Kevad ja kitsed

märts 12th, 2014

027Kevad näitab end juba üsna võimsalt ja püüab talve järjest tugevamini minema tõrjuda. Praegu on küll vara olla täiesti kindel kevadsooja võidus käreda talvepakase üle, kuid loota ju võib. Isegi kui peaks veel jahedamat ilma tulema, siis päike on juba üsna võimas, tuues kevade nii õue kui südamesse.

Loomalaste sünd toob alati südamesse hea, teatud määral kevadise tunde. Vasikast ja küülikupoegadest olen juba juttu teinud, nüüd on aeg rääkida kitsetalledest. Tänavu on kitsed oma poegimise suhteliselt ühele ajale sättinud, nii et kõik kolm kitse sünnitasid oma talled enam-vähem nädala jooksul.

029Võib-olla on see juhuslik, kuid olen märganud, et kitsede poegimisaeg on seotud talve pikkusega. Kui kevad on varane nagu tänavu, sünnivad kitsetalled suhteliselt vara. Kui aga talv kestab kauem, sünnitavad kitsed oma pisikesed üsna hilja. Nii nagu eelmisel aastal, kus vaatamata sellele, et sikk oli pidevalt karjas, poegis esimene neist alles märtsi lõpus ja mõni isegi aprillis. Metskitsedel on küll võime kehvade tingimuste korral tiinust edasi lükata, kuid vähemalt mina ei tea, et kodukitsed ka seda suudaksid. Ehk nad tunnetavad sügisel talve pikkust ja kevade saabumist kuidagi ette? Või on tegemist lihtsalt kokkusattumisega?

Niisiis minu kitsed said oma talled kätte. Üllatusena tegi otsa lahti kaheaastane esmaspoegija, valget värvi Donna. Erilisi poegimise tunnuseid eelnevalt ei täheldanudki, lihtsalt ühel päeval, kui mul oli osa päevatööd veel hilisõhtuks jäänud, vaatasid vastu kaks armsat kitsetüdrukut.

017015Kõige vanem, kaheksa-aastane Manni oli alles teine poegija, kuigi temalt ootasin tallesid kõige esimesena. Konkreetset paarituskuupäeva ma siiski ei teadnud ja poegimisaja ennustused tuginesid vaid tema kõhu suurusel. See oli tõesti suur ja ootasin kolmikuid, mis tema puhul on olnud pigem reegliks kui erandiks, kui mitte nelikuid. Sellepärast oli üllatus suur, kui tema sai vaid kaksikud. Kaks ilusat suurt poissi. Pettunud ma siiski ei ole, sest olgem ausad, kaks talle on kitse jaoks siiski ideaalseim variant ja pigem vähem ja  korralikud kui palju ja nirud. Ega mul neid tallesid nii palju vaja polegi, on nad ju pigem lemmikud kui produktiivloomad. Manni talled olid muidu tugevad ja otsisid hoolega süüa, kuid algul neil see ei õnnestunud. Kuna ühel eelneval aastal on sarnane probleem juba olnud, sest selle kitse udar ulatub iga aastaga järjest madalamale, teadsin jälgida, et pisikesed süüa saaksid. Minu abiga see neil lõpuks õnnestus ja sel korral piima välja lüpsma ning pudelist pakkuma ei pidanudki, piisas vaid tallede õigesse kohta suunamisest.

Viimasena sai oma talled kaheaastane beežikirju Bambi, kes sünnitas oma esimesed järglased, kaks poissi, kaks päeva peale Mannit. Üks poiss oli teisest tunduvalt väiksem ja vaatamata sellele, et ta end algul edukalt püsti ajas ning esimese ternesegi kätte sai, suri ta järgmisel päeval. See on taluelu kurvem pool, millega lihtsalt tuleb leppida. On ju ütlus: kus laudas, seal ka lauda taga.

Nii et tänavu on kevadetunne juba hästi võimas. Ühelt poolt tekitab seda loomalaste sünd, teisalt suurepärane kevadilm. Nautigem seda!


Suured ja väikesed beebid

veebruar 22nd, 2014

Loki 2Aeg möödub linnutiivul ja juba jälle on eelmisest blogipostitusest tohutult palju aega möödas. Ometi oleks kirjutada paljustki.

Nii uskumatu kui see ka poleks, siis väike vasikas saab varsti juba kuu aja vanuseks ning polegi enam nii väike. Nimepanek näis algul keerulisena, aga ega me väga ei kiirustanudki. Mõtlesime, et ei hakka pingutama ja kui tuleb mõni sobiv nimi pähe, siis selle preilile annamegi. Nii ei käinud peast läbi rohkem variante, kui see üks – Loki. Nimelt hakkasime juba paaripäevase vasika otsmikul märkama järjest selgemini väljendunud lokke. Ometi panime nime mõneks päevaks ootele, et ehk tuleb parem mõte. Ei tulnud. Ta lihtsalt on niivõrd Loki nägu ja ega sel nimel ju midagi viga pole – lühike ja lihtsalt väljaöeldav.

Loki1Pärli vasikagaSeaduse järgi tuleb vasikad hiljemalt kolmanädalaselt märgistada ja sellepärast on Lokigi endale kollased “kõrvarõngad” saanud. Mitmete lamba- ja kitsekasvatusega tegeldud aastate jooksul olen märgistanud mitusada talle, kuid vasika kõrvaga ei anna tallede omi võrreldagi, ühel on tunduvalt suuremad ja paksemad. Nii tuleb tangide kokku surumisel rakendada tunduvalt suuremat jõudu. Ei kujuta ette, kui raske oleks numbrit üldse võimalik kõrva saada, kui sellega saaks venitada sama kaua kui lammastel ja kitsedel. Tegelikult olen mina püüdnud talledele olenevalt liigist kollased või punased plastikutükid hiljemalt paari-kolmekuuselt kõrva panna, see on kergem nii mulle kui loomale.

