Ostsin eile kaks koera teemalist raamatut. Üks on sellest, misk koerad mingeid asju teevad ning teine koera kuulamisest. Loodetavasti ei ole tegemist maha visatud rahaga. Eks ma varsti jagan oma muljeid selle kohta.

Tegelikult otsisin raamatut kuldse retriiveri kohta. Leidsin ühe paksu, kuid vana raamatu. See ei ahvatlenud mind ostma. Kahjuks midagi uuemat ja paremat silma ei hakanud. Üldse oli koerte raamatute valik nii Rahva Raamatus kui Apollos nigela võitu.

Tahaks väga saada raamatut just kuldse retriiveri kohta, kuna nad on ikka üsna teistsugused kui nt saksa lambakoerad ning arvan, et neile peaks ehk ka teisiti lähenema.  Tore oleks, kui keegi teaks soovitada, kus vajalikku raamatut leida võiks.

Mõelge nüüd ise, kes on boss

Huh, saigi siis see tehtud. Kõik algas kohe suurepäraselt. Esmalt oksendas Jessy auto täis. Õigemini siis pakiruumi. Sõit kestis miski 40 minutit ning ei oleks pidanud probleeme tekitama, kuid ikkagi oli nii.

Esimene hetk ta muidugi pelgas treenerit, kuid mõni hetk peale umbusaldavat nuuskimist, oli ta sõber ning ei mingit kahtlemist ega võõrastamist.

Selgus, et minu kaasavõetud maiused ei sobi treeninguks. Nimelt olin koju ostnud koera maiused – neeru- ja meemaitselised, kuid neid on vaja närida ning see ei ole sobilik. Koer peab kohe saama tüki ära süüa. Seega tõi treener oma viinerid välja.

Kogu treeningu vältel oli koer keti otsas, et ta minema ei plagaks ning saaks aru, et tegemist on trenniga.

Esimene ülesanne oli siis käsklus “Istud”. Ega Jessy ei saanud alguses üldse aru, mis temast taheti. Viineri lõhn tegi oma töö ning peale paari harjutust tuli treeneriga tehtav juba väga hästi välja. Siis proovis ta kohe ka käsklust “Lamad”. Mõtlesin juba, et koer lihtsalt sünnipäraselt andekas. Natuke juhendamist ning juba ta oskab teha.

Siis tuli minu kord katsetada. Jessy vaatas mind sõna otseses mõttes kui ilmaimet – mida sa ometi teed ja mida sa tahad, et mina teeksin. Kui treeneri käskluste peale hüppas istuli ja kukkus lamama , siis minu juttu ei pidanud ta küll miskiks. Vaatas vaid veidra näoga. No peale mitmeid ebaõnnestunud katseid saime asja siiski toimima.

Sain teada, et ma ei anna piisavalt kiiresti maiust talle, kuigi see pidi teises käes olema kui see, millega käsklust näitasin. No katsuge ise meeles pidada, et käsklust anda sõbralikult kuid kindlalt, samal ajal käega viibates, koera tähelepanu endal hoides (kõrval aias haukus üks koer terve meie treeningu aja) ning siis piisavalt kiiresti maiust anda ja teda entusiastlikult patsutada.

No kuidagi sain need asjad siis ikkagi tehtud. Huh.

Seejärel hakkasime harjutama käsklust “Siia”. Esimesena pidin mina minema. Koer ei tulnud mu juurde Kuigi teadis, et viiner minu käes. Täiesti õudne. Treener muidugi sai ta kohe enda juurde.

Siis tuli ta ka minu juurde või noh tuleks öelda, et sai aru kuhu peab liikuma kui “Siia” öeldakse ning rihmast lahti lastakse. Harjutamine käibki nii, et üks hoiab koera enda juures, teine liigub eemale, hoides koera tähelepanu endal ning kui kõlab sõna “Siia” tuleb koer lahti lasta ning tema peab siis õige inimese juurde tormama.

Küllap oli ise ka nagu esimest korda esimeses klassis – veidi ehmunud ja kangestunud. Või ma lihtsalt ei oska tohutult ülevoolava entusiasmiga teda kiita. Aga ma kindlasti õpin seda.

Kokku kestis treening 30 minutit ning järgmine kord siis kahe nädala pärast.

