See ei käi nüüd küll Jessy kohta, kuid juhtusin kodulehele Varjupaikade MTÜ, kus saab veebi teel hakata lemmiklooma peremeheks annetades siis raha kas söögiks, arstiabiks, steriliseerimiseks või kiipimiseks.

Tegin oma esimese annetuse ära. Ma usun, et Jessy oleks sama valiku teinud

Ja toetage teie ka. Jätke parem koer võtmata, kui kahtlete temaga hakkama saamises ning leidke omale sõber kas veebist või siis varjupaigast, keda aidata ja toetada.

Uurisin Kennelliidu kodulehte ning seal on kirjas vaid kaks arsti, kelle diagnoosi nad aktsepteerivad. Üks neist siis Västrikus ning teine Pärnus.

Helistasin Västriku kliinikusse ning sain teada, et uuring maksab 2000 krooni. Eks ma nüüd siis mõtlen ja arvutan, millal see ära teha. Rahasumma on samas ikka väga suur. Kallis lõbu see koerapidamine.

Käisime siis täna silmakontrollis ära. Minu kasvataja märkis, et seda tehakse Tallinnas vaid ühes kohas – Tiina Toometi kliinikus. Ma ei tea, kas see tegelikult ka tõsi on, kuid käisin siis vastavalt tema soovitusele seal.

Esmalt aega kinni pannes uuriti, kas ametlik test. Minu jaoks jäi see täitsa arusaamatuks, et mis mõttes ametlik. Paberil nägin, et võimalik on ametlik ning mitteametlik test teha. Kõik andmed edastatakse Kennelliitu ning need on avalikud.

Kohale tuli minna 20 minutit varem. Ei tea küll miks. Sain aru, et paberite täitmiseks. Tegelikult vist ikkagi selle pärast, et koerale pandi tilgad silma. Uuriti siis silmi kahe aparaadiga, nii võrkkesta kui läätsesid.  Tulemus oli hea ehk silmad on täiesti korras.

Arst Ülle Kell ütles, et 3-4 aastaselt tuleks uuesti minna kontrolli.

Jah, koeraga arstil käimine siis ikkagi kallis lõbu. Kokku läks visiit ja protseduurid maksma 690 krooni. Vähemalt on süda nüüd rahul ning ei pea silmahädade pärast pead vaevama.

Tundus, et Jessy on  veidi solvunud mu peale. Võib olla tekitasid ka tilgad segadust – pupillid veel suured ning küllap häirib see pisut tavapärast nägemist.

Jah, meil läks tõesti hästi. Esiteks jõudsime näituse linna ehk Rakverre ilusasti, kuigi terve tee sadas vihma ning vahepeal lausa midagi lörtsi taolist.

Jessy oli ülierutatud. Eelmine kord oli ta nii rahulik ja vaikne, kuid nüüd oli vaja kõiki nuusutada, nuhutada ja ringi tormata. Mõtlesin, et see nüüd küll hea ei ole, kui kõik samal moel jätkub. Käisime siis korra väljas, et saaks veidi kergendada end peale pikka autosõitu ning kammisin teda pisut. See on lihtsalt õudne, kuidas taga kintsudelt karvu jälle tuli.

Meie aeg või õigemini kuldsete retriiverite aeg oli 13.30. See läks kõvasti üle. Esmalt käisid siis kutsikad. Siin juhtus ka päris õudne õnnelik õnnetus. Ühe koeranäitaja jalg jäi kummimati taha kinni ning ta lendas korraliku kaarega pikali. Tundus, et sai päris korraliku obaduse. Ent professionaalile kohaselt ei teinud ta teist nägugi ning jätkas koera näitamist.

Roosa lint tähendab - suurepärane

Minu jaoks on muidugi päris kummaline see, et enamus koeri esinevad koos kasvatajate mitte omanikega. Meil oli ka see küsimus alguses, kuid mulle tundus õige, ise minna teda esitama. Nojah, ega ma tea, äkki oleks siis tulemused paremad, aga …

Junior emaseid osales 5 koera ning meie jäime 4. Natuke Jessy trikitas ning ei jooksnud päris korralikult kõrval. Toidu vastu polnud ka nii suurt huvi kui vaja olnuks. Kahtlustan, et siin on süüdi puberteediiga, sest teised koerad ja kõik muu huvitas teda oluliselt rohkem.

See näitus oli minu jaoks päris segane, sest ma tegelikult ikka õigesti aru ei saanud, mis seal toimus. Ootamatult kutsuti meid veel kord välja. Selgus, et valitakse parim emane. Saime ka siin 4. koha. Jessy oli tõeliselt tubli.

Helistasin kasvataja Pirgitile, kes samuti kiitis meid ja oli tõeliselt rõõmus 4. koha üle.

Ahjaa, võitis leedulanna oma koeraga. Kohtunikuks oli ka leedulanna. Ei tea, kas siin oli ka mingi seos? Kuigi jah, kõik osalenud koerad olid ikka väga ilusad.

Koju jõudes Jessy jõi ja sõi veidi ning viskas pikali. Oli ikka raske päev küll.

Igatahes nüüd on taas mõte, et peaks ikka jätkama näitustel käimist.

Käisime siis täna trimmimas ehk karvu pügamas, et Jessy ikka laupäevaseks näituseks kena soengu saaks.

