Tänavu kevadel on kõik tavaliselt erineval ajal toimuvad asjad kuidagi ühele ajale sattunud, sellepärast on tõeliselt palju tegemist. Ega ma ei nurise, mulle meeldib tegus olla, aga siiski on mõnikord tunne, et kõike ei jõua. Nii on blogipidaminegi tahaplaanile jäänud, kuid proovin edaspidi tublim olla. Sel kevadel said lambad erakordselt hilja välja, alles eelmisel nädalal ja lauta söötmisele kulub tunduvalt rohkem aega kui karjatamisele. Kevad lihtsalt tuli hilja ja see on asi, mille vastu ei saa, tuleb lihtsalt leppida. Praegu tunnevad lambad end igatahes juba karjamaal täitsa mõnusalt, koos mullikaga, ja lisasööta nad enam ei taha. Suurem tibude koorumine on mul tavaliselt aprilli esimesed pooles olnud, kuid nüüd jäi seegi hoopis kuu lõppu. Praegu lõppeb hane- ja parditibude koorumine, Norrast saadud munadest koorunud sultani tõugu kanatibude ports on veidi üle nädala vana. Samuti hakkavad küülikud poegima. Nii on tegemist päris palju ja püüan jõudumööda oma sündmusi jagada.

Täna ma loomadest väga palju ei kirjutakski, vaid hoopis taimekasvatusest. Kes on blogi ka varem lugenud, on ilmselt kursis asjaoluga, et talvel jäime oma kasvuhoonetest ilma. Juba siis oli kindel plaan kevadel üks maja uuesti püsti panna. Kahjuks venis sellegi algus hilisemaks kui planeeritud ja tegelikult sinna kuluski peamine osa ajast. Nii ehitamise kui pisikeste taimede hooldamise peale.

Ma arvan, et kilemaja ehitus on üks asi, mille puhul pilt räägib tõesti rohkem kui tuhat sõna ja kirjeldab tegevust palju paremini kui mina sõnadega seda teha suudaksin. Sellepärast püüdsin töö käiku võimalikult palju fotoaparaadi või telefoniga jäädvustada. Nii siin jagamiseks kui endal meenutamiseks. Ma täpselt enam ei mäletagi, mitu päeva mingi osa tööde jaoks kulus, kuid vana katkist maja koristasime ära kaks päeva. Lumi oli veel osaliselt maas ja see muutis tegevuse küllalt tülikaks. Seejärel tehti õhukestest puidust lippidest kaared. Vaja oli 20 kaart ja kulus 5 päeva. See oligi kõige töömahukam. Kaari panime püsti kaks päeva, kaarte vahele 5×5 laudade panek võttis vist ka kaks päeva. Ühe päevaga sai kile kaartele, edasi hoone otste tegemine ja tuulutusluugid, milleks kulus kaks päeva. Siis oli maja põhimõtteliselt valmis, aga teha jäid igakevadised ettevalmistustööd, milleks kulus ka 3-4 päeva. Ja aprilli viimasel päeval said taimed uude ja mõnusalt värske puidu järgi lõhnavasse majja. Seemned olime mulda pannud enam-vähem samal ajal kui ehitus algas. Praegu on taimede kasv täies hoos ning tuleb juba tavapäraseid hooldustöid teha. Õisigi on päris palju. Tahaks juba kurgisalatit!

Nüüd näib, et kevad kätte jõudnud on

ning läinud külm ja kaua kestnud talv.

See rõõmsa meele südamesse toob,

kaob tuju, mis on kaua olnud halb.

Lambail üle neljakümne talle

on tulnud ilmale neil nädalail.

Sööta tuleb veel meil palju heinapalle,

sest lume alt ei paista karjamaid.

Üks tall oli üle kuue kilo,

ta hästi tugev poiss ja üksiktall.

Osad lambad saavad veel ka silo,

on sedagi veel alles mõni pall.

Porgandeid ja kartuleid ja vilja

heinal´ lisaks vean ma ette ikka.

Oh, miks kevad tuleb küll nii hilja!

Ei taha keegi meist talve pikka.

Lambad neljad kolmikud on toonud,

piima piisavalt neil kahjuks pole;

talledele pulbrijooki jootnud

ma seepärast päris palju olen.

Kitsepiimast kahjuks pole abi,

kolmikuid on toita ka neil endal.

Kitsedel on poegimine läbi,

neljal tüdruktallel vaid kaks venda.

Mais lambail tallesid vist sünnib veel.

Juuniski, jäär oli kaua karjas.

Ja lauta viidud lambad mööda teed

talledega läinud jälle õue.