Pärli on lehmana üsna mõistlik, suuremaid konflikte pole lüpsiajal ette tulnud. Erinevalt lehmast olen mina nõrk, sest pidasin lüpsimasinata vastu vaid paar päeva. Erinevatel põhjustel kulus paar nädalat, et sugulase käest saadud masin töökorda saada ja käsitsilüpsist pääseda. Enda õigustuseks võin öelda, et Pärlil on tõesti liiga lühikesed nisad. Kuna vasikas imeb oma piima ise välja ja ta ei tee seda kõigist nisadest võrdselt, tuleb vastavalt vajadusele osad nisakannud kinni panna. Selle nikerdamise tõttu kulub veidi rohkem aega kui muidu vaja oleks, kuid siiski ei ole mul mõtteski Lokit ema juurest ära võtta. Mulle meeldib, et ta saab ise endale vajaliku koguse piima sobival hetkel välja imeda, see on kõige loomulikum viis pisikese toitmiseks, pealegi kuluks mul vastasel juhul aega ka tema jootmise peale. Olen rahul sellega, et lehmal on udar korras ja tema antav piimakogus rahuldab oma pere vajaduse ning rohkem pole vajagi. Vasikas kasvab ka jõudsalt ning praegu on kõik eeldused saada temast huvitav täiendus meie lihaveisekarja.

jänkupojadTeisedki loomad hakkavad järglasi saama ja tavapäraselt tegid otsa lahti küülikud. Ma võitlen igal talvel sooviga neid varem paaritada ja enamasti olen otsustanud siiski riskida. Tänavu talvel ei ole mul olnud põhjust seda külma pärast kahetseda, sest pigem meenutab praegune ilm kevadet kui talve.

Valdav enamik minu pisikesest küülikukarjast koosneb Norrast pärit trönderitest. Teatud määral olen võtnud oma missiooniks selle tõu Eestis levitamise, täiesti vabatahtlikult ja isiklikel eelistustel põhinedes. Suvel õnnestus ootamatult kolm noort isendit, kaks emast ja üks isane, karja täienduseks saada ja nüüd sünnitasid preilid ühel päeval oma esimesed pesakonnad. Üks saab enda omadega kenasti hakkama, mida ei saa kahjuks teise kohta öelda. Mingil põhjusel pööras ta kolmandal päeval pesa segamini, mistõttu hukkusid neli poega kuuest. Ülejäänud kaks otsustasin lühikese mõtlemise järel ema juurest ära võtta. Toidan neid nüüd kaks korda päevas, hoides ema selili ja asetades pojad tema kõhule. Praegu on pisikestega kõik hästi ja loodetavasti õnnestub emaküülikul järgmistega paremini.

jänksid1jänksMingil kummalisel põhjusel on minu trönderite pesakonnas mõned valged pojad ja neid esineb just selle noore isase järglaste hulgas. Kuna tröndereid on Norraski suhteliselt vähe, ja et tõugu “parandada”, ristatakse neid mõnikord teiste sobivate tõugudega. Ehk on valge karvavärvus seetõttu sisse tulnud?

Eelnevalt norrakate nõu küsides olen ise ka proovinud tröndereid ristata. Põhiliselt sellepärast, et mul oli eelmisel aastal puudus trönderite emastest, kasutasin viini sinist. Sain ühe pesakonna, kus poiste seas oli ka üks tüdruk. Karvavärvus on tal üsnagi trönderile omane, küll on erinevusi pea ja üldse keha kujus. Tema kasvatab hetkel selle aasta vanimat küülikute pesakonda, pisikeste isaks see suvel saadud trönderipoiss. See tähendab, et järglased on 75% trönderid. Selleski pesakonnas on kahe musta kõrval kaks valget poega. Tundub, et just see noor poiss valget karvavärvust edasi annabki, kuna ainult tema järglaste hulgas neid esineb. Võib-olla on see juhuslik, aga valged näivad tavapärastest mustadest veidi suuremad olevat. Aeg näitab, kas kasvuvahe jääbki või ühtlustub kasv peale võõrutamist.


Esimene vasikas

jaanuar 28th, 2014

001Nüüd on see käes! Eile hommikul umbes 8.30 paiku sai Pärli endale ilusa lehmvasika, kes on esimene meie talus sündinud veis. Närveerimisest ja lauda vahet jooksmisest tekkinud unevõlg on nüüd enam-vähem tasa tehtud ning nüüd on jaksu laadida pildid arvutisse ja jagada mõnevõrra uudset või unustatud kogemust.

Nagu vasika sünnikellaajast näha, selgus lõpuks, et tegelikult polnudki vaja öösiti laudas käia. Siiski pidasin seda meelerahu huvides vajalikuks ja olen kuulnud, et tegelikult sündib suurem osa vasikaid just öösiti.

