Eelmise aasta suveks oli mu kõht täiesti omadega läbi: kõhuvalu, punnis kõht ja halb enesetunne olid üsna igapäevased. Ei aidanud hommikujooks ega dieedipidamine.

Lõpuks sain õe käest hulga materjale ravimtaimede kohta. Otsisin midagi, mis sobiks minu kõhuhädade leevenduseks ja leidsin, et võilill on selline tänuväärne umbrohi , mis peaks aitama erinevate kõhuhädade korral.

Läksin siis poodi ja leidsin sealt võilillejuure ürditee. Uh, oli see vast jubeda maitsega. Kuna tahtsin oma kõhuvalust lahti saada, siis proovisin päevas ikka kaks tassi teed ära juua.

Mõne päeva pärast hakkas mul parem ja ka tee ei paistnud enam nii kohutava maitsega olevat. Ju harjusin selle maitsega. Ühel päeval läksin jälle teed ostma ja minu lemmikut polnud. Võtsin siis teise, ka maole sobiva tee segu, milles oli võilillejuur ühe komponendina sees. Jesver, see tee oli veel hullema maitsega kui eelmine. Seal oli lagritsat, aniisi ja ma ei teagi mida kõike veel, kuid maitse oli selline, et ma ei suutnud esimest tassi teed äragi juua. Inimene harjub aga kõigega ja nüüdseks on see tee peaaegu igapäev minu lõunalaual.

Üsna varsti avastasin, et kui ma joon regulaarselt neid taimeteid, siis mul ei ole migreeni hooge või on nad äärmiselt nõrgad, võrreldes nendega mis mul tavaliselt Eestis olid. Teinekord olin kolm päeva pikali maas, suutmata aru saada, mis ümberringi toimub. Kui nüüd hoog pealegi tuleb, siis on see ikka palju kergem ja teinekord saan töödki teha, eriti kui vahepeal puhata saan. Kõhu tee pole küll ainuke, mis mul siin hetkel migreeni aitab taltsutada, aga tundub, et see mängib ikkagi olulist rolli kogu migreeni ennetuses. Kui kõht korras, siis tundub ka pea korras olevat ja vastupidi . Igaljuhul on see olnud minu jaoks meeldiv üllatus.

Tundus justkui oleks see olnud minu esimene arstilkäik üldse . Olin nii närvis, sest ma ei teadnud täpselt, mida ma tegema pean ja mis nüüd juhtuma hakkab.
Oma kõige esimese arstil käigu tegin umbes aasta tagasi. Kuna mul on täielik tervisekindlustus, nii nagu nad seda siin ise nimetavad, siis pidin vaid 15 dollarit arstilkäigu eest maksma. Tore! Tookord ütles arst, et pean umbes kahe kuu pärast tagasi tulema ja siis tehakse mulle täielik ülevaatus. Jesver, mul polnud aimugi, mida see tähendab. Pealegi, kuigi mul on nö. täielik tervisekindlustus, siis teatud summad pean ikkagi ise maksma. Kui arst otsustab teha mingeid analüüse või suuremaid uuringuid, siis tuleb mul 100 dollarit maksta, ülejäänu maksab kindlustus.

Teadagi siinseid arste, olen kuulnud palju jutte arstidest kes teevad ja teevad igasuguseid uuringuid, sina aga muudkui maksa. Nii mõtlesingi, et ei, mina sinna arsti juurde ei lähe. Pealgi polnud mul ju nagu häda midagi. Mulle kohe ei mahtunud pähe, miks ma pean sinna arsti juurde minema ja ei läinudki.

Kuni eelmise nädalani, mil sain kõne, et pean ennast arstile näitama, kuna ta keeldub mulle muidu mu tablette välja kirjutamast. Nuh, mis mul siis üle jäi, panin endale sobiva aja kinni ja mõtlesin juba, et milliseid summasid ja kui palju proove ning läbivaatusi ta nüüd tegema hakkab.

Läksin täna siis õigeks ajaks kohale, maksin oma 15 dollarit ja jäin ootama kuni mind sisse kutsutakse. Tuli kena noormees rohelises kuues, juhatas mind kabinetti, näitas koha kuhu saan oma mantli ja käekoti panna ja mõõtis siis ära mu vererõhu. Uh see on mingi suur masin, mis on seinale kinnitatud ja kust saab ise siis numbreid lugeda. Küsis ka mu kaalu ja pikkuse kohta, kuid ma pole suutnud siiani nendes jalgades ja poundides õigesti arvestama hakata, eriti kui jutt käib mu oma pikkuse ja raskuse kohta. Mul polnud aimugi palju ma kaalun. Nii juhatatigi mind koridori, kus seisis veel suurem ja naljakam masin, kaks ühes, nii palju sain aru küll. Pärast seda läksin tagasi kabinetti ja jäin arsti ootama.

Tuligi minu arstike sisse, tore, naeratas ja ütles, et ma pidin ju juba eelmine aasta tulema. Ma vastu, et nuh, mul polnud nagu häda midagi, et ma pole harjunud niisama arsti juures käima. Sellepärast ei tulnud ka. Arstitädi vaid naeratas selle peale, küsis igasugu küsimusi ja ütles, et nüüd siis teeme täieliku läbivaatuse. UH!?.

Jälle jäin ruumi üksi, rohelises kuues noormees astus naeratades sisse ja hakkas igasuguseid riistu välja otsima, siis andis kena haigla kuue ka ja ütles, et valmistagu ma ennast nüüd ette. Mõtlesin, mida nad nüüd teevad ja palju see mulle maksma läheb? Siin kohe ei saa kuidagi rahast üle ega ümber, eriti kui arsti juures käid.

