Arhiiv november, 2009

Põgenevad kuked

Esmaspäev, november 30th, 2009
kalifornia küülik

kalifornia küülik

Nüüd on see tänavune suur küülikunäitus  läbi. Kuigi minu loomad auhinnalisi kohti ei saavutanud, et jäänud mõnel loomal sellest kuigi palju puudu. Igatahes sain kasulikke nõuandeid, mida peaksin küülikute aretustöös silmas pidama. Näituseks ettevalmistamine võttis küll päris palju aega, kuid vaev tasus end ära. Ma ei ole väga õnnetu ka selle üle, et hommikul loomi kiiruga puuri pannes tegin näpu puurivõrgu servaga katki ja märkasin seda alles siis, kui valge kasukaga kalifornia küülikul olid seljal punased pritsmed. Õnneks sain külma veega neist täppidest kenasti lahti, nii et jälg hommikusest kiirustamisest jäi vaid mu näpule.

Olen eelnevalt maininud, kui tore on, et vähemalt osadel lammastel on võimalik praegugi väljas hulkuda.  Sellel on siiski omad halvad küljed ka. Nimelt kuna nad jalutavad täiesti vabalt, aeda ümber ei ole, siis on neil võimalus pahandustki teha. Arvasin varem, et puid koorivad rohkem kitsed, kuid sel nädalal tõestasid lambad, et nemadki saavad sellega suurepäraselt hakkama. Minu noorest õunapuust, täpsemalt Tallinna pirnõunast, ei ole enam midagi järgi. Kogu tüvi on niivõrd paljaks kooritud, et ei jää muud üle, kui kevadel uus puu osta. Ja mina veel lootsin järgmisel aastal esimesi õunu saada. Hea, et pirnipuu õnnestus viimasel hetkel päästa.

30nov 015Eelmisel nädalal tulid meie tallu uued asukad – kaks kukke. Mul on osad ristandkanad, kellele oli võõrast kukke vaja. Minu sooviks oli saada lihtsalt ilus kukk, tõug ei olnudki oluline. Tahtsin lihtsalt midagi erilist. Pärast kaua kestnud valimist jäi sõelale karvaste jalgade ja topeltharjaga ristandkukk Türi kandist. Kuna mul endal ega tuttavatel sinnakanti asja polnud, samuti ei plaaninud linnu omanik siiapoole tulla, siis tahtsin algul hakata mujalt kukke otsima. Siis selgus aga, et on võimalik ta Tallinnasse saata ja sealt saavad mu sugulased ta siia tuua. Mõeldud-tehtud. Nii läksid kaks kukke teele, et saaksin siis nende hulgast sobiva valida ja see, mida teisega teen, otsustan ise.  Kuked pidid mõned päevad Tallinnas olema, ja see ei olnud probleem, sest sellel inimesel on eramaja. Juhtus aga nii, et linnud pääsesid välja, kui laps neid söötma läks. Ühe said nad üsna kiiresti kätte, kuid teine jäigi hommikuni välja, pimedas ei õnnestunud teda kuidagi üles leida. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas järgmisel päeval räägitakse uudistes, et Tallinna tänavatel hulgub kukk. Õnneks nii ei läinud ja hommikul sain teate, et teinegi lind on kätte saadud. Samal päeval jõudsid kukepoisid teele ja kuigi nad on praegu veel mõlemad alles, tegin valiku, kumb alles jätta, samal päeval. Muidu on mõlemad kuked väga ilusad, kuid määravaks sai suurus – üks neist jääb mu keskmist kasvu kanade jaoks liiga väikseks. Praegu on mõlevad kuked veel alles, sest nad on noored ja mine tea, ehk kasvab väiksem ka järgi. Ei tahaks ju hiljem oma vale valikut kahetseda. Ja kui mõlemad on mõne kuu pärast ühesuurused ja sama ilusad, siis võivad kanad saada endale kaks kukke, konkurents pidigi loomade sigimisele hästi mõjuma.

