Norra küülikutõugu trönderit kiitsin varem alati kui suurepäraseid emasid. Tänavu olen sunnitud oma sõnu sööma, kuna just nendega on sel aastal enim probleeme. Üks trönderiemme hävitab järjest juba kolm pesakonda, kuigi varasematel aastatel on pojad kadudeta võõrutusealisteks kasvatanud. Ainus, mis on teisiti, kui eelmisel aastal, on uus puur. Möödunud aastal elasid nad õues puidust puurides, tänavu võrkpuurides. Ehk ei meeldi talle oma naabrid. Niisiis, ta oli sel aastal juba kaks pesakonda hävitanud või lihtsalt hoolitsuseta jätnud ja sellepärast olin väga mures, kui ta nädala eest sai maha tervelt üheksa pojaga. Varasematel aastatel on tema pesakonna suurus jäänud 5-6 poja piiresse. Samuti pani muretsema asjaolu, et kuigi ta pesa ehitas, paiknesid pojad ikka mitmes erinevas grupis. Algul näis ema poegi toitvat, kuid peagi sai selgeks, et mitte eriti korralikult. Niipea, kui lähenesin talle, hakkas sihitult mööda puuri ringi hüppama ja tallas ka poegade peal. Mõnikord lausa kraapis pesa esikäppadega. Loomulikult läksin teda häirima nii vähe kui võimalik, kuid süüa-juua pidin ju panema. Igatahes oli paari päevaga järel vaid kolm pisikest. Näis, et asi on üsna lootusetu ja ootasin kannatamatult ühe viini sinise poegimist, et järelejäänud trönderid tema juurde panna. See viini sinine sünnitaski sel samal päeval, kui trönderipoegi oli jäänud järele veel kolm ja suures hirmus nad ema juurest ära korjasin, kolm ilusat suurt poega. Muidugi oleks neid võinud rohkem olla, aga nüüd oli seal ka kolme kasulapse jaoks ruumi. Küülik võttis kasulapsed õnneks kenasti omaks, kuigi tema enda pojad olid vaatamata neljapäevasele vanusevahele uutest vendadest-õdedest tunduvalt suuremad. Ei jää üle muud, kui oodata pisikeste kosumist.

Kuigi kevad on rohkem uue elu sündimise aeg, algab tänu kaasaegsele tehnoloogiale meie talus sel aastaajal ka saagiaeg. Jutt käib muidugi kurkidest. Ilm on küll veidi kehvavõitu, see tähendab et päikesevaene ja seetõttu pole saak veel nii suur kui võiks, aga kaks portsu kurke on juba turgu saadetud. Loomulikult oleme ise saanud nii kurkisalati kui värsked hapukurgid ära proovida ja küll need maitsevad praegu hästi! Korjamise ajal avastame tihti näppude vahelt järjekordse pooliku kurgi, kuigi ei plaaninud enam võtta, sest kõht on juba nii täis.

Teades kitsede iseloomu, ei riskinud me neid ajama hakata. Nii tuli nad auto kuuti tõsta ja niiviisi karjamaale toimetada. Autoga läksid ka kaks viimatipoeginud utte koos talledega, kes näisid liiga pisikesed järjest nii pikka teed kõndima. Kokku talledega on kitsi kuus ja nad mahtusid kenasti koos kahe lambaga auto peale. Peale kitsede ja lammaste oli karjamaale vaja toimetada ka vasikas. Kuna ta kaalub umbes 150 kg, siis me ei proovinudki teda autosse saada. Nii oli juba algusest peale plaanis Pärli lihtsalt rihma otsa võtta ja temaga rahulikult jalutada. Mul oli see tegevus plaanis mõned päevad hiljem, kuid niipea kui hakkasin mõneks ajaks lauta jäävadi jäärasid ümber paigutama ja terve talve tema kõrval elanud Põmmpea mujale toimetasin, otsustas vasikas oma boksist välja murda. Viisin ta esialgu jäärade juurde ja plaanisin ta mõneks päevaks sinna jätta, aga peagi ilmnes uus probleem – Mõmmik hakkas teda peksma. Kuna kogu selle rahmeldamise peale näis vasikas veidi väsinud, arvasin, et oleks paras aeg temaga jalutama minna. Lootsin, et ta on maha rahunenud ja planeeritud ketitamist polegi vaja. Olin nimelt plaaninud ta tunniks-paariks õue ketti panna, et ta end “tühjaks jookseks” ja siis rahulikult jalutama hakata. Kõik läks oodatust veel paremini. Laudast välja minnes tegi ta küll paar äkilisemat hüpet, aga hakkas enam-vähem kohe ilusti kõndima. Paar korda üritas ta jooksu pista, aga vanemate talus saadud vasikate talutamise kogemus aitas mul tema plaanid eos lõpetada. Isegi tee peal kõndimisega ei olnud probleeme ja mul vedas, et sel hetkel autod ei sõitnud. Ega see liiklus seal teab mis tihe polegi…