Mis mul üle jäi, ajasin aga selle naljaka kuue selga, kenad rohelised lilled olid veel peal ja jäin arsti ootama. Selline naljakas filmidest nähtud tunne tekkis. Siis tuli arst sisse ja täielik läbivaatus algas hammaste vaatamisega ja lõppes minu juba siniseks muutunud varvaste ülevaatusega. Sain teada, et ma rohkem ei pea maksma, vähemalt esialgu, ja võin nüüd kenasti tööle minna. Minu tablettidele annab ta ka rohelise tule. Seega kõik korras, aega läks mis läks aga asi polnudki nii halb ja arst ei kippunud sugugi igasuguseid uuringuid tegema ja kõik kümme korda kontrollima.

Siin on hea see, et kui arst täidab internetis retsepti ära, siis saab ise valida koha, kust sa eelistad oma rohte kätte saada. Olgu selleks pood, kus teed oma igapäevaseid oste või mõni teine koht, kus on farmaatsia osakond olemas. Piisab vaid kõnest farmaatsia osakonda või internetis mõne välja täitmisest ja paar tunni pärast võib oma retseptidele järgi minna. Samuti saab teha nii, et tabletid on iga kuu kindlal ajal sul poes olemas. Kui mingil põhjusel ei ole tablette võimalik ise interneti kaudu endale nö. ette tellida, siis siis saab teha nii nagu mina toimisin viimasel aastal. Helistasin farmaatsiaosakonda, kust ma alati oma tabletid kätte sain, teatasin eelmise paki tablettide numbri ja nemad siis juba ise võtsid arstiga ühendust ja küsisid kas minu soov saada neid tablette saab arsti õnnistuse . Kahe päeva pärast olid aga rohud olemas ja vaja oli nad vaid välja osta. Kes soovib, saab endale tablettide koju toomise tellida, need pannakse kenasti postkasti ja mingit juurdehindlust ei ole. See kõik kehtib muidugi juhul, kui sul on kehtiv tervisekindlustus ja raha tablettide väljaostmiseks. Meil Martynasega on mõlemal tervisekindlustus ülikooli poolt olemas.

Seega polnudki see arstil käik nii hirmuäratav. Mõnes mõttes on isegi hea, et arstid nõuavad vähemalt iga-aastast või pooleteise aastast täielikku läbivaatust. Hea võimalus teada saada, kuidas tervisega lood on. Igal juhul minu tähtsaim uudis täna oli, et minu AJUD on täitsa KORRAS ja töötavad normaalselt , see oli kohe suur kergendus .

Eks ma siis näe, mis nüüd edasi sünnib, äkki ilmub mõni sajadollariline arve vahepeal ka postkasti. Kuid ma loodan, et seda ei juhtu. Seega vist ei olegi kõik Ameerika arstid nii rahaahned või äkki on Obama reformid hakanud nende käitumist kuidagi mõjutama.

Paar päeva tagasi ülikoolist koju minnes, põikasin ka teepeale jäävasse Goldeni raamatukokku sisse. Lootsin et äkki saan sealt mingi suure ja hea kokaraamatu, mille järgi midagi uut valmistada. Tahtsin nii väga midagi head, aga samas lihtsat ja uut. Võibolla on see tingitud aastaaegade vaheldumisest, aga liha salatiga, tomatisupp, praetud kartulid, chilli jne on kõik ära tüüdanud.

Muidugi on selliseks puhuks ikka hea soovitus, vaata internetti, see ju retsepte täis. Olen ka seda teinud. Käin tihti lehtedel nagu Toidutare ja Kokaraamat, aga internet on ikkagi internet. Isegi kui pilt on toidu retsepti kõrval, siis tavaliselt ei suuda sealt alati kõike leida, eriti juhul kui ei tea ise ka mida sa tegelikult otsid. Nii otsustasingi et sean sammud raamatukokku.

Ameerikas pole küpsetamine vist väga levinud, sest kui ma arvasin et leian riiulite kaupa kõikvõimalikke kokaraamatuid, siis mida pole seda pole. Lõpuks leidsin õige riiuli. Kokaraamatuid oli seal vaid kümne ringis. Muidugi, põhjus võib ka selles olla, et äkki on kõik ameerika koduperenaised küpsetama hakanud ja kõik kokaraamatud välja võetud. Kuid ma pole tähele pannud et mõni, sellest tohutust hulgast söögikohtadest oleks kinni pandud. Seega käivad nad vist ikka pigem väljas söömas kui ise midagi teevad.

Mulle jäi kohe silma suur raamat ’’Küpsetamine koos Juliaga’’ (Baking with Julia). Aga see oli küpsetiste raamat, seega otsustasin edasi otsida. Kuid ega praktiliselt millegi vahel valida polnudki. Riiulil oli rida raamatuid: prantsuse supid, prantsuse köök, prantsuse koka supid, prantsuse …

Lõpuks võtsingi raamatu ’’Küpetamine koos Juliaga’’. Kui ma ei eksi siis eelmisel aastal tuli välja filmike ’’Julie and Julia’’ (Julia ja Julia). Ma pole seda filmi ise täies pikkuses näinud aga mõned kaadrid olid veel meeles. Film oli sellest kuidas üks noor naisterahvas proovis Julia retseptide järgi süüa teha. Seega olles siis nö. reklaami ja sissetulvava informatsiooni ohver, läksin naeratus näol ja raamat kaenal koju.

