Juba mõned nädalas tagasi saabus meie tallu uus asukas, kelle võtmist kaalusin väga põhjalikult. Ostsin vasika! Ma ei teagi, miks teda varem blogis ei tutvustanud, tahtsin vist ise temaga enne kohaneda, kui avalikkusele temast kirjutama hakkan. Nüüd tunnen, et olen valmis seda tegema. Samuti nagu olen valmis kahe aasta pärast lehmapidajaks hakkama, see on ju loogiline jätk, kui laudas on kasvamas lehmvasikas. Sellepärast oligi vaja otsust põhjalikult kaaluda, on ju lüpsmiseks asendaja saamine keerulisem, kui lihtsalt sööda etteandja leidmine. Varem kartsin vabadusest ilma jäämist, kuid olgem ausad, sellise looma- ja linnukarja puhul, nagu minul, ei ole vabadust enam ollagi. Olen ise sellise töö (ja hobi) valinud. Ei usu, et lehm mu elu oluliselt keerulisemaks teeb. Vasikas võib ju oma piima ise ära imeda, siis on lüpsmist vähem, samuti ei usu, et nendeks paariks päevaks aastas, mis kodunt ka ööseks ära lähen, asendaja leidmine nii võimatu on. Loomulikult on mul võimalik selle kahe vasikast lehmaks kasvatamise aasat jooksul ümber mõelda, ka siis veel, kui ta juba lüpsab, kuid ei usu, et seda teen. Kui jätkan tema hellitamist ja poputamist samamoodi nagu seni, siis kiindun temasse nii väga, et ei taha enam loobuda, isegi kui ta võtaks minult selle vähesegi vabaduse.

Selles olen alati kindel olnud, et kui kunagi lehma otsustan võtta, siis kasvatan ta ise vasikast üles. See annab võimaluse teineteisega harjuda ja ta nö oma käe järgi üles kasvatada. Temast saab küll perele piimaandja, kuid pigem lemmik- kui produktiivloom. Kindel otsus vasikas võtta sündis juba möödunud suve lõpus, laudas ehitustöid tehes arvestasin juba vasikaga. Siiski jätsin oma mõtted esialgu enda teada ja hakkasin vargsi sobivat vasikat otsima. Tahtsin kas punase-valgekirjut või maatõugu heledat. Viimaste müügikuulutustega oli nii, et sama ruttu kui nad müüki pandi, olid nad juba ära lubatud. Ajakirjanduses loetu ja teiste loomapidajatega otse kõneldu põhjal on jäänud mulje, et lehmapidamine hakkab maanoorte hulgas populaarsemaks muutuma. Annab see ju tublisti toidulauale lisa ning kui on laut, maalapike ja soov ise oma kätega toidulauda puhta toiduga rikastada olemas, on mõte hea. Pidama hakatakse just nimelt maakarja lehmi, kuna nad on väiksemad, vähenõudlikumad ja tervemad, toodang on ka selline, et perele piimatoodete jaoks piisab, kuid üle eriti ei jää. Kõrgetoodangulistel lehmadel on teadagi tervisega rohkem probleeme. Niisiis, hoidsin silma peal nii maatõugu kui punavalgete vasikate müügikuulutustel, samuti kuulasin maad tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu. Lõpuks soojendasin üles vana tutvuse ühe piimafarmi omanikuga Rõngu kandist. Tal on nii eesti holsteini kui punaseid lehmi, sekka mõned punavalged. Palusin tal siis teada anda, kui peaks punavalge lehmvasikas sündima. Algul oli ebaõnn kohutav – kõik punavalged vasikad olid pullid. Lõpuks õnn naeratas – ühel punasel lehmal sündiski kauaoodatud vasikas, kelle isa oli punavalge – sealt tuligi soovitud värvus. Detsembri alguses küülikunäituse ajal, kui vasikas oli paarinädalane, käisin teda vaatamas ning leppisime kokku, et transport võiks toimuda jaanuaris, kui pisike lehmahakatis on pooleteise kuu vanune.

Ühel kolmapäevasel jaanuaripäeval, kui meie kandis olid esimest korda tõsiselt libedad teed, läksin vasikale järgi. Tagasitee kulges kahjuks pimedas, kuid õnneks oli hommikul asfalti katnud jäide õhtuks enam-vähem sulanud ning sõit tunduvalt lihtsam. Lõpuks jõudsin kenasti lauda juurde. Vasikal tuli Žiguli kuudist maha hüpata ja läbi lume mõned meetrid lauta kõndida. Kõik läks kenasti, ta ei puigelnud üldse vastu. Probleem algas hoopis hommikul, kui oli ta järgmine jootmiskord -  seni oli joonud vaid täispiima, kuid minul oli talle pakkuda vaid pulbrijooki. Ilmselt oli lõhn võõras, nii et algul näis, et tuleb minna üleminekuperioodiks naabritelt piima ostma. Lõpuks proovisin natuke karmimat lähenemist, lihtsan torkasin ta nina joogipange. Minu suureks rõõmuks hakkas vasikas isuga jooma ja ei lõpetanud enne kui ämber täiesti tühi. Kartsin küll natuke, et nii järsk üleminek põhjustab kindlasti kõhulahtisuse, kui õnneks seda ei juhtunud ja vasikas hakkas kenasti kosuma. Minul on küll vaja harjuda, et mul on nüüd palju suurem “tita”, kui lambatalled. On ju neil kombeks jooki lõpetades hakata peaga ülespoole lööma. Nii on vasikas, kellele pika kaalumise järel panin nimeks Pärli, löönud mul näpud mitu korda peaaegu pahupidi, samuti vastu lõuga. Korra, kui teda kohe peale jootmist kallistama läksin, lõi huule lausa veriseks. Siiski olen süüdi ainult mina ise, tuleb lihtsalt ettevaatlikum olla ja rohkem oma uue sõbra suurusega arvestada.