Laudas olla enam nad ei tahtnud,

on värske õhk ju hästi palju parem,

ning ei talled enam maha jahtu,

nagu veidi pelgasin ma varem.

Õue minna isegi ma tahan,

soojendab ju päike nii mõnusalt,

praegu arvuti ma jätan maha,

sest talutöö on palju lõbusam.

Kui mõnikord on probleem, et pole nagu millestki kirjutadagi, siis praegu sündmuste puudumise üle küll kurta ei saa. Paraku kaasneb sündmusterohkusega ajapuudus ning väsimuski, mistõttu kirjutan siiski vähem, kui taluelu ainest annaks.

Arvestades kevade hilinemist, muutusin lammaste poegimishooaja lähenedes järjest murelikumaks. Just terve talve vabapidamisel olnud lammaste pärast. Peale varjualuse kerge täiendamise me siiski midagi ette ei võtnud, käisime vaid hoolsalt lambaid vaatamas, et poegimise korral õigel ajal abistada. Ühel hilisõhtul magamamineku eel lambaid kontrollides ootas üks kaheaastane esmaspoegija meid kahe musta utetallega. Ta oli ilusti varju alla läinud, talled olid puhtaks lakutud ja need pisikesed tegelased ukerdasid juba ringi. Õhtu oli erakordselt külm ja kuigi seinad kaitsesid läbilõikavalt külma tuule eest, oli päris ruttu selge, et sinna neid ikka jätta ei saa. Tallede jäsemed hakkasid järjest jahedamaks muutuma ning märg tualettpaber, millega veel tallesid olin kuivatanud, jäätus paari minutiga. Talled oleksid hoolimata ute hoolitsusest lihtsalt ära külmunud. Sel hetkel ei jäänud muud üle, kui tõsta talled koos emaga auto pagasiruumi ja viia nad sellesse lauta, kus on teine pool meie lambakarjast. Utt näis talledega kenasti hakkama saavat ja läksime  koju magama.

Öine sekeldus tõi meid tagasi maapeale ja jõudis kohale tõsiasi, et nende kahe tallekesega on kõik korras vaid seetõttu, et me juhtusime õigel ajal kohal olema ning viisime nad ära. Kuna meie põhiline laut asub sealt umbes kilomeetri kaugusel, siis ei tundunud lõpptiinete loomade ajamine või vedamine kõige targema mõttena. Nii võtsime täiesti ootamatult kasutusele vana pisikese lauda, kus lambad talvitusid viimati kahe aasta eest. See ei mahuta küll oluliselt üle kümne talledega ute, kuid olin juba eelnevalt arvanud, et nende uttede poegimine jääb suuremal osal aprillikuusse. Ja siis peaks küll õues soojem olema. Nii otsustasime kõik lambad ühekaupa üle vaadata ja hindasime udara suuruse järgi, kas talled võiksid sündida paari-kolme lähinädala jooksul. Olin üllatunud, et me nii vähe välja valida saime, vaid viis kaheaastast ja üks aastane utt, ning üks peaaegu kogemata vabapidamisele jäänud viieaastane utt. Tiineid näis ikka rohkem olevat, aga võis arvata, et poegimine jääbki veidi hilisemasse kevadesse. Kuna polnud eriti pikka maad minna, siis otsustasime, et kärru upitamisest on kõigile osapooltele parem lammaste ajamine. Nad küll tõrkusid veidi ja tee oli libedavõitu, aga saime lõpuks kenasti hakkama. Täna hommikul poegis neist viimane, kõige noorem uteke. Enamusel sündisid üksikud talled, kahel kaksikud.

Nüüd paistab, et lammaste poegimine hakkab lõpuks hoogu sisse saama. Ka talve laudas veetnud uted hakkavad lõpuks talledega maha saama. Nendel on enamuses kaksikud, kuid täpsemalt järgmises postituses. Ning mis kitsedesse puutub, siis Täpi teeb minuga nalja. Juba eelmise postituse ajal ehk enam-vähem nädala eest, oli tal piim udaras, aga poeginud pole senini. Tuleb veel oodata.

Lõpuks on selle aasta esimesed lambatalled ka käes! Minu mäletamist mööda ei ole poegimishooaeg meil selle aja jooksul nii hilja alanudki, aga ei saa väita, et ma selle üle väga kurvastaksin, eriti arvestades krõbedaid külmakraade ja kõrguvaid lumehangesid. Samas on alati vahetult enne poegimishooaja algust hinges selline magus ootus, on ju järglaste saamine väga südantsoojendav sündmus. Samas on vaja hoolitseda selle eest, et kõik vajalik olemas oleks. Sinna kuulub nii sööt, ravimid kui kõikvõimalikud tarvikud. Eelmises postituses arutlesin selle üle, et ei tea, kas järgmised on kitse- või lambatalled, ja nüüd on selge, et siiski lambatalled.