Tegelikult sai raamatu valimisel otsustavaks ikkagi asjaolu, et seal oli croissant’e retsept sees ja kõrval lubadus, et kui sa teed kõik õigesti siis saad praktiliselt parima võimaliku kvaliteediga croissant’d mis Ameerikas võimalik leida . Kuna mulle croissant’d väga maitsevad siis polnudki rohkemat vaja.

Kodus retsepte vaadates sain väikese soki: enamus retseptide puhul läks vaja paar päeva, et kõigega valmis saada. Jesver, kust ma selle aja küll võtan! See oli mu esimene mõte. Hakkasin siis retsepte rohkem uurima ja asi nii hull polnudki. Teed midagi ühel päeval ja siis kulutad teisel päeval paarkümmend minutit ja kui vaja siis saad midagi teha ka kolmandal . Et küpseta nagu vanaemade aegu.

Samas on iga retsepti juures kirjas kui kaua tainast saab säilitada. Seega kui aega, teed taigna valmis ja paned sügavkülma või külmkappi, olenevalt juba taignast ja retseptist ja tegelikud saiakesed küpsetad mõne päeva pärast. Tundus et asi polnudki ületamatu.

Eile hommikul otsustasin siis et proovin ikka midagi ära teha, siis saame vähemalt pühapäeva hommikul saiakesi süüa. Mõeldud tehtud. Valisin välja nö. taani taina saiakeste retsepti, mis on midagi pärmilehttaigna sarnast. Taina tegemine tuli ära jaotada kahele päevale ja saiakesed saime lõpuks alles täna pärastlõunal ahjust kätte. Aga kui head saiakesed! Pole enam kaua aega nii häid saiakesi teinud ja söönud, kuigi olin suutnud need natuke isegi ära kõrvetada.

Võibolla ongi asi selles, et kogu aeg mõtled kui vähe aega sul on ja püüad kiirustades midagi kokku panna, hiljem ei taha seda ise ega söö seda ka teised. Kuid mis sellest toidust siis ikka teha, kui seda süüa ei taha, et kõige olulisem ju toitu süües on ikka seda ka nautida. Isegi kaerahelbeputru saab nautides süüa, kui vaid seda õigesti teha ja serveerida.

Eks ma proovi ka teisi retsepte sellest Julia kokaraamatust, kuid ma arvan et kui tahan pühapäeva hommikul saiakesi saada, siis on kõige õigem taignateoga alustada juba reede õhtul . See ootamine tasub ennast ikka kuhjaga ära.

Billie Ameerikasse toodud, pidime üle vaatama kohalikud lemmikloomade pidamise nõuded. Siin Goldenis, mis kuulub nn Jeffersoni maakonda (Jefferson county), tuleb koer iga aasta ära registreerida. Selle aluseks on kehtiv marutaudi vakstiin. Registeerimissumma suurus oleneb sellest, kas koer on kastreeritud, fixed nagu nad seda siin ise kutsuvad, või ei. Kastreeritud koera eest tuleb maksta aastas 15 dollarit ja kastreerimata koera eest 30.

Registreerimisnõuet ei ole igas linnas. Goldenis ja üldiselt Denveri ümbruskonnas nõutakse aga, et koer oleks registreeritud. Muidu võib kohalik lemmikloomade politsei või mõni mu ametnik trahvi teha. Eriti kui juhtud minema koerteparki või kasutad matkaradu.

Colorado on väga hea koht koerte pidamiseks, kui mõned maod ja puumad välja jätta. Siin on suur hulk koerteparke ja lõputult matkaradu. Tundub, et ka Billie on siinse keskkonnaga väga rahul ja hakkab isegi selle loomade rohkusega ära harjuma (nt. meil elab hoovis põõsa all pesukaru).

Niisiis kui vaja registreerida siis vaja. Martynas läkski ühel päeval Billiet registreerima, raha näpus ja Billie pass kotis. Kahju et ma ise kaasa minna ei saanud. Registreerimislauas tekitas suurt elevust asjaolu et Euroopast on koer Ameerikasse toodud ja lõpuks tuli isegi sheriff ise kohale, et seda Euroopa Liidu koerte passi näha . Igal juhul sai asi tehtud ja Billiest sai ametlik Goldeni asukas. Selle tõenduseks sai ta ka kena märgi: hõbedase tähe . Umbes sellise nagu sheriffil endal, ainult et väiksema.

Märgi kinnitasime kaelarihma külge, siis saab kontrolliv ametnik kohe üle vaadata, kas koer on registreeritud või ei. Märgil on kirjas registreeriv asutus, maakond ja telefoni number. Nii saab kontrollida koera registreerimise kehtivust aga ka juhjul kui koer ära kaob, siis tema omanike andmeid. Üldiselt nad siin armastavad anda igasuguseid märke. Pidime Billie märtsi lõpus vakstineerima ja ka selle eest saime märgi. Seal on kirjas kliinik kus vaksineerimine on sooritatud ja alati saab siis kliinikuga kontaki võtta kontrollimaks vakstiini kehtivust. Nüüd käib Billie ringi nagu Alpi lehmake: kiliseb ja koliseb koguaeg . Hea on see, et kui menüüd suvel matkama läheme siis ei pea talle eraldi karu kella ostma, .

Mõnel koeral on mitu sellist märki. Iga uus märk saadakse uues kohas registreerimise eest, olgu selleks haigla ja vaktsiin, erilised lubadega koerte pargid või matkarajad. On isegi olemas märk koertele, kellel on luba lahtiselt teatud matkarajadel liikuda. Need on koerad kelle omanikud on andnud sõna, et tema koer tuleb kohe esimese hüüu peale omaniku juurde tagasi ja ei reageeri metsloomade peale. Üldiselt peavad koerad aga matkaradadel alati rihma otsas olema.

