Kanatibud

Nüüd siis on meie talu rikkam mitme huvitava kanatõu võrra. Kolme nädala taguselt reisilt sai mune toodud ja sealt koorusid tibud rohkem kui pooltest munadest. Muidugi lootsin rohkemat, kuid olen samas õnnelik ka nende üle, kelle sain, ja loodan, et nad kasvavad suurteks ja tugevateks. Samuti loodan, et enamus tibudest oleksid kanad, kuid mõnda kukke on ka vaja, et edaspidi karja suurendada. Eriti huvitavad on sultankanad. Nad on küll vaid valged, kuid jalad on kuni varvasteni kaetud pikkade sulgedega, põsed paksud ja peas suur suletutt, mis kukkedel näeb välja nagu hiiglaslik lehvik. Eriti rõõmus olen ka Norra järhönede üle, millegipärast on nad mu südamesse läinud. Kuna sellel tõul on juba päevastel tibudel võimalik kuked ja kanad värvi järgi eristada, võin öelda, et minu suureks kurvastuseks näivad enamus kukkede moodi. Loodan siiski, et eksin.

Kanatibud

Tegelikult ei ole praegu oluline, kui palju ja mis tõugu tibud on, sest enne tuleb nad suureks kasvatada. Mina võin ju anda oma parima, aga kahjuks teevad röövloomad nagu rebased ja hulkuvad koerad, palju kahju. Näiteks unustasin eile õhtul laudaukse lahti ja hommikuks olin ilma mitmest vahvast kanast ja kukest.  Samuti on tibude puuri alla korduvalt auk kaevatud ja sealtki üht-teist minema viidud või neid vigastatud. Olen tüdinud rebaseid toitmast. Näib, et ka lindude suvekorterid peavad olema üsna kapitaalsed ehitised, aedade puhul võrk mitukümmend sentimeetrit maa sees ja pealt kindlasti kaetud. Viimane põhiliselt metslindude pärast. Varesed ja harakad on väga maiad mune pesast varastama.

Prantsuse vuti tibud

Täna rõõmustavad mind ka väikesed vutitibud. Seekord prantsuse vutid. Nad on heledamat värvi kui eesti vutid ja paistab, et vastab tõele jutt nende väiksemast koorumisprotsendist. Minul jääb see sel korral 50% kanti. Mitu tibu on olnud liiga nõrgad, et üldse munast välja ronida. Need, kes on koorunud, on küll väga vahvad. Vutid on hästi vilkad tegelased ja vaatamata sellele, et see eeldab nende pidamist kinnises puuris, meeldibki mulle just see väledus. Eks paistab, kui palju prantsuse vutid iseloomu poolest eesti vuttidest erinevad.

Lähipäevadel peaksid koorumist alustama ka hanetibud. Hoian mõlemat pöialt, et kõik hästi läheks.

Meie looma-ja linnupark on viimastel päevadel tublisti täiendust saanud. Kõigepealt tegid otsa lahti lambad, kes kolme päeva jooksul rõõmustasid meid kaheksa tallega – igal lambal kaks talle, poiss ja tüdruk. Nii mõnigi on peaaegu sama lai kui pikk, seda eriti õhtuti täis kõhuga, ja liiguvad väga vaevaliselt. Viis kuud tagasi, detsembri keskpaiku, lasime jäärapoisi mõneks nädalaks sügisel poeginud lammaste juurde, kellel võõrutasime siis talled ära, et need saaks soovi korral kevadelgi järglased. Kokku oli selliseid lambaid kaheks, ja paistab, et enamus jäid ka tiineks. Juuni esimesteks päevadeks peaks selge olema, kui palju tallesid me tänavu veel juurde saame.

Täiendust on saanud ka linnukari. Kui kolm nädalat tagasi Norra olin, haudus üks kana. Juhtus aga nii, et paar kana käis veel sinna pessa munele ja üleliigsed munad jäid ära võtmata. Koju jõudes avastasin, et üks kana oli veel haudele jäänud, niisiis panin talle need üleliigsed munad alla. Kuna munad olid munetud erinevatel päevadel, kestis koorumine ka päris mitu päeva. Olin valmis selleks, et viimased munad tuleb inkubaatoris lõpuni hautada, kuna mõned kanad ei viitsi enam pesal istuda, kui koorunud tibud ringi joosta tahavad. See kana oli tubli ja kõigist kuuest munast koorusid tibud, kellest üks küll salapäraselt ära kadus.

Kalkunimunadega läks kahjuks kehvasti – üheksast munast koorus vaid üks tibu, ülejäänutes ei olnud kedagi arenemagi hakanud. Arvan, et munad olid vanad, sest kogusin neid mõnda aega ja panin ise kalkunile alla, kui see pesale jäi. Varem olid ju kalkunimunad kenasti viljastatud, mul on kasvamas kaks selleaastast kalkunitibude partiid. Sellest kolmandast, mis kalkun ise välja haudus, ei jäänud mulle lõpuks ühtki tibu, kuna see ainus oli juba koorudes nõrk ja suri järgmisel päeval. Jääb üle vaid loota, et emakalkun hakkab peagi uuesti munele ja siis on võimalus veel tibusid saada, olgu siis kasvõi inkubaatori abil.

Taas on koorumist alustanud uus partii kanatibusid, kust on oodata palju huvitavaid isendeid. Hoiame pöialt, et paari päeva jooksul on meie linnupark saanud täiendust paljude uute, meil seni esinemata tõugu tibude näol.