Pirgit trimmib käppa

Kokku võttis see päris kaua aega – 1,5 tundi. Eks me rääkisime ka maast ja ilmast kuna polnud ammu kohtunud. Trimmimist teeb nimelt Jessy ema kasvataja Pirgit. Ta on olnud tõeliselt hea tugi minusugusele, kes koertest ikka liiga vähe teab. Talle võib helistada ja nõu küsida ning alati saab midagi kasulikku teada.

Kasvõi täna. Mul on ikka olnud probleeme Jessy karistamisega. Löömist ja sakutamist ei pea ma õigeks ning kurjast rääkimisest alati ei piisa. Seni puuduski hea lahendus, mida koeraga ette võtta. Tegelikult hiljem meenus, et kunagi suvel ta seda isegi rääkis, aga ju siis unus. Seega tuleb koeral kaelast võtta ja ta maha suruda ning hoida maas, kuni ta rahuneb. See selgitab koerale, kes on juht. Seda ei tohi loomulikult kogu aeg teha, aga kui tegu suurema pahanduse või sõnakuulmatusega, siis küll. Väikestele koertele mõjub kõige paremini see, kui nad õhku tõsta.

Jessy sai siis trimmitud ja lõigatud kõik üleliigsed karvad käppadel, kõrvadel, sabal ning rinnaesisel. Loodetavasti oleme nüüd kõige kaunimad

Jessyga peame minema ka tervisekontrolli: vaja teha düsplaasia ning nägemise kontroll. Siis on näha, mis ema ja isa headest omadustest on edasi tulnud ning mis mitte. Igatahes pean tulemused kasvatajale andma ka. Õigemini mitte ei pea, vaid ta soovib ka neid näha.

Pirgiti teine koer sai just pesakonna – 13 kutsikat. Täitsa võimas kohe. Kutsikate emme nägi üsna kurnatud välja, aga samas ka väga õnnelik ja rahulik. Tahtis aga pai saada. Eh, võtaks kohe veel ühe kutsika, et saada nii armsaid loomakesi

Seega pean helistama Västrikusse, kus neid liigeste analüüse tehakse ning Toometi kliinikusse, kuna seal pidi töötama ainus veterinaar, kes teeb silmade kontrolli. Katsume siis tublid olla ning need ka ära teha.

Jessy ei ole kindlasti mitte see koer, kes armastaks autosõitu. Ta talub seda, sest meie soovime nii. Kui valida oleks, ei läheneks ta sellele masinale kohe kindlasti mitte.

Käisime nädalavahetusel Tartumaal ning see tähendas üsna palju sõitmist. Nagu ikka algas kõik sellega, et ta oksendas selle pisku hommikusöögi, mida oli saanud, autosse.

Muidu pidas reisi kenasti vastu. Ei mingit paanitsemist ega niutsumist. Kui autost välja sai, siis muidugi oli vaja esmalt teha kiiremad ringid, et jalad sirgu saada.

Saime kokku ka ühe taksi ja kaukaaslasega. Taksiga said neist kohe suured sõbrad. Kaukaaslast me ikka pelgasime, kuna ta on tõeliselt kuri koer. Elab oma aias ning külaliste juurde teda ei lasta. Aialattide läbi närimine pole tema jaoks mingi probleem. Seega olime üsna ootusärevil, kuidas ta Jessy-sse suhtub. Aga loomulikult meeldivad isastele emased koerad ning kurikoerast sai kehkendav kaukaaslane. Küll läks rind pungile ette, saba sirgu ning pea püsti. Jooksis aga ringi ja kiuksus. Igatahes oli neil üsna kena läbisaamine üks ühel ja teine teisel pool aeda.

Siis sai kaukaaslane aga aiast välja ning hakkasid mürama. Õnneks mina seda kõik otse ei näinud, aga ta vist üritas Jessyt naksata. Midagi hullu ei olnud, kuna Jessy lippas rõõmsalt edasi ning hädapiuksugi ei tulnud. Saime Jessy lõpuks tuppa ning teise koera tagasi aeda.

Kodus on Jessy üsna väsinud olekus. Eks see reis oli pikk ja väga elamusterohke.

Ahjaa, vahepeal pidin kibedaid pisaraid valama, sest ta näris ära mu lemmikkingad. Ma ei kujuta ette, kuidas ta selle peale tuli, sest midagi sellist pole juba ammu juhtunud. Oeh, olen kohe väga õnnetu.

Käisime eile siis metsas jalutamas. Jessyl üle pika aja suurem ringijooksmine. Aias saab seda vabalt teha küll (taas), kuid metsas on kindlasti teised lõhnad ja palju huvitavam.

Jooksis küll nagu kevadine vasikas. Taas jäi pisem tütar talle jalgu ning näoli maas, kui Jessy mööda tuhises. Vahest ajab kohe kurjaks, et ta nende suhtes nii hooletu on. Eks ta ole ise ka kutsikas, kuid ikkagi.

Märkasin nüüd esmakordselt, et ta kraabib ka urgusid ja puude aluseid. Küllap seal hiire lõhna oli, aga varem sellist jahilooma instinkti olen märganud vaid paaril korral. Igatahes käisid käpad nüüd üsna usinalt.