Lambad seebiks ja küülikud ilusaks

Esmaspäev, november 23rd, 2009
Lambaseep

Lambaseep

Kui eelmisel nädalal katsetasin lambarasvaküünalde valmistamist, siis nüüd otsustasin midagi hoopis keerukamat teha – hakkasin seepi keetma. Vanarahva kommete kohaselt ma päris soolikaid ei kasutanud, kuid soolte ümbert võetud rasv kulus küll marjaks ära. Tegelikult ei toimunud seekordne seebikeetmine mu elus esimest korda, olen varemgi katsetanud. Ega muidu poleks seebikivi kodus olnud.  Eelnevad katsed seepi valmistada olid erinevatel põhjustel ebaõnnestunud, seetõttu ei hellitanud ma väga suuri lootusi seegi kord. Ometi arvasin, et kui esimene ja teine vasikas aia taha lähevad, siis ega kolmas küll enam lähe. Minu arvates on kõige keerulisem seebikivi lisamine. Vähe sellest, et võib söövitavad põletused saada, kui see endale käe peale ajada, on lisaks seebikivi kiirel lisamisel oht, et tekib liiga palju vahtu ja hakkab üle ajama. Samuti peab segu pidevalt segama, mis on ausalt öeldes päris tüütu. Seisa mitu tundi ja muudkui sega… Vanasti olid naised ikka palju tublimad ja kannatlikumad.

Jätsin poti paariks minutiks omaette ja kui pilgu sellele tagasi pöörasin, oli kõik kohad vahtu täis. Õnneks ma väga palju materjali ei kaotanud, kuid selleks, et edasi teha, pidin poti tulelt tõstma ja maha jahutama, et vaht ära kaoks. Olin seda sunnitud tegema isegi kaks korda, kuna hakkasin vist jälle seebikivi lisamisega kiirustama ning taas oli pott vahtu täis. Igatahes rõõm oli suur, kui lõpuks, kulutanud peaaegu kogu päeva koos maha jahutamiste ja uuesti keema ajamistega, hakkas potti tekkima midagi seebitaolist. Tundus küll, et massis on liiga palju õhku, kuid sellega ei osanud ma midagi ette võtta. Igatahes järgmisel päeval oli potis tahke, veidi poorne mass, mis püsis nii palju koos, et andis tükkideks lõigata. Nüüd peab paar kuud kuivada laskma, et oleks omavalmistatud seepi võimalik kasutama hakata. Pean aga ausalt tunnistama, et ennast pesema sellega ei hakka, lõhn ei ole kuigi meeldiv.

Tuleval laupäeval on Tartus küülikute sügisnäitus ja plaanin oma loomadega ka minna. See on hea võimalus oma küülikute väärtus teada saada. Minek nõuab aga päris palju ettevalmistusi. Neist kõige kauem aega võtab küünte lõikamine. Seda tööd on hea teha just mõned päevad enne näitust, kuna kui peaks sisse lõikama, jõuab haav ära paraneda. Loomi tuleb korralikult kinni hoida, et vältida rabelemist, mis suurendab veelgi tõenäosust sisse lõigata. Samuti on see toiming raskem tumedate küüntega küülikutel, kellel ei ole nii hästi näha, kus veresooned ära lõpevad. Igatahes sain selle töö kenasti tehtud, ja lausa nii hästi, et mind nad väga ei kriimustanudki, ju on piisavalt kogemusi. Lisaks puhastasin ära ka suguelundite juures olevad taskud, kuhu kogunevad jääkained.

Poola küüliku perekond

Poola küüliku perekond

Talu pidama hakates olid küülikud esimesed loomad, kelle võtsime. Tegelikult olid mõned neist mu vanemate juures Võrumaal, kui ma Tartus elasin. Neid oli kokku umbes kümme, enamus ristandid. Puhtatõulistest olid vaid isane uus-meremaa punane ja emane prantsuse päss. Nüüdseks ei ole neli aastat tagasi toodud loomadest ühtki alles, kuid on lisandunud palju erinevaid tõuge erinevatest kohtadest. Oleme küülikuid ostnud Eestist, Lätist, Norrast ja Rootsist. Praegu on meie talus seitse erinevat tõugu (saabumise järjekorras): uus-meremaa punane, prantsuse päss, flandria, reksküülik, kalifornia, poola küülik ja trönder. Viimased kaks tõugu kasvavad Eestis ainsana meie talus ja kumbki ei ole kahjuks Euroopa standardis, mille järgi Eestis üldjuhul küülikuid  hinnatakse. Siiski on võimalik nendega näitustele minna näiteks Soome, sest Põhjamaade standard tunnustab mõlemat tõugu.