Meie vana jäär Põmmpea elab Pärli kõrvalaedikus, neid lahutab vaid hõre, aga arvestades Põmmpea iseloomu, paksudest laudadest ehitatud vahe. Neil kahel naabril on tekkinud veider, kuid loogiliselt seletatav rituaal peale vasika jootmist: musitavad! Pigem Põmmpea üritab lakkuda vasika mokkadelt peale jooki antud käest antud starteri jääke ja vasikas lihtsalt tahab imeda. Täna hommikul õnnestus nende õrnusehetk telefoni kaamera abil lõpuks jäädvustada. Igaljuhul naudin praegu väga vasika kasvatamist ja olen temasse väga kiindunud.

Näib, et korralik talv ikka tuleb tänavu. Ma ei hakka küll väitma, et mul on ees ootavate krõbekülmade talveilmade üle hea meel, sest siis ma valetaksin. Minu jaoks tähendab külm ilm lisatööd ja -kulutusi. Kui taevast peaks alla sadama suurem kogus lund, siis on tööd eriti palju, sest tuleb hoonete katused liigsest raskusest puhastada, samuti on vaja lauda või muude hoonete juurde pääsemiseks kõnniteed puhtad hoida. Kuna meil on laut ühendatud ühisveevärgiga, siis tuleb hoolitseda, et laut püsiks nii soe, et vesi ära ei külmuks. Kaevust vett vedades seda probleemi ei ole, seal külmumise probleemi ei ole, aga ei kujuta ette, et hakkaks sellise suurusega looma- ja linnukarjale pangedega vett vedama. Nii et vesi laudas sees on siiski suurepärane ja teeb talitamise tunduvalt lihtsamaks, ainult ilmad võiksid olla sobiva temperatuuriga. Niisiis tuleb torude külmumise vältimiseks hoida ruum piisavalt soe. Kui vaja, kütta lisaks puhuri või radiaatoriga. Peale selle peab vee laskmisel kasutatava vooliku soojemasse ruumi kokku kerima, sest koridor, kus see muidu paikneb, jahtub eriti kiiresti maha. 50 meetri voolikuga on see päris tüütu. Nagu varasemalt mainitud, kasutan küülikute jootmisel niplite ja voolikute süsteemi. Praegu ei ole seal ruumis veel miinuskraade, kuid arvan, et kui õues tuleb nädala lõpu poole -25, siis ei pääse tüütust konservikarpide ja muude taoliste nõudega jootmisest. Siiski ei peaks vist nii palju virisema, kuna näiteks eelmisel aastal oli küülikute vesi jääs suurema osa talvest. Tollal mul veel nipleid-voolikuid polnud, kasutasin joogipudeleid. Neisse saab panna ka mitme päeva jagu vette, kuid otsas on samuti nippel, mis külmudes loomulikult ei tööta. Tänavu tuleb ju tõeline talv alles jaanuari lõpus, tavaliselt on selleks aastaks juba arvukate nädalate jagu pakast talutud.

Külma tõttu on kanade munatoodang ka tunduvalt, umbes poole võrra vähenenud. Detsembris hakkasid päris paljud noored kanad munele, nii oma lindude munadest koorunud järhöned ja leghornid kui Rootsist pärit cochinid ja isbarid. Viimased on huvitavad sellepärast, et munevad helesiniseid kui pruuniaksrohelisi mune. Eks peamiselt sellepärast saigi nad muretsetud. Kanade välimus iseenesest ei ole midagi erilist, tavalised mustad, sinakad või kirjud, kuid valgete ja pruunide munade kõrval on päris huvitav lauale panna teistsuguseid. Peale kanade munevad ka vutid, kuid nende toodang on samuti märgatavalt vähenenud. Kalkun seevastu muneb küll endistviisi, enamasti ülepäeviti, vahepeal pikemaid pause tehes.

