Usun, et just nii Jessy täna mõtles. Esimene hetk, kui ta meid nägi, oli ta nagu segaduses. Ei saanud ma talle ju selgitada, et oleme nädala ära ning tuleme siis tagasi. Nojah, ma ütlesin talle seda küll, kuid aru ta vist sellest ikka ei saanud.

Igatahes oli ta küll üsna rõõmus, kuid mitte niivõrd karglev ja hüplev kui ma lootsin. Küllap oli solvunud, et teda nii pikaks ajaks maha jäeti. Tahtis seda kindlasti meile näidata, aga rõõmu ei suutnud siiski tagasi hoida.

Ema, kes hoidis koera nädalakese, rääkis, et esimene päev oli täitsa tavaline, kuid järgmisel päeval muutus väga rahutuks. Ei söönud ka esimestel päevadel. Lõpuks ikka hakkas.

Täna hoiab kogu aeg juurde. Eks ma ise kutsun ka teda enda lähedusse kogu aeg. Igatsus oli koera järele suur. Lastel ka. Nemad kallistavad ja musitavad Jessyt vahet pidamata.

Samas märkasin üht negatiivset asja ka. Nimelt näris koer miskit bambusevõrset, mida siis väiksem tüdruk hakkas ära võtma. Esmalt koer urises, teist korda juba haugatas. See mulle ei meeldinud, sest selliseid asju peab ta ikka laskma ära võtta. Tegemist ei olnud toiduga ning kiusliku tegevusega. Nii et seekord sai siiski Jessy noomida.

Homme ootab ees trimming ning näituse-eelne trenn. Huh, natuke kardan ka. Mõtlen ikka, kas see on õige otsus, et näitan teda ise või peaks seda tegema hoopis kasvataja Pirgit. Eks ma küsin talt homme üle. Tahaks ju ise, aga äkki see kahandab koera võimalusi *-).

Tundub, et seekord läks asi küll lihtsalt. Ei mingeid ulguvaid isaseid koeri ega koera rihma otsas talutamist.

Verd ei tule nüüd juba paar päeva. Lõpp oli üldse õnneks üsna vähese verega. Seda enam, et ta näris oma pükstel kinnitusosa katki.

Katsume teda veel järgmine nädal ikka silme all hoida, sest jooksuaega olnud 2 nädalat, kuid ametlikult peaks see kestma kolm.

Sain nüüd lõpuks esimesele näitusele ka registreeritud. Eks mul hirm on sees, aga proovima peab. Tekib väike hasardi tunne juba ka. Ma erilisi lootusi muidugi ei püstita, kuid vaatame, mis teha annab.

Käisime eile külas ning sõbra naabritel samuti kuldne retriiver, kuid isane. Nii kui see Jessyt nägi, läks pööraseks. Haukus ja kiljus ja piuksus teisel pool aeda. Ta oleks teinud ei tea mida, et saada korra Jessy juurde.

Vahepeal mõtlesin, et saab teine äkki infarkti. Omanik märkis ka, et selline piinlemine ei pruugi hästi mõjuda. Viis korra koera tuppa, kuid varsti oli ta õues tagasi. Küllap oli kisa toas hullem või siis kraapis.

Jessy oli muidugi väga rahul kogu osutatava tähelepanu suhtes. Kalpsas aga edasi tagasi aiaäärt mööda.

Lapsed olid segaduses, et miks Jessy nendega mängima ei tule, vaid jookseb edasi-tagasi ning koes teisel pool muudkui kisab.

Peale poolt tundi kogu trall lõppes ning koerad muutusid taas normaalseks. Ei mingit haukumist ega meeletut tormamist.

Õnneks pole ükski kohalik koer sarnast tähelepanu veel Jessyle osutanud. Seni on meil siis aed puhas olnud igasugu loomadest.

Jessy ise on minu arust loium. Ja natuke nagu väsinum ka.