Vasikaga õnnelikult karjamaale jõudnud, hakkasin talle kõigepealt elektrikarjust tutvustama. Selleks läksin temaga üsna aia äärde, nii et ta ulatus ninaga traati puudutama. Piisas kolmest-neljast korrast, et tal kaoks isu traate puutuda. Seejärel lasin ta rihma otsast lahti ja jäin ootama, et Pärli jooksu pistaks ning lammastega tutvust teeks. Seda ei juhtunud ja vasikas püsis tihedalt mul kannul. Eks olin tema jaoks ainus tuttav selles seltskonnas. Jäin siis natukeseks toimuvat jälgima. Pärli hakkas iga korraga minust järjest kaugemale minema ja peagi jõudis lammastele üsna lähedale. Siis selgus tõsiasi, et lambad kardavad vasikat rohkem kui tema neid. Niipea kui vasikas hakkas neile liiga lähedale jõudma, pani kogu kari jooksu. Oli selge, et nad vajavad üksteisega kohanemiseks veidi aega. Kuna karjamaa on piisavalt suur, on neil piisavalt ruumi soovi korral eraldi olla. Öösiti on Pärli laudas, sest seni kuni ta hakkab korralikult karjamaarohtu sööma, vajab ta lisatoitu. Eks tulevik näitab, kuidas ja kui kaua neil sõbraks saamine aega võtab.

Taimi oli üsna keeruline üksteise küljest lahti harutada, kuna väädid olid ka juba väga elujõulised. See on normaalne, et taimi puruneb, kuid niipalju mitte, kui tänavu. Seetõttu jätkus taimi üsna napilt. Peale istutamist tuleb taimed nööridega üles siduda ja sellegi töö käigus võib taimi katki minna. Seetõttu loodame, et ühel teisel meie valla kurgikasvatajal jäääb taimi veidi üle, et saaksime oma katkised asendada. Taimed kohe üles siduda on hea seetõttu, et siis on järjest üks väntsustamine, kurgitaimed põevad küll veidike, aga paari päevaga saavad kasvuhoo sisse.

Sel aastal otsustasime lisaks tavapärasele Alex´ile proovida ka teist kurgisorti, mille nimeks on Aztec. Tegemist on samuti varase sordiga ja kurkide välimus peaks üsna samasugune olema. Aztec´it sai istutatud kaks rida, mis teeb veidi vähem kui 500 taime. Kokku on kahe kilemaja peale 14 peaaegu 50 meetrist rida, ehk turbavaalu, mida rikastatakse toitainetega väetise lisamiseg kastmisvette. Eks peagi paistab, kas katsetused uue sordiga tasuvad end ära. Praegu juba saan öelda, et selle sordi taimed näivad väga vastupidavatena. See tähendab, et nad ei ole nii haprad ja neid purunes lahti harutades tunduvalt vähem. Näib, et kurgisaakigi ei tulem enam kaua oodata. Leidsime kilemajast nimelt juba ühe õitseva kurgitaime. Kaks erkkollast õit mõjusid keset rohelust tujutõstvalt.