Kuna lambad üllatasid talledega, kõik 11 on muide täie tervise juures ja kosuvad kenasti, sai lammastele hakatud poolsuhkrupeete söötma. Panin kõik talledega lambad ühte boksi kokku, et saaks neid sööta vajadustele vastavalt, rohkem kui teisi. Uttedel on vaja ju toitu, millest talledele piima tekitada. Talled hakkavad ise ka juba suurte lammaste kõrvalt nii heinakõrsi kui jõusööta võtma. Talledega uted saavadki ise tehtud segu teraviljast ja päevalillekoogist, ning purustatud poolsuhkrupeete. Sügisel näis peete päris palju olevat, kuid peab mainima, et kogus kahaneb märgatavalt, mida võiski karta. Õnneks on mul ka päris arvestatav kogus kartuleid, mis koosneb nii oma toidukartulitest väljakorjatust kui kohalikelt headelt inimestel, kes arvasid, et metsaviimise asemel võiks neid koduloomadele pakkuda. Peete söövad lambad küll hea meelega, just poolsuhkrupeete, ja mul on hea meel, et saan seda neile pakkuda, olgugi et see tähendab taas lisatööd.

Juba vanasti tegid naised käsitööd talvel, suvel polnud selleks ju aega. Kraasiti villa, kedrati sellest lõnga, kooti erinevaid asju nii varrastel kui kangastelgedel jne. Loomulikult tehti ka muud, nagu õmblemised, tikkimised ja mis kõik veel, aga praegu tuleb juttu just villa töötlemisest. Kuna lambaid on päris palju, siis tekkib ka villa palju. Kibekiirel suvisel tööajal sai näpistatud veidi aega, et vähemalt osa villast ära pesta. Talvel on küll aega rohkem, kuid kuivatamine keeruline. Niisiis otsustasin nüüd pestud villaga midagi asjalikku peale hakata. Juba paar aastat tagasi soetasin trummelkraasi, et kraasimine oleks mugavam. Olen seda tööriista juba korduvalt kasutanud, kuid kraasitud vill on läinud patjade ning muude taoliste esemete täidiseks. Kuna tänavu on mul suur rõõm omada kolme rootsi peenvillalammast, kes annavad mõnusat pehmet villa, otsustasin proovida lõnga tegemist. Juba suvel sai vanematekodust toodud ära minu vanaemale kuulunud vana vokk, mis küll veidi logises ja vajas natuke kõpitsemist, kuid põhimõtteliselt on võimalik sellega töötada. Lõnga teinud ma varem ei ole, kuid lapsena sai koos vanaemaga ühekordset vabrikulõnga kahe- või kolmekordseks korrutatud. Seega pikapeale meenus, kuidas vokk töötama peab. Eesmärgiks oli kedrata lõngaks kevadine Mõmmiku vill, et siis kududa mõnus pehme sall. Talv peaks ju kohe-kohe kohale jõudma. Arvasin, et kui keeruline see lõnga tegemine ikka olla saab, kuid eksisin oi oi kui palju. Algajale on see tõsiselt keeruline. Nii tuli peagi loobuda plaanist hakata kohe Mõmmiku villa ketrama, sest ei tahtnud seda lihtsalt harjutamise peale raisata. Võtsin siis tavalistelt lihalammastelt pärit kraasitud villa, seda on rohkem ja ei ole nii kahju harjutamiseks raisata. Algul nägi lõng välja kohutavalt ebaühtlane ja kippus pidevalt katkema. Olukord tundus lootusetu. Siiski otsustasin kangekaelselt harjutamist jätkata (paljud ju saavad hakkama, kuidas mina ei saa) ning peagi oli paranemist märgata – lõng ei katkenud enam pidevalt ja muutus järjest ühtlasemaks. Mingil hetkel otsustasin hakata Mõmmiku villaga proovima ja nüüd läks töö palju paremini kui alguses. Kogesin ise internetist loetut ja tuttavatelt kuuldut, et kui oluline on lõngaks kedratava villa kvaliteet. Nii kiu pikkus, villa puhtus kui korralik kraasimine. Kõik algab lammaste pidamisest, loomad peavad olema võimalikult puhtad. Samuti on oluline oskuslik pügamine; topeltlõiked on väga halvad, need imelühikesed villakiud rikuvad lõnga ära.

Kas ma oskan nüüd villa lõngaks kedrata? Vastus oleks, et tegelikult ütleksid kogemustega ketrajad, et ei oska ja lõng näeb välja kohutav. Ise arvan, et algusega võrreldes olen palju arenenud, kuid arenguruumi on veel. Kui jätkub kannatust ja vaba aega, siis kunagi saangi endale pehme peenvillase salli, mis on kootud enda kedratud lõngast. Kui mitte selleks talveks, siis järgmiseks ikka.

