Paistab, et lammastel algab nüüd poegimishooaeg. Päris mitu kõnnivad juba väga vaevaliselt ning kõhud on ka väga suured. Need, kes praegu poegima hakkavad, jõudsime sügisel ära pügada ja sellepärast on kaugel näha, kui suureks ja pingule on udar läinud.

Eile oli kohe selline tunne, et peab õhtul hilja ka loomi vaatama minema. Tegelikult läksime küülikute pärast, sest kalifornia emane valmistus päeval sünnitama. Terve puur oli karvu täis kitkutud ja ta tassis seda edasi-tagasi. Kuna küülikute ruumis on õhutemperatuur ka miinuses, kartsin, et kui ema poegi kohe korralikult kinni ei kata, surevad need ära. Meenub eelmine aasta, kui samal küülikul olid pojad. Sattusin sel ajal sinna, kui ta just oli poeginud. Pesa oli küll tehtud, kuid pojad olid mööda puuri laiali. Korjasin need kokku, panin pessa, katsin karvadega ja mul õnnestus nad päästa. Eile oli ta ka selleks ajaks sünnitanud, kui sinna jõudsin ja pojad olid üsna kehvasti kaetud. Korjasin nad kokku ja katsin karvadega nii hästi kui oskasin, kuid hommikuks olid kõik viis ikka külmunud.

Hommikul

Läksime ka lambaid vaatama ja üks hakkaski poegima. Asi oli veel üsna alguses, kui sinna jõudsime. Utt kõndis häälitsedes edasi-tagasi, justkui kohta otsides. Kuna sellel lambal oli sündimas esimene tall ja jäär on tunduvalt suurem, siis arvasime, et peab igaks juhuks jälgima. Nii jäingi lauta. Jõudsime sinna veidi enne 10. Kuigi lammaste ruumis on plusskraadid, hakkas paigal seistes ometi külm. Ära minema ka ei hakanud, näis mõttetu edasi-tagasi käia. Kell oli juba 11 läbi, kui näis, et utel on abi vaja. Paistis, et ta hakkab ära väsima. Minu abiga tuli poole 12 paiku ilmale must-valge kirju jäärapoiss. Tema välimus paneb eriti imestama – isa on täiesti valge ja emal on nägu vaid natuke hallikas. Aga muidu igati vahva poiss on, mõne minuti pärast hakkas end juba püsti ajama. Siis mõtlesimegi, et ei ole mõtet neid enam segada. Tuppa jõudsime veidi enne keskööd. Hommikul selgus, et oleksime pidanud siiski jääma või veenduma, et tal teist talle ei ole sündimas. Hommikul lauta minnes leidsime veenõust ühe surnud talle, kes oli ilmselgelt sama ute oma. Ükski teine lammas ei näinud sedamoodi välja, nagu oleks sünnitanud. Eks kogemused õpetavad.

Nüüd hakkab lõpuks see kohutav külm taanduma, kuid selles ei saa ju kindel olla, et sellist ilma tänavuse talve jooksul enam ei tule. Külmakuu veebruar ju alles ees. Meil langes temperatuurinäit alla kolmekümne külmapügala. Päeval oli küll veidi soojem, kuid sõrmikutega paarkümmend meetrit üle õue minnes hakkasid sõrmed külmetama ja kolm paari sokkegi ei suutnud varbaid paaritunnise loomade talitamise aja vältel soojana hoida. Siiski elasid meie talu loomad selle kohutava külma üle. Õnneks ei otsustanud eelnenud nädala jooksul ükski loom järglasi saada, pisikesed oleksid võinud küll ära külmuda. Lähipäevadel on oodata kalifornia küüliku poegi, loodetavasti soojeneb nende ruum selleks ajaks kuigipalju üles ning emane teeb korraliku pesa.