Lammaste poegimises on kätte jõudnud üsna rahulik aeg. Tean küll, et mitu noort utte on poegimata, kuid ju ei ole õige aeg veel kätte jõudnud. Eks tuleb veel natuke oodata, aega ei tohiks minna oluliselt kauem kui kaks nädalat. Samal ajal jälgime karjamaid, et kas juba hakkavad roheliseks minema. Lambad tahaksid juba väga õue ja mina ootan seda väga.

Kui lammaste poegimine on suhteliselt rahulikuks jäänud, siis pisikesi sündib talu loomadel ikka. Viimasel ajal olen rikkamaks saanud nii mõnegi küülikupesakonna võrra, ja päris mitu on veel tiineid. Kahjuks on mõned pesakonnad hukkunud, mingil põhjusel näib tänavu probleem trönderitega olevat. Ei saagi aru, milles asi, aga nad lihtsalt ei ole pesa teinud, ometi on tegemist korduvalt tugevaid pesakondi üles kasvatanud emadega. Küülikupojad on sündides täiesti karvutud ja sellepärast on korralik pesa eriti oluline, muidu nad lihtsalt külmuvad ära, kui õigel ajal inimkäsi appi ei jõua. Kahjuks enamasti ei jõua, sest küülikud kipuvad öösiti poegima. Varem probleemideta poeginud ja imetanud emade puhul ei oska probleeme karta, seetõttu tavaliselt neid ei valva.

Et paljud küülikumammad on üsna stressitundlikud, mõned võivad ohtu tunnetades isegi pojad hävitada, püüan neid võimalikult vähe häirida. Tavaliselt veendun vaid kiirelt, et pojad oleksid elus ja söönud ning põhjalikumad uurimised võtan ette palju hiljem. Enamasti juba siis, kui karvad peal ja silmad avanenud. Seetõttu kirjutan siin ka küülikupesakondadest üsna suure hilinemisega. Niisiis sai mõned päevad tagasi võetud ette uus-meremaa punase ja reksi pesakondade uurimine ja pildistamine. Esimesel on kaheksa, teisel seitse poega. Mõlema puhul on tegemist esimeste pesakondadega ja minu suureks rõõmuks on seni pisikeste kasvamine kulgenud kadudeta. Rekside pesakonna suhtes olin küll veidi segaduses. Nimelt suutsin pildistamise päeval lugeda neid puuri tagasi pannes vaid kuus. Ei mäletagi, kas neid välja võttes lugesin, aga ilmselt mitte. Ühel varasemal korral sain seitse poega. Niisiis oli üks justkui õhku haihtunud, temast ei olnud mingit märki. Leppisin lõpuks tõdemusega, et mul on tõsiseid probleeme kümne piires loendamisega. Järgmisel hommikul oli üllatus tõsiselt suur, sest puuri all kükitas üks pisike küülikupoeg. Ometi olin eelmisel õhtul teda kõikjalt otsinud. Pisikesega oli kõik korras ja ema ei teinud tema ööpikkusest eemalolekust probleemi. Ju oli küülikupoeg kas puurist või siis sellest pangest, kuhu nad pildistamiseks panin, märkamatult välja hüpanud. Kui uus-meremaa punaste puhul pole värvuse määramisega probleemi, kõik on punased, siis erinevat värvi rekside paaritamisest tulnud poegade puhul on see minu jaoks veel väga keeruline. Kahe värvus on ilmselt blue ehk sinine, aga teistega on keerulisem. Ehk opal ja fawn? Tuleb targemate käest abi paluda.

Kuna märtsikuu hakkab peagi lõpule jõudma, on kurgitaimed juba mõnda aega tagasi kasvama pandud. Suvel kohati rutiinsena tunduv töö on kevadel väga huvitav. Kuigi ma suvel sooja ei armasta, naudin seda kevadtalvel, kui õues näitab termomeeter nullilähedasi või vaid veidi kõrgemaid temperatuure. Selle lörtsi ja pori eest on mõnus põgeneda kilemajja roheliste taimede keskele. Praeguseks on meil taimed pottidesse pikeeritud ja esimene pärisleht kohe-kohe väljas. Kaugel see suurtesse majjadesse istutaminegi on… Igal kevadel kolib meie must kass Kriimu ära kilemajja. Talle meeldib väga sealne soojus. Kuna ta taimedega käib ümber üsna hellalt, ei kipu neid eriti tallama, laseme tal seal olla. Mine tea, ehk püüab mõne hiiregi kinni.

