Iga päev kuuleb lume raskuse all kokkuvarisenud katustest. Niisiis arvasime meiegi, et katused tuleks lumest puhastada. Ilmaennustustes räägiti ju tulevast sulilmast, mis muudab lume palju raskemaks. Lauda katusel olid hanged kohati üle meetri paksud ja allaaetuna ulatusid need räästani. Kohutav mõelda, kui palju vett kevadel sellest lumest tuleb.

Ootame endiselt  tallesid. Ühel väiksemat kasvu lambal, kõige sõbralikumal, on kõht peaaegu maani ning hingab ka raskelt, nii et loodetavasti saab ta peagi vaevast lahti. Tal sündis ka sügisel tall, üksik  ja väga väike jäärapoiss, kuid ta oli liiga nõrk ja ei jäänud elama. Loodetavasti läheb seekord paremini, eelmistel kordadel ei ole küll erilisi probleeme olnud.

Selle nädalavahetuse jooksul peaksid kanatibud ka kooruma. Täna kuulsin esimesi tibusid munas piiksumas ning on ka esimesed praod koore sees. Homme peaksid nad juba munast välja jõudma. Nädal tagasi oli inkubaator mitu tundi elektrita, olen veidi mures, et kuidas see koorumisele mõjub. Koorumine hilineb küll päeva võrra, kuid loodetavasti rõõmustavad meid peagi pisikesed tibud.

Sel nädalal sai meie talu kahe uusasuka, küülikute, võrra rikkamaks. Taanist toodi uus-meremaa punane ja Rootsist flandria. Seda flandriat olen väga kaua otsinud ja oodanud. Kuna mu emane on sinist värvi, siis tahtsin ka samasugust või väga lähedast värvust. See kahekuune küülikupoiss on blue steel värvusega ja tõenäostus siniseid poegi saada on päris suur. Millegipärast meeldivad mulle just sinised küülikud, kuid kanad hoopis pruunid. Ei teagi miks, kuid aja jooksul on sellised eelistused kujunenud.

Paarinädalase pausi järel on lambad jälle poegima hakanud. Üleeile, just õhtuse talituse ajal,  sai tallega maha esimene eelmise aasta tall. Temal sündis jäärapoiss. Tall ei olnud küll eriti suur, täiesti paras esmapoegija kohta, kuid jalad olid veidi vales asendis – üks esijalg täiesti kõhu all. Seetõttu oli pusimist päris palju, et tall elusalt kätte saada nii, et emale ka viga ei teeks. Õnneks läks meil see korda ja praegu on mõlemaga kõik korras. Peale sündi oli tal küll hingamisest kuulda, et lootevedelikke on kopsu sattunud, mis ei ole sellises olukorras üldse ime, kuid nüüd pole sellega enam probleemi.

See on nii tavaline, et kui plaanid kuhugi minna, siis otsustavad loomad poegima hakata. Nii juhtus ka eile hommikul. Pidin linna minema ja mul oli niigi kiire, kui lauta loomi vaatama läksin. Nii oligi üks kaheaastane utt kaks talle sünnitanud, poisi ja tüdruku. Õnneks oli ta ise hakkama saanud ja veel märjad talled olid juba püsti. Üldiselt kui on kaksikud talled, saavad uted enamasti ise hakkama, kui ei ole just asend vale või ei hakka mõlemad talled korraga välja tulema, sest talled on sel juhul väiksemad. Nende tallekestega oli muidu kõik korras, aga kuna üks oli ema juures ja teine kuskil kaugel teiste lammaste vahel, siis arvasin, et tuleks nad eraldi panna, et tallede ja ema vahel tekiks tugevam side ja nad hoiaksid rohkem kokku. Seda tegingi, sest sel hetkel ei ole oluline enam see, et oled juba niigi kuhugi hiljaks jäämas.

Lisaks lambale oli eile järglased saanud ka üks tšintšiljaema. Temalgi oli neid kaks. Üks oli juba kenasti ema kõhu all püsti, kuid teine puuris pikali. Arvasin, et temast ei saagi asja, kuid panin siiski igaks juhuks puuri põhja alla soojendusplaadi, sest vastsündinud tšintšiljapoegade jaoks on eriti oluline kiiresti ära kuivada, et nad maha ei jahtuks. Kusjuures mahajahtunult on nad justkui surnud, kuid kui soojendada  ja hõõruda, et vereringe tööle hakkaks, siis “ärkavad ellu”. Sellel pojal piisas vaid soojenduslambist ja õhtul nägi ta välja samasugune nagu teinegi.