014Kui ma üleeile hilisõhtul laudas käisin, arvasin, et vasika sündimiseni enam kaua aega ei ole. Samas ei olnud põhjust uskuda, et öösel midagi toimuma hakkab ja nii panin kella helisema varahommikuks. Kuidagi sain 6 asemel voodist välja alles kell 7 ja kui ma lauta jõudsin, oli juba lootekott näha. Et lapsed pidi lasteaeda viima, pidin siiski koju tagasi minema. Tegin nii ruttu kui sain ja lauta tagasi jõudes oli sünnitusprotsessis juba arengut näha. Nüüd ma enam kuhugi ei läinud ja otsustasin jääda paigale, kuni vasikas on ilmale tulnud. See toimus suhteliselt ruttu ja põhimõtteliselt ilma minu abita. Eks oma osa oli asjaolus, et vasika isaks on šotimägiveis, kes on ju üsna pisikest kasvu.

Puhastasin vasika suu ja nina limast ning hakkasin teda heinatuustiga kuivaks hõõruma. Pärli tahtis vist korraks hinge tõmmata, sest üles ta kohe ei tulnudki. Kuna nabanöör polnud veel katkenud, ei saanud ma pisikest ema nina juurde toimetada, samuti ei hakanud lehma kohe üles ajama. Enne oli vaja tuua käärid, nabaklamber ja jooditinktuur nabaväädi desinfitseerimiseks. Selle umbes poole minuti pikkuse aja jooksul, mil ravimite ja veterinaartarvikute kapi juures käisin, oli Pärli ise üles tulnud, samuti oli nabaväät katkenud. Kuna see oli siiski liiga pikk, panin nabaklambri peale ja lõikasin vääti kääridega veidi lühemaks.

021022Pärli oli nüüd vist aru saanud, mis toimunud oli ja hakkas hoolega vasikat lakkuma. Selle üle oli tõeliselt hea meel, kuna hakkasin juba kartma, et ehk ta ei tunnegi järglase vastu huvi. Sel juhul oleks osutunud keeruliseks tema pooleldi ammena pidamine, nii et vasikas saab endale vajamineva piima ise imeda ja mina lüpsan välja vaid selle, mis üle jääb.

Kulus veidi aega ja vasikas hakkas end püsti ajama. Pärli nügis teda ninaga, justkui tõstaks teda üles. Lõpuks seisis pisike oma värisevatel jalgadel ja Pärli muudkui kutsus teda naljakalt inisedes. Samas püüdis lehm vasikat udara juurde suunata. Pisike otsis küll, kuid tissi leidmisega oli tal esialgu raskusi. Kuna Pärli ei ole teab mis kõrge, siis ehk ei osanud vasikas nii madalalt lihtsalt otsida. Minu katsetest vasikat suunata ei tulnud midagi välja, sest ta punnis järjekindlalt vastu ning ta on võrreldes lamba- või kitsetallega tunduvalt suurem ja tugevam.

031Kui sünnitusest oli möödas juba üle tunni, otsustasin veidi piima siiski välja lüpsta ja vasikale seda pudelist pakkuda, kuna esimene ternespiim on tervise seisukohalt väga oluline ja seda peab saama võimalikult ruttu peale sünnitust. Lüpsmine oli ühest küljest keeruline, kuna Pärlit on “õnnistatud” hästi lühikeste nisadega. Teisalt on tal väga “pehmed” nisad ja kohati hakkas piima jooksma juba lihtsalt puudutamise peale. Lehm ise muutis tegevuse suhteliselt lihtsaks, kuna ta seisis kenasti paigal ka ilma kinni panemata. Ausalt öeldes kartsin palju hullemat, kuna Pärli on alati selline veidi tujukavõitu olnud. Näis, et emaks saamine on ta üleöö rahulikuks muutnud.

Vasikal oli tallede lutipudelist ilmselt veidi kummaline juua, kuid ta sai siiski hakkama ja umbes liitrijagu piima läks kiiresti ta kõhtu. Arvasin, et esialgu piisab, sest kui ta veidi vaeva näeb, siis on piim ju pidevalt omast käest võtta ja minu soov oli ta ikkagi ise piima imema saada. Kui esimene ternes oli vasikale ära antud, otsustasin nad omaette jätta ja koju tagasi minna.

Õhtupoolikul tagasi minnes oli mu esimene mure, et kas vasikas on ikka söönud. Minu juuresolekul ta imema ei läinud. Kõhu järgi ei saanud ka midagi aru, kuid ta näis end hästi tundvat, üritas isegi kepsutada. Suurema osa ajast siiski lihtsalt puhkas täiesti rahulikult. Arvasin küll, et ilmselt ta kisendaks, kui kõht tühi oleks, kuid 100% kindel ei olnud. Kuna oli niikuinii vaja Pärli ära lüpsta, siis proovisin vasikale jälle piima pakkuda. Tema otsustav keeldumine pani mind arvama, et ilmselt ta siiski on söönud. Pealegi tuli mõnest nisast palju vähem piima kui teistest. Natuke tegi ikka rahutuks see, et ma ei olnud ise vasikat imemas näinud. Sellepärast otsustasin veidi hiljem õhtul veel vaatama minna. Peale kella üheksat õhtul  lauta minnes rahunesin lõplikult maha, kuna just siis, kui ma lauta jõudsin, läks vasikas ilusti imema. Nüüd jääb üle vaid loota, et vasikas kosub ilusti ja et lehma udara paistetus alaneb kiiresti. Ja ilusat nime on ka vaja!


