Tundub, et Jessy on operatsioonist kenasti taastunud. Meel on tal igatahes rõõmus ning vahepeal kipub õues ka jooksma. Katsun teda ikka tagasi hoida.

Haav on ka ilus ja puhas.

Ainus asi, mis tõsiselt heaolu takistab, on krae. Küll see jääb igale poole ette ning segab liikumist. Oleme päris hädas, sest küll ta kraabib meid ja asju maha laua pealt. Ma kahtlustan, et välisukse juures saab majakrohv ka sellise tempoga maha kraabitud õige pea.

Ainus häda, mis meil tekkis, oli uriinilehk. Jessy käis väljas pissil nii, et istus maha ja pissis kükitamise asemel. Seetõttu said karvad kõik kokku ning lõhn muutus väljakannatamatuks. Pesin teda ühe korra tagumist otsa, et saaks uriini ära ning veidi oli jäänud ka jooksuajast verd karvadele. Igatahes on vist asi paranenud, sest nii paha lõhna enam ei tunne.

Helistasin ka kliinikusse ning nad ütlesid, et läheksin kindlasti lähipäevil sinna kui asi ei parane. Annavad rohtu, mis peaks parandama.

Igatahes on meil nüüd veel kaks päeva antibiootikume võtta ning homme saab esimene nädal krae kandmist ka kätte. Jääb veel üks nädal.

Steriliseerimine on siis tehtud. Kella üheksas viisin Jessy Jannseni loomakliinikusse. Seal ta kaaluti, vaadati üle vaktsineerimised ning siis tuli koer lauale tõsta. Süstiti kanüüli kaudu sisse uinutit ning üsna pea ta ka magas. Seejärel mina lahkusin.

Minut enne kella ühtteist tuli kõne, et Jessy on üleval ning võin talle järele minna. Kohale jõudes oli ta koerapuuris ning nägi üsnagi loid välja. Minu hääle peale silmnähtavalt muutus ta kohe erksamaks.

Sellest ajas saadik on ta peamiselt lamanud. Praegu niutsub veidi. Eks tal ole ebamugav, kindlasti ka valus.

Pissis köögi ka täis. Korra käisin temaga õues, aga siis ta ei tahtnud midagi teha. Küllap tuimestus ei anna ka hädast õigel ajal märku.

Jannsenist sain kaasa antibiootikumid, valuvaigistid ning kaelakrae. See kõik oli steriliseerimise hinna sees. Minu arust väga õige, sest mul tekkis juba korra küsimus, et kas nende asjade eest tuleb veel juurde maksta.

Oeh, kahju on temast küll väga. Praegugi niutsub nii kurvalt. Loodetavasti on tal homme enesetunne veidigi parem.

Kuna Jessy otsustas, et tal peab taas jooksuaeg algama, siis võtsin vastu otsuse, et steriliseerin ta ikkagi ära. Kutsikaid me niikuinii ei soovi. Esiteks tahaks ma nende tulevasest käekäigust teada ning teiseks ei suudaks ma taluda mõtet, et mõni neist võiks ula peale jääda. Ja endale pesakonda ka nagu ei tahaks.

Igatahes on see suvine koera toashoidmine tema ilmselge piinamine.

Ainus kummaline asi on see, et tegelikult isased eriti ei tunne ta vastu huvi jooksuajal. Veidi suuremat ärevust ma seekord siiski täheldasin, ent peamine algataja on siiski Jessy.

Korra üritas isegi aiast välja lipsata, et patseerima minna. Minu teada emased ikka sellised jooksikud ei ole.

Rääkisin ka loomaarstiga ning kindlasti riskid on olemas. Nagu iga operatsiooniga. Samas on ka plusse: vähendab rinnanäärme vähi (oli vist see haigus) ning mädase emaka ohtu.

Eks ma siis kirjutan peagi kogemustest, sest operatsioon toimub järgmisel nädalal.

Üle pika aja suutis Jessy taas teha midagi sellist, millest ma aru ei saa. Nimelt oli hommikul kööki tehtud junnid. Sellest ma saan veel aru, et võib olla ei suutnud kinni hoida.

Samas oli sinna ka oksendatud ning see nägi välja nagu oleks ta oma väljaheidet söönud. Oksendas veel esikusse ka hetk enne uksest välja pääsemist.

Ma ei saa hästi aru, kas ta nüüd sööbki oma väljaheidet või on see miski muu, mis tekitab sama efekti.

Tahaks aru saada, et edaspidi seda vältida.