Eile oli lammaste poegimises mitmes mõttes rekordpäev. Kõigepealt sellepärast, et talled sündisid neljal utel, kokku kuus talle: 2 poissi ja 4 tüdrukut. Esimene neist poegis hommikul talituse ajal. Vaatasin, et üks lammas hoiab veidi omaette. Sellest ei saanud küll veel välja lugeda, et sünnitus nii lähedal on, sest paljud lambad käituvad niiviisi mitu tundi, mõni isegi mitu päeva. Niisiis hakkasin rahulikult loomi söötma. Umbes tunni aja pärast jõudsin järjega selle kahtlaselt käituva lamba juurde ja minu suureks üllatuses ootas ta seal koos kahe tallega.

Järgmine lammas sünnitas lõuna paiku. Temagi sai sellega kenasti ise hakkama ja nägin talle ühel järjekordsel laudakülastusel. Tallega oli kõik korras. See lammas poegis kolmandat korda ja tal on iga kord olnud üks tall, nii ka tänavu. Seekord rõõmustas ta meid jäärapoisi asemel pisikese utega.

Kolmanda sünnitajaga oli juba veidi keerulisem.

Tänavune rekordtall

Esimene tall sündis probleemideta ja hakkasin teist ootama. Selles olin ilma lähemalt uurimata kindel, et teine on kindlasti tulemas. Kuigi ma tavaliselt teen lammaste poegimise ajal ka muid asju ja käin lihtsalt vaatamas, siis nüüd jäin jälgima. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et sellel lambal on olnud korduvalt poegimisega probleeme tallede vale asendi tõttu. Seegi kord läks teise talle tulekuga väga kaua aega ja lõpuks selguski, et mu abi on tarvis – tallel olid jalad valesti. Saime ta kenasti kätte ja peale pisikest turgutamist paistis, et kõik on hästi. Õnneks ei põhjustanud tänavu raske sünnitus utele talle hülgasmist, nagu on juhtunud eelnevatel aastatel. Just nimelt – esimese aastal, kui ta sünnitas abiga ühe jäärapoisi, pidime teda umbes kuu aega kinni hoidma, et ta talle omaks võtaks. Siis tulid mõned aastad ilma probleemideta. Eelmisel aastal, kui tal olid kolmikud, võttis ta omaks vaid ilma abita esmasündinud poisi, teist talle olin sunnitud lutipudelist toitma. Kolmas tall oli kahjuks juba enne väljumist surnud. Sellepärast tänavu tema sünnituse abistamist kartsingi, õnneks ilma põhjuseta.

Pruunid peenvillased

Neljas tall tuli ilmale veidi enne keskööd. Utt nägi üsna hädine välja juba eelmise lamba sünnituse ajal – 5-6 tundi varem. Kui talle nägime, mõistsime ka põhjust – tegemist oli tänavuse rekordtallega, kes kaalus 5,3 kg. Ta ei ole küll kõige suurem ilmale tulnud tall, kuid on suurim sündinud utt-tall. Kõigi aastate rekond, 6,2 kg ja veidi väiksem 5,7 kg olid jäärapoisid. Selle suure ute sünnitanud lamba puhul on huvitav see, et tal sündis vaid esimesel aastal üks jäärapoiss, ülejäänud kolmel aastal on ta ilmale toonud kaksikud uted, kes kõik on põhikarja jäetud. Sel aastal siis üks tall, aga samuti tüdruk.