Vasikat oodates

jaanuar 25th, 2014

038028Lõpuks on kätte jõudnud aeg, kus Pärli tiinus on lõpusirgel ja ta valmistub lehmaks saama. Ühelt poolt ma ootan seda aega, teisalt kardan veidi kõike sellega seonduvat, eriti poegimist. Selles olen nüüd ka päris kindel, et kümne aasta eest lõpetatud veterinaarmeditsiini eriala ei anna erilist kindlust, kui vahepeal teatud loomaliigiga eriti kokku puutunud ei ole. Eriti, kui on tegemist endale väga armsaks saanud loomaga. Kahtlen kõiges. Juba mitu päeva on tunne, et udaraturse ei saa enam hullemaks minna, kuid järgmisel päeval olen sunnitud tõdema, et saab küll. Tean, et vaagnasidemed peavad lõtvuma, kuid kuna ma ei ole kunagi (võib-olla kunagi kooli ajal siiski olen) tundnud, millised need täielikult lõtvunud vaagnsidemed on, siis ei julge ma oma arvamust usaldada. Sellest saan küll aru, et piim on nisades ja selle järgi peaks poegimine juba möödas olema, ometi ei näi Pärli kiirustavat. On tekkinud korralik unevõlg, sest käin juba viiendat päeva teda öö hakul ja väga vara hommikul nö igaks juhuks vaatamas. Peale selle näen üle aastate kõikvõimalikke kummalisi ja hirmsaidki unenägusid, mis magada ei lase. Ma vist lihtsalt mõtlen asja keerulisemaks, kui see tegelikult on. Kuivadest raamatutarkustest ei ole siinkohal tõesti eriti abi, kui kogemused on napid.

006Ülejäänud veised, kolm aubraki tõugu mullikat tunnevad end suurepäraselt. Osa sööta anname neile õues, et loomadel oleks põhjust laudast välja minna. Selle postituse illustreerimiseks panen küll pildi ajast, kus lumi ei katnud veel maad, kuid praegused krõbedad külmakraadidki ei sunni neid sees püsima. Mõnikord viskavad nad sinnasamasse heinarulli kõrvale pikali, ei viitsi lauta isegi puhkama minna. Sama lugu on lammastega. See väiksem grupp lambaid, kes on öösiti lihaveistega samas laudas, kuid erinevas ruumis, jalutabki päeval koos aubrakkidega väljas. Saavad kenasti ilma konfliktideta hakkama.

Kuna neid ilusaid helepruune mullikaid on vaid kolm, otsustasin neile ka nimed panna. Tahtsin, et nimed oleksid sarnased ja sellepärast ei olnud ülesanne kuigi lihtne. Lõpuks sündis otsus: Bella, Betti ja Berta.


Uus aasta, uued tegemised

jaanuar 5th, 2014

001Käes on uus aasta ja meie talus on sellel aastal tulemas nii mõndagi uut. Sellest, et minust saab selle kuu lõpupoole piimalehma pidaja, on juba juttu olnud, kuid Pärli ja tema sündiv vasikas ei jää ainsateks veisteks. Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel oleme nüüd kolme aubraki tõugu mullika omanikud.

006007Plaan hakata lammaste kõrval ka lihaveiseid kasvatama, on peas tegelikult küpsenud juba umbes kolm aastat, kuid erinevatel põhjustel oleme loomade soetamist edasi lükanud. Kuna äsja lõppenud aastal õnnestus sööda varumine ja vajalikud rahalised vahendid olid ka olemas, mõtlesime plaani lõpuks teoks teha. Maad, mida kasutada saaksime, võimaldaksid pidada vähenõudlikumaid tõuge ja nii jäid valikusse šoti mägiveis, aberdiin-angus ja hereford. Esimesed on küll väga armsad ja kõige vähenõudlikumad, kuid liha tootmise jaoks oma kasvu ja hiljavalmivuse tõttu mitte eriti praktilised. Nii kaalusime viimase kahe vahel. Aubrakist ei julgenud unistadagi, kuigi nad olid mulle algusest peale silma jäänud. Tegemist  on väiksemat kasvu, vähenõudlike ja ilusate lihavormidega vana tõuga, kes on pärit Prantsusmaa kõrgmäestikust. Teadsin, et Eestis on neid vaid üks mitte eriti suur kari, kus seda tõugu peetud vaid mõned aastad ja vaevalt neil lehmikuid müüa oleks. Läks nii, et erinevatelt anguse ja herefordi kasvatajatelt ostuvõimalusi uurides viis saatus mind kokku just sellesama ainsa aubraki karja omanikuga. Kuna neil oli just plaanis Leedust uut pulli tooma minna, pakkusid nad välja võimaluse, et kui soovime, tooksid nad meile mõned lehmikud. Samuti saaksime kasutada seda pulli, kes kunagi leedukate poolt eestlastele kingiti. Leedus on aubraki tõug väga levinud, arvukuselt lausa kolmas.

Selgus, et see ainus Eesti aubrakkide kari asub meist umbes 50 km kaugusel ning kuigi olin neisse veistesse juba internetist leitud videote ja piltide kaudu peaaegu armunud, mulle meeldisid nii nende välimus kui tõuomadusi kirjeldavad näitajad, siis tuli nad enne lõplikku otsustamist elusast peast üle vaadata. Nad meeldisid mulle veelgi rohkem! Kohapeal selgus, et vähemalt väiksemas karjas ei ole nad üldse nii arglikud nagu internetiallikates väideti. Lasid peremehel end rahulikult sügada. Suvise karjamaarohu ja talvel ainsa söödana antava kuiva heinaga kasvavad väga edukalt. Meie tingimustes nad kapitaalset lauta ei vaja, piisab vaid kergehitisest, kuhu kehvema ilma korral varjuda.

Tegime otsuse sellist head võimalust ära kasutada. Läksin ise ka kaasa. Mul pole olnud eriti võimalusi välisriikide loomakasvatusega tutvuda ja kindlasti tuleb teiste sama asjaga tegelejatega tutvumine kasuks.