Oi kuidas ma tahan, et see jooksuaeg lõppeks juba. Üritame temaga ikka korralikult väljas käia ja tal oma asjatoimetusi teha, kuid täna siis tegi esimest korda tuppa. Hais oli tappev.

Õnneks tundub köha järele andvat. Vähemalt pole mina teda täna köhimas kuulnud. Seega peaks homme ka veel antibiootikumi ja siirupit andma. Ei tea ju kumb neist siis aitas ning mis tal üldse viga oli.

Pean oma kindlustuslepingu ka üles otsima ja tingimused läbi lugema. Praegu on kõigele sellele kokku raha kulunud ligi 900 kr (visiit + rohud). Masendav hulk raha. Päris hea, et endal haigekassa kindlustatus on.

Õigemini, parem oleks kui päästaksid.

Ehh, esimest korda sattusin täna paanikasse. Nimelt pani koer lahtisest väravast välja ja käskluse peale tagasi ei tulnud. Tormasin siis järgi ning katsusin teda tagasi saada.

Jessy oli nagu just lahti lastud vasikas. Kepsutas, kalpsas ja tuiskas ringi nagu tuulispask. Endal nägu nalja täis. Minul nii naljakas ei olnud. Esiteks sõidavad tänaval autod. Teiseks on tal jooksuaeg ning iga hetk võib mõni isane koer rünnata ja mis ma siis teen.

Põgenes aia ja auto vahele, mille eest ootasid äravedamist lehekotid. Katsun ligi pääseda, põgeneb teisele poole. Mina järgi. Tema jälle tagasi. Jäi siis sinna seisma väga äraootava näoga. Küllap oli aias isane, sest Jessy käitus ikka väga väljakutsuvalt. Õnneks teine koer suuremat huvi välja ei näidanud.

Sain siis tal natist kinni ja kaenlasse. Üks mööduv naisterahvas naeris ja soovis jõudu. Eks see vist ole kummaline vaatepilt kui 30-kilone volask kaenlas mööda teed kõndida.

Olen siis taas õppetunni võrra targem. Ei mingeid võimalusi enam väravast välja saada. Koer peab kinni olema kui keegi sisse või välja läheb. Peaasi, et sellest ka kõik teised kinni peavad.

Kuna tegemist on esimese emase koeraga minu elus ning emastel kassidel pole ma midagi sarnast varem kohanud, siis on kogu see asi minu jaoks täiesti uus. Ei tulnud ma selle peale, et ka koertel tuleb jooksuajal üsna palju verd. Mitte selles mõttes, et voolaks, vaid aeg-ajalt tilgub ja määrib põrandaid.

Õnneks müüakse pükse ja need me kohe ka muretsesime. Eks ma ikka võhik olen ja hakkasin mõtlema, et kuidas see koer nüüd õues asjal käib. Ühest august on saba läbi, aga kust see muu läbi tuleb? Õnneks ei hakanud loomaarst minu jutu peale laginal naerma, vaid märkis, et see on vaid tubaseks kasutamiseks ning õue minnes võetakse need ära. Püksid ikka selleks, et põrandad puhtad püsiksid. Ja mina tunnistan, et ilma nendeta me kindlasti hakkama ei saaks.

Siis tekkis küsimus, et kas kogu jooksuaja toimub veritsus. Kuskilt ma veel konkreetset vastust pole saanud, kuid tundub jah, et see kestab siis oma 3 nädalat ning päris paaritumisaja eel muutub heledamaks ja veidi teistsuguseks.

Jessy on küll hoopis teistsugune, kuidagi loium ja õnnetum. Eks asi selles, et ega ma ei luba teda ju ka õue. Esimene päev istus kogu aeg ukse juures, nüüd on loobunud ning ennast ohverdava näoga lamab nurgas.

