Oleme selle nädala Jessyt väga palju õues hoidnud. Tahaks teda jättagi suveks enamuseks ajaks õue. See on oluliselt parem kui toas kinni olemine päevade viisi.

Kindlasti on see ka lõbusam: saab vaadata teisi koeri ja jälgida inimesi.

Naabritel on uus väike taksikoer. See tähendab muidugi, et Jessy tahaks kohe läbi aia minna temaga mängima. Täna kraapis aia ääres. Õnneks olin kõrval ning sain keelata.

Ilm on väga kehvaks läinud ning peame kindlasti talle kuudi muretsema. Et tal oleks koht kus magada ning soovi korral peitu pugeda halva ilma eest.

Jessyle meeldib ka õues. Kuigi pika päeva lõpus kipub ikka tuppa.

Käisime siis laupäeval Jessyga Rakveres näitusel. Jõudsime kohale veidi enne poolt kahtteist. Kuldsete ring pidi algama 12.30. Meie voor oli üsna kaugel, kuna võistlesime noorte emaste klassis.

Alguses polnud eriti hullu. Jessy tahtis ringi käia, teisi koeri nuuskida, mõnega üritas mängidagi. Väljas oli vaja ka asjatada ning kammida. Kuid lõpuks hakkasime väsimust tundma. Selgus, et 12.30 olid endiselt ringis kokkerspanjelid. Nii et meie ringi algus venis veelgi.

Vahepeal ajas Jessy ühe isase noore koera pea täitsa segamini. Seda tegi ta juba eelmisel võistlusel (kuldsete erinäitusel). Seekord oli koer ka täitsa pöörane, nii et omanik palus meil kaugemal olla kui vähegi võimalik. Mis teha, kui nii kena tüdruk ringi ääres seisab.

Lõpuks pool neli tuli meie kord. Seekord läks Pirgit teda näitama. Mina hoidsin peitu, et vaatame, kuidas läheb. Kui ma nähtaval olnuks, siis ei kuuletuks ta kenasti. Igatahes tegi ta kõike, mida Pirgit tahtis ning täitis käske kenasti.

Kokkuvõttes sai ta oma klassis 2. koha ja SER 4. koha. Hindeks suurepärane. Lugesin ka kohtuniku arvustust koera kohta, siis peamiselt kiitis kõike. Suurima miinusena tõi välja, et jalad on liiga koos. Seda kahjuks parandada ei saa.

Nüüd uurime aga järgmisi näitusi

Käisime eile Jessyga näituste eelses trimmimises. Seekord läks päris kaua – 1,5 tundi. Kuna Jessy on nüüd korralikult alla võtnud, sai ka tema kaela veidi rohkem siluda. Ja siis kõrvad, käpad ning saba. Tulemus oli kohe väga kena. Ka kodused kiitsid tema uut väljanägemist.

Samas ütles Pirgit, et Jessy võiks isegi veel alla võtta. Ta tundub mulle juba päris kõhn, kuid vaadates tema ema, oli pilt muidugi selge. Debbie on ikka väga pisike ja peenike. Ma oma võhiklikkuses pidasin teda lausa kutsikaks, kui ta ringi hüppas ja kargas.

Selgus, et tema sileda karva põhjus on poegimises. Kui pojad sündinud ja suuremad, ajab koer ka karva maha. Seetõttu ma teda ära ei tundnudki.

Uurisin Pirgiti käest, kas on mõnd head nippi, kuidas õpetada koera kindlasse kohta kakale. Mingit väga head soovitust ta pakkuda ei osanud. Ütles, et tuleb kiita, kui koer õigesse kohta häda teeb. Mnjah, see tähendab palju õues olemist temaga ning kontrolli, millal ta oma häda parasjagu teeb. Lumevallide vahel on see ukerdamine üsna keeruline.

Katsun siis veebiavarustest uurida, kas kellelelgi on häid näpunäiteid.

Jooksuaja esimestel päevadel oli Jessy ikka väga hakkamist täis. Tahtis aga väravast välja ja läbi aedade teiste koerte juurde. Õnneks ei läinud ükski üritus korda.

Naabrite koerad on küll isased, kuid keegi neist mingit huvi tema vastu üles ei näita. Selle üle on mul küll vaid hea meel.

Veritsemine on järgi jäänud. Seekord oli seda siis nädala jagu.

Õue ma loomulikult teda üksi ei lase. Parem karta kui kahetseda. Lastele olen ka selgitanud, et praegu ei tohi lasta teda üksi õue, sest me ei taha kutsikaid.