Käisime täna siis taas ujumas. Algul Jessy veidi pelgas nagu vett ning esimene ring vees oli väga imelik. Ta läks ujuma ka taimede vahele ning äkki nende juured jäid jalgade ümber kinni vms. Igatahes pritsis ta vett ja sumpas ringi. Teisel ringil oli tagasi ujumist armastav koer.

Aga siis ilmus, ei tea kust, üks part.

Nii kui Jessy teda nägi, hakkas linnu poole ujuma. Meie muidugi ehmatasime ning mõtlesime, et äkki tal pojad siinsamas. Kutsusime aga Jessyt tagasi. Lõpuks ta tuligi ning part lendas eemale ära.

Varsti oli part taas tagasi ning ujus kalda äärde kohe meie lähedale. Nii kui Jessy teda nägi, kohe vette ja pardile järgi ujuma. Ettearvatavalt oli kiirem ujuja part. Lasi siis aga Jessyt lähemale ning kui koer oli üsna ligidal, tõusis lendu.

Ja mõne aja pärast oli part jälle tagasi. Selline eest ära ujumise ja lendamise mäng käis kokku 4 korda. Seega arvan, et part ikkagi ei tahtnud koera poegadest eemale meelitada, vaid hoopiski temaga mängida. Aga võib olla arvan ka valesti.

Saigi see siis lõpuks tehtud. Otsustasime, et käime Jessyga kodu lähedal metsas asuva tiigi ääres, kus ta saaks ujuda. Ei teagi, miks me eelmine aasta seal ei käinud.

Igatahes kohale jõudes ei tekitanud vesi temas mingeid emotsioone. Pigem vaatas ta seda veidral pilgul. Hakkasime aga siis oksi ja pulki vette viskama, et ta neile järele läheks. Kõndis mõne sammu vette ning siis ruttu tagasi. Okstele järgi ta küll ei läinud. Olime siis terve perega teda julgustamas. Aga ei midagi. Ei tahtnud ta kuhugi minna.

Hakkasime siis pulki vette üsna lähedale viskama. Need tõi ta ära. Seejärel veidi kaugemale. Jälle läks järele. Ja siis äkki kerkisid jalad põhjast lahti ning koer oligi ujumas. Oi kui õnnelik ta ise oli. Meie muidugi ka

Seejärel Jessy enam muud teha ei tahtnudki kui oksi veest välja tuua. Kui keegi parasjagu midagi vette ei visanud, siis läks ta niisama tiirutama.

Vahepeal käis ta üht põõsast nuhutamas ning ehmatas pardiperet. Ema tegid kõva kisa ning pojad andsid jalgadele valu, et minema pääseda. Meie muidugi hõikusime aga koera, et ta ära tuleks ning linnud rahule jätaks. Lõpuks ta seda ka tegi.

Täna tundus taas, et peab tema sõnakuulelikkust taas treenima. No ei tee ta neid asju, mida vaja. Jookseb pea laiali ringi ning ei tule juurde, kui öeldakse “Siia!”. Eks see enda viga on ning kavatsen seda rohkem harjutada.

Jessyle on tekkinud palju kõõma. Pirgit ütles, et paljuski on kinni toidus. Kuna alles vahetasin, siis ei tea, kas asi on eelmises või praeguses toidus. Praegu annan toitu Exclusion (large breed, chicken), mis oli loomapoes pakkumisega. Lisaks ka Techni-Cal Solutions toitu, mis pidi hea olema liigestele.

Kui nüüd kõõm ei vähene, siis võtan nähtavasti vana toidu tagasi (Royal Canine). Sel ajal oli minu hinnangul kõõma tunduvalt vähem. Praegu ei tahagi kohe kätt karvade sisse panna, sest kõõmatükid on selgelt tuntavad.

Ahjaa, meie augu eksperiment on täies hoos ning peale junnide matmist pole enam ühtegi juurde tekkinud. Ma veel ei hõiska, kuid meel on ikka väga rõõmus selle üle. Samas oleme muidugi ka ise väga palju kodus olnud pühade tõttu.

Sain siis mõningast tagasisidet ühelt kolleegilt, kes samuti on hädas olnud aukude kaevamisega. Nimelt oli tema sinna kohta, kus koer auku kaevas, pannud tema junnid. Vähemalt samast kohast koer enam ei kaevanud.

Ma kindlasti teen kohe proovi. See on ju üsnagi lihtsalt teostatav.

Kolleeg arvas, et koeral on lihtsalt igav ning seetõttu kaevabki. Ma olen sellega nõus. Meil tööpäevad pikad, õhtuti tegeleme temaga, aga mitte liiga palju.

Ja siin siis üks lugemissoovitus ka samal teemal.

Täiesti masendav olukord. Ma olin veendunud, et Jessy on sellest kohutavast kaevamise maaniast üle saanud. Aga tundub, et see on nüüd veelgi hullem ja suurem kui varem.

Algas see kõik siis, kui käisin ära reisil. Mõtlesin, et lisaks lastele põdes ka koer seda. Nojah, küllap ma veidi mõtlesin üle. Lootsin, et kõik laabub. Rääkisime Jessyga, et ei tohi jne.

Nüüd tundub aga, et iga päevaga muutuvad augud sügavamaks. Varsti on ta aia alt läbi kaevanud ning naabri kaukaaslastel külas. Raske hinnata, kuivõrd nad tema külaskäiku ootavad ja soovivad. Kuid augud on ikka päris sügavad, nii 80 cm.

Kuna ma tõesti ei tea, mida teha, siis saatsin küsimused paarile spetsialistile. Ootan tänini nende nõuandeid. Kõige hullem on see, et kaevamine toimub siis, kui meid kodus pole. Seega riielda ma temaga ei saa, muidu mõistaks ta ju seda valesti.

Vahest tekib mõte, et peakski koera tuppa kinni panema nagu enne, siis ei toimuks seda õudsat kraapimist. Samas on tal hea joosta, teiste koertega semutseda jne.

Kui ma nüüd mingigi vastuse leian, siis jagan seda kindlasti ka kõikide lugejatega.