Ühel Norra reisi päeval sattusime tallu, kus peetakse väikeses mahus küülikuid ja lambaid. See talu asub üsna mere ääres, Haugesundi linna läheduses. Norrale omaselt on maastik mägine, kuid mere läheduse tõttu on kliima seal veidi pehmem ning rohi juba väga roheline. Meie külastuse põhjuseks oli minu soov osta endale juurde üks isane trönderi tõugu küülik.

Seal talus kasvatataksegi trönderi ja hollandi tõugu küülikuid. Hollandi küülikutest paljudel olid pojad pesas, trönderitel veel mitte. Esialgu näiadati mulle kahte isast trönderit, üks eelmisel aastal, teine 2008. aastal sündinud. Kui oleksin tahtnud, oleksin saanud mõlemad, aga arvasin, et nii palju isaseid pole mul vaja. Siis näidati mulle ka teisi tröndereid ja nagu muuseas mainiti, et üks emane on ka saadaval. See küülik hakkas mulle kohe meeldima. Ta oli väga rahulik ja kasvult hästi suur. Selle tõu täiskasvanute miinimumkaal on 4 kg, kuid see isend kaalus tervelt 5,5 kg. Lisaks oli ta selleaastasel Norra üleriigilisel küülikunäitusel tõu parim. Omanik arvas, et tal on lihtsalt liiga palju küülikuid, sellepärast oligi mul võimalus ta endale saada.

Nelikud

Lisaks küülikutele peetakse seal lambaid. Neid on paarkümmend ja tõu nimetuseks Gammel Norsk Spaelsau. Tegemist on vana Norra villalambatõuga. Värvuselt võivad nad olla pruunid, valged, mustad, sinakad ja kirjud. Nii uttedel kui jääradel on sarved, talled on armsalt lokkis villaga ja see tõug on väga viljakas. Sel ajal, kui meie seal olime, hakati just nelikutest talledele pudelist lisatoitu andma. Väga armsad loomad.

Lahkusime sealt talust toredate muljetega ja kahe uue küülikuga, kes praegu kohanevad juba uue kodumaa ja puuriga.

Nüüd olen lõpuks tagasi oma pikalt planeeritud Norra-reisilt. Siinkohal jagaksin muljeid sealnähtu kohta. Autoga ettevõetud reis  kujunen väga huvitavaks ja sündmusterohkeks, kuid siinkohal keskenduks peamiselt sealsele taluelule.

Minu arvates on kõige hämmastavam sealne loodus. Väikeses  Nesflateni

külas Rogalandi maakonnas, kus peatusime, näeb hingematvalt kauneid looduspilte ükskõik kuhu ja ükskõik mis ajal vaadates. See küla asub

kõrgete mägede vahel, mille tipud on praegu veel lumised. Samuti on sealne ilmastik väga muutlik. Paaritunnise väljasõidu ajal 50 km kaugusele õnnestus meil näha nii vihma-, lume-, kui rahesadu, vahel ka päikesepaistet.

Sealne loodus on ilus küll vaatamiseks, kuid näiteks autoga sõitmine on kohutavalt keeruline ja närvesööv.

Teed on mägedes väga käänulised ja kitsad. Samuti muudab sealne loodus talunike elu väga raskeks.

Kuna põllumaid on väga vähe, korjatakse talveks üles enam-vähem iga heinakõrs. Lausa uskumatu tundub, millistel maadel seal heina tehakse. Töö toimub käsitsi, kuna masinad lähevad ümber. Heinaajal oleks olnud väga huvitav sealset tööd jälgida. Praegu nägime vaid põlde ja heina niitmiseks kasutatavat aparaati.

Utt kolmikutega

Sattusime Norrasse just lammaste poegimishooaja alguseks. Niisiis õnnestus meil aidata mõni tall vastu võtta. Selles talus, kus meie peatusime, on väga viljakad lambad, kolm talle ei ole väga eriline sündmus. Samuti saavad paljud uted kolm talle imetamisega kenasti hakkama. Kui lambad mai lõpupoole mägikarjamaadele viiakse, võetakse küll mõnedel uttedel kolmas tall ära ja jäetakse koju, sest utt ei pruugi kõigi tallede jälgimisega hakkama saada.