Kuigi registreerimis tasu on 30 dollarit aastas, sest Billie pole kastreeritud, siis selle eest on koer registris olemas. Kui ta peaks ära kaduma siis teatakse kellele ta kuulub ja kellega ühendust võtta. Raha kasutatakse koerteparkide korrashoiuks ja samuti pole puudust avalikes parkides prügikastidest või kotikestest, et oma koera järelt koristada. Koerte parkides on enamasti soojematel ilmadel ka vesi olemas, et mängivad koerad juua saaksid.

Nii, ma arvan, et ametlikult on kevad ka Colroadosse jõudnud . Paar nädala eest tuli minu (Kati) ema meile külla. Ta juhtus tulema päeval, mil pidi natuke lund sadama – nii mõni sentimeeter. Lund võib siin kohati tulla veel maiski, seega polnud see midagi erilist.

Enne kui päev õhtusse jõudis, saime aru, et midagi tõsisemat on tulemas. Ema tuli läbi Chicago ja lend Denveri pidi väljuma alles kella kuue paiku õhtul, kuid see tühistati ja lend tõsteti kaks tundi varasemale ajale. Olime ikka päris närvis, sest ema oli veel lennukis, teel Chicagosse, ega teadnud midagi lennuaegade muutustest. See jättis talle vaid kaks tundi passikontrolli läbimiseks, paki uuesti check-innimiseks ja terminali vahetamiseks. Seda kõike juhul, kus kõigi nende toimingute piisavaks läbimise ajaks loetakse umbes kolme tundi.

Goldenist lahkudes olid vaid mõned pilved taevas. Just enne lennujaama jõudmist, mis võttis oma tund aega, hakkas aga paksu lund sadama. Kui me lõpuks ema kätte saime, sest lennuk ei tahtnud kuidagi maanduda, oli välja minnes juba nii palju lund maha tulnud, et osad autod ei saanud enam parkimisplatsidelt ära minna. Kokku tuli tookord lund, olenevalt kohast, 50-70 cm ja mõnel pool rohkemgi. Teekond tagasi Goldenisse oli aeglane ning vaid mõni kilomeeter enne Goldenisse sissesõitu oli üks suur kaubaveo auto ennast rist teele keeranud. Kuna keegi ei liikunud ja lund muudkui sadas ja sadas, siis tekkis meil lõpuks probleeme kohalt ära saamisega. Nii lõpetasimegi ummikus, auto lumevangis ja võimetud edasi liikuma. Koju jõudsime alles peale kahte tundi eespool olevate autode mäest ülesse aitamist/lükkamist ja lõputuid proove ka ise kuidagi autoga edasi liikuda.

Selle kahe nädala jooksul mis ema siin oli, tuli veel nii mõnigi lumetorm üle Colorado ja Goldeni. Nii ei saanud me ka oma planeeritud reisile minna vaid pidime hoopis marsuuti muutma. Siinsetele kevadistele lumetormidele on iseloomulik, et kogu lumi sulab ja aurab väga ruttu ära. Nii ei pruugi kahe päeva pärast enam arugi saada, et mingit lund on sadanud. Samas lumetormiga ei ole küll soovitatav pikemale sõidule minna, eriti kui peab mägedes sõitma.

Täna aga sain siis teise kevadekuulutuse . Nimelt on siin Colorados ikka palju rohkem kõikvõimalikke putukaid ja muid pudulojuseid. Ja näe imet, lähen mina vannituppa ja sipelgad askeldavad seal rõõmsalt ringi. Väikesed siplegad on siin tavaline probleem ja keegi ei tee neist suuremat kõneainet. Selle tõestuseks on ka tohutu hulk kõikvõimalikke mürke, mida poest osta saab. Tegelikult ma ei tea, kas vaikitakse, sest pole kombeks nendest iga majaga kaasaskäivatest putukatest rääkida või lihtsalt peetakse neid millekski, mis ei vääri kõneainet, umbes nagu prussakad korterelamutes. Neid pisikesi musti sipelgaid on kõikjal. Näiteks eelmine aasta tulid nad ka ülikooli tualettruumi. Olen neid ka hotellides näinud jne.

Eelmisel aastal tulid siplegad meile ka külla, märtsi keskpaigas, kohe kui püsivalt soojaks läks. Erinevalt eelmisest aastast, mil ma endast täiesti välja läksin ja kohe poodi tormasin, võtsin seekord asja palju rahulikumalt. Sipelgatega tegeleme õhtul, seniks võib Billie nende üle valvet pidada.

Mäletan lapsepõlvest et sipelgate puhul soovitati panna nende käiguradadele soola. Ei tea, need kes meil vannitoas on, jooksevad küll igalpool ringi ja mingit rada ma ei märganud, ju pole nad suutnud seda veel nö. sissetallata. Kuid tervet vannituba ei saa ju ka soola täis riputada. Panin siis seda uksepiitadele, et vahest ei tule üle. Kuid ei tea kas see aitas või ei. Enne hommikul kodust lahkumist paterdasid nood rõõmsalt soola sees edasi. Rohkem ma looduslikke putuka peletusvahendeid ei tea, nii et otsustasin putukamürgi kasuks.
Loodan, et see aasta meil enam tuppa sipelgaid ei tule. Siin müüakse selliseid mürke, mille mõju võib vähekäidavates kohtades kesta mitu kuud. Seega pritsisin need kohad üle, kust sipelgad tavatsevad sisse tulla ja kui hästi läheb, siis enne järgmist aastat seda uuesti tegema ei pea. Muidugi uksepiidad ja muud rohkem käidavaid kohti tuleb mõnevõrra tihedamini pritsida. Vähemalt eelmine aasta saime hakkama, loodan et selle aastal ka. Mõni eritri suur ämblik eksis vahel tuppa ära, aga nuh mis seal ikke teha. Ämblike vastu aitab ka iganädalane korralik tubade puhastus ja asjade liigutamine.