Näib, et pühadeaegsel poegimisel on meie talu tabanud samasugune ebaõnn nagu määdunud kevadel tuttavatel lihaveisekasvatajatel Võrumaalt – sündinud tallede hulgas on väga suur poiste ülekaal. Nüüd, kui kõigi eelduste kohaselt on see lühike “poegimishooaeg” lõppenud, võib kokkuvõtteid teha. Poegis kuus utte, kes sünnitasid kokku 11 talle, neist omakorda oli vaid kaks utte ja tervelt üheksa! jäärapoissi. Loomulikult toimub suurem osa poegimistest märtsis-aprillis, nii et terve aasta kohta on väga vara järeldusi teha. Loodame, et õnn pöördub, tahaks veel veidi karja suurendada. Kõik talled sündisid elusalt ja on praeguseni täie tervise juures. Isegi kolmikud saavad kenasti hakkama, see tähendab, et emal näib piisavalt piima olevat. Seetõttu on esialgne meelehärm ja soovimatus keset talve lutitalledega tegelda asendunud rõõmuga. Kolmikute hulgas ongi need ainsad kaks utt-talle. Tallede arvukusega olen praegu küll väga rahul, ühed kolmikud, kolmed kaksikud ja kahed üksikud, mis teeb ute kohta keskmiseks tallede arvuks 1,83. Võrreldes eelmise aasta 1,1 ja 1,2 vahele jäänud numbriga on tänavu olukord palju parem. Tallede arvukust pidavat mõjutama ka uttede söötmise paaritamise ajal. Kui nüüd viis kuud tagasi arvutada, siis jõuame juuli lõppu-augusti algusesse, kui karjamaadel oli süüa rohkesti. Möödunud õigel paaritusperioodil pöörasin uttede söötmisele tunduvalt rohkem tähelepanu kui sellele eelnenud aastal. Kevadel saab loodetavasti tulemusi näha. Imesid oodata muidugi ei tasu, sündivate tallede arvu määrab veel palju muid tegureid, eelkõige pärilikkus. Tumedapealistel sünnib korraga vähem tallesid kui valgepealistel, keda samas ei anna võrreldagi selliste tõugudega nagu näiteks rootsi peenvillalammas. Minugi peenvillastel on kõht juba väga märgatav. Noorel uttel mitte nii väga, aga must neljandat korda poegiv utt on ikka väga ümar. Tuleb märtsi lõpp ära oodata, et näha, kas tulevad sarnaselt kõigile eelnenud poegimistele taas kolmikud, või üllatab ta seekord meid.

Üsna mitu talle tõotab tulla ka kitsedel, nii kuueaastasel Mannil kui tema tütrelm kellele panin nimeks Täpi. Manni tallede arv on olnud 3, 3, 3, 1, ja 4, nii et rohkem kui kaks talle polekski eriline üllatus. Noore Täpi kohta ei oska midagi arvata, aga nagu mainisin, on korraga sündivate tallede arv ka pärilik. Igatahes on tal kõht väga ümar ja udar kasvab samuti. Siiski ei saa ma hetkel teha mingeid järeldusi ei oodatavate tallede arvu ega poegimisaja kohta, sest mul ei ole kindlat aimu, millal paaritus toimus. Täpi puhul võin aimata veebruari-poegimist, sest septembris midagi nagu toimus. Samas- paaritust ei näinud. Mannilt ootaksin tallesid märtsis, aga selles suhtes võin samuti eksida, sest tema puhul ei märganud midagi. Tuleb vaid kannatust varuda ja oodata, ega need talled tulemata ei jää.

Lõpuks paar naljakat pilti hetkest, kus väike hiljuti talu loomade hulka lisandunud kassipreili Triibu arvas, et uudishimulikud lambad tahavad teda ära süüa.

Täiesti planeerimatult algas uus poegimishooaeg juba enne aasta lõppu. Või kas seda nüüd päris hooajaks nimetada saab – lähiajal peaksid talledega maha saama veel ehk 3-4 utte. Just – poegima hakkasid lambad. Märkasin mõnda aega tagasi, et paar utte on kuidagi väga ümarad. Algul ei osanud sellest midagi arvata, mõnel korduvalt poeginud utel ongi kõht suurem. Paar nädalat tagasi märkasin, et mõnel on udar juba väga suur. Ja see tundus juba imelik, kuna märtsis poegivatel uttedel ei ole detsembris küll veel märgatavat udarat. Pikemalt ei ole mõtet sel teemal peatuda, võin öelda vaid seda, et taas kord sain õppetunni tulevikuks – neljakuused jäärapoisid on täiesti võimelised järglasi sigitama. Õnneks taipasime poisid augusti keskpaigas eraldi panna, nii et vaid paar nädalat on mõtet tallesid oodata. Esimesena poegis üks nelja-aastane utt, kes sünnitas kaks jäärapoissi. Talled on üsna samasugused nagu kevadel, ju on vanaisa Põmmpea moodi.

Soovin kõigile lõbusat aastavahetust ning kordaminekuid uuel aastal!

