Arhiiv detsember, 2009

Chinchillad

Neljapäev, detsember 24th, 2009

erinevad pildid 093Meie talu loomade hulgas on oma koha leidnud ka chinchillad. Nad ei kuulu küll traditsioonilise taluelu hulka, kuid nende kasvatamine on põnev väljakutse. Nad vajavad kasvatamiseks eritingimusi, peab olema kütmisvõimalus ja korralik ventilatsioon, samuti tuleb jälgida õhuniiskust.

Esimesed chinchillad ostsime Harjumaalt. Seal lõpetas üks farm tegevuse ja müüki pandi kõik loomad koos puuridega. Kuigi algul oli plaanis osta korralikud põhikarjaloomad tunnustatud chinchillakasvataja käest, siis otsustasime selle pakkumise ära kasutada umbes kümme korda odavama hinna pärast. Loomadest taheti lihtsalt lahti saada. Nende eest ei olnud juba paar aastat korralikult hoolitsetud. Samas oli see võimalus meiesugustel kogenemata kasvatajatel harjutada, sest mõne looma kaotus ei olnud rahalises mõttes nii ränk. Üldiselt maksavad väikesed vead söötmises või pidamises chinchillade puhul palju valusamalt kätte kui traditsiooniliste taluloomade puhul. Esimeste chicnhillade toomisest on praeguseks möödas peaaegu 2,5 aastat. Mõned neist on senini alles ja järglasigi andnud, kuid paljudest ei saanudki asja.

Kuna saime üsna lühikese ajaga aru, et räsitud ja hooldamata loomadest korralikku karja ei kujunda, siis ostsime paarkümmend korralikku põhikarjalooma juurde. Juba väliselt oli erinevus märgatav. Samuti on need loomad rohkem ja ilusamaid järglasi toonud. Selle aasta jooksul on meid tabanud küll täielik ebaõnn – üle 90% poegadest on isased. Põhikarja suurendamine on niiviisi võimatu. Loodame, et järgmisel aastal läheb paremini.

erinevad pildid 095Hiljuti, kui olid selle talve kõige külmemad ilmad, kaotasime mõned chinchillapojad. Muidu ei ole need loomad soojale väga nõudlikud, aga sündinud pojad peavad väga kiiresti ära kuivama. Muidu paneme poeginud loomade puuri alla soojendusplaadi, aga sellest on kasu vaid siis, kui jõuame sinna veidi aega peale sünnitust. Paraku poegivad chinchillad enamasti varahommikul. Just nende kõige külmemete ilmadega ütles soojapuhur üles ja see tekitaski probleemid. Nimelt ei suuda vana radiaator käreda pakasega piisavalt kütta ja kütsime puhuriga lisaks. Õnneks leidsime veel ühe vana radiaatori ja kaks suudavad ruumi piisavalt soojana hoida.

Chinhillade ruumi ei pääse küll rotid sisse, kuid hiired leiavad ometi pisikesi avasid. Kassi ei saa me sinna lasta, kuna chinchillad kardavad teda sama palju kui hiired ja stress võiks nad tappa. Mürki ei saa ka panna, kuna see võiks hiirte jalgadelt chinchillapuuri sattuda. Niisiis on lõksud ainus võimalus. Ega neid hiiri seal väga palju pole, aga kuna see on laudas ainus ruum, kuhu kass ei pääse, tunnevad nad end seal rahulikumalt kui mujal. Hiired-rotid kannavad edasi ohtlikke haigusi ja sellepärast on vaja nendega võidelda.

Tänasel jõululaupäeval saavad pidusöögist osa ka talu loomad. Leiame kõigile midagi sobivat. Juba lapsena oli mul komme jõululaupäeval loomadele leiba viia ja kavatsen seda tänagi teha.

Üks chincillaema rõõmustas meid just täna kahe jõululapsukesega. Rahulikke ja rõõmsaid jõulupühi kõigile!

