Täna jõudsime siis üle pika aja taas trenni ning see kord oli eesmärk õppida neid trikke, mida läheb vaja näitustel käies.

Teekond lõppes sellega, et Jessy taas oksendas. Ei meeldi talle see autosõit.

Kuna mul endal näitustel käimise rihma ei ole, siis kasutasime treeneri oma. Pean selle üsna ruttu endale muretsema.

Kõigepealt oli siis ringis kõndimine. Esialgu tegi seda treener. Jessy oli täiesti segaduses. Hüppas ja kargas ning mõtles, et nüüd läheb mingiks toredaks mänguks. Aga ei. Peagu kutsuti teda korrale. Ja mingi aja möödudes siis kõndis ka kõrval.

Seejärel näitas treener ette, kuidas tuleb koer seisma panna, et kohtunik saaks teda hinnata. Tundus, et polegi ehk nii keeruline. Jah, tundeks see ka jäi.

Minu kord. Kuna treener oli seda ringikõndimist jupp aega harjutanud, tuli ka Jessy minuga päris hästi kaasa. Natuke tiris ja sahmis, kuid üldiselt suuri probleeme ei tekkinud. Siis pidime veidi sörkima temaga. Esialgu kippus hüppama, kuid peagi õnneks lõpetas. Küllap sai aru, mida temalt tahetakse.

Siis proovisin seisma panna. Selle tagajärjel on mul nüüd ka väike verevalum näpul. Kuna Jessy ei saanud muidu aru, mis temast tahetakse, pidi söök nina ees olema kogu aeg. Ja siis ta üritas seda koos minu näppudega ära süüa. Täiesti kohutav. Pidin juba riidlema hakkama, kui treener selgitas, et see võibki nii jääda. Tema olevat ühe koeraga käinud näitusel kinnastega, sest koer tegi muidu näpud lihtsalt veriseks. Ja seda muidugi mitte pahatahtlikusest.

Näitusel saab koera kahte moodi asendisse panna: kas seisab otse ees või risti. Sõltuvalt sellest, mis koerale meeldib. Proovisin nii üht kui teist moodi. Otse ees seismine tuli päris hästi välja. See oli minu jaoks ka lihtsam, kuna olemas silmside ning ei pidanud kogu aeg toitu suhu toppima.

Risti ees seistes üritasin saba üles tõsta, nii nagu peaks olema. Jessy sõna otseses mõttes jahmatas selle peale – mis sa kisud mind sabast. No ei saanud aru, et ma valmistan näituseks teda ette. Igatahes alguses siis lihtsalt silitan seljalt, et ta harjuks puudutamisega.

Pärast veel korra jalutamist ja veidi jooksmist ning selleks korraks kõik. Nüüd tuleb aga näituste aegu uurida, end kirja panna ja koera koolitada. Eriti tuleb teha seda viimast.

Pole juba kaks nädalat kooli saanud koeraga. Üks nädalavahetus olin ise haige, teisel selgus, et koolitaja oma koeraga näitusel. Nii et oleme täiesti omapead tegutsenud.

Ega ma nüüd järjekindlalt pole treeninguga tegelenud. Samas käsklus istu on imeliselt selge. Aga vat lamamist ta teha nüüd küll ei soovi. Ei saa aru, miks see talle ei meeldi. Samas kõrval käsklus ehk juhin selja tagant läbi ning panen kõrvale istuma, teeb samuti suurima hea meelega.

Õues julgen temaga ka täitsa käia. Enamasti ikka kuuletub käsklusele siia.

Oleme nüüd hommikuti tublid olnud ning pool tundi metsa all jalutanud. Olgem ausad, et kasu on sellest nii mulle kui talle. Kuna väljas on valge ning metsa all pole seda kohutavat lörtsi, siis on see jalutuskäik lausa nauding. Hommikune värskuse doos on tagatud ning virgaks teeb ka.

Ootan juba ilusat ilma, et saaks rattaga minna ning Jessyl oleks vaja rohkem joosta. Saaks parema treeningu osaliseks.

Ainus asi, mis mind ikka täielikult meeleheitele ajab on see närimine. See on lihtsalt kohutav. Kui vähegi mõni laste mänguasi saadaval, siis peagi on sel hambajäljed küljes. Igasugu pastaka ja pliiatsi juppe leian pidevalt. Lisaks tirin pidevalt suust välja nätsutatud paberitükke. Ja ometigi saab ta väga hästi aru, kui pättust teeb. Siis tuleb kohe see vääääga-vääääga õnnetu looma nägu ette.

Jessy on otsustanud, et aeg on kevadtöid tegema hakata. Eks loom tunneb ju kõige paremini looduse märgid ära. Ei tähenda siin midagi, et lund sajab juurde. Kui ikka kevad, siis kevad.

Seega kaevab ta võimalikesse kohtadesse taas auke. Garaaži juures on üks juba päris põhjalikult valmis kaevatud. Paneb äkki kondipuu kasvama

Lisaks sellele ei meeldi talle üldse see, kuidas ma olen sügisel lilli lõiganud ning õpetab mind lillepeenras lösutades, kuidas tuleb maranaid pügada. Ikka nii, et põõsa asemel on  vaid tüükad. Ja minu kisa peale vaatab ta vaid hämmeldunult otsa – misasja sul ometi viga on?

Vaarikaid meeldib talle ka kontrollimas käia. Ja hammastega proovida, kas tegemist elus või eluta taimega.

Õunapuu sai kaitsva kaare ümber. Peab vist igale lillele ja põõsale siin aias selle panema.

Ma tõesti ei kujuta ettegi, mis saab siis, kui lumi ära sulab … Ma parem ei mõtle sellele.

Väike kaevetöö

Nii võiks kirjeldada minu hetkeseisundit. Mingi viirus on kallal ning mind maha niitnud. See aga tähendab, et treeningud jäävad olematuks. Jessy on seetõttu omal soovil rohkem õues kui toas. Seal vähemalt teised koerad ja möödakäijad, kellega saab vestelda ja aega veeta.

Loomulikult teeb tema õuelembus rõõmu. Ma ikka tahaks, et soojal ajal veedaks ta enamuse oma päevast seal. Praegu paistab, et selle vastu ei saa tal ka miskit olema.

See toob järgmise probleemini – kuhu panna kuut? Kas peaks see olema varjulises kohas? Või võib ka päikese käes olla, kuna kuudis ikka jahedam? Mingi varjualune peaks ju olema või polegi kuuti vaja? Leiab endale ise varjulised kohad?