Puhtatõuliste lammaste kari on ka vahepeal täiendust saanud, poegis ka noor pruun peenvillane. Tema sünnitas kaks pruuni poissi. Talled olid veidi väiksemad, kui tema ema kolmikud, aga kosuvad kenasti. Utt teeb tallesid kutsudes väga huvitavat häält, mis meenutab Austraalia teleseriaalis nähtud alpaka häält. On selline eriline. Kui muidu on sündinud vaid veidi rohkem jäär-tallesid, siis Mõmmiku järglastest on tervelt 80% poisid. Kui üldse saab viie talle kohta mingit statistikat teha.

tumedapealised

Lõpuks on käes see kauaoodatud, kuid samas veidi hirmutav aeg – lammaste poegimine. Tuleb tunnistada, et kerge aeg see ei ole, töökoormus on tunduvalt suurem kui tavaliselt. Vaatamata sellele on siiski see minu lemmikaeg aastas, sest iga pisikese elu üle on tohutult hea meel. Sel hetkel ei suuda näha neis ei potentsiaalseid lihaloomi ega tulevasi põhikarjauttesid. Samuti kaob ära igasugune majanduslik mõtlemine, kui on ikka tallele pulbrijooki vaja, siis peab ta seda saama. Kui oleks aega, veedaksin tunde pisikeste tallekeste esimesi samme jälgides.

Poegimine tõotas algul pihta hakata tasapisi -  esimesel päeval sündis vaid üks jäärapoiss ja teisel päeval ei tulnud ühtki. Aga siis läks trall lahti – talledega sai maha kaks või kolm utte päevas. Meie väikese 50-pealise karja kohta on seda päris palju. Meie tumedapealine jäär Põmmpea on juba päris vana, saab kevadel 7-aastaseks, seetõttu muretsesin veidi, et kuidas ta hakkama saab. Sügisel ei näinud ta eriti aktiivne olevat, palju uimasem kui eelmisel aastal. Näib, et ta ajas oma asju vaikselt, sest talled ju sündivad. Noored uted olid koos peenvillase Mõmmikuga, kes oli väga aktiivne, eks veidi hiljem paistab, kui palju tallesid tuleb.

kolmikud

Tänavu sündivad meie enamuses ristanditest koosnevad karjas ka mõned puhtatõulised talled – nii kolm eesti tumedapealist kui kaks rootsi peenvillalammast on tiined ja tallesid ei tule kaua enam oodata. Kui nüüd täpne olla, siis mõnel ei tule enam üldse ootada, sest viimaste päevade jooksul on kaks neist juba poeginud. Puhtatõulistest esimene oli eesti tumedapealiste tõuraamatus kirjas olev utt, kellel on üle 92% suffolki veresus, mistõttu loetakse teda juba suffolki tõu esindajaks. Ta on meie lammastest kõige suurem, vähemalt kõige kõrgem. Kui algul olid tumedapealised veidi arad, siis nüüd on kõik üsna sõbralikud, eriti just see suffolk. Niisiis rikastas ta meie karja kahe tallekesega, poisi ja tüdrukuga. Praegu on nad üsna tumedad, kuid tumedapealistel on üsna tavaline, et vill on peale esimest pügamist peaaegu valge. Vaid pea ja jalad jäävad mustaks. See utt saab talledega kenasti hakkama. Kui mõne väga madalate jalgadega ute talled laskuvad tissi leidmiseks põlvili, siis selle ute puhul on olukord vastupidine – talled peavad pea üsna kuklasse ajama.

