Jessy pidi vahepeal olema 6 päeva hoiul. Hoidja jäi väga rahule, sest Jessy kuulas väga hästi sõna. Enne reisile minekut oli Jessyga mitu korda probleeme ära jooksmisega. Õigemini lidus ta ülejärgmisesse aeda koeraga mängima. Õnneks hoidja juures ei teinud ta midagi ning isegi lahtise värava poole ei liikunud ta.

Jessy rõõm minuga kohtumise üle oli loomulikult äärmiselt suur. Niutsus ja püüdis muudkui üles hüpata. Nii hea oli oma koera taas näha. Koer kasvab südame külge nagu teisedki perekonnaliikmed ning eemalolek teeb kurvaks.

Reedel algas siis Jessyl taas jooksuaeg. Ta oskab seda ajatada ikka näituse eelsele ajale. Pidime 10.04. minema Rakverre, kuid tundub, et see jääb tegemata.

Õues käimine temaga on nüüd üsna keeruline. Aiast välja me jalutama minna ei saa ning aias ringi kõndida pole ka võimalik. Lumi ei kanna enam hästi isegi Jessyt. Püüame siis kuidagi hakkama saada.

Eile õhtul selgus, et Jessy oli kuhugi plagama pannud ning nii vanaema kui poisid käisid teda otsimas. Lõpuks ilmus koju tagasi.

Kahtlustasin õhtul kohe kõrget lund ja võimalust külastada naaberaedu. Aga milliseid?

Täna hommikul enne äraminekut tööle taas koera kuskil pole. Olime juba täitsa mures, kuna vaja teine ikkagi tuppa kinni panna. Hõigume, vilistame ja hüüame – ei midagi.

Õnneks vaatas abikaasa aknast välja taha aeda. Ja meie koerake oli siis läinud üle meie vaheaia tühjale krundile ja sealt edasi naabri krundile. Üle võrkaia. Seal aias koer, kellel siis külas oldi. Tagasi tulek oli vaevaline. Või vähemalt ta esitas seda aiast üle ronimist kui väga vaevalist tegevust.

Mõtlesime just, et auto pagasnikusse ei saa ta kunagi ise ronitud. Teeb alati haleda näo ette.

Aga kokkuvõttes tuleb õhtul minna õue lund rookima ning muuta tagant aiast üle ronimine talle võimatuks. Läheks nüüd ometigi soojemaks ja seda lund hakkaks ka ära sulama.