Jessyl on nüüd nädal aega juba jooksuaeg olnud. See on väga stressav kõigi jaoks, eriti koerale. Ta on ju harjunud päevad läbi õues olema ning naabrikoertega mängima läbi aia. Toredast päevast on saanud üks pikk toas konutamine.

No ei taha ma isegi mõelda mingitele kutsikatele ning peame teda sees hoidma. Täna isegi mõtlesin operatsioonile, kuid see tundub kuidagi vale. Küllap taas mõtlen liigselt inimese seisukohast, ent lihtsalt oma mugavuse pärast operatsiooni teha on ka liig. See on nüüd küll vaid minu arvamus.

Mingil imelikul kombel ei toimi ka püksid. Pidevalt on vereplekid maas. Ma ei mäleta, et ma eelmine kord oleks nii hädas olnud. Ei saagi aru, kas ta ise sikutab neid, mida võib muidugi teha oma puhastamisvajaduses, või liiguvad need paigalt.

No nii, saigi see siis ära tehtud – ostsime Jessyle kuudi. Oh, kuut on reaalsuses ikka palju suurem kui ma arvasin. Paigutasime selle siis näoga värava poole, kuna õiget kohta pole suutnud välja mõelda.

Kuudist tundsid suuremat rõõmu lapsed, kes sinna kohe sisse tormasid. See ergutas muidugi koera ka ning pani nende järel sisse. Oh neid kilkeid ja rabistamist kuudis.

Esialgu panin koerale kuuti ühe lina, kus ta enda lõhn juures, et julgeks sisse minna. Kui nüüd aus olla, siis ma ei teagi, kas ta seal see ka on. Praegu võib olla hea ka trepil konutada, kuid loodetavasti koledamate ilmadega läheb ikka kuuti ka.