Täna üle pika aja veidi jahedam päev ning Jessy tunneb end päris koerana jälle.

Mul on Jessyst nii kahju olnud. Tema karv on ikka väga väga paks ning sellise palavusega on tal ikka väga piin olla. Oleme käinud ujumas jõudu mööda. Viimati sai käidud laupäeval. Oh, kuidas ta nautis. Lihtsalt ujus muudkui edasi-tagasi.

Eks me oleme lasknud tal olla nii sees kui väljas, täpselt nii nagu ta ise soovib. Vaatame, et vesi oleks kogu aeg olemas.

Ma meelitasin teda ka kastmissüsteemi juurde, et ta saaks end jahutada kui soovib. See variant talle väga ei meeldinud.

Palavus on mõjunud ka kehakaalule. Tundub kohe märksa väiksem. Eks ta sööb ka vähem kui muidu. Lisaks sellele on karv hirmus lahti. Eile imestasin, et terve tuba tuustakaid täis, kuigi just sai koristatud. Täna kammisin korraliku hulga karvu maha. Eks palavus mõjub ka sellele.

03. juulil toimus Luigel rahvuslik näitus. Ilm oli tõeliselt uskumatu ehk päike siras täies hiilguses ning võttis uimaseks nii koerad kui nende peremehed/-naised.

Ma isegi imestasin, et Jessy jaksas alguses nii palju ringi tormata. Kuid minu võttis lagipähe paistev päike ikka päris oimetuks.

Ma ei kujuta ette, kuidas sellises kuumuses saavad hakkama tumedad ja paksukarvalised koerad.

Igatahes selgus taas, et Jessy kaalub veidi rohkem kui vaja. Ma ei teagi, mis ette võtta. Toitu saab niigi tavanormist vähem ning päevad läbi on ta õues. Võib olla vaja siis kehalist koormust suurendada. Eks ma pean siis veidi jahedamat ilma ootama, sest sellise kuumusega pole ma võimeline midagi tegema.

Kokkuvõttes saime siis avaklassis neljanda koha nelja koera seas Hindeks suurepärane.

Samas Jessy kiituseks pean ütlema, et ta esines ikka väga hästi. Tegi kõike nii nagu peab ning mingit sahmimist ei toimunud. Harjutasime korra või paar enne näitust ka. Tegelikult ongi nii, et mingi teatud aja tagant tuleb asju meelde tuletada, et see ära ei ununeks. Ja need püsivad ka meeles, mis on kõige olulisem.