Täna hommikul, kui läbi lumesaju ja tuisu lauda juurde loomi vaatama läksin, nägin põõsal leevikest. Kuna mul oli fotokas kaasas, mida ei juhtu just tihti, hakkasin hoolimata ilmast pilte klõpsima. Linnuke ei olnud sellest kuigi vaimustatud, läks pidevalt okste taha peitu või lendas üldse järgmisele põõsale, nii et päris palju aega kulus. Kuid see oli nii vahva, et hetkeks ununes see kohutav koerailm.

Näib, et hiljuti soetatud inkubaator töötab korralikult. Temperatuurinäidik püsib üsna kindlalt vajalikul tasemel. Kuna nüüdseks on munad inkubaatoris juba terve nädala olnud, otsustasin eile need läbi valgustada, et tibu arengut hinnata. Kuna munade pööramine toimub käsitsi, ei ole mõtet hoida neid, kust tibusid tulemas ei ole.

Tegelikult on munade valgustamiseks olemas spetsiaalne aparaat, ovoskoop, kuid asja ajab ära ka piisavalt tugeva valgusega taskulamp. Panin selle niiviisi lauale, et valgusvoog oli suunaga üles. Siis katsin lambi papitükiga, millele lõikasin keskele augu sisse. Selle augu peal panin tühja WC-paberi rulli.

Tulemused ületasid mu ootused. Paarkümnest kanamunast oli vaid kaks viljastamata, kaheksast kalkunimunast samuti kaks. Pardimunades küll natuke pettusin: 12-st vaid viies oli arengut märgata. Läbivalgustamine ebaõnnestus sinaka/roheka/hallika koorega munadega, neist lihtsalt ei näe läbi. Jätsin nad kõik inkubaatorisse, neid 8 muna lisaks pöörata ei ole ka väga suur vaev. Õhuruum muna tömbis otsas oli küll näha. Selle põhjal ei saa päris järeldusi teha. Teiste viljastatud munade puhul oli lisaks selgesti eristatavale õhuruumile näha ka tumedam täpike, millest lähtub veresoonte võrgustik. Mäletan selgelt, kui eelmise aasta veebruaris esimest korda mune valgustasin, see oli kirjeldamatu elamus. Nädal hiljem on juba tibu liigutamist näha. Eriti kurb on, kui tibu, keda oled juba muna sees liigutamas näinud, lõpuks mingil põhjusel ei koordu. Õnneks läheb enamusega hästi.

Tegelikult tahtsin algul ainult kanamunad hauduma panna, nagu olekski õige, sest erinevate linnuliikide munad vajavad erinevaid tingimusi. Kuid siiski panin teised kirjeldatud munad vaid prooviks, arvasin, et niikuinii sealt midagi ei tule. Kalkun alles alustas munemist ja ma pole kordagi näinud, et isane emase vastu huvi tunneks. Aga ju on nad neid asju ajanud minu nägemata. Sama arvasin ka partide kohta. Kartsin ka seda, et mõned munad on liigselt maha jahtunud, kuna vahepeal oli lindude ruum päris külm ja korjatavad munad  olid ka külmad. Ehk sellest on tingitud kehv tulemus pardimunade puhul. Praegu on küll vara tibusid lugeda, sest kõigist ei pruugi veel terved ja tugevad tibud saada, aga lootust on. Kahe nädala pärast kanatibud ja ülejäänud 3 nädala pärast.

Kasvatada tulevad erinevate linnuliikide tibud siiski eraldi, kindlasti ei saa parte teistega kokku panna, kuna ajavad vett palju maha. Eriti palju hoolt vajavad kalkunitibud, kuid loodan, et kui nad ikka kooruvad, saan hakkama. Lugesin kalkunikasvatuse raamatust, et kalkunitibudele tuleb esimese toidu sisse rohelist panna, kuna nad näevad seda kõige paremini. Õnneks salat kasvab aknalaual.

