Lugesin kommetaarist minu eelmisele postitusele, et kahjuks ei saadud tellida aineid minu poolt antud leheküljelt. Ei tea, mis seal siis juhtus, nad lubavad küll kõike igale poole saata.

Kindlasti peaks saama erinevaid baktereid ja laapa tellida ka Eestist või EList, kuid ma ei tea neid lehekülgi. Lisan veel ühe viite leheküljele, kus pole küll pilte, kuidas juustu teha, kuid sisaldab lihtsalt palju head informatsiooni http://cheeseforum.org/default.htm.

Nüüdseks on minu juustutegemine siis täies hoos. Olen teinud kaks kera juustu: gouda ja manchego. Ma ei tea, kas midagi ka välja tuleb, sest maitsta saan neid alles oktoobri lõpus. Kuid valgetest juustualgetest, mis meenutasid lõhnalt kohupiima, on saanud kollased kerad ja päris juustulõhn on ka juurde tulnud. Kõige imelikum minu jaoks on, et need juustukesed tõesti näevad erinevad välja ja lõhnavad ka veidikene teistmoodi. Eks söögitegemisel iga toit lõhna erinevalt, kuid siiski arvasin, et mis suur vahe nendel kodutehtud juustudel ikka olla saab. Nuh, valesti arvasin.

Kõige suurem probleem juustutegemisel tekkis siis, kui pidin leidma koha, kus oma juustualget hoida. Panin esimese juustu alguses külmkappi, kuid temeperatuur oli seal ikka liiga madal. Keerasin külmkapi temperatuuri nii maha kui sain, kuid egas siis ühe juustukera pärast saa kogu toitu raisku lasta minna. Pealegi jäi temperatuur ikka liiga madalaks ja meil pole siin ei keldrit ega muud külmemat kohta. Niisiis vaatasin ringi ja püüdsin leida midagi, millest ma saaksin teha võimalikult sarnase koha tõelisele juustukoopale. Nii tekkiski idee laduda kivid jahutus kasti, panna jäätükid või siis sügavkülmas hoitud pudel veega sinna samasse ja ongi kõik. Mõeldud tehtud.

Meil oli jahutus kastike olemas, ühele poole panin kasti jääga ja teisele poole ladusin kivid. Kuna juuste hoitakse ajalooliselt ikka karbonaatsetest kivimitest koobastes, siis otsisin minagi oma tagavarast (oleme geoloogid, seega alati on mõni kivike kuskil olemas) võimalikult poorsed karbonaadid välja, poest ostsin jahutus resti, kuhu peale juust panna ja nii saingi juustukoopa. Istusin jupp aega ja püüdsin kastis kivisid sättida, ikka nii et õhk võimalikult hästi koopas ringi käiks ja üleliigne niiskus kivide poolt kinnipüütaks. Vot ei tea palju see nüüd siis päris koobast meenutab ja kas kivid said lõpuks õigesti laeotud või ei, aga nüüdsest kutsun oma juustutegu väikeseks juustuprojektiks, sest ma pole enam kindel, kas olen rohkem huvitatud juustu tegemisest või selle tegelikust valmimisprotsessist . Loodan, et juust ikka välja tuleb ja hiljem on mida süüa.

Kogu see asjatamine juustuteo ümber on mulle üsna huvitavaks muutunud. Seetõttu tellisin eelmisel nädalal ka kultuuri, mille abiga tõelist emmentali juustu teha. Emmentali juust peab ühe valmimisosana kolm nädalat toatemperatuuril seisma. Kuid ma pole päris kindel, kuidas see emmentali alge siis ka lõhnama hakkab? Pean hoolikas olema, sest Billie võib arvama hakata, et tegemist on eriti vaimustava delikatess magustoiduga ja patt on seda mitte proovida .

Paar päeva tagasi vahatasin ka oma esimese juustu ära ning nädalavahetusel vahatan järgmise. Vahatamise aeg oleneb konkreetsest juustust. Muidugi võib juustu ka vahatamata jätta ja kasutada teisi meetodeid, eks see ole nii, kuidas keegi tahab. Kuid minu esimene vahatatud manchego juust ei ole just kõige kenama välimusega. Esimese korra kohta käib vast küll .

Eile proovisin teha ka esimest korda määrdejuustu. Täitsa määrdejuustu nägu oli ja maitse oli ka igati hea. Nüüd pean ostma veel juustuteo raamatu. Olen raamatukogust juba mitu tükki laenanud, kuid pole veel leidnud seda, mida päriselt endale ka osta tahaks.