Oleneb utest. Lambad on väga hea piimatoodanguga, seepärast kasvavad talledki väga kiiresti. Imestasin neljanädalase talle üle, kes tegi silmad ette enamusele minu lambatalledele. Hea meelega oleks ta kaasa võtnud, aga seadused nõuavad keerulist paberimajandust, mida ei ole ühe lamba pärast mõtet ette võtta. Niisiis piirdusin tema süles hoidmise ja pildi jaoks poseerimisega.

Veel Norra muljeid tuleb lähipäevadel.

Sel nädalal said meil kurgid suurtesse kilemajadesse istutatud. Abilisi oli palju ja nii sai töö kiiresti tehtud. Ülesanded olid kenasti ära jagatud – kes võttis taimi vannidesse, kes vedas taimevanne ja kes istutas. Alustasime vist liiga vara hommikul, kui ilm oli veel jahedavõitu ja nii said mõned ukse juures olevad taimed tuulega kahjustada. Loodetavasti taastuvad.

Oleme alati üle jäänud taimed vannidega kurgivaalude vahele pannud. Seekord oli järgmisel hommikul üllatus suur, kui taimed olid närtsinud ja muld täiesti jääkül. Õnneks enamus neist taastus. Vaalude alla on meil küll küttetoru, kuid vahekäikudes on vastas külm maa. Tänavune talv oli päris karm ja ju ei ole maa veel üles soojenenud. Ometi istutasime nädala võtta hiljem, kui eelnevatel aastatel.

Peale kurkide istutamist tuleb need ka üles siduda. See on väga töömahukas ja nii võtsime abilisi, et töö kiirelt tehtud saaks ning taimed kasvama. Nüüd on vaja oodata, kuni taimed põdemise lõpetavad ja siis hakkavad need mühinal kasvama. Hea meelega sööks juba värsket kurki, kuid neid tuleb veel mõnda aega oodata.

Oleme ka karja tibude võrra rikkamaks saanud. Koorus üle neljakümne kanatibu. Munad olid pärit oma kanadelt ja tulemustega võib enam-vähem rahule jääda. Proovisin samas inkubaatoris ka poest ostetud vutimune hautada. Olen kuulnud, et mõned on sealt väga vahvasid tibusid saanud. Minul see ei õnnestunud ja ei koorunud ühtki tibu. Ega need ju polegi haudemunadeks ette nähtud.

Kalkuni haudumissoovile andsin ka alla ja lasin tal haudele jääda. Tal on küll vaid üheksa muna, kuna ma ei osanud arvata, et at nii järsku munemise lõpetab ja nii ei olnud suurt muandevaru kogutud. Kuid mul on ka üheksa vahvat kalkunitibu, kolm vanemat ja kuus nädalavanust. Nii see kari tasapisi suureneb.

Küülikupojad pesas

Küülikute hulgas on lahti läinud tõeline beebibuum. Kolme päeva jooksul sünnitasid pesakonnad kuus küülikut. Peaaegu pooled meie talu emastest küülikutest. Tegelikult on selline korraga poegimine minu poolt hoolikalt planeeritud, kuna siis on vajadusel võimalus suurematest pesakondadest poegi väiksematesse panna. Seekord ma seda ei teinud, kuna hästi poegi hoidvatel emadel on nii suured pesakonnad, et sinna juurde panna ei saa. Mõnda esmaspoegijat hoian paari päeva jooksul kinni, et ta õpiks poegade toitmise ära. Mõnedel ei tule see loomulikult.