Lõpuks jõudsime ära oodata – esimesed selleaastased kurgid on korjatud. Võrreldes avamaal või mitteköetavates kilemajades kasvatajatega on see muidugi varem, kuid meie oleme eelnevatel aastatel korjanud tavaliselt esimesed kurgid maipühade paiku. Kuna selleaastane talv oli harukordselt karm, siis ei julgenud külma kevade kartuses seemneid nii vara mulda pista ja tegime sedagi hiljem, kui tavaliselt. Kilemajad on küll köetavad, kuid suurtesse majadesse istutamise ajal tuleb nad õuest läbi tuua. Kurk on teatavasti väga külmaõrn taim, kahjustamiseks ei ole vaja isegi miinuskraade, piisab vähestest plussidest.

Igatahes on lõpuks esimesed kurgid käes ja küll see kurgisalat maitseb praegu hästi! Lähipäevadel saadame esimesed kurgid ka turule. Selle turumüügiga on selline probleem, et inimesed on väga kahtlustavad, kahtlevad, et kas on ikka Eesti oma. Inimene, kes tegeleb Tallinnas meie kurkide ja ka muu köögivilja müügiga, ostis juba paar nädalat tagasi Mustvee lähedalt müügiks kurke. Seal olid taimed varem maha pandud. Ja kui ta siis müüs neid turul, juures silt Eesti kurk, oli kuulda mitmeid kahtlevaid kommentaare. Jah, avamaal praegu tõepoolest kurki ei saa, kuid köetavates kilemajades võib saada ükskõik millisel aastaajal. Loodetavasti on turulkäijaid praeguseks uskuma hakanud, et tegemist on tõepoolest Eesti kurgiga.

Norra reis oli tore ja huvitav ning heaks vahelduseks kodusele elule, kuid kodus on ikka kõige parem. Lisaks tähendab nädalane eemalolek seda, et järgmise nädala jooksul tuleb töötada sama palju, kui muidu kahe nädalaga. See ei ole üldse lihtne, kuna kevad on niigi kiire aeg.

Eriti hea meel oli koju tulles näha, et minu poola küülikute pere oli täie tervise juures. Üks emane poola küülik lammutab millegipärast pesa laiali, ja nii külmuvad pojad ära. Ta küll toidab neid, kuid pesa lammutab teisel-kolmandal päeval ära. Nii on eelnevatel aastatel juba neli-viis pesakonda hukkunud. Igal järgneval korral lootsin, et sel korral ta nii enam ei tee. Sel aastal õnnestus pesa lammutamise märke piisavalt ruttu näha ja kuna küülikud on siseruumides, ei külmunud pojad kohe ära. Niisiis võtsin nad ema juurest ära. Tegin pappkasti allesjäänud karvadest pesa ning panin kolm pisikest peaaegu karvutut ja kinniste silmadega jänkupoega eraldi pessa. Kuna küülikud imetavadki poegi 1-2 korda päevas, ei tundunud ületamatu raskusena poegade toitmine. Niisiis hoidsin algul ema kaks korda päevas kinni, et pojad imeda saaksid. Piima emal õnneks oli ja on ka praegu. Veidi üle  nädala vanused pojad viisin üle ühele imetamiskorrale päevas ja nad kosusid kenasti. 8-9 päevasena, vahetult enne mu Norra-reisi avanesid ka nende silmad. Enne reisi muretsesingi kõige rohkem nende pärast. Nüüd on selge, et ei olnud põhjust. Siinkohal suur tänu mu kallile abikaasale, kes oma tööde kõrvalt suutis nii hästi hoolitseda nii küülikupoegade kui teiste loomade-lindude eest.

Praegu on küülikupojad väga toredad. Eriti vahva on selle tõu juures see, et nad on hästi energilised ja liikuvad. Ja kui keegi nende juurde läheb, tõusevad nad tagajalgadele püsti ja istuvad hästi armsalt. Kui ma ei eksi, siis peaks neist üks olema poiss ja kaks tüdrukud. Niisiis tasus vaev ära. 0Praegu söövad nad lisaks emapiimale ka muud toitu.

Üks väga suur töö, mis sel kevadel ees ootab, on lammaste pügamine. Kuna pügamismasin ei tööta ja uut ei ole ka hankinud, tuleb see töö käsitsi ette võtta. Otsustasin alustada suurimast lambast-4aastasest jäärast. Vahetevahel on ta tujukas, kuid muidu väga sõbralik tegelane. Teadsin kohe, et jõuga temast jagu ei saa, vähemalt mitte ma üksi, kuna ta kaalub minust kõvasti rohkem. Niisiis lootsin ta rahulikule loomusele. Üldiselt sain hästi hakkama, kuigi olid mõned kohad, mille pügamine talle ei meeldinud, nagu jalad. Kõhu alt, eriti tagantpoolt pügades oli ta kõige rahulikum, ehk oli hirmul, et kui liigutab, lõigatakse tema kõige tähtsamad kehaosad ära. Paar korad tuli ette ka juhus, kus tal minu nokitsemisest kõrini sai, ja üritas lüüa, kuid põiklesin kõrvale. Igatahes sai ta lõpuks hea sõna ja kavalusega villast vabastatud  suuri sisselõikeid tegemata. Tunduvalt väiksem näeb välja, kui ennem, kuid on siiski lambakarjas, ja üldse kogu meie talu loomade hulgas, suurim.