Uurisin ka treeneri arvamust kaelarihma kohta. Ühes eelnevatest postitustest ma sellest ka veidi kõnelesin. Igatahes tema ei arvanud traksidest midagi ning soovitas ikkagi sellist kaelarihma nagu me kasutame. Nimelt pidavad retriiverid olema küllaltki rebijad loomad ning võib tekkida probleeme tema kinni hoidmisega.

Sellega olen täiesti nõus. Juba praegu on ta jõud tuntav. Kord pidigi mind libedaga pea pikali tõmbama kui tahtis teise koera juurde minna.

Uurisin siis ka tema arvamust selle kohta, kuidas peaks toidukausiga olema. Kas peale sööki tuleb see ära võtta või mitte? Ta ei arvanud sellest midagi ning ei näinud erilist põhjust miks peaks selle eest ära tõstma. Koer saab ju  niigi aru, et see tühi.

Meil oli paar päeva tagasi olukord, kus tundus nagu koer peaaegu oleks hammustanud pisemat, kui see üritas üht maha kukkunud krõbinat kaussi tagasi panna. Olen lugenud, et koer peaks lubama oma asju võtta ning peakski seda tegema, et ta laseb endalt konti võtta jne. No minu peale ta küll ei urise ega haugata kui ta toitu ära võtan. Võib olla selle pärast, et mina talle seda ka alati annan. Igatahes arvas treener, et toidu söömise ajal ei peaks koera segama (olin seda tegelikult ka ise arvanud) ning pigem lapsi õpetama, et las loom sööb rahus. Muidu tekib tal ka segadus, et kord antakse süüa, siis tiritakse ära jne. Pigem näeb selles ohtu ja rivaalitsemist kui tõelist õppetundi.

See trenn oli liiga väsitav

Ma pean nüüd tunnistama, et ega ma oskagi kohe öelda, kumba seal rohkem trenniti – mind või koera. Sain ikka oma osa ka kätte ning tundsin, et no kohe üldse ei oska koeraga käitud. Aga ma luban, et kahenädalase kodus harjutamise järel saab ka minust meister .

Aga jah, koduteel oksendas ta taas autosse. Lisaks käsklustele tuleb teda hakata ka sõidutama. Raske on see koerakasvataja elu

Pidime täna siis minema esimest korda trenni, kuid kahjuks jäi see ära. Olin ise Saaremaal ning jõudsin lihtsalt liiga hilja tagasi. Päevad na lühikesed ja trenniks tegelikult vaid mõned tunnid aega.

Järgmine nädalavahetus luban olla korralik ja koeraga treeningutel.

Ehk muutume siis ka ise targemaks. Koer on terve eeshoovi üles kaevanud. Täitsa kohutav. Üks auk ajab teist taga. Vaid napid 2 aastat tagasi saime ilusa haljastuse ning hingasime rahulolevalt, et nüüd on siis see tehtud. Enne oli kaks aastat kaevikud ümber maja ja üks suur mülgas. Jessy oleks end sel ajal vist eriti õnnelikuna tundnud.

Küllap siis anname talle vähe tegevust nagu lugesin artiklist “Miks koerad kaevavad“. Pean tunnistama ausalt, et väikeste laste ja tööl käimise kõrvalt on kutsikaga 100% tegeleda äärmiselt keeruline. Kõik tahavad oma osa ning kui seda üritada jagada, siis kipub seda hirmväheks jääma. Koerast on kahju, samas lähevad peagi päevad pikemaks, mis lasevad rohkem väljas tegutseda. Siis lihtsam metsagi minna.

Laupäeval käis Jessy metsas ringi jooksmas ning koju tulles oli väike vererida taga. Esiti ei saanud arugi, milles asi. Mõtlesin, et kas juba on suureks saamas. Selgus, et see aeg pole õnneks veel käes.

Avastasin, et tagumise jala üks padjand on veidi vist kriipida saanud. Igatahes seal oli verine. Helistasin siis kohe ka arstile, et mida nüüd tegema peaks. Soovitati pesta lillaveega ning midagi ümber panna, et ta seda lakkuma ei hakkaks. Siis pidavat paranemine pikale venima.

Lasin veidi desinfitseerivat vahendit peale ning sokk jalga. Tõmbasin veel teibiga kinni. Kasu oli sellest mõneks minutiks. Peagi oli sokk läinud.

Ma otsustasin, et vaatan siis, mis ta teeb. Lakkuma ta seda ei kippunud ning rohkem verd ka ei tulnud. Ei teagi, kas oli nüüd padjand katki või niisama väike kriimustus. Igatahes lõppes see õnnetus õnnelikult.

