See nädalavahetus oli siis Jessy olude sunnil kodus koos nn lapsevalvuriga. Oleks hea meelega küll ta kaasa võtnud, kuid sugulaste külastamine teises Eesti otsas ning pidev autos kinni istumine ei tundunud kutsika jaoks maailma parim asi olevat.

Kui jätta laps või loom kellegi hoolde, siis on tavaliselt kaks varianti: kõik läheb ideaalselt või katastrofaalselt.

No päris katastroof siiski asi ei olnud, kuid Jessyt tabas meeletu kõhulahtisus. Võimalikke põhjuseid minu arvates kaks: toit oli riknenud või jäi haigeks, et me ära läksime.

Kaugelt on raske ka häid juhiseid anda. Igatahes soovitasin tuua poest keefiri ja seda talle pakkuda. Õhtu ja öö olid väga rasked olnud, kuid hommikul läks asi juba paremaks. Meie kojujõudmise ajaks oli kõik korras.

Andsin igaks juhuks õhtul veel veidi keefiri, et asi paremaks läheks.

See on nüüd siis juba teine kord. Kui peaks kolmas tulema, siis lähen kohe arstile. Mingid analüüsid peaks ju tegema ja selguma, milles asi on.

Käisime õhtul ka veidi jalutamas. Eramajade piirkonnad on ikka kohutavad. Igas aias koer, kes vahet pidamata karjub. Ma ei saa aru, kas see inimesi endid ei häiri? Mind häiriks ikka väga kui mu koer kogu aeg õues karjuks, kui keegi mööda läheb. Elementaarset koolitust võiks ju iga omanik oma koerale pakkuda.

Igatahes oli Jessy sellisest lärmist väga häiritud. Osade koerte poole hakkas ta minema, et ninad kokku pista. Teiste karjujate puhul tahtis pageda nelja tuule poole.

See kõik väsitas koerakese ära ning aitas ruttu magama jääda.

Esmaspäeval oli meil siis taas korraline visiit arsti juurde. Üks vaktsiin oli vaja veel kätte saada.
Seekord oli hoopiski uus arst, keda ma varem polnud kohanud. Väga tore meesterahvas ning koerale ta ka meeldis. Jessy on õnneks selline, kes küll veidi kardab, kuid uudishimu saab võitu ning tahab uusi kohti siis uurima hakata.

Süst sai vaevata tehtud ning esimeste käppade küüned ka lõigatud. Peaks ikka ise tangid ostma ning neil silma peal hoidma. Arst näitas ka tange, mida ta ise soovitab.

Uurisin siis temalt seda kaelarihma asja ka. Tema soovitas traksid osta: koeral mugavam ja kael selline õrn koht. Ma ise millegipärast ka olin trakside poole kaldunud. Veel me neid osta ei saa, kuna Jessy alles kasvab. Või noh saaks muidugi kui tahaks mõne aja pärast uued osta. Katsume siis ilma hakkama saada mõnda aega veel.

Arst soovitas koeraga palju mängida. On teine ju nutikat tõugu ning seda tuleks maksimaalselt ära kasutada. Püüame soovitusi jälgida. Usinalt saadan lapsi seda tegema. Neil pole muidugi selle vastu midagi, et palli loopida ning siis lõkerdades vaadata, kuidas Jessy pallile järgi tormab ja pikali libiseb.
Kuigi see nutikas tõug tassis täna taas kingi oma pessa ja näris pabertaskurätikute paki tühjaks. Ja nina käib muidugi ka pidevalt laua peal kui sealt möödutakse.

Mõtlesin täna, et koer pole juba tükk aega midagi tuppa enam teinud. Kas tõesti hakkabki suureks saama?

Täna oli siis see õnnelik päev, kus Jessy sai esimest korda metsa jooksma. Läheks ometi aeg valgemaks, saaka seda palju rohkem teha.

Aga siit väike valik pilte õnnelikust metsajalutajast.

Olen juba tükk aega mõelnud selle peale, et millist rihma peaks koer kandma. Pidevalt kaelarihma kanda pole hea, rikub karva ära. Nii ütles koerakasvataja ning mäletan eelmise koera puhul ka, et eks see ikka hõõrub jah seda kohta.

Aga ega kaelarihm peagi kogu aeg kaelas olema, seda enam, et ma teda niisama niikuinii jooksma kuhugi ei lase. Ja aiast ka plehku ei pane.

Seega, milline peaks olema jalutusrihm. Praegu on jäik rihm, mille ühe otsa panen ümber kaela ja teisest siis hoian ise. Tundub kuidagi karm. Minu arust on see liiga pingul tal kõri ümber. Võib olla vaid mulle tundub. Ja teisalt piirab see hirmsasti liikumisvabadust. Ei saa ju üldse vabalt liikuda, kui rihm kogu aeg pingul.

Seega minu dilemma – osta kaelarihm ja jooksev jalutusrihm või osta traksid ja jooksev rihm. Kumb koerale parem: kaelarihm või traksid? Huh, annaks nüüd keegi head nõu.

Esmaspäeval taas arsti visiit, uurin neilt siis ka soovitusi.

Ahjaa, kuidas vältida koera püherdamist junnides. Ehk oskab keegi avitada, et kuidas sellist asja vältida. Ma ise arvan, et see pole eriti võimalik, aga võib olla kellelgi imerohi olemas.

Nüüd siis asi nii kaugel, et taas probleemid käes. Miski vaevab Jessyt ning kõht on nüüd ligi nädal vahelduva eduga lahti olnud. Alguses oli kohe 2 päeva järjest, siis taas normaalne ning nüüd vahepeal jälle.

Kuna minu arust see pole normaalne, helistasin siis igaks juhuks ka loomakliinikusse. Seal soovitati anda keefiri. Tundub nagu liiga kerge lahendus, aga ehk aitab.

Täna siis esimest korda andsingi talle veidi seda juua. Küllap varsti on tulemus näha.

Küsisin ka põhjust. Ega telefoni teel põhjust saa teada, kuid tegemist võib olla ka nõrga seedesüsteemiga. Ma siiski loodan, et ta pigem sõi midagi sisse ning see on ühekordne juhtum.

Samas on õues käimine oluliselt paranenud. Tuppa eriti enam midagi ei teki. Asi polegi nii lootusetu