Taas veendusin, et Jessyle ikka ei saa osta kummist mänguasju. Üks rõngas ja üks õhtu ning maja on kummitükke täis. Kaua see hammaste sügelus küll kestab? Või on põhjus milleski muus.

Käisime Jägala joal ning hirmuga mõtlesin, et tormab veel vette. Õnneks seda ei juhtunud.

Pärast sai sõidetud autopesulasse. Esmakordne kogemus Jessyle. Kui autot survepesuriga üle lasti, tahtis ta veejuga naksata. Kui aga masinad hakkasid pesema, läks ta endast välja ning kukkus haukuma. Ma pole teda kunagi veel nii palju haukumas kuulnud. Kui survepesu ja harjade töö lõppes rahunes ta täiesti maha.

Huvitav, mida ta küll mõtles seal olles?

Jõudis siis tõeline talv ka kohale – ühe ööga üle kümne miinuskraadi. Jessy tahab samamoodi palju välja minna, kuid üsna ruttu annab ta märku, et tegelikult meeldiks sees rohkem olla.

Eks käpad pole selle karge külma ja lumega harjunud ning see mõnusam kui õues.

Rahutus hinges ning püüab toas tegevust leida.

Üks häiriv asi on Jessyl ka. See pole muidugi temast kinni, aga ikkagi. Peale joomist ja õues jooksmist on tal suu pidevalt ilane ning seetõttu mäkerdab ka meie riided ära. Eks see ärritav ole, kui sead end tööle minekuks valmis ning siis koerake käib koonuga üle pükste või seeliku.

Vahest on seda rohkem siis vähem.