Kassid

Teisipäev, detsember 15th, 2009
Kriimu

Kriimu

Vaatamata sellele, et kassid ei too otsest rahaliselt mõõdetavat kasu, on nad ometi talus väga vajalikud. Nende kasu seisneb põhiliselt kahjulike närisliste nagu hiirte ja rottide tõrjumises. Lisaks on hingekosutav nende pehme kasuka silitamine, Meil on kaks lauta ja kummaski on oma kass. Väiksemas on must emane Kriimu. Ta on väga elavaloomuline ja julge kass, kelle ema elas mu vanemate juures Võrumaal. Talle meeldib jahikoerte aia kõrvalt rahulikult mööda jalutada ja koerad on selle peale hullumas. Linnas elavast taksikoerast, kes käib nädalavahetustel maal, on ta selgelt üle, see aetakse söögikausi juurest minema. Karjakoer Mindit ei karda ta ka, kuna see ei tee talle midagi. Samas teab ta väga hästi, et kui jahikoerad lahti on, tuleb kiiresti puu otsa põgeneda, need armu ei anna. Kriimu võtab ette pikki rännakuid mööda põlde, kust toob koju hiiri pererahvale näitamiseks. Ju maitsevad põllul elavad hiired paremini. Julgus ja soov ringi hulkuda oleksid talle mõned nädalad tagasi saatuslikuks saanud. Märkasime õhtul, et kass kössitab vaikselt lambasõime all ja on porine. Algul me ei märganud haavu ja nii arvasime, et ta on autolt müksu saanud. Lähemal uurimisel nägime aga paari üsna sügavat hambajälge. Puhastasin haavad ära ja süstisin põletiku vältimiseks antibiootikumi. Praeguseks on ta kenasti ära paranenud, endine rõõmus kass on tagasi. Ei teagi, kelle käest ta pääses, oli see võõras koer või rebane. Oma koerad olid sel päeval igatahes kinni. Õnnelik õnnetus.

Klaabu

Klaabu

Suures laudas on meil punane isane Klaabu. Meil oli seal algul teine kass, ka punane isane. Eelmise aasta novembris läks ta kaduma ja teda otsides sattusime kohta, kuhu oli nädal tagasi tulnud üks kohutavalt kõhn punane kass. Kuna me ei olnud kindlad, et oma Garfieldi enam üles leiame, võtsime ta endale. Nädala pärast saime ka oma kassi tagasi ja nii oli meil neid kaks. Algul said nad kenasti läbi, kuid peagi muutus Klaabu nii võimukaks, et Garfield läks ära. Teame, kus ta on ja ta on mõned korrad ka lauda juures käinud, aga tal ei ole võimalik seal olla. Jääb mõistatuseks, miks neil on vaja maid jagada, mõlemad on kastreeritud.

Praeguseks on vähem kui kolmekilosest Klaabust saanud üle nelja kilo kaaluv paksuke. Tal on pikk karv, mis hoolduseta pulstub kergesti. Eelmisel nädalal võtsin tema ilusakstegemise käsile. Algul oli plaanis pulstid kenasti lahti harutada ja ära kammida, kuid kuna muidu rahulik ja sõbralik kass hakkas lõpuks hammustama, otsustasin töö kiirendamiseks suuremad ja tihedamad kurgualused pusad siiski ära lõigata. Lõpuks kammisin ta kenasti ära, mille järel nägi ta välja laudakassi kohta liiga ilus ja veel ümaram, kui muidu.

Pätu

Pätu

Peale laudakasside on meil ka toas elav Pätu. Ta on meie juures elanud üle kolme aasta, enne seda elas ta Võrumaal minu vanemate pool. Ta sündiski vanematekodus minu toas, temal ja Kriimul oli sama ema, kes suri mõned aastad tagasi vanadusse. Pätu on esimesest päevast peale olnud minu kass, minu parim neljajalgne sõber. Nüüd on ta rahulikuks muutunud, kuid nooremana urises tihti nii minu kui teiste peale. Toidu suhtes on ta ka väga kapriisne. Pätu on kass, kes kõnnib omapäi. Praegu ta küll magab enamuse päevast, kuid ta ei tule kunagi ei minu ega kellegi teise juurde, kui ta seda ise ei taha. Teda ei saa sülle võtta, kui tuju tuleb, vaid tuleb oodata, kuni ta ise tuleb. Mida vanemaks ta saab, seda tihemini tuleb. Õhtul diivanil istudes hajuvad päeva jooksul tekkinud pinged kõige paremini tema pehmet kasukat silitades.

Pügamine

Esmaspäev, detsember 7th, 2009

7detsPraegu on küll lammaste sügiseseks pügamiseks äärmiselt hilja, kuid varem tõesti ei jõudnud. Kuna meie lambad on talvel laudas, siis ei ole karta, et nad lühikese villaga külmetavad ja nii võtsime selle töö kergema südamega ette. Varem pügasime vaid korra aastas, kuid vill oli siis väga pulstunud ja sellega oli raske midagi ette võtta. Eks lammastel on ka ilma paksu vammuseta kergem olla.

Esimesel aastal pügasime kõik lambad käsitsi, kuid siis oli neid vaid kümme. Kuna lambakari on pidevalt suurenenud, siis oli meil väga hea meel, kui saime eelmisel aastal Norra lambakasvatajalt kingituseks pügamismasina. Loomulikult ei olnud see uus. Tootmisaastat ei olnud kuskil kirjas, nii me selle täpset vanust ei tea, kuid viimati oli seda kasutatud paarkümmend aastat tagasi. Selle aja jooksul oli tallu ostetud juba mitu uut pügamismasinat ja nii seisis see vana uunikum kasutuna pööningul. Kui välja arvata see, et terad olid puudu, siis oli masin täiesti töökorras. Õnneks oli terade hankimine üsna lihtne ja nii võisime rõõmustada, et käsitsi pügamisel on nüüd lõpp.

Esimesed masinaga pügatud lambad nägid välja väga koledad. Selga  jäänud vill oli ebaühtlane, lisaks lõikasin päris palju sisse. Harjutamine teeb aga meistriks ja mõne lamba järel hakkas tulemus märgatavalt paranema. Vahetevahel juhtus küll nii, et kruvid olid liiga nõrgalt kinni keeratud ja terad tulid küljest ära, või keerasime nad nii tugevalt, et masin kuumenes. Lõpuks said lambad igatahes pügatud ja seda tunduvalt kiiremini kui käsitsi oleks suutnud. Tekkis ka üks küllaltki ohtlik olukord, kui juhe läks põlema. Me ei olnud taibanud seda välja vahetada, ometi oleks võinud ju arvata, et aastatepikkune seismine teeb oma töö. Õnneks keegi viga ei saanud.

7dets 004Niisiis asusime selgi aastal entusiastlikult lambaid pügama. Esimestega saime ilma probleemideta hakkama, kuid siis masin enam ei lõiganud ja terad läksid kohutavalt kuumaks. Masina hääl muutus kuuldavalt nõrgemaks, kui terad villa sisse läksid. Ei aidanud kruvide tugevamini keeramine ega lõdvemaks laskmine. Vana masin on väsinud. Niisiis tuleb paari aasta tagune aeg meelde tuletada ja lambad raudadega ära pügada. Nüüd on kari nii suur, et see töö võtab ikka mitu päeva aega. Me pole veel lõpetanud, sest rauad on vahepeal rooste läinud. Tänapäeval tehakse neid nii nõrgast materjalist, et roostet ei olegi võimalik maha hõõruda, see on metalli sisse sööbinud. Kui oleme uued rauad ostnud, jätkame. Igatahes kõiki lambaid ei plaani pügada, mõnel on küllaltki lühike vill, neil korrastame vaid sabaaluse ja udara ümbruse. Varsti on kevad käes ja loodetavasti rõõmustavad lambad meid paljude armsate talledega. Neil on vaja ju piim kenasti kätte saada, et nad kogemata sõnnikuseid villatükke ei imeks.