Taas on kätte jõudnud metsik karvaajamise aeg. See on õudukas. Ühe kammimise järel on mul pool kotti koerakarvu. Jah, pool kotti. Minu arust pole see varem nagu nii hull olnud. Vähemalt ei meenu, et kevadel oleks sel moel karva maha tulnud.

Seega on elamises nüüd taas igal pool karvad. Üha rohkem võib neid igal pool nurkades kohata. Ja see tähendab, et iga päev või vähemalt üle päeva tuleb tolmuimejaga kõik kohad üle käia, kui tahta veidikenegi karvavaba elu.

Lisaks karvadele on muidugi muld ja liiv meie kodupõrandal pidevalt laiali. Kuna Jessy on jäänud enesele kindlaks, et kaevamine on üks mõnus asi, siis harrastab ta seda üsna tihti. Seejärel tullakse muidugi oma mustade käppadega tuppa ning kõik pingutused puhtuse nimel on hetkega nullitud.

Olen juba pikalt mõelnud, et peaks ehitama eraldi koera vannitoa õue. Nii kui mõte koera tuppa lasta, käiks sealt enne läbi ja peseks käpad. Või siis võiks müügil olla miski torulaadne asi, kuhu pistan käpad ükshaaval sisse ning võtan puhtad välja. A la golfipallide pesemise kast.

Ja ega siis asjad närimine pole ka lõppenud. Pidevalt leian mõne mänguasja, mis on talle ette jäänud ja hammaste vahelt läbi käinud. Viimatine suurim saavutus oli jalamatil kummiääre küljest ära närimine. Ostsin just ukse ette uue ning see sai oma kohal olla vaid poolteist päeva, kui oli kadunud. Peagi leidsime hoovist räsitud mati. Kummitükke ma ei leidnud. Parem ei hakka mõtlemagi, kuhu need läksid.

Postitatud Saturday, August 22nd, 2009 kell 20:45 kategooria Kutsikas.