Samas, saa sa aru mis neile putukatele sobib ja mis mitte. Kui ma näiteks tegin eelmisel suvel kartulisalatit ja väike kartuli tükike maha kukkus, mida ma kohe tähele ei pannud, siis umbes tunni aja pärast kööki minnes oli see musta sipelgate kuhila alal mattunud. Kohe näha, et Ameerika sipelgad ja armastavad kartulit . Samas olin oma arvates mürki igale poole pannud ja kuskil mujal sipelgaid ei olnud, ainult selle kartuli tüki juures.

Vähemalt võin nüüd kindlalt öelda, et kevad on siin Colorados käes. Pärast lumetormide lõppu ja esimeste korralike äikesetormide saabumist võib vist aga väita, et suvi on kättejõudnud, kuid seda annab veel oodata.

Kuna ma ei saa kohtuistungil osaleda, sest pole USA kodanik, siis pidin oma kutsele eitavalt vastama. Seda sai teha nii kirja teel või faxina, aga ka internetis.

Kasutasin kõige lihtsamat võimalust, internetti, kus pidin siis märkima miks ma ei saa kohtuistungil osaleda. Vaja oli vaid minu kodakondsust ja viisanumbrit.

Muidugi pidin lisama ka oma nime ja aadressi ja kaasistuja/vandemehe numbri. See tehtud, jäin ootama vastust. Ei võtnudki kaua aega kui sain e-maili, kus kirjutati, et kuna ma jah pole USA kodanik, siis nad võtavad kenasti mu nimekirjast maha. Kuna mul on aga Colorado osariigis välja antud dokumendid, nt. Colorado juhiload (siin on igas osariigis oma juhiload ja kui osariiki vahetada tuleb alati ka uues teha), siis võin ma ka tulevikus valituks saada, kuid siis pean jalle lihtsalt uue teate saatma.

Igal juhul tore, sest sellega on see siis selle korraks lõppenud .

Algus siin http://blog.maaleht.ee/golden/?p=283

Enne Ameerikasse tagasi tulekut käsime Billiega ka arsti juures, et teha üldine arstlik ülevaatus ja saada see Lufthansa poolt nõutav healt certificate.

Arst vaatas Billie läbi, andis ussirohu ja saatis meid kenasti koju, öeldes veel, et see on tavaline kui koer ei ole päris tema ise ja muutub natuke kurvaks pärast reisi, aga küll see üle läheb. Sealt, Valdeku loomakliinikust, saime ka juhised minna Veterinaarametisse, et saada Billiele health certificate. Niisiis käisime ka veterinaarametis ära. Täitsime taotluse ’’taotlus sertifikaadi väljastamiseks lemmiklooma(de) mittekaubanduslikul väljaveol’’, maksime 125 krooni ja saime sealt tõendi, mis kinnitas, et Billie on terve ja omab kehtivat marutaudi vaktsiini.

Dokumendid korras alustasime Billie transportkasti korda tegemist. Olime talle Ameerikast ostnud eriti imava alusmati, panime selle siis kasti. Tegime kõigist dokumentidest koopiad ja panime need kasti ülemises osas olevasse sahtlisse, siis kleepisime kastile peale kõik nõutavad kleepsud: nooled, mis näitavad kus suunas on kasti ülemine osa , millega või kellega on tegemist jne. Püüdsime täita kõigi etteantud nõudeid transport kasti korda tegemisel.

Billie sai aru, et ta on kuhugi minemas ja nii ta tiirutaski kogu aeg meie ja kasti ümber. Ta oli isegi nõus kasti minema ja seal vaikselt istuma, isegi siis kui proovisime teda kastiga ühest kohast teiste tõsta, et näha mis moodi ta sellisele liigutamisele reageerib.

Kasti suuruse kohta kirjutatakse, et kast peab olema nii suur, et koer mahub seal ringi pöörama ja seisma. Kui meie oma transpordi kasti kaks aastat tagasi ostsime ja nõudsime kasti, kus Billie saaks vabalt püsti seista siis soovitati meile ikka natuke väiksemat. Siiani oli ta selles kastis ka hästi hakkama saanud ja kui me temaga autoga ringi reisisime, siis panime ta ikka kasti. Niisiis lootsime, et reis läheb ka seekord hästi ja probleeme ei teki, sest olime tõesti proovinud kõiki etteantud nõudeid täita.

Tallinna lennujaamas pidime minema kõigepealt check–in’i. Seal tehti tavatoimingud ära ja siis pidime veel Billie, kui ekstra pagasi eest, juurde maksma. See oli üle 4000 kr ja seejärel oli ka Billie täieõiguslik reisija. Billie värises küll natuke kasti sees, kuid muud midagi ta ei teinud. Kuna olime piisavalt vara kohal, siis lasime tal veel lennujaama juures natuke jalutada ja seejärel viisime ta eripagasi check-in’i juurde. Seal kontrolliti looma transportpuuri, mille puhuks Billie pidi kastist välja tulema. See tehtud, võtsid nad koera kaasa ja meie läksime siis turvakontrolli.