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Aubrakid Leedus

Leedus võttis meid vastu kõle ja tuisune ilm. Temperatuur oli küll vaid nullilähedane, kuid tuul muutis selle talumise raskemaks. Kari, kust minu mullikaid ja teisele kasvatajale pulli tooma läksime, oli silma järgi hinnates umbes viiekümnepealine. Meie loomad olid lauta kinni pandud, ülejäänud kari jälgis meid eemalt selles meie jaoks nii kehvas ilmas, mis loomi ei näinud üldse häirivat.

Leedukad näivad väga toredad ja külalislahked inimesed olevat. Kahjuks oli mul nendega keeruline suhelda, kuna minu vene keele oskus on väga kehvake ja nemad ei osanud inglise keelt, kuid sealoleku jooksul hakkasid mõned sõnad juba meenuma.

Mõnepäevane aubraki vasikas

Mõnepäevane aubraki vasikas

Ju vajab kunagi õpitud keel lihtsalt meelde tuletamist.

Leedukad näisid loomade pidamist hästi vabalt võtvat. Näiteks jalutas nende piimalehm vabalt õues ringi, ilma piirava aedikuta. Sama lugu oli hanedega. Hommikul ja õhtul lehma lüpsti, kuid ülejäänud aja vaatas ta ise, kus olla tahab. Kes tahab vastu vaielda, vaielgu pealegi, kuid minu arvates on õues vabalt liikumine igatahes parem, kui kinnises laudas hoidmine.

Piimalehm

Piimalehm

Leedu haned

Leedu haned

Pika reisi järel jõudsid loomad kenasti kohale. Algul oli meil plaanis panna nad kohe õue, kus võimalik kergehitises varjuda, kuid hakkasime kartma, et suurest karjast kolmekesi võõrasse kohta tulles võivad nad traatidest läbi murda ja lähedalasuvasse metsa putkata. Nii sündis mõte nad esialgu siiski lauta panna ja kui nad harjuvad, siis lasta lauda ümber kõndima. Praegu saan juba öelda, et pingutasin muretsemisega üle. Ehk on asi nooruse rumaluses, kuid need 7-8 kuu vanused mullikad on tegelikult väga rahulikud tegelased. Üks lausa nii rahulik, et lasi end juba esimesel päeval sügada, samuti võib teda vabalt kallistada ja ilmselt laseks ta selgagi ronida, kui keegi seda üritaks. Teised kaks on veidi kartlikumad, kuid mitte niipalju, kui oleks võinud arvata, ja sügamist naudivad praeguseks nemadki.

Mul pole siin blogis olnud kombeks nimesid nimetada ja ma ei tee seda ka praegu, kuid usun, et kui ma nüüd kedagi selle toreda võimaluse eest tänan, siis küllap see inimene teab, et temast jutt on. Igatahes suur suur aitäh! Loodan, et olen selle tõuga edaspidi sama rahul kui praegu. Siinkohal tsiteeriks mulle loomad organiseerinud inimest: “Kuna aubraki tõu lühend on sama, mis kullal (Au), siis lihtsalt peab hea tõug olema!” Elame-näeme.


Rohelised jõulud

detsember 27th, 2013

008Sõltuvalt inimesest enim oodatud või kardetud jõuluaeg on käes. Peagi saadame ära vana aasta ning võtame vastu uue.

Minu jaoks on jõulumeeleolu tekitamiseks oluline lumevalge maa. Samas loomapidajana rõõmustan roheliste jõulude üle. Kuna lambad jäävad selleks talveks vabapidamisele, on neil voli soovi korral karjamaale minna. Ja praegu kasutavad nad seda võimalust hoolega. 006Ööseks oleme seni, tõsi küll, pannud nad kinni veidi väiksemale pinnale, ehk siis laudseintega varjualusesse ja seda ümbritsevasse kahe meetri kõrgusesse võrkaeda, mille all ja üleval servas on elektrikarjuse traat. Kuigi hundid ei ole meie karjas pahandust teinud, on teiste lambakasvatajate kogemused ettevaatlikuks teinud. Sellepärast ajame lambad õhtul kinni ja laseme hommikul välja.

Sellel suvel lasime oma põldudelt silo teha ja nii koosneb lammaste toidulaud praegu nii heinast kui silost. Kuna paaritushooaeg sai läbi, vahetasime liblikõieliste silo kõrrelise vastu välja. 010Tiinuse teises kolmandikus ei tohiks uttesid üle sööta, kuna nad rasvuvad muidu liigselt. Aeg läheb kiirelt ja varsti tuleb jälle toitainerikkamat sööta ette andma hakata, et loomad suudaks üheaegselt valmistada oma keha ette peatseks järglaste eest hoolitsemiseks ning kasvatada veel sündimata järglasi.

Lammastel on kvaliteetne hein ja silo pidevalt ees, ometi käivad nad iga päev paar tiiru karjamaal ära. Loomulikult ei ole see enam nii roheline kui suvel, kuid hilissügist meenutab oma pruunika-rohekakirjudes toonides küll. Ju lambad sealt midagi leiavad, sest nad nosivad seal mõnuga. Väike lisa põhisöödale. On hea meel, et loomadel on selline võimalus ja ma vist poleks väga õnnetu, kui tali taeva jääkski. Eks sooja talvega on omad probleemid, kuid eks me kõik vaata asju esmalt oma mätta otsast. Usun siiski, et küll see pakanegi tuleb.063 Ilmaennustus näitab, et vähemalt lühikeseks ajaks on miinuskraade juba uue aasta esimestel päevadel oodata. Seda küll ei tahaks, et märtsi lõpus on veel -25 kraadi külma, nagu möödunud talvel, aga meie tahtmist ilma puhul ei küsita. Peame leppima sellega, mis on ja püüdma mistahes oludes kuidagi hakkama saada.