Hooaja avasid kaksikud, poiss ja tüdruk. Esimesena tuli ilmale must tüdruk, kellega oli kolmeaastane utt maha saanud just vahetult enne seda, kui lauta jõudsin. Kuna kõik näis kenasti sujuvat, jätsin nad omaette. Natukese aja pärast tagasi tulles ootas mind veel kirju ja natuke pisem poiss. Eelmisel aastal esmakordselt poegides sünnitas ta ühe talle, nüüd siis kaksikud.

Erinevalt eelmisest aastast ei kulge poegimishooaaeg alguses nii tormiliselt, mullu sündisid esimesest päevast peale talled mitmel lambal, nii enam-vähem 2 nädalat järjest. Tänavu oli nii, et esimesed talled sündisid üleeile, aga eilne päev jäi üldse vahele. Täna hommikul olid ilmale tulnud kaksikud uted. Talled on suhteliselt suured ja huvitaval kombel ka musta värvi. Isa on puhtatõuline tumedapealine, ju temalt pärandub edasi tume sünnivärvus. Ma millegipärast kahtlen, kas nad selliseks ka jäävad, aga kui jäävad, siis pigem oleks mul hea meel. Talled olid juba püsti, aga märjad, kui mina lauta jõudsin ning utel päramised eemaldumas.  Temagi näib kenasti järglasi toitvat, kuid kindlasti tuleb ta udaral silma peal hoida, mis on hetkel hästi paistes. Täna poeginud utt on huvitaval kombel esimeselt poeginu 7-8 kuud vanem õde ja temalgi on tänavu esimesed kaksikud.

Seega on meil praegu lisaks ühele pontsakale kitsetallele neli lambatalle, kellest kolm musta emast. Arvan, et lähipäevadel saab poegimine suurema hoo sisse ja eks näis, kes järgmine on. Täitsa võimalik, et kits Täpi, kellel oli juba üleeile piim nisades. Samas on mitu utte ka nö viimase piiri peal. Hoian pöialt, et kõik läheks hästi ja et see kevad ka ükskord tuleks!

Praeguseks on selge, et esimese talle saan siiski kitselt. Kui ma oleksin eelmise postitusega paar tundi oodanud või enne kirjutamist laudast läbi käinud, oleksin juba siis saanud kirjutada midagi muud. Ma ei teagi, kas seda päris üllatuseks saab nimetada, aga nagu eelmisest postitusest võis välja lugeda, siis päris nii ruttu tallesid ei oodanud. Samas ma polnud ka kindel, et neid lähipäevadel ei tule, mõni lihtsalt ei näita kuigipalju varem mingeid tunnuseid.

Niisiis, selle aasta esimese tallega sai maha see noor kitseke, kes eelmisel suvel Maalehe paberlehtegi jõudis oma ülivarajase piimaanni algusega. Ju sellepärast arenes tema udar enne poegimist sarnaselt vanemate kitsedega ja poegimist selle järgi ennustada ei saanud. Tookord, kui fotograaf nime küsis, ütlesin selleks Tupsu ja kui keegi mulle paremat ideed ei anna, siis see nimi talle jääbki. Enamus lambaid ja kitsi on saanudki nimed peale esimese talle sünnitamist. Mõni ka varem ja enamus mitte kunagi.

Läksin peale eelmise postituse kirjutamist lauta ja märkasin kohe kitsekese teistmoodi käitumist. Kuna ta oli koos teiste noortega ühes aedikus, oli vaja ta eraldi panna. Kõige lihtsama variandina näis ajutise vaheseina ehitamine, nii tegingi. See võimaldab kitse samasse kohta jätta, kuid andes talle vajaliku erdaldatuse. Oli kiire ja nii väravaga aega raiskama ei hakanud. See tähendab muidugi kitse juurde minnes üle aia ronimist, millega olen üsna harjunud. Võib näida kummalisena, kuid ronin täiskasvanud naise kohta tõesti palju, ka lakka minnes redelit ei kasuta, põhimõtteliselt lähen mööda seinu. Aga see selleks. Nüüd oli kitseke oma esimese tallega maha saamas ja niipea kui ta eraldatud oli, muutus sünnitustegevus oluliselt aktiivsemaks. Ei läinud kaua, kui peaaegu lumivalge poiss oli käes. Olulist abi vaja ei olnud, kuid nabaväät oli nii tugev ja ei katkenud ise, et pärast nabaklambri pealepanekut lõikasin selle kääridega läbi. Kitseke võttis talle kenasti omaks  ning peagi oli poiss jalgel ja tissi otsas. Veidi üllatav oli see, et sündis vaid üks tall, arvestades tema vanaema kolmikuid ja nelikuid. Seesama vanaema, minu vanim kits Manni, kaotas kahjuks detsembri alguses oma talled, kui oli viljakoti juurde pääsenud. Tagajärjeks olid väga tõsised seedehäired ja abort (ta oleks saanud oma esimesed kaksikud), kuid ise tuli sellest lõpuks elusana välja. Aga tema tütretütar oli ise üksiktall. Sündinud poiss on tragi, näib palju söövat, kuid piima jääb ikka üle. Esimesel päeval kitse lüpsma ei hakanud, polnud vajadust, kuid eile ja täna juba tegin seda. Kunnalgi päeval oli tallest üle jäänud umbes pool liitrit piima. Eks tulevik näitab, kas temast tuleb hea piimakits, nagu suvel mitmed veidi rohkem kogenud kitsekasvatajad peale 3,5 kuuselt piima andma hakkamist ennustasid.