Siis hakkas Jessy reede õhtul köhima. Nagu oleks midagi kurgus olnud, selline sügav ja kähe köha. Õhtul tuli ka miskit lima ehk ajas oksendama. Laupäeval asi jätkus ning helistasin loomakliinikusse. Sain kohe aja ning läksin igaks juhuks kontrollima, sest nad arvasid, et tegu võib olla kennelköhaga.

Kontrollis selgus, et kurgus midagi ei ole. Kopsud olid ka puhtad ning kõri katsumine teda ka köhima ei ajanud. Seega nähtavasti kardetud kennelköhaga tegemist siiski ei olnud. Igaks juhuks kirjutas arst koerale köhasiirupi välja ning andis ka antibiootikume kui peaks hullemaks minema.

Eile õhtul andsingi talle antibiootikume. Ta ei saanduki enam muud kui köhis ja oksendas lima välja. See oli päris õudne. Täna enam köha nagu polegi. Arvan, et aitas siiski antibiootikum, sest siirupit andsin varem, kuid see köhimist paremaks ei teinud.

Homme peab helistama arstile ja siis uurima, mida nüüd edasi teha.

Täna, päev enne võistlust, otsustas Jessy saada suureks. Nimelt algas jooksuaeg. Ma siin juba eile kahtlustasin, et äkki, kuid päris kindel ei olnud. Täna võib kindel olla.

Aretaja ütles, et võistlus jääb ära jah, sest jooksuaeg ajab teised koerad segadusse ning rikub kogu võistluse. Selgus, et Jessy õel algas ka just jooksuaeg, nii et täitsa sünkroonis. Temalgi jääb võistlus vahele.

Olen pisut õnnetu. Sai ju harjutatud ja oodatud seda. Looduse vastu aga ei saa. Eks üritame uuesti. Järgmine võimalus on 23. mail.

Minu trimmitud koer

Kuna 9. mai on tõsine plaan näitusel osaleda, siis nüüd tuli teha näituse-eelne trimmimine, et koer näeks välja nii nagu peab. Ehk siis käisime juuksuris või siis koera karvu lõikamas. Igatahes võttis see kõik aega 1,5 tundi ja veidi peale. Päris väsitav ja tüütu.

Jessy aga oli täiesti suurepärane. Lamas rahulikult kui jalakarvu lõigati. Ja ka seisis ilusti kui tagant pükse korrastati. Kõige suurem piin aga oli kaela korda tegemine. Eks neid pusasid oli seal parasjagu. Ja üsna tüütu kindlasti ka kui keegi kogu aeg kääridega nina all naksib.

Ma olin ka üsna surnud, sest kummardamine on minu seljale kõige suurem piin. Aga üle me selle elasime.

Seekordset trimmingut tegi siis Jessy ema Debbie omanik Pirgit. Temagi oli Jessyga täitsa rahul. Esimese korra kohta püsis ta ikka väga ilusasti paigal.

Kui tihti käia näitustel, siis pole vaja trimmingut kogu aeg teha, kuid enne 23. maid, kui me ka siis peaks näitusele minema, tuleks seda taas teha. Siis peaks olema asi lihtsam, kuna eelmine järk on ees. Pirgit arvas, et ma võiks seda ka ise teha. No eks näis, võib olla ma peale paari korda olen võimeline seda ka tegema.

All pildil on Jessy näituse seismise asendis. Parim see pole, kuid täitsa tubli oli ta see kord küll. Ahjaa, üritan nüüd käsklusi ja asju ilma nännita teha. Muidu harjubki, et kogu aeg saab midagi head. Pirgit ütles, et ma pean teda rohkem sundima. Võib olla tõesti. Ehk kasutab muidu ära, et lasen ta hetkeks vabaks ning siis endal seda raskem saada teda õigesse asendisse. Mina olen mõelnud seni, et kui ta korra vabanenult ringi kõnnib, siis lihtsam uuesti asja õigesti teha. Aga võib olla koer saab asjadest hoopis teisiti aru.

Seismas