Otsustasime ühel reede õhtupoolikul, et võtame nädalavahetuse natuke kergemalt. Nii läksimegi Goldeni juurest algavatesse mägedesse telkima. Koht ise asub umbes 30 minuti sõidu kaugusel Goldenist nii 9100 ft (umbes 2800m) kõrgusel mägedes, Golden Gate Canyon State pargis.

Kohale jõudes selgus, et seal pargis vabu telkimis platse pole. Kuna tegime ostuse telkima minna alles reede õhtul, siis ei hakanud pimedas enam mingeid erilisi kohti otsima ja peatusime ühes teelähedal olevas telkimiskohas. Pimedas polnud näha ei teisi telkijaid ega ka suuremat loodusest. Panime telgi rõõmsalt ülesse ja otsustasime, et vaatame homme edasi.

Billie jaoks oli see esimene telkimine üldse. Kõigepealt ei saanud tema aru miks ta rihmaga puukülge on kinnitatud, et parem oleks ju niisma ringi joosta. Kui aga magamisaeg hakkas kohale jõudma ei saanud ta jälle aru, miks ta peab sinna väga väikesesse onni pugema . Oli teisel selline naljakas nägu ees . Mina läksin siis esimesena telki ja lõpuks saime ka Billie sisse, aga ta kohe ikka ei mõistnud meie ettevõtmist või selle vajalikkust. Tast on selline linnakoerake saanud. Ikka magaks toas ja hea kui padi ka oleks .

Ühel hetkel ärkasime öösel üles. Keegi luusis ümber telgi. Alguses tundus et karu. Vari oli sellinne. Hiljem nägime aga ka väiksemaid loomi – suurte kõrvade ja pikkade jalgadega. Billie oli vaikne nagu sukk. Ei mingit häält, kuid värises teine nagu haavaleht. Kui Billie poleks niipalju värisenud, ei oleks me vist üles ka ärganud ja ei teaks midagi. Igaljuhul oli Billie varsti meie vahel, ma ei teadnudki, et ta võib end nii peenikeseks teha. Sirutas täies pikkuses välja ja lamas vaikselt nagu hiir, ei mingit häält ega liigutust. Need loomakesed, nähtavasti tegelikult koiotid, nuuskisid üsna kaua meie telki, kuid otsustasid siiski ära minna. Neid oli seal oma kolm või neli. Meie nägime kolme varju, aga kes teab mitu neid tegelikult oli.

Ega tegelikult see ei loe, palju neid seal oli. Koiotid on siinmail väga julgeks läinud. Enam pole loomi, kes neid ära sööks ja inimesed ise kipuvad neid söötma ka. Väga tobe ettevõtmine. Lehes ilmub ikka aeg-ajalt artikleid, et inimesed ärge palun söötke koiotte. Kuid kahjuks nii mõnigi ei kuula või ei mõtle sellele.

Koiott näeb välja küll sellinne kena loomake, tundub, et ah mis ta ikke teeb. Kuid koerad on neile maiuspala. Pistavad teised nahka ja ei loe ei koera suurus ega tõug. Kohalikud jahimehed kirjutavad ka, et tegelikult pole tavalisest koerast isegi üksikule koiotile vastast. Nad on liiga kiired koera jaoks ning vaid tõsised murdjad ja metsikud koerad võivad neile vastu astuda.

Siin Goldenis oleme neid ka näinud. Hulguvad ikka õhtuti linnas ringi. Mitte küll just igapäevaselt, kuid koiotid võis olla üks põhjustest miks Billie alguses USA-sse tulles keeldus pimedas ilma meie juuresolekuta aeda minemast. Nüüd kui oma elukohta vahetasime, käib Billie jälle aias ringi. Peale pesukaru, kes meil aias põõsa all elab ja kellele Billie igapäevaselt proovib selgeks teha, kelle territooriumiga tegu , pole me kedagi teist aias näinud.

Postitatud Tuesday, August 10th, 2010 kell 5:25 pm kategooria Lood.