peenvillased

Täna sündisid ka meie talu esimesed peenvillased talled. Nagu ma arvasin, sai esimesena talledega maha vanem utt, must Kontratenor. Tallede arvu suhtes üllatusi ei olnud, sarnaselt eelmise kolme aastaga olid seegi kord kolmikud – must tüdruk ning must ja pruun poiss. Tema sünnitus oli tänavu esimene, mille juures ise viibisin, teistel käis kõik nii kähku, et vaatamata tihedale lauda vahet jooksmisele olid kõigil talled juba olemas, kui mina kohale jõudsin. Esimene peenvillatall, pruun poiss, oli siis juba püsti, kui mina sinna jõudsin. Teine, ainus tüdruk, oli just sündinud, kuid tal olid lootekott vist alles katki läinud, nii et pea koos nina ju suuga olid selle sees. Ehk oleks utt jõudnud need õigel ajal ära korjata, kuid ehk ei oleks. Arvan, et jõudsin täpselt õigel ajal. Kuna kõik märgid viitasid, et kolmaski tall on tulemas, otsustasin sinna jääda. Tõin kiirelt fotoka, samuti oli käepärast telefon, kui peaks fotoka aku tühjaks saama. Mul oli kindel plaan teha sünnitusvideo. Peenvillastel pole saba, samuti on sabaalune villavaba, seepärast oleks see tulnud üsna kena, kui nii saab üldse sünnitusvideo kohta öelda. Saatus tahtis aga teisiti, kuna peagi märkasin, et tuleb tehnikavidinad kõrvale panna ja utte aidata. Märkasin, et lootekott pole ikka veel purunenud, see oli juba koos peaga väljas. Lähemal uurimisel selgus, et ettepoole sirutatud ongi vaid pea, jalad olid täiesti valesti. Kõigepealt purustasin lootekoti, mis oli üllatavalt tugev. Seejärel lükkasin talle veidi tagasi ja korrigeerisin asendi. Lõpuks sai tall kenasti välja aidatud. Utt püüdis korraga kõigi eest kenasti ilusti hoolitseda ja sai algul ilusti hakkama. Ainult et esimestena sündinud talled hakaksid juba maailma avastama ja emal oli üsna keeruline neid enda juures hoida. Panin ema kolmikutega eraldi, veendusin, et kõik kolm saavad oma hädavajaliku ternespiima võimalikult kiiresti kätte ja jätsin nad omapäi. Eks tulevik näitab, kuidas nad hakkama saavad. Lähiajal on igatahes päevad täis tööd ja isegi kui tahaks sarnaselt paljudega streikima hakata, siis ei ole see võimalik.

isane

Kohe peale detsembrikuiset küülikunäitust oli selge, et kui tahan viini siniste küülikutega midagi saavutada, siis tuleb karja uut verd sisse tuua. Õnneks selgus umbes samal ajal, et üks küülikukasvataja plaanib minna veebruaris Taani ja Rootsi reisile, et oma karja täiendada. Ühtlasi oli ta nõus teistelegi soovitud küülikuid tooma. Kaalusin päris kaua oma majanduslikke võimalusi. Algul mõtlesin, et võtan vaid isase, kuid kui selgus, et oleks saada ka emaseid, kes pole konkreetse isasega sugulased, otsustasin lõpuks siiski paari osta. Ei tahtnud asja poolikult teha. Kuna reisile läinud küülikukasvataja on oma ala spetsialist, usaldasin teda loomade valikul.

Mõned kuud ootust, ja veebruari eelviimasel nädalal saabusid kauaoodatud küülikud. Isane oli varem pildi järgi välja valitud ja osutus ka kohapeal täiesti sobivaks. Tegemist on pooleteiseaastase poisiga. Emane tuli valida kohapeal, just selline, nagu mulle vaja, pöörates põhitähelepanu sellele, et karv oleks ilus siidjas. Muud tunnused olid ka muidugi tähtsad. Tundub, et ka Taani on jõudnud Saksamaalt pärit viini sinised, kelle aretamisel on kasutatud uus-meremaa punast tõugu. Sel juhul tekib probleem, et värvus võib muutuda pruunikaks, samuti muutub karv karmiks, kaob viini sinistele iseloomulik siidjus. Mulle küülikute vlimisel sai just seda jälgitud, et kirjeldatud probleemi poleks. Muidu ei oleks ju kogu ostul mõtet, kuna minu olemasolevatel viini sinistel just on see karvastiku probleem.