Italienerid

Ruum, kus on kõik meie talu kodulinnud, ei  ole eelnevatel talvedel nii külmaks läinud, te vesi ära külmuks. Eelnenud nädalal juhtus seegi. Suur osa igapäevasest loomade talitamises ongi veenõude lahtisulatamine. Kanade munatoodang on madala temperatuuri tõttu küll tunduvalt väiksem kui soojema ilmaga, vaatamata vitamiine ja mineraale sisaldavale söödale. Kuid siiski muneb kalkun järjekindlalty, tehes kahe päeva järel puhkepäeva. Kuid pessa muneda ei oska ta endiselt. Teatud mõttes on see hea, kuna kalkunitel tekib väga kergesti tahtmine hauduma minna, ja praegu oleks selleks väga vara. Kalkunipojad on väga nõudlikud nii sooja kui pidamistingimuste suhtes ja praegu oleks väga keeruline neid nõudmisi täita.

Pekingi part hakkas ka jälle munema. Peale aastavahetusel tehtud kahte muna tuli paus sisse, kuid ümbes nädal hakkasin jälle nende aedikus jälle mune leidma. Iga päeav üks. Ega ma tegelikult ei tea, mitu parti muneb. Iga päeva on ühesugused munad, kuid võib olla ka nii, et kõik kolm emast munevad vaheldumisi.

Järhöne kukk

Järhöne kana

Kanadest näivad kõige vastupidavamatena Norra kliimast pärit järhöhed. Kahjuks on mul sellest tõust vaid üks kana ja kukk, kuid see ainus kana muneb järjekindlalt ka külmaga. Ja eriti hämmastab mind munade suurus. Ta on italieneritest palju väiksem, kuid muna on suurem. Mõlemad tõud munevad valgeid mune ja alustasin neilt haudemunade kogumist. Üritan veebruaris inkubaatori tööle panna, loodetavasti on siis, kui tibud kooruvad, natukegi soojem. Eelmisel aastal koorusid esimesed tibud samuti märtsi algul, kuid mäletame ju kõik, milline oli eelmine talv. Ei kannata tänavusega üldse võrrelda.

Kui pidev lume rookimine välja arvata, on praegu talus üsna rahulik aeg. Midagi erilist ei toimu. Külm ilm ei meelita üldse väljas olema ja nii teeme kiiresti ära oma igapäevased tööd ning kiirustame tuppa sooja. Need tööd, mida kannatab edasi lükata, lükkamegi edasi, jäädes soojemaid ilmu ootama. Niisiis on praegune taluelu küllaltki rutiinne.

Hea on see, et praegu on aega lambaid meelitada. Tahame, et nad oleksid sõbralikud ja ei jookseks kohe ühte nurka, kui nende juurde läheme. See on hea siis, kui nad hakkavad poegima ja neil on abi vaja. Mis iganes manipulatsioone on lihtsam teha, kui loomad ei karda. Niisiis annan neile käest leiba. Aga leiva kohta on ka omad nõuded. See peab olema köömneteta, kuna paljudele lammastele ei meeldi see maitse. Samuti ei tohi leib olla väga värske, see võib seedimisele halvasti mõjuda. Niisiis ostan tavalist parim enne kuupäeva ületanud vormileiba. Mul ei ole õnnestunud veel kõiki lambaid leiba sööma meelitada, kuid neid, kes leiva enda jaoks avastavad, lisandub pidevalt. Kui nad on korra juba maitse suhu saanud, siis tulevad edaspidi ruttu. Nüüd, kui suur üle saja kilo kaaluv jäär on eraldi pandud, on leiva andmine rahulikum ja ohutum. Ta nimelt muutub vahetevahel kannatamatuks, kui leivatükk liiga harva tema suhu satub, ja hakkab peaga puksima. Suvel oli mitu korda selline olukord, et andsin talle suurema osa leivast ära, kuna ei tahtnud haiget saada. Muidu on ta väga sõbralik ja rahulik, saab läbi ka talledega. Vaid toidu juures muutub mõnikord tujukaks.