Teised kitsed kasvatavad endiselt kõhtu nagu lambadki ja eks paistab, kes neist järgmine on.

Natuke kummaline on keset talve postitusele sellist peakirja panna, kuid just söödavarumisega oleme viimasel ajal tegelenud. Eelmisel suvel osaliselt ebaõnnestunud heinateost on juba korduvalt juttu olnud ja puuduolev osa heinagi mitme nädala eest ära toodud. Tänavu otsustasime lisaks heinale ka silo hankida. Pakkumisi internetist leidsin, kuid enamus neist asuvad mitmesaja kilomeetri kaugusel. Silma jäi üks Tartumaa müüja ning enne helistamist lootsin salamisi, et tegemist on naabervalla või sellele järgneva vallaga, kuid kahjuks nii ei olnud. Siiski osutus see kõige lähemaks pakkumiseks ja kuna müüjal oli ka transpordivõimalus, otsustasin silo vaatama minna. Ei saa ju lasta seda õue peale ära tuua, kui ise näinudki pole. Tegelikult ma kartsin natuke silo ostu, kuna lambad on selle kvaliteedi suhtes väga tundlikud. Veidi kindlust andis ka see, et müüja jutu järgi ostab sedasama silo üks hobusekasvataja ning hobused on minu teadmiste järgi ka suhteliselt nõudlikud. Esmase vaatluse järgi otsustasin, et silo on sobilik, enne rullimist närvutatud ja sisaldab päris palju liblikõielisi. Palusin natuke kaasa, et lammastele testimiseks viia. Ma ei teadnud ju, kuidas nad sellisesse teistmoodi sööta, mida varem proovinudki pole, üldse suhtuvad. Lammastele maitses väga ja nii võtsin vastu otsuse tehing ära teha. Praegu olen rahul. Lambad on ka rahul ja terviseprobleeme ei ole. Kuna meil vastavat söödasõime pole, kuhu terve rull sisse mahuks, samuti puudub veel vastav tehnika, siis tegin nii, nagu ühel õppepäeval õpetati, et lõikasin silorullile pikilõhed sisse. Näis, et see variant lammastele täielikult mugav ei ole, nii muutsin need pikkadeks ja kitsasteks ristkülikuteks ning see paistab sobivam olevat. Samas hoiab kile rulli piisavalt hästi koos, nii et sööta raisatakse minimaalselt. Nii on õues elavate lammaste jaoks mahlakas sööt olemas.

Laudas, eriti sellises, nagu meie oma, on silo söötmine väga tülikas ja füüsiliselt raske. Masinatega me uksest sisse ei saa ja käsitsi vedamine võtaks kohutavalt palju aega ning tervisele, eelkõige seljale, see kuigi hästi ei mõjuks. Järgmiseks talveks on plaanis lasta oma maade pealt silo rullida ja siis tuleb mõelda lahendus, kuidas kõik lambad saaksid õues söömas käia. Praegu seda ei ole ja nii küpses otsus laudas elavatele lammastele mahlakaks söödaks kartuleid ja porgandeid osta. Leidsin mõistliku hinnaga pakkumise ja eile sai needki ära toodud. Pesemine ja etteandmine on küll tülikas, aga kergem kui silo puhul ja vilja söödan neile nagunii. Mahlakas sööt on hea, kuna soodustab uttedel piima teket. Nüüd on söödad enam-vähem  kuni kevadeni olemas, üht-teist natuke on veel vaja ja järgmisel nädalal ajan selle ka korda. Tahan, et poegimise ning talledega majandamise ajal ei pea ma sööda otsalõppemise pärast muretsema.