Poola küülik on väike, silmapaistvalt suurte punnis silmadega ja kaalub umbes 1 kg. Ta on temperamentne ja väga kiire. Tema pisikestes tagajalgades on tohutult jõudu. Poolaga ei ole sellel tõul mitte midagi pistmist, nimi on tulnud kasuka erilisest läikest (polish=poleeritud), tõug on aretatud hoopis Inglismaal. Meie talus on neid praegu viis – 3 emast ja 2 isast, kellest üks on juba oma farmis sündinud, ülejäänud toodud  Norrast ja

Trönder

Trönder

Rootsist. Viimati ostetud isane poola küülik on meie farmi loomadest kõige kauem teel olnud. Rootsist viis kasvataja tuttav ta  Soome, kus ta oli umbes 3 nädalat. Seejärel oli ta nädala Tallinnas, enne kui minuni jõudis. Aga ta pidas tublilt vastu.

Trönder on Norras aretatud tõug ja haruldane ka oma kodumaal. Nad kaaluvad veidi üle 4 kg ja kõik on ühte värvi – musta kasuka sees on hajusalt valged karvad. See tõug on meie juures kõige uuem, niisiis ei ole veel nende järglasi. Loodetavasti rõõmustavad nad varsti  meid armsate pisikeste karvakeradega.

Lambarasvaküünlad ja juuksuritöö

Teisipäev, november 17th, 2009
Lambarasvaküünlad

Lambarasvaküünlad

Rahulikum aeg taluelus annab võimaluse uusi asju katsetada. Ja kuna õues jääb valget aega iga päevaga vähemaks, siis on praegu hea oma vaba aega toas sisustada. Hiljuti tegime paar jäärapoissi lihaks ja nii saime palju erinevaid tooraineid, millest midagi teha. Internetist leidsin muuhulgas küünalde valmistamise õpetuse ja kuna see tundus teistest lihtsam, siis sellest alusasingi.

Küünalde tegemine on väga lihtne – rasv tuleb ära sulatada ja valada vormidesse, nöörijupp tahiks keskele. Kui rasv on hangunud, võetakse valmis küünlad vormidest välja. Vanem variant on kasta tahiks mõeldud nöörijuppi sularasva sisse, lasta hanguda, ja kasta uuesti ning lasta hanguda nii kaua kuni küünal on soovitud jämedusega. See võttis nii palju aega ja küünal tuli kummalise kujuga, nii otsustasin valamisega jätkata. Kui rasv valada purkidesse, saab teha laterna. Kunagi proovisin väikeste purkide peale klaasimaali teha ja nüüd kulusid need tööd marjaks ära. Samuti sobivad maitseainepurgid.

Laternate puhul peab jälgima, et küünal saaks õigel ajal ära kustutatud, kuna rasval puudub võimalus sealt välja saada ja võib lõpuks liiga kuumaks minna.

Arvasin, et küünalde põlemisega kaasneb tugev lambarasva kõrbemise lõhn, kuid ei midagi sellist. Kuulda on küll õrn särin, kuid see ei häiri. Igatahes on see hea võimalus ülejääke ära kasutada.

Üleeile said sellesügisesed talled endale kollased kõrvarõngad. Muidu oleks võinud sellega veel oodata, aga viimasel ajal on nad nii sarnaseks muutunud, et nende eristamine muutub järjest keerulisemaks. Ainus võimalus oleks jälgida, millise ute alla tall imema läheb, kuid ega ta ei oota seal, kuni ta kinni püütakse. Igatahes näis lihtsam variant loomad varakult nummerdada ja tegelikult on need talled juba päris suured, vanim kahe- ja noorim umbes ühekuune.

Kuna meie sikupoiss Miku on hästi pika karvaga, umbes 20 cm, kipub see kintsudelt ja kõhu alt kergesti sassi minema. Nii võtsin ette talle uue soengu tegemise, lõikasin pulstid ära ja kammisin allesjääva kenasti ära. Miku tänas mind tugeva müksuga, mis juhtus meie  peaaegu nelja  koosveedetud aasta jooksul teist korda. Hea, et tal sarvi ei ole.

kitsed

Kitsed

Kitsed olid küülikute järel järgmised, kelle võtsime. Kunagi vanemate juures elades olin neid juba pidanud, aga tollal ei osanud ma puberteediealise tüdrukuna neid piisavalt hinnata ning  jätsin hooldamise emale ja vanaemale. Niisiis teadsin täiskasvanuks saades kohe, et kui mul tekib võimalus loomi pidama hakata, võtan kindlasti kitsed, et saaksin kunagi tehtud vigu parandada. Mäletasin ka kitsekohupiima head maitset.