Kuna lend Denveri toimus alles järgmisel päeval, siis pidime kogu oma pagasi, k.a. Billie Frankfurdi lennujaamas välja võtma ja järgmine päev uuesti check-in’i läbi tegema. Billie saime kenasti eripagasi juures kätte ja siis läksime siis ööseks meie sõbra juurde.

Järgmine päev olime varakult Frankfurdi chek-in’s ja kõik läks jällegi ladusalt. Mõtlesime, et näe, nii lihtne see ongi . Seekord me enam maksma ei pidanud, sest Billie eest olime juba maksnud Eestis. Transpordikast vaadati jälle üle, selleks Billie pidi sealt välja tulema ja siis viidi ta koos kõigega ära. Kuna aega oli, jalutasime niisama ringi, lõpuks jõudsime ka väravasse. Kuna meid oli pandud eraldi istmetele, siis tahtsime selle korda ajada. Minnes aga väravas oleva naisterahva juurde ja seletades kes me oleme, saime äkitselt tõelise peapesu osaliseks. Meie koer olevat liiga väikeses transportkastis. Naisterahvas seletas häälekalt, et Tallinnas ei hoolita loomadest ja lastakse ka suur jääkaru orava puuri panna. Igal juhul oli mõte ühene – meie lennukile ei saa, kuna nad ei suuda piisavalt suurt kasti leida. Tore, tore, kui ka lõpuks sõna saime, siis ütlesime, et me tegime ju uue check-in’i Frakfurdis, keegi ei öelnud sõnakesti, et me loomapiinajad olema. Hetkeks oli vaikus majas, aga kohe küsiti üle, et te näidake ikka oma pagasi kviitung ka ette. Ju nad ei uskunud meid.

Kui selle neile ette näitasin olid mõned sekundid vait. Siis hakkasid nad midagi omavahel rääkima, ainult nii palju informeeriti meid, et lennukile me ikkagi ei saa. Mainisid vaid, et otsivad suuremat transportkasti koerale. Nuh nii, olime siis lennust maha jäämas, kuigi meid oli igalt pool läbi lastud. Probleem olevat selles, et kätt ei saa koera pea kohale panna kui too püsti seisab. Inimesi hakati juba lennukile laskma, kuid meile ei öeldud ikka veel midagi. Lõpuks teatasid, et nad võtsid meid lennult maha?! Väravad suleti ja meie jäime ootama, et mis nüüd edasi saab. Sel hetkel tuli keegi meesterahvas lennukilt reisijate nimekirja võtma, ta küsis ilmselgelt midagi meie kohta ja siis hakkas igavene kädin pihta. Meesterahvas ei paistnud sugugi õnnelik olevat ja suunas kätt ka tol hetkel laual lebanud koera dokumentide suunas. Kuna nad rääksid omavahel aga saksa keeles, siis me ei saanud midagi aru, kuid asi lõppes sellega, et meid pandi lennukile tagasi.

Niisiis läksime lennukile ja järsku olid kõik stjuardessid ja stjuuardid meie vastu väga kenad. Lennukis tehti pärast lendu tõusmist isegi ümberkorraldusi, et meie saaksime koos istuda, sest kuna lennuk oli välja müüdud siis oli meid eraldi istuma pandud.

Olen sellest reisist niipalju õppinud, et kui tahad lemmiklooma transportida, siis osta alati oravale jääkaru mõõtu kast. Muul juhul võib keegi leida, et kast on liiga väike, sest ei saa kätt kas ühte või teistpidi looma peakohale panna. Kõige mõttekam on vist üldse broneerides kohe ka lennufirmalt puur tellida. Sest Billie on väiksema saksalambakoera kõrgune ja puur, mis kõiki rahuldaks, oleks ikka väga suur ja see mahuks vaevalt autossegi ära.

Järgmine päev helistas meie saksa sõber Frankfurdi lennujaama, et miks küll selline jama tekkis ja miks siis koer check-in’st üldse läbi lasti. Sealt oli ta aga saanud vastu igavese hulga vabandusi ja ilma et ta oleks jõudnud isegi meie nimesidki öelda, oli talle öeldud, et andke suured vabandused neile inimestele edasi jne. Seega ei tea me tänase päevani, kas transportkast oli õige suurusega või oli ta ikka liiga väike või oli lihtsalt kellelgi paha tuju.

Denveri jõudes püüdsime ruttu passikontrollist läbi saada, kuid see ei läinud sellise hulga inimeste juures kuigi kiiresti. Lõpuks kõik korras, saime pagasi juurde, Billie oli juba seal, nii suures kastis, et tolles oleks võinud vist poni ka transportida. Meie kastike oli seal samas kõrval. Tolliametnik mainis vaid, et kas see ikke teie koer on, sest tema arvates oli Billie liiga letargiline ega reageerinud liiga häälekalt meie juuresolekule. Tegelikult oligi Billie üllatavalt vaikne kogu reisi jooksul. Häält ta ei teinud, v.a. juhtudel kui kastist välja sai . Keegi naisterahvas seletas meile kah iga natukese aja tagant, et kuidas me ikka oma koera küll nii väikesesse kastikesse, nagu meil oli, tahtsime mahutada, kui talle tegelikult nii suurt kasti vaja läks. Ega ta sinna poni kasti lõpuks ise vaadanudki?! Tollis oli ainukeseks oluliseks asjaks kehtivat marutaudi vaktsiini tõendav pitsat Billie passis. Kiipi nad ei kontrollinud ja health certificate neid ka ei huvitanud.