Lootsin, et kitsed poegivad hiljemalt veebruari keskpaigas, siis oleksid nad lammaste poegimise ajaks olnud juba kuu aega oma tallesid imetanud ning kui neil just kolmikuid-nelikuid ei ole, saaksin vajadusel lammaste lutitallede jaoks piima võtta. Nüüd on olukord selline, et kitsed ei mõtlegi vist veel poegima hakata ja nii võib vabalt juhtuda, et lambatalled sündivad ennem. Pole ju enam palju sinnani aega, jäärad sai karja lastud 15.oktoobril. Sikk oli kitsede juures küll palju varem, aga ju tüdrukud ei olnud huvitatud. Tiined on nad küll ja kõhud väga suured. Üks neist on sündinud neliktallena, nii et eeldusi mitmikute sünniks on ka. Mitte et ma rohkem kui kahte talle väga ootaks. Igatahes teen täna-homme laudas lammaste viimase ümberpaigutamise, siis tuleb pügamata lammastel udaraümbrusi puhastada ja seejärel jään tallesid ootama, ükskõik, kas kitsede või lammaste omi.

Kuigi viimasel ajal on ilm suhteliselt kevadine, just temperatuuride poolest, ei saa ometi veel loota, et külmaks enam ei lähegi. Nii pole hilja käesolevaks talvekski sokke-kindaid kududa. Minu viimase aja tegemisi vaadates käib jutt pigem sallist ja kinnastest. Suutsin lõpuks detsembris pügatud angooravilla kedervarrega millekski lõnga sarnase vormida ja olen juba mõnda aega saanud kaela ümber tunda sellest kootud salli pehmust.

Teinegi töö oli juba ammu planeeritud. Eelmisel kevadel pügasin punase pikakarvalise kassi ära ja juba tookord tekkis mõte ta karvadest midagi huvitavat teha. Esialgne mõte oli müts, aga võimaliku staatilise elektri kartuses loobusin sellest plaanist. Ei tahaks ju, et peale mütsi peast võtmist juuksed pidevalt püsti oleks. Nii tekkis mõte mõnusad soojad kindad kududa. Puhtast kassikarvast ei saa lõnga teha, pealegi oli seda liiga vähe. Algul oli plaanis sisse segada pruuni peenvilla, kuna see sobib oranžiga päris hästi kokku, kuid kevadel jäi ajapuuduse tõttu see tegemata. Kui suvel ostsin valge peenvillalamba, tekkis kohe mõte lisada kassikarvadele hoopis valget villa. Siis jääb see huvitav oranž värv paremini näha. Sügisel pügasin lamba ära, kuid villa pesemiseni veel ei jõudnud. Paari nädala eest sai vill valmis ja nii hakkasin seda tasapisi töötlema. Kõige raskem oli kaks väga erinevat villa segada omavahel niiviisi, et värvus enam-vähem ühtlane jääks. Ma ei mäletagi, mitu korda kraasisin, aga neid kordi oli ikka päris palju. Sain selgeks, et kassikarvad on väga kehvasti töödeldavad, juba villavatt jäi kuidagi tupsuline, mis tähendas, et ühtlast lõnga sealt ei tule. Ma ei lasknud siiski pead norgu ega loobunud oma plaanist. Kui kindad väga koledad tulevad, siis ma lihtsalt ei kanna neid kodust väljaspool. Niisiis hakkasin villavatti lõngaks keerutama. Taas kord kedervarrega, millega ei lähe töö just eriti kiiresti, kuid vokki pole ma veel päris selgeks saanud. Tegin igal õhtul natuke, kuni lõng oli valmis. Kokku 170 g. Et see tuli suhteliselt jäme, pidi kudumisel silmuste arvu ka tavalisest tunduvalt väiksema võtma. Lõpptulemust võib näha juuresolevalt pildilt. Igaks juhuks lisan hiljuti tehtud pildi Klaabust, tõestamaks, et ma teda talvel siiski ei püga. Aga kevadel teen seda taas. Kassil ka mugavam olla.