Sikupoiss Miku on pärit Võrumaalt, vahetasin ta kahe küüliku vastu. Kitsetüdruku Manni ostsime Otepää kandist. Mõlemad saabusid meie juurde universaalkerega Opeli pakiruumis. See oli üks huvitav ja pikk reis – kõigepealt võtsime Võrumaalt peale Miku ja siis tulime Otepää kaudu Jõgevamaale. Loomakesed pidasid ilusasal maikuu päeval toimunud sõidu kenasti vastu. Juba kolmel kevadel on Manni sünnitanud kolmikud talled, kellest kõik ei ole küll alati elama jäänud.

Kõik, kes on kitsi pidanud, teavad, kui palju pahandust nad teha võivad ja kui nutikad nad on. Nii kui tekib võimalus, söövad nad lillepeenrast kõige ilusamaid lilli või koorivad kõige kallimad puud ära. Samuti ei ole neile võimatu nuputada välja, kuidas aiavärav lahti käib. Eriti huvitav oli pilt, kus kitsed seisid puuriidal ja suu liikus. Aga just see pujäänlikkus teebki nad nii huvitavaks. Meie kitsede kaitseks võin öelda, et elektrikarjust nad erinevalt lammastest austavad.

Talveks valmistumine jätkub

Teisipäev, november 10th, 2009

lambadNüüd hakkab küll sügis taas talve üle võimust võtma, kuid veel mõned päevad tagasi oli päris huvitav jälgida lumes sumpavaid loomi-linde. Eriti naudivad seda haned-pardid. Külma nad ei karda ja ega see paar miinuskraadi polegi teab mis külm. Just hanedele meeldib vabalt jalutada ja söödavat otsida. Nad oskavad lugu pidada nii lume alt paistvatest rohulibledest kui külmavõetud õunadest, mida vahetevahel käin puu otsast alla raputamas.

Haned tulid meile täiesti juhuslikult. Ühel kevadtalvisel päeval paari aasta eest, kui meie looma- ja linnupark polnud veel eriti suur, mõtlesin, et kedagi oleks justkui puudu. Niisiis otsisin ajalehekuulutustest sobivat ja müügis olidki haned. Kuna hind oli soodne ja linnud asusid samas maakonnas, tõin juba samal päeval paari valgeid hanesid koju. Tol kevadel koorus viis hanetibu, kellest üles kasvas neli, üle talve jätsime kolm halli-valgekirjut noort. Sel aastal hakkasin mõtlema, et palju huvitavam oleks, kui mu haned oleksid lisaks oma loomulikule elegantsusele ka eksootilised. hanedNiisiis lasin Norrast tuua üheksa hanemuna. Smålensgås on vana ja haruldane Norras aretatud tõug, linnud kaaluvad keskmiselt 5-8 kg ja emased munevad aastas 40 muna. Tänavu mul selle tõuga väga hästi ei läinud, koorus vaid kaks tibu, kellest üks kadus ühel ööl salapäraselt. Siiski olen õnnelik oma vahva halli-valgekirju hanetüdruku üle ja loodan, et mul õnnestub kunagi saada talle sama tõugu peigmeespoiss.

Eelneval nädalal said talvekorterisse toimetatud ka osad lambad. Selleks ehitasime traktorikäru servad laudadega veidi kõrgemaks. Kuna käru on üsna väike, pidime 13 lamba transportimiseks tegema kaks sõitu. Kõige suurem probleem oli lammaste püüdmine. Lambad olid piisavalt targad, et mitte peale esimese looma püüdmist sara alla minna. Siiski õnnestus meil lõpuks nad sinna meelitada, ja nii hästi, et nad läksid talledega lammaste jaoks ehitatud nurka. Saime nad sinna kinni panna seniks kuni kõik soovitud lambad olid ära viidud. Ülejäänud lambad, jäär koos 12 noore ja kolme vanema utega, jäid veel mõneks ajaks suvekorterisse, kus neil on võimalus iga päev soovi korral väljas käia. 7nov 025

Kuna meie kandis teatakse olevat suuri hundikarju, siis oleme lammaste suvekorteri üsna metsloomade kindlaks ehitanud. Varjualune on ehitatud tihedast puidust, kahe meetri kõrguse tara tegime lambaaiavõrgust. Väljaspool on kaks traati, üks maapinnast 10 cm ja teine umbes 50 cm kõrgusel, neis on öösel elekter sees. Loodetavasti ei õnnestu sisse pääseda ei metsloomadel ega kurjade kavatsustega külakoertel. Igatahes lambad näivad õnnelikud, et neile on antud võimalus veel hilissügisel ringi hulkuda.