Muide, selle postituse näol on tegemist juubelipostitusega, tervelt sada sai täis…

Taas on käes paljude poolt oodatud, kuid mõnete poolt aasta vihatuim aeg. Jõulud iseenesest onb ju väga toredad, kuid tänapäeval on need muutunud väga kommertslikeks. Arvan, et vihatakse just nimelt seda kommertslikkust – tüütuid kingiostmisi ja muud sellega kaasas käivat. Minule küll jõulud meeldivad. Kingitustest ma küll eriti ei hooli, pigem hindan jõulurahu ja koos perega meeldivalt aja veetmist. Eesti traditsioonide kohaselt käib sellega kaasas ka ohjeldamatu söömine, mis algul on meeldiv, kuid hiljem paneb mingil määral kahetsust tundma. Jõulutoitude valmistamist naudin, seda isegi niipalju, et olenemata poodide rikkalikust kaubavalikust püüan enamuse toitudest ise teha. See kehtib ka verivorstide kohta. Minu elu jooksul on olnud vaid mõned üksikud aastad, kus oleme jõule pidanud poest ostetud verivorstidega. Lapsena olid need ema või vanaema tehtud, nüüd teen ise. Kuna me praegu ise siga ei pea, tuleb vorstisooled mujalt hankida. Seejuures tulevad appi tuttavad seakasvatajad, sest kuigi lambasooltesse tehtud vorstid tulevad omapärased peened, on nendega väga tülikas ümber käia. Niisiis said tänavu tehtud lambaverega vorstid seasooltesse. Et läksin isetegemise teed, otsustasin, et kasutan võimalikult puhtaid koostisaineid, nii sai ostetud kilo ökokruupe. Tööga alustasin juba eelmisel päeval, kui keetsin ära tükikese rasvast sealiha, et anda vorstidele mahlasust. Teatud toitude puhul ei näe mõtet kaloreid lugeda. Peale tangude ja tükikese sealiha läks vorstidesse veel sibul, suitsupeki tükid, sool, pipar, majoraan, pune ja piparmünt. Töö võttis aega küll peaaegu terve päeva, kuid lõpptulemusega jäin enam-vähem rahule. Võib arutleda teemal, et kas ajal, kus poest on kõike saada, tasub selline vaev ära? Vastus: rahaliselt ilmselt mitte. Aga mõte, et sööd täiesti puhast toitu, maksab palju rohkem, kui kokku hoitud aeg. Mõte, et oled toidu algusest lõpuni ise teinud, maksab ka midagi. Samuti on väärt vanade oskuste elushoidmine. Teatud juhul tasub hoolimata kiirest elutempost aeg maha võtta ja tulla juurte juurde tagasi. Eriti sobiv on seda teha imeliselt jõuluajal.

Suhkrupeedisiirup

Peale vorstide sai tehtud veel väga palju erinevaid toite. Kuna viimastel aastatel on saanud traditsiooniks veeta jõulupühad Võrumaal minu vanematekodus, tuli püüda ühendada nii Eesti kui Norra jõulutraditsioonid. Sest mu Norras elav õde koos perega on ka külas. Norras on traditsiooniks küpsetada jõuluajal vähemalt seitset erinevat liiki küpsiseid, mida siis külalistele pakutakse. Nii veetsin minagi mitu õhtut köögis, et õde saaks vähem asju kaasa võtta. Peale Norra küpsiste tegin ka piparkooke oma suhkrusiirupiga. Enam-vähem võis nende maitsega rahule jääda, kuid alati on võimalik paremini. Nüüd on suuremad peod möödas ja igapäevane toiduvalmistamine ei ole veel vajalik, kuna jõuludest on palju alles. Peagi on käes aastavahetus ning eks siis tuleb toiduvarusid täiendama hakata.

Minu jaoks on nn jõulutunde tekkimisel mänginud olulist rolli lume olemasolu. Armastan valgeid jõule. Nii et tänavu läks päris kaua aega, kuni jõudis kohale reaalsus, et jõulud on kohe-kohe ukse ees. Kuna kaubanduskeskustes käin harva, ei saanud sealne meeleolu eriti kaasa aidata õige meeleolu tekkimisele. Samas, mõeldes eelmise aasta jõuludele, olen ma õnnelik, et lund ei ole. Tuli ju tookord leida kiiresti inimene, kes loomad-linnud ära toidaks, kuna me ei pääsenud Võrumaalt koju. Samuti ei pääsenud ämm, kes muidu loomi toitis, lauda juurde. Oli väga palju närvukulu. Igatahes lubasin endale tookord, et ei tee enam kunagi sellist viga, et hoolimata kohutavast ilmaennustusest kodust eemale lähen. Kui tänavu oleks lumi maas olnud, võinuks oodata samasugust olukorda. Õnneks on ilmad olnud soojemad ja sademed on tulnud maha suures osas vihmana. Ilm on olnud väga tuuline, mina ütleks, et sama jube, kui eelmisel aastal, kuid kui pole lund, ei saa olla ka tuisku. Nii et tühja neist valgetest jõuludest, rohelistega on närvid palju vähem pingul. Ning küll see jõulutunne ka tuleb. Minul lõpuks tuli.