Jõulude ajal olen võimalusel püüdnud ikka ise verivorste teha. Tänavu jäin vajaliku materjali hankimisega hiljaks ja kuna minu jaoks on alati olnud probleemiks maksaga midagi huvitavat ette võtta ning sooled olid olemas, siis otsustasin maksavorstid ära proovida. Väga head said. Toredaks vahelduseks tavapärasele maksapasteedile.

Soovin kõigile ilusat jätkuvat jõuluaega!


Tulevased piimaandjad lauta

november 26th, 2013

003Selle aasta sügis on loomapidajale erakordselt soodne olnud. Tundub, et loodus on täiesti sassis. Hoogsalt lehti kasvatavatest ja ka õitsevatest kevadlilledest on viimasel ajal juttu olnud, aga karjakasvatajana on minu jaoks ühel ajal nii kummaline kui rõõmustav vajadus novembris karjaaeda teise kohta ümber tõsta. Just seda me mõne nädala eest tegime. Nüüd on sellest mitu nädalat möödunud ja peagi hakkame advendiküünlaid põletama, kuid karjamaasöödast jäi puudu alles paari päeva eest. Kuiv hein oli neil varemgi ees, aga kui rohi veel härmatisega kaetud ei olnud, käisid heina söömas vaid kitsed.

010Oleme igal aastal püüdnud teha nii, et paaritushooajal saaksid lambad uuele karjamaale, sest see mõjub sigivusele hästi. Kuna sel aastal oli plaanis jäärad karja panna veidi hiljem, alles novembri alguses, siis tegelikult olin kindel, et karjamaalt nad siis küll enam süüa ei saa. Ometi läks teisiti. Õnneks. Tore ju, kui talvesööta saab hiljem ette andma hakata, sest pole teada, millal kevad tuleb. Loomulikult loodan, et ei juhtu nii nagu möödunud kevadel, et märtsi lõpus on -25 kraadi külma, aga välistada seda ei saa. Sellepärast oli ammu tehtud otsus jäärad hiljem karja panna, sest kuna tahame võimaldada lammastele võimalust ka talvel õue pääseda, siis pole varane poegimine eriti hea mõte.

041Erinevalt lammastest panin täna mullika ja kitsed ära lauta. Kuna Pärli on juba seitse kuud tiine, siis vajab ta järjest korralikumat söötmist ning lammastega koos on raske just tema vajadused katta. Lammastel jõuab varsti kätte tiinuse teine kolmandik, kus soovitatakse veidi tagasihoidlikumat sööta. Muidu lähevad liiga rasva. Pärli seevastu vajab just energiarikkamat sööta, et ta ei peaks enam magu nii täis sööma. Niisiis võtsin mullikaga ette kilomeetripikkuse jalutuskäigu karjamaalt lauda juurde. Kui mitte arvestada vähest tõrkumist seal, kus ta veel lambaid nägi ja vahetult enne lauta jõudmist saadud valusat varvast, kui tal õnnestus mulle jala peale astuda, siis läks kokkuvõttes hästi. Eelmise sügise trallist ei olnud jälgegi, aga eks ta on nüüd rahulikum ja suur kõht segab ka veidi.

038Kitsedega oli lugu hoopis teine. Võtsin oma karjakoera Mindi ka abiks, kuid erinevalt lammastest ja kodulindudest kitsede puhul tema karjatamisinstinkt välja ei löönud. Tegelikult ma kahtlesin juba varem, kuna kitsed on lihtsalt sellised ülbed tegelased. Neist vanim, Manni, oli lausa nii jultunud, et pööras mitmel korral ümber ja üritas koera hammustada! Niipalju kui suutsin, takistasin seda. Lammastega on palju lihtsam, kuna need hoiavad kenasti ühte punti, kitsed jookseksid meeleldi igaüks erinevas suunas. nad on lihtsalt väga kangekaelsed loomad. Ma pole ammu nii palju jooksma pidanud.

Nüüd paistab, et seesama eriliselt nahaalne Manni toob talled juba selle aastanumbri sees. Mu eelmine sikk lahkus sügise alguses peale pikaajalist haigust vikerkaaremaale ja millegipärast arvasin, et ega ta paaritada ei jõudnudki. Viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et Manni kõht on vähem kui paarikuuse tiinuse jaoks liiga suur. Just nii kaua on uus sikk karjas olnud. Ma ei saa väita, et ma selle üllatuse üle õnnetu oleks ja loodan väga emast kitsetalle. Suvel jõudsin osa kitsesid niimoodi ära müüa, et mulle väga armsast Mikust ei jäänudki ühtegi järglast. Mul on väga hea meel võimaluse üle, et see võib siiski teisiti olla. Vaatamata sellele, et mul oli plaanis kuni mullika poegimiseni lüpsmisega mitte tegelda, aga tegelikult oli see lihtsalt üks rumal mõte, mille pähe võtsin. Taluelus võib ikka ootamatusi ette tulla.