Käime endise järjekindlusega lisaks tavapärasele talituse ajale lambaid vaatamas hommikul kohe peale ärkamist ja hilisõhtul. Mõnda aega pole talledelisa tulnud, kuid mõned uted on välimuse järgi kohe-kohe pudenemas. Need talled, kes on sel aastal sündinud, on kõik kenasti alles ja kosuvad. Eile puhastasime noortel uttedel udaraümbruse villast, et nad saaksid kohe peale sündi ilma probleemideta piima kätte. Nii mõnelgi oli udar juba lamba kohta päris suur, nii et peagi on nendegi poolt karjatäiendust oodata.

Aknast välja vaadates näib kevad küll kaugel olevat, kuid panin siiski munad inkubaatorisse. Nädala lõpus valgustan need läbi, et näha, kui paljudes on tibud arenema hakanud. Eelmisel aastal üles ütelnud inkubaatori asemele oli küll plaanis soetada täisautomaatne, kuid praegu ei olnud see võimalik. Niisiis ostsin sellise, kus tuleb mune ikka käsitsi pöörata, teen seda kolm korda päevas. Eks mõne nädala pärast selgub, kui head tulemused on. Igatahes on eelmisest aastast punane soojenduslamp alles, samuti on koht, kuhu tibud panna saab, kui nad kooruma peaksid. Külvasin aknalauale potti salatit ja panin sibulad kasvama, et tibudele oleks võimalik lisaks muule toidule ka rohelist anda. Maapoest pole ju midagi saada ja kui ongi, siis kohutavalt soolase hinnaga.

Prantsuse päss

Viimaset päevade üks olulisemaid tegevusi on ka küülikute paaritamine. Tõstan järjekindlalt emaseid isaste juurde, ja loodan, et kuu aja pärast on neiltki karjatäiendust oodata. Kuna küülikukari on väga mitmekesine, siis on oodata palju erinevaid tõuge ja värvusi. Seda muidugi juhul, kui paaritamine õnnestus. Tegelikult saab umbes kahenädalast tiinust ka läbi kõhu palpeerida, kuid on juhtunud, et panen sellega mööda. See oli küll juba paar aastat tagasi, kuid tol korral palpeerisin küülikut, kes sünnitas paari päeva pärast 11 täiesti tervet poega ja ma ei tundnud midagi. Nüüd ma küll tiinuse lõpu poole mööda ei pane, kuid päris alguses ei pruugi küll aru saada, eriti kui poegi on vähe tulemas. Jääme siis ootama nii tallesid, tibusid kui küülikupoegi.

Paistab, et lammastel on talvine poegimishooaeg pihta hakanud. Käime nüüd igal õhtul hilja veel vaatamas ja meid on sinna täitsa vaja olnud. Näiteks eile tuli ilmale üks päris suur talleke, kelle ema tema sünnitamisega hakkama ei saanud. See utt ei olnud küll esmapoegija, kuid tal lihtsalt on vaagen liiga väike. Eelmisel aastal sündis tal üksik jäärapoiss, sel korral siis tüdruk. Lisaks sellele, et tall oli suur, olid tal ka jalad veidi valesti, mis muutis ilma abita poegimise võimatuks. Igatahes saime ühiselt pingutades hakkama. Kuna tall ei hinganud algul eriti hästi, tõstsime ta tagajalgu pidi rippu ning surusime kopsudest vedeliku välja. Peagi hakkas ta köhima. Hõõrusime teda heinatuustiga, et vereringet kiirendada. Tall toibus kiiresti ja hakkas peagi end püsti ajama.

Täna õhtupoolikul, kui loomi söötma läksime, üllatas üks teine lammas meid tallega. See oli esmaspoegija, kuid oli kenasti ise hakkama saanud – pisike jäärapoiss oli juba püsti. Näis, et oli just äsja sünnitanud, kuna tall oli täiesti märg. Tegime kindlaks, et teinegi tall on tulemas. Umbes veerand tunni pärast sündis uteke, kes oli veel väiksem kui jäärapoiss. Kuid seegi tall hakkas end kiiresti püsti ajama ning näis vaatamata oma väikesele kasvule väga tragi.

Päris mitu utte näevad välja, nagu hakkaksid lähipäevadel sünnitama. Eks tuleb neid pidevalt jälgida, kuna enamus on esmapoegijad ja vajavad tõenäolisemalt abi. Loodame parimat.