tänavune suurim suhkrupeet

Kuna tänavu õnnestus aiamaalt saada natuke suhkrupeete, siis otsustasin nüüd, kui talus veidi rahulikum aeg, katsetada siirupi keetmist. Seemneid müünud e-poe leheküljelt leidsin õpetuse, mille järgi asusin tegutsema. Kõigepealt pesin peedid korralikult harjaga puhtaks ning tükeldasin suurde emailpotti. Mitte väga väikesteks tükkideks, aga ei jätnud ka eriti suurteks. Seejärel panin need külma veega pliidile. Kulus päris mitu tundi, enne kui üle 20 l peetide ja vee segu keema läks. Siis jätsin selle jahtuma. Järgmisel päeval kurnasin peeditükid veest välja ning panin vedeliku uuesti pliidile. Eesmärgiks oli keeta tasasel tulel seni, kuni kogus on vähenenud 4-5 korda. Kulus peaaegu terve päev. Seda tegevust oli soovitatud teha veevannis, aga lootsin, et saab ilma selletagi.

viini sinine küülik

Sai edukalt, igatahes põhja ei kõrbenud.  Kui siirupit näis juba piisavalt palju olevat ja see oli muutunud paksemaks, oli töö lõpetatud. Sai ilusat pruuni värvi ja omapärase kõrvalmaitsega magus toode. Aga väga vähe sai küll siirupit, vaid veidi üle kahe liitri. Praeguseks ongi see juba otsas, sai veidi laiali ka jagatud. Aga õnneks on mul pooled peedid alles, kui neist ükskord siirup valmib, proovin piparkoogitainast teha. Põhimõtteliselt peaks ju sobima, ja vanemad inimesed on rääkinud, et vanasti kasutatigi selleks suhkrupeedisiirupit. Väga hästi sobib see looduslik magustaja ka pannkookide peale ning tee või kohvi sisse. Selle siirupiteoga avastasin, et keedetud suhkrupeedid on väga maitsvad. Meenutavad natuke punapeeti, aga magusamad ja minu jaoks palju maitsvamad. Igatahes sõin neid kanadega võidu, maitsta pakkusin ka lammastele ja kitsedele, kellele väga meeldis. Kahju ainult, et fotoaparaat katki läks, ei saanud siirupit pildistada. Loodetavasti õnnestub järgmise portsu tegemise ajaks see kas korda saada või uus hankida…

siamese smoke pearl reksküülik

Nädala eest toimus ka see kauaoodatud küülikute näitus. Algul oli plaanis minna viie loomaga, kuid üks, uus-meremaa punane, oli jalatallad katki hõõrunud ja tema jäi koju. Niisiis võtsin kaasa kaks viini sinist ja kaks reksküülikut. Üllatajaks oli siamese smoke pearl värvusega isane reks, kes sai tervelt 96,5 punkti. Kuna ma neid erilisi värvusi hästi ei tunne, arvasin millegipärast enne näitust, et kindlasti rikuvad värvusvead üldtulemuse ära. Aga ei rikkunud. Teine, emane sinine reks, sai 94,5 punkti. Viini sinistel on värvus natuke pruunikas, mitte päris selline särav sinine, nagu peaks. See oli ka nende peamine viga, luustik on päris hea. Tulemused siis 94,5 ja 95 punkti. Kõigi küülikute peale tuli keskmiseks punktisummaks 95,125 100-st võimalikust, mis ei ole üldse kehv tulemus. Farmi arvestuses osaleda ei saanud, selleks oleks pidanud näitusel 10 küülikut olema, kuid nii palju pulnud mul kuskilt võtta. Tröndereid ju ei hinnata… Aga pean mõtlema, kuidas viini sinistega edasi minna. Ehk oleks vaja tuua kuskilt uut verd, just ideaalse karvastikuga ja värvusega küülik. Teine valikuvõimalus on lihtsalt pidada neid liha pärast, ning muidugi sellepärast, et nad lihtsalt on nii ilusad ja armsad.

Loomulikult on nii lugeja kui kirjutaja jaoks huvipakkuvad erilised juhtumised, kuid reaalsus on see, et tüütuna näivad igapäevased kohustused tulevad ära teha. Ja kui aus olla, siis suurem osa ajast neist koosnebki. Samas ei saa väita, et töö oleks rutiinne, sest tihti tuleb vastavalt vajadusele muutusi teha. Kui heinad on küünist otsas, tuleb neid lakast alla visata; kui söödajahu on otsas, peab veskiga uue tegema; kui loomad on midagi ära lõhkunud, või on vanad asjad lihtsalt oma aja ära elanud, on vaja need ära parandada jne jne.

Lammaste ja kitsede põhisöödaks on meil hein. Nii eelmisel kui ka sel aastal on õnnestunud see üsna hea kvaliteediga teha ja raisku ei lähe peaaegu üldse. Ainult juhul kui küüni katus on kuskilt katki läinud ja pallid on märjaks saanud, peab need ära viskama. Silo meil ei ole, selle varumiseks on vaja eritehnikat või tuleb osta kallist teenust, samuti on silo söötmnine füüsiliselt väga raske. Lauda ehituslike esiärasuste tõttu ei ole meil võimalik sinna ühegi masinaga sisse pääseda ning silo tuleks ette vedada käsitsi. Niisiis, hommikupoolikul panen tavaliselt lammaste ja kitsede sõimed heina täis. Väikepakkidega on see suhteliselt lihtne. Lisaks saavad lambad vilja, praegusel ajal kaera. Saadaval on nii lakusool kui mineraalid. Veenõudeks on suured seguvannid, mille täitmine on voolikust tuleva veega üsna lihtne. Talvel on veidi keerulisem, sest siis tuleb voolikut kokku kerima hakata, muidu külmub see koridoris ära. Kuna sööt on kuiv, hoian joogivee alati ees. Vahete-vahel lasen nõud tühjaks juua, et saaks need ära pesta. Mõnikord annan kartuleid, söödapeeti või muud taolist. Kui heinasõim on õhtuks tühjaks saanud, täidan selle. Heina üritame anda isu järgi.

