No täiesti uskumatu lugu, aga Jessy jälle ülekaalus. Ja seda nüüd napp nädal enne võistlust. Eh, ma nii nördinud.

Käisime siis reedel Pirgiti juures trimmimas, et näitusel ikka kena välja näha. Esimene asi, mida Pirgit ütles: “Appi, koer on täiesti ülekaalus. Nagu oleks isane koer, mitte emane.”

Katsusin tema koeri ning vahe oli ilmselge. Ma ei saa aru, kuidas ta nii paks on. Ise arvasin, et talvekarv muudab kopsakamaks. Annan ju täpselt nii palju toitu, kui pakendil kirjas ning lisaks jooksuõhtud suusarajal. Ma olin nii rahul, et teen kõike õigesti ja kaal peaks kontrolli all olema.

Igatahes langetati karm otsus ning Jessy oli söömata reede õhtu ja terve laupäeva. Eile sai pool oma tavapärasest toidukogusest. Samamoodi jätkame terve selle nädala.

Pirgit arvas, et küllap on kvaliteetne koeratoit liiga rammus ning Jessy ei peaks sööma ettenähtud kogust, sest see läheb rasvaks. Jah, eks koeral ole endal ka raskem, kui on ülekaaluline.

Jessyl on taas tulnud paha komme üles hüpata. Küllap keegi on seda liiga palju lasknud teha. Igatahes keelan teda kohe kindla ja käskiva häälega, öeldes ei. Samuti lükkan ta maha või tõstan põlve ette, kui ta hüppama hakkab. Jessy saab üsna ruttu aru, et nii ei tohi teha. Minu arust on kõige olulisem siiski öelda kindlalt ja selgelt ei ning siis kiita, kui ta ilusti maas on.

Jessy on tõeliselt tubli sportlane viimasel ajal olnud. Nimelt käib ta koos abikaasaga suusatamas. Kuigi jah, tema siis pigem jooksmas.

Esimene kord, kui ta veel ei teadnud, mis teda ees ootab, saabus ta tagasi poolsurnult. Ma olin ikka väga ehmunud ning kartsin, et koer on üle pingutanud ning midagi võib temaga juhtuda. Õnneks see siiski nii ei olnud.

Esimesel korral sõideti läbi 10 km, kui ma ei eksi. Alguses oli Jessy ikka väga uljas olnud. Jooksis edasi tagasi, siia sinna - nagu kevadine vasikas. Peale poolt maad muutus asi tõsisemaks. Jaksu meeletult edasi tagasi kapata enam polnudki. Lõpp oli olnud ikka raske ning koeral tükk tegemist, et kannul püsida.

Järgmine hommik ei saanud loomake end õieti püstigi aetud. Küllap olid lihased haiged nagu inimeselgi, kes üle pika aja korraliku trenni teeb. Kui aga liikuma sai, läks kõik korda.

Kui abikaasa nüüd taas end suusatama asus, oli Jessy kohe ülielevil. Ei saanud hetkekski asu. Nii meeldis talle see ringi jooksmine.

Abikaasa sõnul on ta väga tubli, teisi ei tülita ning jälgib ikka, kus peremees on. Tegelikult me polegi ju teda õpetanud sel moel kaasas käima. Igatahes on hea, et ta sedasi kaasas püsib ja ära ei kao. Suvel sai paar korda rattaga käidud ehk oli seegi abiks.

Jessyl peab korrapäraselt hambaid puhastama, sest muidu on paha lõhn kerge tulema.

Oma rumaluses jätsin õpetamata hammaste pesu hambaharjaga ning pole seda nüüdki ette võtnud.

Seega olen proovinud erinevaid konte, mis peaksid hambaid puhastama. Konte ta aga ei armasta. Ma pole näinud ühtegi konti, mida ta ka päriselt söönud oleks. Ei tea, kas need liiga kõvad või ei maitse… Igatahes ostan siis neid hammaste puhastamise pulkasid kolmestes või seitsmestes pakendites. Neid sööb ta lausa mõnuga. Anna aga kätte.

Pulgake hambus ja kohe oma kohale seda nosima.

Aastavahetuse eel mõtlesin kogu aeg, et kuidas Jessy seekord vastu peab. Eelmisel aastal ta kartis kogu seda paugutamist hirmsasti.

Tänavu polnud rakettidest enam miskit. Eks ta tavapärasest veidi närvilisem oli, kuid ei mingit paanikat. Üritas aga rakettidele järgi hüpata ning haukus nende peale. Tundis end üldiselt hästi.

Täna käisime siis metsas jalutamas. Metsas on muidugi liialdus, õigemini metsa äärt mööda. Lumi ju poolde säärde, nii et ei hakanud sinna minema. Jessy jooksis küll läbi hangede ning tundis end maailma õnnelikuma koerana. Peale tunde õues olemist viskas end põrandale, kuhu tekkis kohe loik sulanud lumest.

Paar päeva tagasi juhtus ka väike õnnetus. Nimelt olid väravad lumelükkamise ajal lahti ning Jessy tormas välja ühe hundikoera juurde.  Hundikoer aga ei arvanud ootamatust sõbrast midagi ning naksas teda ninast. Nüüd on see veel veidi verine.