Loomad ja linnud talvekorterisse

Esmaspäev, november 2nd, 2009

Sügisele omase sombususe asemel on viimase nädala jooksul ilm muutunud talviselt külmaks. Kui kevadel tulevad mõne külmapügalaga pähe juba suve ja päevitamise mõtted, siis sügisel on paari miinuskraadiga päris külm. See paneb üle vaatama ka loomade senised elutingimused ja mõned neist tuleb talvekorterisse toimetada.

erinevad pildid 021Kuna kanadel puudub võimalus minna soovi järgi õue või kui külm hakkab, sisse, on nad külmal ajal sunnitud elama ainult sisetingimustes. Et talvekorterina kasutatav laut asub kilomeetri kaugusel, kasutasime kanade transpordiks autot ja käru, kuhu panime peale ilma põhjata puuri. Natuke tagaajamist ja kanade kisa ning sõit võiski alata. Kui hakkasime lauda juures kanu maha võtma, õnnestus ühel neist põgenema pääseda ja nii pidime päris kaua teda ümber lauta taga ajama. Muuseas, lauda ja sõidutee vahele jääb umbes kümme meetrit ja kui kana oleks teele jooksnud, oleks olukord võinud tema jaoks väga ohtlikuks muutuda. Igatahes lõpuks saime ta kätte ja olime järgmisi puurist välja võttes ettevaatlikumad.

Algul, kui üldse loomi pidama hakkasime, siis mõtlesime, et võiksid ka mõned kanad olla. Poemunade rebu kahvatu värvus ei kutsu küll sööma. Niisiis tulid meie tallu ajalehekuulutuse kaudu paarikümne kilomeetri kauguselt viis kana. Kuke sain Võrumaal elavate vanemate käest. Kuna tibude kasvatamine on mulle alati meeldinud, siis panin järgmisel suvel kõigile haudumissoovi avaldanud kanadele munad alla ja nii kasvas kari päris suureks. Mune sain nii oma talu kanadelt kui teistelt kanakasvatajatelt. Praeguseks on kanakari kasvanud paarikümnepealiseks ja nende hulgas on päris huvitavaid isendeid, kelle munade värvgi varieerub päris palju, nii valged, erinevat tooni pruunikad kui sinakad ja rohekad.

järhöne 002

Jærhøned

Üldiselt ei ole ma väga palju kanade tõule tähelepanu pööranud, kuid siiski on mul ka mõned sellel aastal hangitud tõukanad: Harjumaalt pärit italienerid ehk pruunid leghornid ja Norrast toodud jærhøned. Mõlemad saabusid haudemunadena, tibud said neist inkubaatori abil. Norrast on pärit veel eelmisel aastal samuti munadena toodud pisikesed, umbes kilosed kanad, kes minu teada ei ole puhtatõulised, kuid kellel on kõigil nii karvased madalad jalad kui ümara kujuga saba. Neid „pöialpoisse” peab mu õde ise Norras ja tema tõigi munad.

erinevad pildid 019Paraku tuleb vahetevahel ette, et loomi-linde ründavad halbade kavatustega teised loomad. Palju räägitakse metsloomade rünnakutest, kuid suurt kahju võivad teha ka hulkuvad koerad. Meie lambaid viimased kolmekesi külastasidki. Õnneks ei olnud seekord tagajärjed väga traagilised. Hullemast päästis ilmselt see, et talledega lambad olid laudas ja me märkasime koeri küllalt ruttu. Ehk ei olnud nende eesmärgiks seekord murda. Päris kahjustusteta nende külastus siiski ei lõppenud, jääral on kaela pealt villa katkutud ja seal olid ka mõned kriimud. Paneb imestama, miks sai kahjustusi kõige suurem ja võimsam loom. Ta on üldiselt karja suhtes väga hoolitsev ja usun, et ta läkski emaseid kaitsma. Igatahes on koerte omanikele sõnad peale loetud ja loodan, et see külastus jäi viimaseks. Tiinetele lammastele võib halvasti mõjuda ka lihtne tagaajamine.