Martynas jäi Billie juurde ja mina läksin meie pagasit vaatama, aga mida ei tule seda ei tule. Martynas ei saanud ilma minuta ka välja minna ja nii pidime ootama kuni kogu pagas oli välja tõstetud. Viimaks tuli teade, et osa pagasit oli Frankfurti maha jäänud. Ma ei tea, kaua me seal niimoodi ootasime, aga vast oma tund aega või rohkemgi. Lõpuks saime ka tollist läbi minna. Kuna Denveri lennujaamas ei või koerad vabalt jalutada, siis tuli Billie oma ekstra suures kastis välja viia. Selleks pidi võtma eri käru, kuhu see kast peale mahtus, Billie välja viima ja siis kasti tagasi Lufthansa inimestele tooma.

Frankfurdis öeldi meile, et koer saab lennu ajal juua, aga kuna Billie pandi uude kasti ja see oli nii kohutavalt suur, siis oli talle sinna küll mingisugune joogitops pandud, kuid ta oli selle muidugi ümber ajanud. Kui ta lõpuks vett sai, siis jõi üle liitri korraga ära.

Tagasi Goldenisse jõudes oli Billie peale silmnähtava väsimuse, üllatavalt hea välja nägemisega. Olime talle juba enne Eestisse minekut valmis ostnud siin müüdavad sügavkülmutatud toortoidu kotletid. Põhimõtteliselt on seal hakklihamasinast läbiaetud lihatooted, puu- ja juurvili. Kartsime, et talle võib see reis väga kurnavalt mõjuda, kuid olles hea toidu peal, mis talle endale väga maitses ja saades rohkelt magada, sest andsime talle rahustavaid tablette (neid ei soovitata reisi ajaks anda, meie andsime alles teisel päeval pärast reisi), siis juba mõne päeva pärast ei saanud enam arugi, et koer on nii pika reisi läbi teinud.

Võtsime 2006. aasta 1. aprillil endale Tartu loomade varjupaigast koera. Oli selline väike ja hall, umbes neljakuune kutsikas. Viisime ta koju, pesime ära ja korraga sai temast kena musta-beeživärviline koerake . Kui eelmise aasta jaanuari alguses Ameerikasse tulime pidime koera Eestisse jätma, sest meil polnud aimugi, kuhu saame korteri ja kuidas kõik siin Goldenis olema hakkab. Eestis on väga, väga raske rentida korterit, kui sul on koer, seega polnud meil eriti suuri lootusi ka siinpool leida kohe korter, mille omanik oleks koeraga nõus. Nii jäigi Billie Eestisse meie tagasitulekut ootama.

Tegelikult, kui on piisavalt raha, siis saab lemmiklooma endale mõne aja pärast lasta järgi saata. Vähemalt Ameerikas on väga palju selliseid firmasid, kes võtavad koera või mõne teise lemmiklooma ühe maja ukse eest peale ja toovad nad kenasti omanikule kohale. Kogu dokumentatsiooni ajamise ja vajadusel ka kõik muud protseduurid teevad nad ka ära. Nähtavasti siis hind natuke kallineb. Ma arvan, et ka Euroopas on selliseid firmasid, kuid Eestis kahjuks ei tea.

Võtsin ka ühe sellise koeri transportiva firmaga ühendust (http://animalsaway.com/home) ja umbkaudseks koera uksest ukseni toomise teenuse eest oleks pidanud maksma vähemalt 3000 $. Seega polnud meil muud teha, kui jääda ootama, millal jälle Eestisse tuleme ja ise koera kaasa saame võtta. Hiljem leidsin ka võimaluse saata koeri kui kargot. Vähemalt Lufthansa pakkus küll sellist võimalust. Kuid kuna selleks ajaks olid meil juba tagasilennu piletid olemas ja Billiele ka koht tagasilennul broneeritud, ei hakanud ma rohkem enam otsima. Ma pole ka kindel, kuidas see kargoga saatmine käib, sest keegi peab ju looma eest vahepeal ikka hoolt kandma.

Ettevalmistusi koera siiatoomiseks alustasime juba septembris. Olime üsna närvis, sest kuigi olime Billiega käinud läbi terve Baltikumi ja ta oli alati meiega autosõitudel kaasas, siis nüüd polnu ju tegemist autosõiduga vaid lennukiga. Ta polnud kunagi varem lennukiga sõitnud, rääkimata check-ini ja turvakontrolli läbimisest. Mõtlesime, et kuigi ta on üsna sõbralik koer, siis sellises ekstreemses situatsioonis ei tea ju kunagi. Ka kõige paremad ja rahulikumad koerad on närvi läinud ja hakkab haukuma või kes teab mida veel. Niisiis planeerisime pikalt ette millist lennufirmat kasutada ja millised on nõuded koerte transportimiseks, et kõik ikka enne Eestisse tulekut korras oleks. Kuid üldiselt on ikka nii et mida vähem peatusi ja ümberistumisi seda parem.

Vaid ühe peatusega saab Eestist Denveri ja tagasi ainult kas läbi Londoni või läbi Frankfurdi. Valisime tee läbi Frankfurdi, kuna läbi Londoni tulles olek Billiel pidanud olema ka marutaudi tiitrimine tehtud. See tuleb teha pool aastat enne lendu. Seega meil palju võimalusi olnudki.