Taoliste katsetustega valminud lõngast koon peaaegu alati endale. Siis ei pea keegi teine minu ebaõnnestunud töö pärast piinlikkust tundma. Teiste tehtud kudumite jaoks kasutan üldjuhul vabrikulõnga. Hiljuti sain kätte Kabala villavabrikus tehtud musta ja pruuni peenvillase lõnga. Lõng oli enam-vähem ilus, aga praegu tahaks kirjeldada hoopis huvitavat postisüsteemi. Kuna Kabala asub siit päris kaugel ja üks teinegi lambakasvataja viis oma lammaste villa sinna, võttis ta ka minu omad kaasa. Kui lõng valmis, tõi ära ja saatis mulle postiga. Veidi rohkem kui 4 kg pärast ei ole ju mõtet mitusada kilomeetrit sõita. Niisiis pani ta teisipäevasel päeval selle Põltsamaalt posti, kuna sinna oli juhuslikult asja. Meie juurde on sealt 80 km. Küsisin igaks juhuks paki id-numbrit, et saaksin selle teekonda jälgida. Neljapäeva õhtul vaatasin, et pakk on hommikul Kallastele jõudnud, mis asub meie juurest 15 km kaugusel. Varem toimuski posti jagamine seal, aga nüüd tehakse seda Tormas, kuhu on 35 km. Ehk sellepärast, et Kallaste asub Tartu, mitte Jõgeva maakonnas. Muidu on mul ükskõik, kust seda posti laiali jagatakse, aga kui suvel tekkis peaaegu olukord, kus oleksin pidanud meie postkontkontoritöötaja puhkuse ajal Tormasse paki järele minema, siis mõtlesin küll, kui ajuvaba see on. Nüüd siis oli lõng Kallastel ja see tundus natuke kahtlane. Vaatasin siis reede hommikul internetist uuesti ja pakk ei olnud kuhugi liikunud. Helistasin igaks juhuks meie postkontorisse ja sealt öeldi, et pakk ei ole sinna kül veel jõudnud. Siis pidasin paremaks Kallastele helistada. Öeldi, et pakk on tõepoolest seal, paki teade on välja saadetud, kuid selle kohalejõudmine võtab aega, sest läheb Tartu kaudu. No tõesti, tule taevas appi! Et Kallastele oli asja ja tuli välja, et pakki Palale ei saadetagi, läksin tõin selle ära. Prinditi uus pakiteade välja ja lõpp hea, kõik hea. Laupäeval jõudis vana pakiteatis postkasti. Et selleks kellaajaks oleks postkontor juba kinni olnud, oleksin paki saanud kätte alles esmaspäeval. Enam-vähem nädal 80 km kauguselt paki saamiseks. Samas on Rootsist kahe päevaga tulnud.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi kurtma hakata, aga fakt on see, et meie jaoks pole aasta just kõige kergemalt alanud. Ilma üle ei saagi tegelikult väga nuriseda, vahete-vahel oli külmavõitu, aga olgem ausad, elame ju põhjamaal. Ega ma selle pärast ei nurisegi, mitmekesisus rikastab. Tavaliselt oleme jaanuari teise pooles hakanud mõtlema kurgiseemnete tellimise peale ning kui talvel ei lähegi rahaliselt kõige paremini, siis annab jõudu mõte, et hiljemalt mai alguses saab kurkidega jälle jalad alla. Blogi varem lugenud inimesed teavad, et talve alguse tuisused ilmad lõhkusid kilemajad ära ning varase kurgi kasvatamiseks peame kõigepealt uued kilemajad ehitama. Kuigi projektitaotlus on PRIA-sse sisse antud, ei saa me seda ootama jääda. Tegelikult on algusest peale olnud mõte üks hoone selleks kevadeks püsti panna, nii otsimegi selleks erinevaid variante. On kaks varianti – kas osta mõistliku hinnaga kasutatud metallkarkass või ehitada ise puidust. Esimene variant ilmselt kõne alla ei tule, sest vähemalt seni pole sobivat leidnud. Nii käisime eile talumetsas hulkumas, et hinnata võimalust sealt puitmaterjali lõigata. Mulle on metsas käia alati meeldinud. See mõjub kuidagi rahustavalt ja hoolimata külmast ilmast on pärast väga mõnus olla. Peale suure hulga loomajälgede ja ühe kitsekese nägime sedagi, mida otsima läksime, ehk jõudsime järeldusele, et puitu saab küll. Tuleb saag kätte võtta ja metsa minna, sea küll mina tegema ei pea, ning loota, et lumi sulab piisavalt vara ära, et saaks ehitama hakata.

Teine murekoht tänavusel talvel on põhjustatud tegelikul möödunud suvest. Sellest on ka eelnevalt juttu olnud, et meil ei õnnestunud ise niipalju heina teha, kui vaja on. Nii tuleb päris arvestatav kogus juurde osta. Pikkade otsingute järel jõudsime ühe umbs kahekümne kilomeetri kaugusel asuva taluni, kus on lammastele sobivat rulliheina müüa. Kui kõik hästi läheb ja nädalavahetuseks lubatud transpordi ikka saame, toome suurema koguse ära ning võib selle probleemi ära unustada. Tuleb veidi vilja ja silo või köögivilju ka muretseda, nendegi jaoks on eelkokkulepped olemas. Eks see paras kulu on, aga pole midagi teha, tuleb hakkama saada. Loodame, et siis läheb talledega kevadel kenasti ja hiline paaritus päästab viimasel ajal probleeme põhjustanud Schmallenbergi viirusest. Nimelt levib see põhiliselt sääskedega ja põhjustab lammaste puhul probleeme peamiselt väärarenguga ja surnud tallede sündimisega, kui utt saab haiguse varases tiinusejärgus. Kui paarituse ajal sääski enam ei ole, siis ei tohiks probleemi olla. Samas on see haigus piisavalt uus, et kõiges ei saa veel lõpuni kindel olla. Kitsede pärast on küll veidi põhjust muretseda, kuna nemad on paaritatud just suve keskpaigas ja lõpus, kui sääski oli veel piisavalt. Loodame parimat. Praegu näivad kõik loomad end hästi tundvat ning mul on jäänud mulje, et kõige paremini tunnevad end need vabapidamisel olevad 34 lammast. Ainus probleem on see, et vill on neil seljas veidi pikavõitu. Sügisel hilja enam ei julgenud külma kartuses, varem ei jõudnud või ei osanud lihtsalt aega planeerida. Järgmisel aastal olen targem.

Esimene töö kedervarrega

Sellest on möödas väga palju aega, kui kirjutasin oma esimestest katsetustest lambavillast lõnga teha. Vist juba aastajagu päevi. Tookord jäigi see erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu enam-vähem ühekordseks katsetuseks. Nappis tookord vaba aega või ei olnud piisavalt viitsimist? – kes seda enam mäletab. Nüüd juhtus nii, et sain kaks imearmsat angooraküülikut, emase ja isase. Isane on valge, emase värvuseks on agouti. Olin väga pikka aega neist loomakestest unistanud, kuid mul olid teatud teadmatusest tingitud hirmud ja eelarvamused.

Samuti on angooraküülikud suhteliselt kallid. Nüüd tekkis võimalus liituda Heiferi projektiga, mille kaudu on paljud pered saanud erinevaid loomi. Lisaks loomade eest hästi hoolitsemisele on põhitingimuseks saadud loomadega sama arvu loomade edasiandmine järgmistele projektiga liitujatele.

Kuna angoorade vill on ülipehme ja samuti kallis, pole ju mõtet seda seisma jätta ega ära visata. Nii tuleb õppida sellega midagi peale hakkama. Et hetkel, kui need küülikud koju tõin, ehk juba kuu aega tagasi, tuli neid kohe pügada, sain

hunniku valget ja halli villa. Võtsin pikalt vaid toreda dekoratsioonielemendina seisnud voki käsile ja hakkasin harjutama. Kahjuks  ei läinud see nii libedalt nagu oleksin tahtnud ja kannatamatu inimesena hakkasin otsima muid variante. Arvasin, et peaksin alustama veidi lihtsamatest seadmetest, nii soetasin endale kedervarre. Ma ei kavatse vokist loobuda, aga pöördun selle juurde tagasi siis, kui kedervars selgeks saab. Esimese proovitöö kedervarrega tegin peenvillaselt jääralt Mõmmikult saadud pruuni villaga. Loomulikult tuli see ebaühtlane ja jämedavõitu, aga parem, kui vokiga ja sellega sai juba kududagi. Siis võtsin pelglikult käsile angooravilla. See on nii pehme ja kerge, et justkui lendleks näppude vahelt minema. Ometi sain enam-vähem rahuldavalt hakkama.

Mul oli juba alguses plaanis, et esimeseks tööks saab olema kaks paari sokke minu suguvõsas aasta jooksul sündinud kahele beebile. Mõeldud-tehtud. Mõnusad pehmed said need küll, aga hiljem mõistsin, et ei olnud kõige targem kududa esimesest lõngast asju, mida tuleb teha kaks ühesugust. Silmade arv oli sama, kuid mõlemal paaril oli üks teisest natuke väiksem. Õnneks mitte niipalju, et ei saaks märjalt ühesuguseks vormida. Mul on ehk madalad standardid, aga kokkuvõttes jäin rahule. Arvan, et neil beebipoistel on üsna ükskõik, kui ühesugused need välja näevad, põhiline, et oleksid jalas mugavad. Avastasin ka seda, et angooravillast lõng on väga tugev, näppude vahel puruks tõmmata väga raske kui mitte võimatu. Ju peab toode ka hästi vastu. Järgmiseks tööks on sall mulle endale, mis on ka ammu planeeritud.