Jessy on ka päris iseseisvaks õueloomaks muutunud. Muidu ta üle poole tunni õues ei taha olla. Eile siiski lasi ligi tund üksi ringi. Lemmikmänguasi on nöörredel, mida ta rebib ennastunustavalt. Ma kardan, et lapsed sellega mängida tulevikus küll ei saa.

Teine vahva asi oli liumägi, mille otsa ta üritas ronida parasjagu siis kui väiksem laps õues oma päevaund magas. Kui kolistamist oli palju, siis mingi ime läbi ta ei seganud und.

Ise mõtlesin, et kas koer oli enamuse ajast õues ja tagahoovis just seetõttu, et laps seal magas. Tundis ehk mingit valvuri kohustust.

Aga meil ka põnevad ajad ees. Pühapäeval läheme loodetavasti esimest korda trenni. Peale seda saab meie targast koerast ülitark koer .

Rääkides tarkusest, siis viimane suurim saavutus oli kott-tooli augu närimine. Tema enda lemmikase ning isegi sellest ta ei hooli. Siis sai ta kuskilt ühe lapse luti kätte ning tegi sellele üks null. Barbie nuku jalg läks ka amputeerimisele ning jonnipunni kõrvad. Ma lihtsalt imestan, kuidas ta jõuab nii palju jama kogu aeg kokku keerata.

Viimaste päevade külm avaldab Jessyle ka mõju. Enam ei kipu ta eriti kaua õues olema. Üsna peagi paneb käpad aknalauale ning vaatab köögi aknast sisse. Muidu oli väljas ikka päris tükk aega omaette väljas.

Eile sai käidud pikem tiir metsa all. Jessy püsib väga ilusasti lähedal ning ei torma minema. Samas teistele koertele reageerimine on kehvavõitu. Kui vaid teaks, mida ta mõtleb, hakates iga kord haukuma. Kas ta tahab meid kaitsta või pigem niisama tutvust teistega teha? Seda ei tea. Igatahes ärritab see haukumine  teisi koeri ning koerad võetakse väga lühikese keti otsa.

Ja käsklusele “Siia” ta ikka ei allu. Vahest tundub, et saab kõigest aru, siis jälle tekivad hoopis teised mõtted. Igatahes tormas ta eile autoteele (õnneks väga väikese liiklusega) ning ühele autole peaaegu ette. Õnneks oli roolis hea inimene, kes võttis hoo maha ning õnnetust jäi olemata. Samas ei kuulanud Jessy meid üldse. Täitsa endast välja ajas selline olukord. Ei jookse ju nagu meeletu koeral sabas, et teda kätte saada. Lõpuks siiski tuli meie juurde tagasi.

Lõppes kõik õnneks hästi ning järgmine kord peab koerale veelgi varem rihma kaela panema, et teised koerad, autod või mis iganes teda eksiteele taas ei viiks.

Aastavahetus on teada tuntud paugutamise aeg. Mõtlesin kogu aeg, mida Jessy sellest arvab. Kui veidi enne 12 sai õue mindud, siis polnud suurt hädagi. Uudistas huviga ümbrust ning paugud ei paistnud häirivat.

Kui kell 12 läks tõsisemaks paugutamiseks, siis tabas Jessyt paanikahoog. Hea, et ikka rihmaotsas oli. Muidu oleksin pidanud teda vist küll ei tea kust otsima.

Ta oleks põgenenud ei tea kuhu ning värises nagu väike haavaleht paugutamise ajal. Saba oli jalge vahel ning tundus nagu tahaks ta muuta end nii pisikeseks ja nähtamatuks kui võimalik. Seega me väga pikalt õues ilutulestikku ei vaadanud. Kahju hakkas koerast.

Tuppa saades oli ta täitsa õnnelik ja rahul endaga.

Eile oli esimene kord, kus viibisime Jessyga väljaspool kodu või õigemini teiste kodus. Jessy pidas enda väga hästi üleval. Ei mingit rabelemist, ringi tormamist ega närimist. Aususe mõttes tuleb tunnistada, et paar laste mänguasja tuli hammaste vahelt ära päästa, kuid see oli ikka köömes võrreldes tavaliste päevadega.

Mina jäin koeraga ülirahule ning järgmine kordki võib temaga kuhugi külla minna, kartmata, et tekitab katastroofi.