Plastikmaja

november 13th, 2013

045Selle sügise tähtsaim tegevus on kahtlemata olnud kasvuhoone ehitus. Kevadel sai püsti pandud üks puitkarkassiga hoone, et hooaeg päris vahele ei jääks, ja nii toimus sellesuvine kurgikasvatus senisest poole väiksemal pinnal. Meil oli algusest peale olnud plaanis taastada varasem kasvupind või isegi suurendada seda ja sellepärast otsustasime proovida eurotoetuste abil hoopis metallkarkassiga hooneid soetada. Ei saa küll väita, et selles ühe ööga kasvuhoonetest ilma jäämises midagi head oleks, aga vähemalt juhtus see õigel ajal. Tollal oli investeeringutoetuse taotlusvooru lõpuni jäänud nädalajagu päevi ja nii sündis otsus kirjutada projekt. Hoonete puhul on asjaajamist palju rohkem kui tehnika ostuga, kuid ometi saime selle ajaga hakkama. Kui see tuisk oleks olnud nädala võrra hiljem, siis oleksime pidanud mõlemad hooned puidust tegema või üldse loobuma, k043una sel aastal ei saa kindlasti PRIA investeeringutoetusi  taotleda ja praegu pole veel päris selge, mitu aastat üldse vahele jääb. Igatahes teatud mõttes meil vedas ja kevadel tuli taotlusele ka positiivne vastus.

Vanad kasvuhooned ja see, mille ise puitkarkassist ehitasime, olid 500-ruutmeetrised. Nende metallkarkassist hoonete standardlaiuseks on 7,5 meetrit ja kuna meie tingimustes ei ole võimalik üle 50 meetri pikkust hoonet teha, siis otsustasime katmikala pinda veidi suurendada ning taotlesime hoopis kahte hoonet. Algusest peale oli muidugi selge, et korraga me neid välja osta ei jõua, sest omafinantseering tuleb ka leida. 004Toetuse tingimustes on kirjas, et 25% investeeringust tuleb ära teha 6 kuu jooksul, see tähendas meie jaoks praegu ühe kasvuhoone ostmist. Ülejäänuga on järgmise aasta lõpuni aega. Poolikut hoonet ju ei osta, isegi kui see oleks lubatud olnud. Pealegi tahaks järgmisel aastal ikka tavapärasele enam-vähem lähedasel pinnal jälle kurke kasvatada.

Kui kasvuhoone kohale saabus, oli tunne nagu lapsepõlves konstruktorite kallale asudes. M023uljetavaldav kogus metalli ja kihtplast, millest tuli hoone kokku panna. Asjaga veidi rohkem tutvudes selgus, et olukord ei olegi nii keeruline, kui alguses tundus. Materjal oli ilusti nummerdatud, samuti anti kaasa põhjalik paigaldusjuhend. Kokku kulus umbes kuu aega, umbes sama kaua, kui puidust ehitades, ja kasvuhoone oli püsti. 033Tuleb küll tunnistada, et luukide paigaldamise jätsime hilisemaks, muud sügistööd tulid lihtsalt peale. Kilemaja selle kohta enam öelda ei saagi, nagu vanasti kasvuhoonet kutsusime. Kui just tuleb tahtmine midagi teisiti öelda, siis pigem plastikmaja. Loodame, et see kestab kauem kui eelmised. Eks oma osa on kindlasti talvisel hooldusel. See tähendab, et lume rookimist ära unustada ei saa. Metallkarkass küll ei mädane, kuid lume raskus võib selle lihtsalt sisse vajutada. Samas on hea see, et hoone ristlõige on veidi teravama kaarega, samuti ei tekki plastikuga selliseid taskuid nagu kilega. Ehk ei jää lumi sinna nii lihtsalt pidama. Igatahes jääme kevadet ootama.


Rahvusvaheline noortalunike seminar

oktoober 14th, 2013

064Vahepeal on vaja argielust välja saada. Eriti kui koos sellega saab kohtuda huvitavate inimestega ja hoida end kursis huvipakkuvas valdkonnas toimuvaga. Nii käisin 10. ja 11. oktoobril kestval Rahvusvahelisel noortalunike seminaril. Kuna olen ka noortalunik, jõudis ühel päeval minu postkasti e-mail, mis kutsus ülevalpool mainitud üritusele. Kuigi praegu käib talveks valmistumine täie hooga, tundus sellest üritusest osavõtmine kohe hea mõttena. Sain oma kodused tööd ka nii korraldada, et poolteist päeva eemalolekut ei olnud probleemiks.

Jõudsin napilt alguseks kohale. Tahtmatult kipub nii olema, et kuigi planeerin hoolikalt enne pikemat sõitu oma tegevused ära, siis on ikka kodust välja saamisega probleeme. Aeg lihtsalt kaob märkamatult. Vaja kõikvõimalikud asjad ära teha, eriti kui tean, et õhtuks koju ei tule. Oma rõõmuks polnudki ma päris viimane, kes Valgamaal Nakatu turismitalus toimunud üritusele kohale jõudis. Esimesel päeval tutvustasid Eesti, Läti ja Leedu Põllumajandusministeeriumite töötajad noortaluniku toetust. Sain teada, et vaatamata ühtsele Euroopa Liidule on kolmes Balti riigis toetuste saamise ja väljamaksmise tingimustes suuri erinevusi. Seejärel tutvustas iga riigi esindaja ühte oma noortalunikku. Peale loengut jätkus päev võistkondliku noortalunike kompleksvõistlusega. Võistkonnas võis olla kuni viis liiget ja mina sattusin juhuslikult ühte tiimi koos kolme Võrumaa noormehega. Kiiruga panime endile nimeks 060Maakad ja targad. Kokku võttis osa seitse võistkonda, neli Eestist, kaks Lätist ja üks Leedust. Võistlusalasid oli viis: seemnete tundmine, kõrvitsa kaalu määramine, maa mõõtmine, kartulite koorimine ja traktori vigursõit. Viimase kahe ülesande sooritajaks valiti üks võistkonnaliige, ülejäänud nuputati koos. Meie võistkond saavutas alavõidud nii kartulite koorimises, mida tegin mina, kui traktori vigursõidus. Viimase juures oli huvitavaks trikiks see, et rool keeras rattaid vales suunas. Ehk keerates rooli paremale, liikusid rattad vasakule ja vastupidi. See muutis pealtnäha lihtsa slaalomi päris keeruliseks. Meie võistkonnaliikmed täiendasid üksteist oma oskustega vist päris hästi, kuna olime parimad eestlased. Kokkuvõttes parimat 039võistkonna tiitlit välja ei antudki.