Mingit õppetundi Jessy sellest küll ei saanud. Ikka üritab iga vastutuleva koera juurde joosta ning nendega sõprust sobitada. Loodetavasti sellist ebaõnne enam ei juhtu.

Taas veendusin, et Jessyle ikka ei saa osta kummist mänguasju. Üks rõngas ja üks õhtu ning maja on kummitükke täis. Kaua see hammaste sügelus küll kestab? Või on põhjus milleski muus.

Käisime Jägala joal ning hirmuga mõtlesin, et tormab veel vette. Õnneks seda ei juhtunud.

Pärast sai sõidetud autopesulasse. Esmakordne kogemus Jessyle. Kui autot survepesuriga üle lasti, tahtis ta veejuga naksata. Kui aga masinad hakkasid pesema, läks ta endast välja ning kukkus haukuma. Ma pole teda kunagi veel nii palju haukumas kuulnud. Kui survepesu ja harjade töö lõppes rahunes ta täiesti maha.

Huvitav, mida ta küll mõtles seal olles?

Jõudis siis tõeline talv ka kohale - ühe ööga üle kümne miinuskraadi. Jessy tahab samamoodi palju välja minna, kuid üsna ruttu annab ta märku, et tegelikult meeldiks sees rohkem olla.

Eks käpad pole selle karge külma ja lumega harjunud ning see mõnusam kui õues.

Rahutus hinges ning püüab toas tegevust leida.

Üks häiriv asi on Jessyl ka. See pole muidugi temast kinni, aga ikkagi. Peale joomist ja õues jooksmist on tal suu pidevalt ilane ning seetõttu mäkerdab ka meie riided ära. Eks see ärritav ole, kui sead end tööle minekuks valmis ning siis koerake käib koonuga üle pükste või seeliku.

Vahest on seda rohkem siis vähem.

Täna siis viimane päev soodsama hinnaga veebruari erinäitusele registreeruda. Avastasin selle muidugi taas liiga hilja. Igatahes makse tehtud ja registreeruma ning oh üllatust - ei mingit registreerumislehte. Otsisin veerand tundi või kauemgi, no mitte midagi.

Saatsin oma kirja ära. Loodetavasti seda aktsepteeritakse ning saame ikka soodsamalt

Aga kuhu kadus registreerimisleht?

Ma ei tea kohe, mida ma seni olin oodanud, kuid esimene kord uue rihmaga jalutamas oli hoopis teine tera. Ei mingit rebimist ja pidevat ohtu, et võin ninali lennata.

Muretsesin jalutamiseks 5-meetrise rihma, mis on lindiga mitte nööriga. Tundus, et ka Jessy oli oluliselt õnnelikum ning nautis käimist rohkem, kus teda pidevalt ei sikutatud.

Ainus häda oli, et rihm jäi pidevalt saba alla kinni. Ja siis oli Jessy nägu täis hämmeldust, sest ta arvas ikka, et on midagi valesti teinud.

Käisime siis täna korralisel vaktsineerimisel. Jessy pidas end korralikult üleval. Lasi kõike teha ning ei protestinud millegi vastu.

Arst võttis ette ka tema kõrvad ning selgus, et need täitsa mustad . Olen siin vaadanud sisse, kuid seni ei teadnudki, et peaksin neid ka sügavamalt puhastama. Igatahes hakkas tema seda tegema ning üks kõrv ja kaks musta väikest padjakest.

Jessy oli väga tubli ja lasi seda kõike endaga teha. Siis lõpuks ka tikuga väiksemaid pragusid puhastada. Arst ütles, et puhastamiseks tuleks kasutada spetsiaalset vedelikku, mitte lihtsalt vett. Viimane jätab kõrva seest niiskeks ning see ei pruugi hästi lõppeda. Spets vahend aga aurustub. Nüüd peaks paari nädala pärast siis uuesti kõrvu kontrollima ja puhastama. Kõrvapõletikku ei tahaks küll saada.

Tegin siis lõpuks ostu ära. Pudel maksis 185 krooni. Loodetavasti jagub sellest ikka väga kauaks. Ostsin siis ka kaela- ning jalutusrihma. Oeh, kokku ca 500 krooni. Lisaks maiustuseks seakõrv, millest ta ei paista üldse hoolivat. Ahjaa, ussirohi ka. Seda tuleb korralikult anda, kuid ma kipun aeg-ajalt seda unustama.

Kaalusime siis ka missi ning tema kaal 30.8 kg. Ehk siis madalam kui aasta tagasi

Võtsin koera täna tööle kaasa. Ta on ikka väga tubli. Ei mingit tõmblemist ega haukumist. Vaikselt käib nuusutab inimesed üle ning jalutab aeg-ajalt ringi. Loomulikult meeldib ta kõigile oma hea oleku pärast. Hommikul, kui ma ta endaga kaasa kutsusin, oli ta üliõnnelik. Ei ole ju ammu olnud sellist päeva, kus ta saaks minuga koos niimoodi kaasas käia.

Pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna.