Kirju tall
Reede, jaanuar 29th, 2010
Paistab, et lammastel algab nüüd poegimishooaeg. Päris mitu kõnnivad juba väga vaevaliselt ning kõhud on ka väga suured. Need, kes praegu poegima hakkavad, jõudsime sügisel ära pügada ja sellepärast on kaugel näha, kui suureks ja pingule on udar läinud.
Eile oli kohe selline tunne, et peab õhtul hilja ka loomi vaatama minema. Tegelikult läksime küülikute pärast, sest kalifornia emane valmistus päeval sünnitama. Terve puur oli karvu täis kitkutud ja ta tassis seda edasi-tagasi. Kuna küülikute ruumis on õhutemperatuur ka miinuses, kartsin, et kui ema poegi kohe korralikult kinni ei kata, surevad need ära. Meenub eelmine aasta, kui samal küülikul olid pojad. Sattusin sel ajal sinna, kui ta just oli poeginud. Pesa oli küll tehtud, kuid pojad olid mööda puuri laiali. Korjasin need kokku, panin pessa, katsin karvadega ja mul õnnestus nad päästa. Eile oli ta ka selleks ajaks sünnitanud, kui sinna jõudsin ja pojad olid üsna kehvasti kaetud. Korjasin nad kokku ja katsin karvadega nii hästi kui oskasin, kuid hommikuks olid kõik viis ikka külmunud.

Hommikul
Läksime ka lambaid vaatama ja üks hakkaski poegima. Asi oli veel üsna alguses, kui sinna jõudsime. Utt kõndis häälitsedes edasi-tagasi, justkui kohta otsides. Kuna sellel lambal oli sündimas esimene tall ja jäär on tunduvalt suurem, siis arvasime, et peab igaks juhuks jälgima. Nii jäingi lauta. Jõudsime sinna veidi enne 10. Kuigi lammaste ruumis on plusskraadid, hakkas paigal seistes ometi külm. Ära minema ka ei hakanud, näis mõttetu edasi-tagasi käia. Kell oli juba 11 läbi, kui näis, et utel on abi vaja. Paistis, et ta hakkab ära väsima. Minu abiga tuli poole 12 paiku ilmale must-valge kirju jäärapoiss. Tema välimus paneb eriti imestama – isa on täiesti valge ja emal on nägu vaid natuke hallikas. Aga muidu igati vahva poiss on, mõne minuti pärast hakkas end juba püsti ajama. Siis mõtlesimegi, et ei ole mõtet neid enam segada. Tuppa jõudsime veidi enne keskööd. Hommikul selgus, et oleksime pidanud siiski jääma või veenduma, et tal teist talle ei ole sündimas. Hommikul lauta minnes leidsime veenõust ühe surnud talle, kes oli ilmselgelt sama ute oma. Ükski teine lammas ei näinud sedamoodi välja, nagu oleks sünnitanud. Eks kogemused õpetavad.

Nüüd hakkab lõpuks see kohutav külm taanduma, kuid selles ei saa ju kindel olla, et sellist ilma tänavuse talve jooksul enam ei tule. Külmakuu veebruar ju alles ees. Meil langes temperatuurinäit alla kolmekümne külmapügala. Päeval oli küll veidi soojem, kuid sõrmikutega paarkümmend meetrit üle õue minnes hakkasid sõrmed külmetama ja kolm paari sokkegi ei suutnud varbaid paaritunnise loomade talitamise aja vältel soojana hoida. Siiski elasid meie talu loomad selle kohutava külma üle. Õnneks ei otsustanud eelnenud nädala jooksul ükski loom järglasi saada, pisikesed oleksid võinud küll ära külmuda. Lähipäevadel on oodata kalifornia küüliku poegi, loodetavasti soojeneb nende ruum selleks ajaks kuigipalju üles ning emane teeb korraliku pesa.


Kui pidev lume rookimine välja arvata, on praegu talus üsna rahulik aeg. Midagi erilist ei toimu. Külm ilm ei meelita üldse väljas olema ja nii teeme kiiresti ära oma igapäevased tööd ning kiirustame tuppa sooja. Need tööd, mida kannatab edasi lükata, lükkamegi edasi, jäädes soojemaid ilmu ootama. Niisiis on praegune taluelu küllaltki rutiinne.
Tänavu on üle pika aja võimalik kogeda tõelist talve koos paksude hangede ja krõbeda külmaga. Veidi on isegi hea meel, et lõpuks ometi korralik talv, kuid taluelus tähendab see ka probleeme. Tuleb hoolitseda selle eest, et lume raskus ei vajutaks kergemate hoonete katuseid sisse. Põhiliselt kehtib see kilemajade kohta, kus kevadest sügiseni kurke kasvatame. Mitmekümne sentimeetri paksuse lume eemaldamine sealt kõrgelt on päris raske töö. Samuti on tavaline lauda ja muude hoonete uste eest lume rookimine, et üldse sisse pääseda.
Loomad oskavad üllatada just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Seekord hakkas kalkun munema. Leidsin paar päeva tagasi lauda põrandalt ilusa täpilise muna. Tänaseks olen neid juba kolm saanud. Ja kõik on munetud põrandale. Aga loodetavasti õpib kalkun kevadeks, kui võiks tibusid välja hauduma hakata, ka pesa kasutamise ära.
dsin kogu aeg, et meil on kaks emast ja üks isane kalkun, kuid viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et ehk on vaid üks emane. Nimelt avastasin, et ühel emaseks peetud kalkunil on ka karedate niitsulgede kahl (väikese harjakese taoline moodustis rinnakusulgede vahel), mida esineb emastel harva ja seda ka vanematel lindudel. Samas on ta tunduvalt väiksem kui teine isane ja ei ole justkui päris isase moodi. Kahjuks ei ole ma näinud, milline kalkun muneb, see võiks kahtlused hajutada. Eks aeg annab arutust.

