raha kasutatakse koerteparkide korrashoiuks ja samuti pole puudust avalikes parkides prügikastidest või kotikestest, et oma koera järelt koristada. Koerte parkides on enamasti soojematel ilmadel ka vesi olemas, et mängivad koerad juua saaksid.

Nii, ma arvan, et ametlikult on kevad ka Colroadosse jõudnud . Paar nädala eest tuli minu (Kati) ema meile külla. Ta juhtus tulema päeval, mil pidi natuke lund sadama – nii mõni sentimeeter. Lund võib siin kohati tulla veel maiski, seega polnud see midagi erilist.

Enne kui päev õhtusse jõudis, saime aru, et midagi tõsisemat on tulemas. Ema tuli läbi Chicago ja lend Denveri pidi väljuma alles kella kuue paiku õhtul, kuid see tühistati ja lend tõsteti kaks tundi varasemale ajale. Olime ikka päris närvis, sest ema oli veel lennukis, teel Chicagosse, ega teadnud midagi lennuaegade muutustest. See jättis talle vaid kaks tundi passikontrolli läbimiseks, paki uuesti check-innimiseks ja terminali vahetamiseks. Seda kõike juhul, kus kõigi nende toimingute piisavaks läbimise ajaks loetakse umbes kolme tundi.

Goldenist lahkudes olid vaid mõned pilved taevas. Just enne lennujaama jõudmist, mis võttis oma tund aega, hakkas aga paksu lund sadama. Kui me lõpuks ema kätte saime, sest lennuk ei tahtnud kuidagi maanduda, oli välja minnes juba nii palju lund maha tulnud, et osad autod ei saanud enam parkimisplatsidelt ära minna. Kokku tuli tookord lund, olenevalt kohast, 50-70 cm ja mõnel pool rohkemgi. Teekond tagasi Goldenisse oli aeglane ning vaid mõni kilomeeter enne Goldenisse sissesõitu oli üks suur kaubaveo auto ennast rist teele keeranud. Kuna keegi ei liikunud ja lund muudkui sadas ja sadas, siis tekkis meil lõpuks probleeme kohalt ära saamisega. Nii lõpetasimegi ummikus, auto lumevangis ja võimetud edasi liikuma. Koju jõudsime alles peale kahte tundi eespool olevate autode mäest ülesse aitamist/lükkamist ja lõputuid proove ka ise kuidagi autoga edasi liikuda.

Selle kahe nädala jooksul mis ema siin oli, tuli veel nii mõnigi lumetorm üle Colorado ja Goldeni. Nii ei saanud me ka oma planeeritud reisile minna vaid pidime hoopis marsuuti muutma. Siinsetele kevadistele lumetormidele on iseloomulik, et kogu lumi sulab ja aurab väga ruttu ära. Nii ei pruugi kahe päeva pärast enam arugi saada, et mingit lund on sadanud. Samas lumetormiga ei ole küll soovitatav pikemale sõidule minna, eriti kui peab mägedes sõitma.

Täna aga sain siis teise kevadekuulutuse . Nimelt on siin Colorados ikka palju rohkem kõikvõimalikke putukaid ja muid pudulojuseid. Ja näe imet, lähen mina vannituppa ja sipelgad askeldavad seal rõõmsalt ringi. Väikesed siplegad on siin tavaline probleem ja keegi ei tee neist suuremat kõneainet. Selle tõestuseks on ka tohutu hulk kõikvõimalikke mürke, mida poest osta saab. Tegelikult ma ei tea, kas vaikitakse, sest pole kombeks nendest iga majaga kaasaskäivatest putukatest rääkida või lihtsalt peetakse neid millekski, mis ei vääri kõneainet, umbes nagu prussakad korterelamutes. Neid pisikesi musti sipelgaid on kõikjal. Näiteks eelmine aasta tulid nad ka ülikooli tualettruumi. Olen neid ka hotellides näinud jne.

Eelmisel aastal tulid siplegad meile ka külla, märtsi keskpaigas, kohe kui püsivalt soojaks läks. Erinevalt eelmisest aastast, mil ma endast täiesti välja läksin ja kohe poodi tormasin, võtsin seekord asja palju rahulikumalt. Sipelgatega tegeleme õhtul, seniks võib Billie nende üle valvet pidada.

Mäletan lapsepõlvest et sipelgate puhul soovitati panna nende käiguradadele soola. Ei tea, need kes meil vannitoas on, jooksevad küll igalpool ringi ja mingit rada ma ei märganud, ju pole nad suutnud seda veel nö. sissetallata. Kuid tervet vannituba ei saa ju ka soola täis riputada. Panin siis seda uksepiitadele, et vahest ei tule üle. Kuid ei tea kas see aitas või ei. Enne hommikul kodust lahkumist paterdasid nood rõõmsalt soola sees edasi. Rohkem ma looduslikke putuka peletusvahendeid ei tea, nii et otsustasin putukamürgi kasuks.
Loodan, et see aasta meil enam tuppa sipelgaid ei tule. Siin müüakse selliseid mürke, mille mõju võib vähekäidavates kohtades kesta mitu kuud. Seega pritsisin need kohad üle, kust sipelgad tavatsevad sisse tulla ja kui hästi läheb, siis enne järgmist aastat seda uuesti tegema ei pea. Muidugi uksepiidad ja muud rohkem käidavaid kohti tuleb mõnevõrra tihedamini pritsida. Vähemalt eelmine aasta saime hakkama, loodan et selle aastal ka. Mõni eritri suur ämblik eksis vahel tuppa ära, aga nuh mis seal ikke teha. Ämblike vastu aitab ka iganädalane korralik tubade puhastus ja asjade liigutamine.

Samas, saa sa aru mis neile putukatele sobib ja mis mitte. Kui ma näiteks tegin eelmisel suvel kartulisalatit ja väike kartuli tükike maha kukkus, mida ma kohe tähele ei pannud, siis umbes tunni aja pärast kööki minnes oli see musta sipelgate kuhila alal mattunud. Kohe näha, et Ameerika sipelgad ja armastavad kartulit . Samas olin oma arvates mürki igale poole pannud ja kuskil mujal sipelgaid ei olnud, ainult selle kartuli tüki juures.

Vähemalt võin nüüd kindlalt öelda, et kevad on siin Colorados käes. Pärast lumetormide lõppu ja esimeste korralike äikesetormide saabumist võib vist aga väita, et suvi on kättejõudnud, kuid seda annab veel oodata.