Lemmikloomaga reisides tuleb alati vaadata üle nii lennufirma nõudmised millele piletid ostetud kui ka erinevate riikide lemmikloomadega sisenemise nõuded. Euroopa Liidu nõudmised on kenasti väljas Eesti veterinaar- ja toituameti koduleheküljel (http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=57). Natuke keerulisem oli Ameerika nõuetega, kuigi ka neil on kõik kenasti kirjas. Toon siinpool välja kolm lehekülge, kust peaks saama kõige olulisema info ja vajadusel olulised numbrid. Helistasime igaks juhuks Colorado osariigi veterinaarametisse, aga saadud info oli sama, mis juba igal pool üldiselt kirjas: nemad ei nõua üldist health certificate’i (võib erineda osariigiti), samas peab koeral olema kehtiv marutaudi vaktsiin koos seda tõendava dokumendiga ja koer peab olema kas tätoveeritud või kiibistatud ja see peab olema loetav.

http://www.cdc.gov/animalimportation/BringingAnimalToUs.html
http://www.cdc.gov/animalimportation/dogs.html
http://www.aphis.usda.gov/import_export/animals/animal_import/animal_imports_pets.shtml

Abi oli ka erinevatest lehekülgedest, mis andsid infot loomade transportimise nõuete kohta.
http://www.pettravel.com/passportnew.cfm
http://petairways.com/
http://animalsaway.com/home

Olime üsna närvis, sest kõik kellega olime arutanud, rääkisid koertele kehtivast karantiinist Ameerikas ja et niisama me üle ei saa jne. Seetõttu, kuigi kuskil polnud kirjutatud, et kõiki vajalikke dokumente omavat koera pannakse karantiini, olime üsna närvis. Siin on ka nõue, et koer ei tohi haiglane välja näha kui ta piirile jõuab. Vot seda ei osanud küll arvata, et mis nõue see on, sest tingimata näeb ta halvem välja kui tavaliselt, eriti pärast sellist pikka reisi. Kuid lootsime, et ehk saame hakkama ja ehk Billie saab ka.

Üks asi, mis mulle siin Ameerikas kohe kindlasti meeldib, on kõikvõimalikud soodustalongid ja kliendikaardid . Tavaliste poodide kliendikaardid on alati tasuta. Võib-olla mõnel poel on ka tasuline kliendikaart, aga me pole sellistesse veel juhtunud.

Lisaks saadavad toidupoodide ketid mõnikord veel lisa soodustalonge, mida pole võimalik kuskilt mujalt saada. Kena kirjake on siis alati juures, et vaatasime teie ostuharjumusi ja nüüd siis saadame teile ka sooduskuponge asjade kohta, mida te kõige rohkem ostate jne.

Suur jutt ei millestki, aga tuleb tõdeda, et vähemalt 75% talongidest on täiesti kasutatavad. See tähendab, et pakkumisi tehakse just nende toiduainete või muude produktide kohta, mida me tavaliselt ostame. Alati lisatakse ka mõni talongike produktide kohta, mida me ei osta ning need jäävad ka kasutamata.

Eelmine kord saime hulga selliseid soodustalonge, mis meile koju saadeti, just enne tänupühasid novembri keskpaigas. Kehtivus aeg oli neil kaks kuud ja nii hoidsime selle ajaga kokku oma 20$. Seekord saime natuke vähem talonge, kuid enamus neist on jällegi kasutatavad ja kehtivus on neil seekord kolm kuud. Nii näiteks saame dollari, paar alla šampoonilt, mida me tavaliselt ostame; tasuta võipaki, mida me ka nagunii koguaeg ostame; odavamalt piimatooteid jne.

Naljakaid asju juhtub siin Ameerikas ikka. Eile sain ma kena sinise-roosavärvilise kirja Jeffersoni maakonna kohtult: jury summons (vandekohtuniku teadanne, vist nii võiks seda tõlkida). Seal on kenasti kirjas, et ma olen valitud kohtuprotsessist (trial) osa võtma ja pean etteantud tähtajaks kohale ilmuma.

Nagu kirjast aru saan, on siin võimalik inimesi suvalise valiku alusel kutsuda kas ühepäevasele kohtuprotsessile või tervele ühe kohtuprotsessiga tegelevale sessioonile. Kutsutud võivad saada isegi mingit tasu, kui on kauem kui üks päev kohustatud protsessil osalema.

Samas, kui sind on välja kutsutud ja sa ei ilmu kohale ega anna sellest ka eelnevalt teada (vähemalt viis päeva enne protsessi algust), siis võid saada trahvi kuni 750$ või kuni kuus kuud reaalset vanglakaristust või siis mõlemad. Tööandjale tuleb enda väljakutsumisest teada anda, kuid nad ei saa töötajal keelata protsessil osalemast.

Alguses kirja vaadates ei osanud kohe midagi mõelda või öelda, et miks ja kuidas nad mind välja valisid, ma pole ju USA kodanik? Siis tuli meelde eelmise aasta varasuvine tõik meie endiste naabritega, kus Venetsueela kodanikust tudeng kutsuti sõjaväkke. Nad valivad vist suvaliselt inimesi selle järgi, kellel on SSN (social security number ehk ID number). Imelik, neil on ju kogu informatsioon isikute kohta olemas, kuid nad ei vaata kaugemale sellest SSN-st.

Igaljuhul mina pean oma väljakutsele eitavalt vastama, kuna ma pole USA kodanik. Kuid neil on kenad juhised olemas, et millisel juhul sa pead kohale ilmuma, millistel juhtudel võid oma protsessist osavõtmist edasi lükata ja mis on need tingimused mis vabastavad sind protsessil osalemast. Eks ma täida siin siis nüüd ära mõned read ja loodan, et sellega on siis selleks korraks kõik korras ka.