emane

Kohe peale Eestisse jõudmist küülikutele järgi minna ei saanud. Kõigepealt tahtis kohalik veterinaar nad üle vaadata ning tahtsin sõitu planeerida nii, et saaksin ka muid asju ajada. Samas ootasin kannatamatult uute asukate saabumist. Eile võitsin sõidu ette, oli kogunenud palju asju, mida Tartus ajada. Küülikud said peale ja kõik sujus kenasti kuni samal ajal kui peatasin auto, et vastavalt liiklusmärgile peateel liikunud kaubikule teed anda, sõitis autole tagant sisse üks BMW. Võiks arvata, et roolis oli äsja load saanud rullnokk, aga ei! Hoopis keskealine mees. Löök oli päris tugev, justkui oleks millegagi alaselga tugeva löögi saanud. Esimene mõte oli, et nüüd on küülikud surnud! Ometi olin neid nii kaua oodanud ja ei saa öelda, et nende ostmine väga odav oleks olnud. Žiguli kuudi luugi üles tõstnud, nägin, et loomakestega on kõik korras. Ilmselt päästis hullemast see, et kuigi löök oli tugev, ei olnud kastid, milles küülikud sees olid, kuudi põhja kinnitatud ja löögiga lohisesid nad koos kastiga veidi edasi. See omakorda pehmendas lööki. Praegu veel ei saa lõplikult kindel olla, et küülikud täiesti terveks jäid, sest neil võib olla esmapilgul märkamatuks jäävaid sisemisi traumasid. Igatahes hoian lähipäevadel pöialt ja jälgin neid pidevalt. Küülikutega olen küll väga rahul, veel ilusamad kui pildil. Peale selle on nad väga rahulikud. Loodan, et tulevikus õnnestub neilt palju ilusaid järglasi saada. Ainult et praegu veel teeb see avarii veidi muret. Kuigi esmapilgul paistab, et autol pole muud viga peale purunenud tagatulede ja katki läinud luugi lukk, siis lähemal vaatamisel selgub, et BMW rammis Žiguli kasti nii kõvasti, et lükkas raami kõveraks. Küülikud on ju tunduvalt õrnemad. Tuju ei muuda paremaks seegi, et õnnetuse põhjustanud auto on tunduvalt hullemas olukorras. Tuleb küll tunnistada, et veidi kahjurõõmu see tekitab.

Uskumatu, kui kiirelt aeg lendab! Tabasin end hiljuti mõttelt, et juba paari nädala pärast algab lammaste poegimishooaeg. See meie poolt planeeritu, mitte noorte jäärade vallatlemisest tingitu. Alles oli sügis! Mõned lamba puhul on tiinuse lõpp juba väga hästi märgatav, ähivad ja puhivad, on näha, et neil on raske nii kõndida kui magama heita või üles tõusta. Usun, et nad tahavad juba vaevast lahti saada. Kuigi lutitalled on omamoodi armsad, loodan siiski, et tänavu neid eriti palju ei tule. Lutitamine võtab kohutavalt palju aega ja aeg on peamine, mida kevadel napib. Selle kõrval näib tähtsusetu piimaasendaja kõrge hind. Mul on juba praegu igaks juhuks üks kott tallede piimaasendajat varutud. Lisaks võin tänavu rõõmustada selle üle, et kitsed poegisid tavapärasest varem ning mõlemal on üksikud talled. Nii jääb piima üle ja ema hoolest ilma jäetud lambatalledele loovutan hea meelega selle, mille muidu ise rõõmuga ära sööksin. Lamba- ja kitsepiima koostis on küll mõnevõrra erinev, kuid kitsepiima valguline koostis muudab selle kergesti omastatavaks ka lambatallede jaoks.

Umbes samal ajal poegimishooajaga algab ka kurkide kasvatamine. Seemned on tellitud ja peaksid lähiajal saabuma. Samuti ootab poest ära toomist kasvuturvas istikupottidesse panemiseks. Õnneks on peagi lõppev talv olnud oluliselt leebem kui eelmine, mistõttu pole eriti palju pidanud kilemaju lumest puhastama. Viimasel ajal oleme seda küll paar korda teinud, kuid oluliselt vähem kui eelmisel aastal. Peagi on kevad käes, nii et juba praegu võib öelda, et talv on möödunud suhteliselt kergelt.