Küülikute sööt on samuti kuiv, koosnedes pidevalt saadaval olevast heinast ning jõusööda ja kaera segust. Hein on pandud puuride peale, läbi võrgu saavad loomad selle kenasti kätte. Lisaks annab see neile põhjust rohkem liikuda, tuleb ju heina kättesaamiseks püsti tõusta. Vesi on neil samuti pidevalt ees ja soojal ajal kasutan niplit-voolikute süsteemi. Talve saabudes tuleb see konservikarpide vastu välja vahetada. Mõned küülikud, kelle hulka kuuluvad vaid trönderid, keelduvad millegipärast niplist joomast ja neile tuleb aastaringselt konservikarbid panna. Seda tõugu küülikutest joob niplist vaid üks noor emane, hetkel on neid kokku 9. Kuna küülikud on ööloomad, siis nende põhisöötmine toimub õhtupoolikul. Kuiva sööda puhul ühest korras täiesti piisab, sest riknemist pole vaja karta.

Lindudele hakkasin ise jõusööta segama. Hankisin vajalikud komponendid ja vähemalt tean, mida sinna sisse panen. Juba on saadud esimesed sulgimisperioodi järgsed munad ning iga päevaga tuleb lisa. Linnud söödan hommikuti, õhtul veendun vaid vee olemasolus. Kanadel on söödaautomaat, kuhu saan sööta varuga panna. Haned ja pardid koos isakaklkuniga käivad veel välja ja saavad ise oma söödalauda täiendada. Loomulikult annan neile ka vilja ning vahete-vahel toidujäätmeid.

Loomadega tegelemise juures on eriti oluline oskus märgata iga pisiasja. Kui loom norutab või mingil põhjusel on sööt nõus alles, siis tuleb põhjust otsida. Samuti tuleb sööda etteandmisel olla hoolikas, et ühtki riknenud tükki sisse ei sattuks. uleb mainida, et teen väga vastutusrikast tööd, kuid ma ei saa väita, et ma nurisen. Naudin seda väga ja ei kujuta end ette midagi muud tegemas. Loomulikult tahan mõnikord vaheldust muude põnevate tegevuste näol, aga need on vaid huvitavad vahepalad.

Uskumatu, et talvest pole endiselt märkigi! Jah, ilmad on küll külmemaks läinud, kuid päevasel ajal tõuseb termomeetri näit ikka plusspoolele. Mõnes mõttes on mul hea meel, et talve algus viibib, kuna sügistööd ei lähe nii kiiresti kui tahaksin. Samas ei tahaks ma ka lumeta külma, sest see mõjuks külma halvasti taluvatele taimedele halvasti. Usun, et esimest lund ja esimesi päevaseid külmakraade ei tule väga kaua enam oodata. Loodan, et jõuan enne seda sügistöödega valmis, väga palju ei ole enam teha.

Paar päeva tagasi sain kanade ruumi valmis. See oli päris suur töö, kuna otsustasin senisest talvel kasutuses olnud puuride süsteemist loobuda. Need puurid olid küll väga suured, nii et liikumisruumi piisavalt, kuid siiski mitte nii palju, kui laudas vabalt olles. Niisiis, kõik tõud on nüüd koos ja vähemalt praegu saavad kenasti läbi. Otsustasin loobuda ka kevadtalvistest inkubeerimistest, siis on niigi kiire aeg, nii et tõugude eraldamine ei ole enam oluline. Kevadel kolivad nad nagunii teise kohta, kus saavad siis tõugude kaupa eraldi pandud. Üle talve jääb kokku 29 kana ja 9 kukke, tõugudest on esindatud järhäne, cochin, sultan, isbar ja leghorn, peale selle pisikesed Norrast pärit ristandid. Peale nende on veel see pisike sügisene tibu, kes on ema kõrval vapralt jahedale ilmale vastu pidanud, tema peaks ka kana olema. Kukkesid võiks selle kanade arvu juures vähem olla, kuid igale tõule on ju kukke vaja, mõnele jätan igaks juhuks kaks. Eks tuleb jägida, et kuked ei hakkaks omavahel väga hullusti kaklema ega kanadele liiga tegema, siis peab nad eraldi panema. Tegelikult oleksin kanu veel mõnda aega suvekodus hoidnud ja laskud neid välja jalutada, kuid ühel päeval avastasin kanaaia tagant ja äsja küntud aiamaalt suled. Oli selge et mõni kana või kukk on seal oma lõpu leidnud. Seda ma ei tea, kas kurjategija on olnud rebane või külakoer või hoopis keegi muu, aga see ei näi ka oluline. Nüüd tean, et puudu on üks noor järhöne kana ja see on õnneks vist ainus. Nüüd on nad turvaliselt laudas ja paistavad end hästi tundvat. Praegu nad küll eriti ei mune, on just sulgimist lõpetamas, millele lisandus nüüd kolimisstress. Aga usun, et suurem kogus mune ei lase end kaua oodata. Muidugi, ega neid mune väga palju algul ei saagi olema, kuna üle poole on selleaastased tibud, kes ei olegi veel munele hakkanud. Mõtlesin  just, et peamiselt hakkab tulema valgeid mune, neid munevad nii leghornid, järhöned kui sultanid. Isbaritelt tulevad algul vist helesinised munad, mis pidid kana vananedes järjest rohelisemaks minema. Ja cochinitelt võib oodata beežikaid mune, aga mitte väga suurtes kogustes, kuna nad ei ole suurem asi munakanad, pigem vist liha jaoks. Samuti saavad nad üsna hilja suguküpseks. Mulle meeldivad nad välimuse ja oma suuruse pärast. Väikesed ristandid teevad ka beeže mune, nemad on natuke paremad munejad. Nii et tulevikus saame lauale panna kausitäie värvilisi mune…