Peale võistlust võttis meid oma paari kilomeetri kaugusel asuvas talus vastu Mihkel, kes tegeleb nii teraviljakasvatuse kui lehmapiima ja veiseliha tootmisega ning sai eelmisel aastal parima noortaluniku tiitli. Õhtu jätkus väikese peoga, kus saime tegelikult alles võistluse tulemused teada. Tellitud oli ka muusik, toimusid mõned seltskondlikud mängud ja oli lihtsalt lõbus õhtu.

047Järgmine päev jätkus loengusaalis. Peale sissejuhatavaid teematutvustusi jätkusid tööd gruppides. Kokku oli kolm gruppi ja mina arutlesin LEADER projekti ja noortalunike koostöö teemal. Teised teemad oli teaduse ja põllumeeste koostöö ning teenustööd. Kui olime grupitöödest kokkuvõtted teinud, oli aeg üritus lõpetada. Sõime maitsvat toitu kõhu täis ja asusime koduteele, lootusega edaspidi kohtuda. Vaatamata kõhkustele, et “kas ikka tasub kaks tööpäeva ohverdada”, arvan praegu, et tasus küll. Sain toredaid tuttavaid ja mõtteid edasi liikumiseks.


Küüslaugukasvataja õppetunnid

september 15th, 2013

020Eelmisel sügisel tekkis mõte viimasel ajal põllupidajate seas suhteliselt populaarset küüslaugukasvatust ise järgi proovida. Esialgu muidugi väikeses mahus, et poleks põhjust ebaõnnestumise korral väga nukrutseda. Alustamisest ei ole mõtet pikemalt kirjutada, kuna eelmisel sügisel sai seda blogis juba mainitud.

Kevadel hakkas küüslauk kenasti kasvama. Küll märkasin peenrates tühje kohti, mida pidasin loomulikuks, kuna seemne hankimise viimasele hetkele jätmisega pidin leppima sellega, mida veel saada oli. Aga need, mis olid tärganud, olid ilusad. Suve alguse põua pärast, mida mitmed küüslaugukasvatajad tänavu kirusid, mina muretsema ei pidanud, kuna peenrad asusid suhteliselt niiske koha peal.

Ühel ilusal augustikuu päeval võtsin küüslaugu maast üles. Et proovisin mitut sorti ja koristasin neid korraga, oli näha, et osade jaoks oli aeg õige, samas teistel juba hiline. Viimastel märkasin ka niiskuskahjustusi, millele oli peale koristamisega hilinemise aidanud kaasa ka vahepeal üsna pikaks veninud sajuhood. Igatahes üles said need võetud ja vedasin laka peale kuivama.

Puhastamise ajal oli märgata veel rohkem kahjustatud mugulaid. Kindlasti oleks olukord olnud parem, kui kuivatamine toimunuks veidi kiiremini. Kui õhk on niiske õues, siis on see niiske ka lakas, olgugi tuulutus korralik. Õnneks oli korralikku küüslauku ka piisavalt ja müümise asemel otsustasin selle hoopis maha panna, et proovida korra veel ja veidi suuremalt. Seekord teen palju asju teisiti ja siinkohal sõnastaksingi mõned oma kogemustest saadud õppetunnid, mida olen ka erinevates kirjandusallikates kohanud:

1) Kõige alus on kvaliteetne seeme. Kehva peale ei ole mõtet peenrapinda raisata, sest sealt ei tule niikuinii midagi.

2) Erinevad sordid  ja erineva suurusega mugulad tuleb eraldi maha panna ning segaduste vältimiseks tähistada.

3) Liigniiskuseohuga maale küüslauku pannes peavad peenrad olema kõrgemad, et niiskus ei pääseks kahjustama. Just sellepärast kasvatavad Peipsi-äärsed inimesed sibulaid kõrgpeenardes.

4) Õige koristusaeg on väga tähtis! Hilinemise korral hakkavad varred juba mädanema, pealegi ei pruugi kõiki küüslauke sel juhul üldse üles leida.

5) Korralik kuivatamine on väga oluline! Ma veel täpselt ei tea, kuidas, aga järgmiseks aastaks tuleb oma küüslaukude kuivatamiseks ka lakapealsest midagi paremat välja mõelda, sest muidu ei oleks eelnevatel nõuannetel üldse mõtet.

Väetamisega sain vist kenasti hakkama, sest mugula suurus oli korralik, aga kindlasti saab paremini. Kasutasin põhiliselt mitu aastat seisnud küülikusõnnikut. Igatahes enne selle sügise koguse mahapanekut on plaanis end veel sel teemal harida, loen kasvõi mõne vastava raamatu läbi.