Näib, et mind on tabanud “kardetud” villapisik. Jõulude ajal vanematel külas käies vaatasin nende pikakarvalist õuekoera näljase pilguga ja nentisin, et sealt saaks palju villa. Tuli välja, et neil on juba villa kogutud ja kuna nad ise ei osanud sellega midagi asjalikku pihta hakata, sain selle endale. Plaanis on segada seda peenvillaste lammaste villaga ja siis peaks saama

mõnusad soojad sokid. Või midagi muud. Just täna hakkasin pesema valge peenvillalamba ute villa, et seda segada kevadel pügatud kassi karvadega. Valgega peaks oranž toon kenasti näha jääma. Hiljuti, kui oma veidi pikakarvalise toakassi sülest lahti lasin ja nägin, kui karvaseks on ta mind teinud, ja kui pikkade karvadega, siis käis hetkeks peast läbi mõte, et peaks tema ka ära pügama, aga loobusin sellest mõttest, kuna ta karvastik on väga ebaühtlase pikkusega. Midagi tõsist on minuga juhtunud… Ma polnud umbes kolm aastat vardaid kättegi võtnud, vahepeal tõstsin nende karpi vaid teise kohta, aga nüüd kudusin jõuludeks abikaasale villased sokid, samuti need kaks paari angooravillalõngast beebisokke. Ja ma tahan veel. Ja teengi. Detsembris tõin ära üle 30 kg Äksi villavabrikus kedrata lastud lõnga ja sellega tuleb ka midagi asjalikku pihta hakata.

Ilmselt mäletavad paljud, et mõnda aega tagasi käis meil külas rebane, kes hävitas suure osa linnukarjast. Sealhulgas ka lapse lemmikud, sultani tõugu kanad. Juba siis oli selge, et püüan vähemalt nemad taastada nii ruttu kui võimalik. Kukk oli küll suures šokis, aga jäi lõpuks ellu. Niisiis, hakkasin otsima võimalusi sultani kanade hankimiseks. Praegusel aastaajal oleksin eelistanud täiskasvanud kanu või äärmisel juhul noorkanu, aga üsna ruttu sai selgeks, et neid ei ole Eestist võimalik saada. Aga välismaale ainult kanade järgi sõita on liiga kulukas. Kuna minu tutvusringkonda kuulub ka vähemalt Põhjamaade üks juhtivamaid sultani tõu kasvatajaid ja tal oli haudemune pakkuda, sündis riskantne otsus hakata vastu talve inkubaatoriga mässama.

Mõned päevad enne ilmade külmaks pöördumist saabus Rootsist pakk 20 haudemunaga. Kahjuks oli kolm neist vaatamata hoolikale pakkimisele purunenud ja kartsin, et teisedki võivad sel juhul kahjustatud olla. Siiski lootsin parimat. Nädala pärast valgustasin munad läbi ja prakeerisin välja seitse. Neist kolm olid viljastamata või niipalju kahjustatud, et polnud üldse arenema hakanud, aga neljas munas oli loode varases arengujärgus hukkunud. Nii jäin ootama kümne tibu koorumist, kuigi teadsin, et nii palju ei pruugi tulla. Möödunud reedel, mõne inimese jaoks maailmalõpu ootamise päeval, hakkas meie talus uus elu munast välja tulema. Koorumine jõudis lõpule eile ja kokku sain kuus tibu. Neli olid olnud liiga nõrgad, et munasse auku teha, kuigi olid ilusti välja arenenud. Sain viis valget ja ühe musta sultani tibu. Mustad on tunduvalt vähem levinud ja tõustandard tunnustabki hetkel vaid valgeid. Hoian hinge kinni, et nad ilusti kosuksid, sest saan väga hästi aru, et talvel ei ole tegelikult hea mõte tibusid kasvatada. Annan oma parima ja kui kõik hästi läheb, siis võivad need imearmsad jõulukingitused kinkida jaanipäevaks juba mõne muna.

Tundub, et rebaseid on endiselt palju. Eile õhtupoole lauta loomi söötma minnes kuulsin ootamatult koera haukumist. Võtsin enda kaitseks kaika kaasa ja läksin piiluma. Ma ju ei teadnud, millise koeraga tegemist. Küüni ukse vahel olevast pilust piiludes nägin, et sisemise ukse ja heinapallide vahele on lõksu jäänud tuttava jahimehe koer. Kui olin ta välja laskud, avastasin põhjuse, miks ta oli sellisesse kohta tulnud -  maas lebas taas kord peaaegu üle kogu keha kärnas rebase korjus.

Ilusaid jõulupühi ning rahu ja armastust südameisse!