Talve tulek ei ole enam mägede taga ja seepärast tuleb kiirustada, et loomadel oleks õigeks ajaks talvekorterid valmis. Tänavu on sügis niigi üsna pikk ja soe olnud, mäletan aastat, kui esimene lumi tuli maha juba oktoobri alguses. Loodan siiski, et paari nädala jagu on maapind veel lumevaba, kuna jäärad peaksid veel mõnda aega karjas olema ja seda korraldada on lihtsam, kui lambad käivad karjamaal. Peenvillajäär Mõmmik on väiksema osa uttedega küll juba ammu laudas, aga suurem osa, üle 30 ute, on tumedapealise Põmmpeaga karjamaal. Lisasööta peame sealgi andma, aga kuigipalju saavad nad ka rohtu süüa. Kuna lauda ehituslike iseärasuste tõttu peame lambad väikestesse gruppidesse jagama, siis oleks üsna tüütu jäära pidevalt ühest boksist teise vedada. Niisiis peame neid suvekorteris hoidma olenemata ilmast. Usun, et lammastel polekski selle vastu midagi, nad ju eriti külma ei karda. Ühel aastal igatahes käisid nad veel lumega väljas. Aga meie elu teeb see palju keerulisemaks, kuna vesi külmub ära ja heinaküün on ka nende varjualusest üsna kaugel.

Saan järjest rohkem aru, et sikud on ikka kohutavalt kangekaelsed ja, see ei kõla küll hästi, aga ka rumalad. Mida arvata siis sellest, et ta järjekindlalt peksab oma pead vastu metallist piirdeid, kuna noored sikud on teiselpool? Eile saigi Miku lammaste juurde ära kolitud. Pea on tal katki ja paistes. Ei tahaks uskuda, et ta valu ei tunne. Lammastega saab ta kenasti hakkama, ei ülbitse tema nendega ega nemad temaga. Kitsede juures teda hetkel vaja ei ole, need peaksid tiined olema. Kahtlen ainult vanas kitses, kelle suvel ostsin. Mitme aastane ta on, ma ei tea, aga näeb välja väga väga vana ja innelnud on ka korduvalt.

Eile hakkasin mõtlema, et armastus ja hool teeb imesid. Räägin veidi rohkem kui aasta eest võetud tänavakassist Pellest. Mäletan, milline ta alguses oli, ei lasknud endale ligilähedalegi. Ta on mul nii käed katki kriipinud kui hammustanud sõrme niiviisi, et vajasin antibiootikumiravi. Aga ma ei ole kunagi tema peale endale tekitatud vigastuste pärast vihastanud, kuna ta on seda teinud hirmust ja enda kaitsmiseks. Tema ei teadnud ju, et mul pole halbu kavatsusi. Selle aastaga on ta muutunud aga nii sõbralikuks, et laseb end rahulikult paitada, ise nurrudes. Kui mõni aeg atagsi õnnestus mul talle pai teha vaid söögi ajal, siis nüüd tuleb ta niisamagi minu juurde. Kui kasutav veidi kavalust, teda toiduga meelitades, saan ta ka endale sülle. Aga muidu talle ei meeldi, et teda sülle võetakse või kuidagi kinni hoitakse. Nii et kui veel natuke vaeva näen, saab temast ehk sülekasski. Lisaväärtusena püüab ta ka hiiri ja rotte, mis ei ole minu kui musofoobia all kannatava inimese jaoks üldse mitte väheoluline. Nii et minu jaoks on oluline kasse ilmtingimata hellitada ja hästi hoida, et nad ei kipuks kodust minema ja teeksid mulle hea hoolitsemise eest vastuteene neid kohutavaid närilisi püüdes.