Hanepoeg

Talu linnupark on ka täiendust saanud. Koorusid 24 pekingi pardi tibu ja 6 kalkunitibu. Nende lindude puhul on tegemist juba teise pesakonnaga sel aastal. Uutena koorus ka kolm hanetibu. Selle tulemusega võib rahule jääda, kuna panin inkubaatorisse vaid neli muna ja need olid päris esimestena munetud munad. Võib juhtuda, et esimesed munad ei ole viljastatud, kuna emased haned hakkavad munema ennem, kui isased sooviksid viljastamisega tegelda.

Isakalkun

Eelmisel aastal näis, justkui teaksid kanad, et mul on inkubaator, ja ei hakanudki hauduma. Nüüd jäi juba esimene pisike kana pesale. Panin talle ka 10 muna alla, loodan sealt siis kolme nädala pärast tibusid saada. Lisaks kanale tahab kalkun ka juba hauduma jääda. Paistab, et ei ole mõtet selle vastu võidelda ja tuleb unustada ära unistus 100-120 munast, mida kalkunid võiksid teoreetiliselt aastas muneda. Ehk tuleb munadelisa peale pesakonna väljahaudumist.

Ilusaid kevadpühi kõigile! Meiegi talus värviti täna mune. Ikka sibulakoortega, nagu vanasti. Avastasin ühe huvitava asja. Nimelt kasutasin ka punaste sibulate koori ja nende kohtade pealt olid munad hoopis rohelised. Kummaline. Saaks aru, kui selline asi oleks tekkinud munakoore värvi ja sibulakoorte kombinatsioonina, kuid kasutasin ka täiesti valgeid mune. Ka sinise koorega mune värvides olid tulemused päris huvitavad, ainult kontrastid ei olnud nii tugevad.

Täna üllatas üks pekingi part mind tavapärasest tunduvalt suurema munaga. Sama suur kui hanemuna ja tunduvalt suurem, kui muidu neil partidel. Ikka juhtub, et tuleb hästi suuri mune ette, kuid eriti tore on see, et see juhtus just tänasel päeval. Pardiga on kõik korras. Eelmisel suvel tegi üks kana mulle samasuguse üllatuse,108 g muna, temaga ei juhtunud ka midagi.

Vutid ei ole ikka veel munele hakanud ja ootasin, et teevad mulle samasuguse üllatuse, nagu kunagi aastaid tagasi, kui sain oma päris esimese vutimuna just lihavõttepühapäeval. Aga küll nad jõuavad. Ju siis nende jaoks on ruumid veel veid jahedad. Vutte pidasin ka kunagi aastaid tagasi vanemate pool Võrumaal, kui mulle toodi Pärnumaalt Tartusse 10 vutti. Need vutid munesid kenasti, kuni surid lõpuks vanadusse. Siin talu pidama hakates ei olnud vutid päris esimesed linnud, kanad olid enne neid. Kuna siin lähedal on eesti suurim vutifarm, siis oli nende lindude saamine väga lihtne. Küsisin 10 vutti, kuid kodus karpi avades oli üllatus suur-seal oli sees hoopis 12. Vutid on väga tublid munejad ja munad on väga maitsvad. Samuti on nad toredad selle poolest, et uus põlvkond kasvab üles väga kiiresti, pooleteist kuuga. Tibud poevad väga väikestest aukudest läbi. Eelmisel aastal viisin nad hamstripuuriga kasvuhoonesse. Üks puuritraat oli katki ja seal oli vaid veidi üle 1 cm läbimõõduga auk, kuid seegi oli piisavalt suur, et nad läbi mahtuks. Õnneks avastasin selle piisavalt ruttu. Samuti mäletan vutitibude külmiku tagant ja alt tagaajamist. Nad olid nimelt kastist välja lennanud. Sain siis aru, et neid ei saa ikka pealt lahtises kastis pidada, isegi kui on vaid nädala vanused ja kasti servad on peaaegu meetri kõrgused. Aga muidu on vutitibud väga toredad. Väikesed ja väledad. Ei tea miks, ehk oma algse triibulise selja pärast, aga nad meenutavad mulle millegipärast koloraado mardikaid.