Jäär

See jäär saab kevadel juba nelja aastaseks. Meie võtsime ta endale eelmise aasta kevadel, kui vahetasime ta meil eelnevalt kasutusel olnud jäära vastu. Leidsime ta ajalehekuulutuse peale paarikümne kilomeetri kauguselt. Jääral on pidev võimuvõitlus sikupoiss Mikuga. Kui nad kokku satuvad, siis Miku jääb küll selgelt alla, kuid ta on nii kangekaelne, et ei saa sellest aru. Eelmisel aastal tulid nad ühel õhtul karjamaalt, mõlemal pead verised. Samuti on neil rumal komme teineteisega läbi neid lahutava seina kakelda. Lammas ja kits on nii lähedased liigid, et vaatamata asjaolule, et nad loomulikul teel omavahel järglasi ei tohiks saada, tunnevad nad teise liigi emaste innaaja ära. Üle-eelmisel aastal, kui meie jäär oli väiksem ja nõrgem, oli Miku segamine probleemiks. Õnneks olid nad öösiti eraldi.

Olgugi et praegu ei paista kevadet veel kusagilt, on see ometi südames. Kevadeootus on nii suur, et mõtlen juba, kuidas hakkan tibusid kasvatama, ja kuidas väikesed küülikupojad puurides hüppavad. Samuti mõtlen, kui palju ja milliseid köögivilju maha panen ja mida kõike veel tegema hakkan, kui kevad kunagi saabub. Niisiis on praegu ka plaanide tegemise aeg. Talvel on küll ilus aknast välja vaadata, kuid paarikümnekraadine külm ei kutsu väljas aega veetma. Minu lemmikaastaaeg on kevad, siis loodus ärkab.

Tänavu on üle pika aja võimalik kogeda tõelist talve koos paksude hangede ja krõbeda külmaga. Veidi on isegi hea meel, et lõpuks ometi korralik talv, kuid taluelus tähendab see ka probleeme. Tuleb hoolitseda selle eest, et lume raskus ei vajutaks kergemate hoonete katuseid sisse. Põhiliselt kehtib see kilemajade kohta, kus kevadest sügiseni kurke kasvatame. Mitmekümne sentimeetri paksuse lume eemaldamine sealt kõrgelt on päris raske töö. Samuti on tavaline lauda ja muude hoonete uste eest lume rookimine, et üldse sisse pääseda.

Krõbe külm tähendab ka seda, et vesi kipub neis ruumides ära külmuma, kus pole piisavalt loomi, et seda soojana hoida. Eelkõige kehtib see küülikute kohta. Kümne miinuskraadiga püsib ruum nii soe, et vesi ei jäätu, kuid kahekümne külmapügalaga on juba ette teada, et nüüd tuleb joogipudeleid sulatama hakata või küülikuid topsidest joota. Mõlemad tegevused on tülikad ja võtavad palju aega. Aga toas istudes ja aknast välja vaadates näib talv tõesti ilus.

Loomad oskavad üllatada just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Seekord hakkas kalkun munema. Leidsin paar päeva tagasi lauda põrandalt ilusa täpilise muna. Tänaseks olen neid juba kolm saanud. Ja kõik on munetud põrandale. Aga loodetavasti õpib kalkun kevadeks, kui võiks tibusid välja hauduma hakata, ka pesa kasutamise ära.

Kalkunid on meie talus kõige uuemad asukad, kes saabusid oktoobris . Sain need oma vanemate käest sünnipäevakingiks. Mulle on kalkunid alati meeldinud, ja sel aastal just seda kingitust tahtsingi. Arvasime, et augustis, kui on tegelikult mu sünnipäev, ei ole mõtet neid veel võtta, kuna ümber paigutada on lihtsam, kui nad enam välja ei käi. Seetõttu tulidki linnud paarikuuse hilinemisega. Kuna ilmad olid ilusad, käisid kalkunid siiski mõne nädala jooksul siin väljas, kuid kuna nad lendavad üle aia ja siin on palju rebaseid, otsustasime, et neil on laudas ohutum. Kevadel ehitame neile pealt kinnise aia, sest sulgede kärpimine rikuks nende välimuse ära.

