Arhiiv oktoober, 2009

Talled

Neljapäev, oktoober 29th, 2009

Lõikavalt külm tuul, pidevalt taevast alla langev vihm ja lõputu pori – selline on tänavune sügis. Päikest toovad südamesse vaid positiivsed sündmused. Meie talu esimesed sügisesed päikesekiired nägid ilmavalgust septembri keskel. Lambaid karjamaalt koju ajades märkasin, et üks utt häälitseb kummaliselt ja tal oleks justkui raske kõndida. Sara all läks ta omaette nurka ja tammus kohal vaikselt häälitsedes. Kord heitis pikali, siis tõusis püsti, ja nii korduvalt. Hakkasin kohe kahtlustama, et siin on midagi teoksil. Olime lasknud lammastel ise otsustada, millal nad järglasi saada soovivad. Jäär oli terve kevade ja suve uttede juures ning nüüd hakkasid selle tulemused sündima. Võtsin ühe heinapalli lahti ja laotasin nurka laiali. Paari tunni pärast seisid ema kõrval kaks vahvat talle, poiss ja tüdruk. Mõlemad kirjude jalgade ja peaga. Tõesti hea, et ta ikka sara alla jõudis, ilm oli selgi päeval kohutav.

erinevad pildid 048Kõigil lammastel ei ole õnnestunud varju alla jõuda, nii mõnigi on sünnitanud otse karjamaal. Üks selline juhus oli mõned päevad tagasi. Märkasime karjamaal üksikut utte. Lammas ei jää karjast maha, kui tal ei ole selleks väga head põhjust. Selle lamba põhjust märkasime talle lähenedes, seisis oma värisevatel jalgadel ema kõrval. Et hakkas juba hämarduma, siis pidime kiiresti tegutsema. Haarasin talle sülle ja hakkasin läbi vihma ja tuule lauda poole sammuma. Väikseke värises külmast. Surusin ta kõvasti vastu end ja üritasin võimalikult kiiresti minna. Kuna olime just talledega lambad lauta ära viinud, pidime sellegi ute suvekorterist sinna toimetama. Minul ta järgi ei tulnud, jooksis teiste lammaste juurde. Selleks, et ema talle juurde saaks, panime autokäru ATV järgi ja upitasime ute sinna. Süles tassida oleks päris pikk tee olnud ja lammas päris raske. Lühikese sõidu järel olidki ema ja talleke koos ning paistis, et mõlemaga on kõik korras.

Esimesed lambad võtsime kolm aastat tagasi kevadel. Tollal oli neid plaanis vaid sügiseni pidada ja seejärel lihaks teha. Lambad hakkasid aga niivõrd meeldima, et juba samal kevadel ostsime kolmele tallele lisaks juurde veel neli ja suvel veel kolm. Talled tulid mitmest erinevast kohast, nii Põlva-, Võru- kui Jõgevamaalt. Jäära tõime Tartumaalt. Praeguseks on koos talledega juba peaaegu 50 lammast ja sellega ei kavatse me piirduda.

juuni2008 157Lammaste pidamise juures on suurim probleem nende karjamaa piiramine. Praegu kasutame elektrikarjust, kuid seda ei austa nad üldse. Kui tahavad, lähevad läbi, on siis vool sees või mitte. Ometi on neil korralik kultuurkarjamaa. Saan aru, et kuivaga kaitseb paks kasukas voolu eest, aga vihmase ilmaga, kui vill märg, peaksid nad ometi midagi tundma. Näib, et ainus lahendus on võrkaed ja seni, kui me ei ole seda teinud, koosnebki suvi põhiliselt tara parandamisest ja lammaste tagaajamisest.

Mingil määral on abi bordercollie Mindist. Mindi lasin Norrast tuua. Eestis on seda tõugu koeri küllaltki vähe ja seetõttu hind ka päris soolane. Norras on bordercollie üks levinumaid koeratõuge ja seetõttu odavam, kui paljud teised tõud. Selle tõu kasuks otsustasin, kuna mulle meeldivad tavalise välimusega koerad, eriti siis kui nad on must-valged. Mindi valisin välja pildi järgi ja selle järgi, et ta ei asuks mu Norras elava õe kodust väga kaugel. Olen lugenud, et see on maailma kõige targem koeratõug ja ma täitsa usun seda. Kahjuks ei ole mul tema jaoks piisavalt aega, kuid kui olen talle midagi õpetanud, omandab ta selle väga kiiresti. Mindist on lammaste ajamisel väga palju abi olnud ja usun, et suudan ta kunagi nii välja õpetada, et ta suudaks omapäi lambaid karjamaal valvata. Siis oleks tarastamise probleem ka lahendatud.