Teadsin kogu aeg, et meil on kaks emast ja üks isane kalkun, kuid viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et ehk on vaid üks emane. Nimelt avastasin, et ühel emaseks peetud kalkunil on ka karedate niitsulgede kahl (väikese harjakese taoline moodustis rinnakusulgede vahel), mida esineb emastel harva ja seda ka vanematel lindudel. Samas on ta tunduvalt väiksem kui teine isane ja ei ole justkui päris isase moodi. Kahjuks ei ole ma näinud, milline kalkun muneb, see võiks kahtlused hajutada. Eks aeg annab arutust.

Head uut aastat! Käes on 2010. aasta, mis tõotab erinevate majandusinimeste jutte kuulates tulla keeruline, kuid loodame siiski parimat.

Pekingi pardid ja mullardid

Meie talus hakkas üks pekingi part aastanumbri vahetamise puhul munema. Selleks talveks jäetud emased pekingi pardid olid minu esimesed inkubaatoris hautatud tibud. Nad koorusid juba märtsi algul, kui väljas oli veel külm, kuid meil on olemas võimalus neid nii kaua sees pidada, kui vaja. Esimese õnnestunud inkubaatoripesakonna järel töötas see masin terve kevade ja suve, kuni termorelee augusti lõpus üle ütles ja viimase inkubaatoritäie mune, mis sel korral olid vutimunad, ära kõrvetas. Eks uuel aastal hakkan uue inkubaatoriga jälle munadest tibusid võluma.

Pekingi parte ei olnudki mul algul plaanis võtta, kuid meie talust mõnekümne kilomeetri kaugusel müüdi tibusid ja ema tahtis, et talle ostaksin. Mõtlesime siis, et võtame endale ka ja sügisel otsustasimegi osad alles jätta. See oli ülemöödunud suvel. Pekingi pardid on kohutavalt hea isuga, kümnepealisele pardipoegade karjale läks suvel pangetäis putru päevas. Nad teevad küll palju kisa ja näib, justkui oleksid pidevalt näljas, ometi on neis midagi, mis mulle meeldib. Nad on küllaltki seltsivad ja rahulikud. Täna tõin Võrumaalt vanemate poolt endale isase pekingi pardi ja ühe emase juurde. Kolmelt emaselt peaks saama piisavalt mune nii inkubaatorisse panekuks kui koogi tegemiseks. Muide, kõige parema biskviittaignast koogi saabki minu arvates pardimunadest.

Pardikari sügisõhtul

Muskuspardid on pekingi partidest väga erinevad, seda nii söögiisu kui muidu iseloomu poolest. Samuti on nad väga head lendajad. Kui tiivad on kärpimata, ei ole üldse harukordne näha neid üle lauda katuse lendamas. Samuti hauduvad nad oma tibud ise välja, erinevalt pekingi partidest, keda minul ei ole küll hauduma saada õnnestunud. Muskuspardid ostsin juba kolm aastat tagasi Viljandimaalt, lihtsalt tundus, et nemad olid sel hetkel veel puudu.

Eelmisel suvel üritasin pekingi parte ja muskusparte ristata. Lugesin, et see on võimalik, kuigi nad on erinevad liigid, neid ristandeid nimetatakse mullarditeks. Eema peab olema pekingi part ja isa muskus, nii tegingi. Suve algul koorusid vahvad mustvalged tibud. Teadsin, et ristandid on tugevamad ja kasvavad kiiremini. Minu omadega nii ei läinud, olid umbes sama suured kui sama vanad pekingi pardi tibud. Igatahes oli vahva katsetada. Eks uuel aastal uue hooga.