Arhiiv juuni, 2010

Palju õnne!

Laupäev, juuni 26th, 2010

26.06.10 020Täna sai kümneaastaseks minu kauaaegne karvane sõber, kallis kass Pätu. Kõigi loomade sünnipäevi ma ei tea, kuid mõnedel siiski. Loomulikult armastan kõiki oma loomi ja linde, kuid Pätu on siiski kõige armsam. Ta on ju nii kaua juba minuga olnud. Ammu enne siia kolimist ja talupidamisega alustamist. Selle ajaga muutuks pereliikmeks mistahes loom. Ja need hetked, kui saan peale väsitavat tööpäeva tema pehmet kasukat silitada, on hindamatud. Pidevalt on ta minu juures elanud peagi neli aastat, enne seda oli tema koduks minu vanemate talu.26.06.10 017 Ta sündis minu toas Võrumaal, see juhtus kunagi õhtupoolikul. Mäletan, et emane kass tahtis minu voodis sünnitama hakata, tegin talle siis pesa, kus oli ta koos poegadega edaspidigi. Pätu ema suri mõned aastad tagasi, kui oli 12 aastat vana. Poegi oli kokku kolm, aga Pätu jäi kohe silma. Teadsin, et temast saab minu kass. Nooremana oli ta hästi tujukas, urises nagu koer ja talle ei meeldinud, kui teda üritati sülle võtta. Praegugi tuleb oodata, millal ta ise tulla tahab. Minu rõõmuks teeb ta seda järjest tihemini. Kui olen terve päeva ära olnud, on ta kohe süles, kui diivanil istet võtan. Varem oli ta üsna arglik ja põgenes alati, kui keegi külla tuli. Nüüd on ta muutunud ka võõraste suhtes üsna seltsivaks. Loodan, et see kallis kassike on minuga veel kaua.

Taluelus ootame heinailma, mis peaks ennustuste kohaselt peagi saabuma. Igatahes sai niiduk traktorile järgi pandud ja kõigi eelduste kohaselt hakkame homme hommikul niitma. Kui ilm näib normaalne. Et kvaliteetset heina saada, peavad ilmad ikka kuivad olema. Vihmade vahel tehtud hein, mis korduvalt märjaks saab, ei ole küll eriti kvaliteetne. Võib ainult loota, et see hallitama ei lähe. Praegu ei ole heinateoga veel nii kiire, et peaks asjatult riskima hakkama.

26.06.10 004Küülikupojad kasvavad endiselt. Nüüd on neil juba silmad lahti ja hüppavad rõõmsalt puuris ringi. Õnneks on kõik pojad ilusti alles, ju toidavad emad neid piisavalt. Täna üllatas mind emane trönder, kelle kohta eelmisel korral kirjutasin, et ta on ainus, kelle pesa julgen kontrollida tema juuresolekul. Hakkasin siis täna õhtul talle puuri heina panema, kui ta mind ootamatult nimetissõrmest hammustas. Verd välja ei tulnud, aga valus oli küll. See näitab, et kõik loomad võivad olla ettearvamatud. Ju ta on kõrvalpuuris elavalt tigedalt küülikult õppinud. Või on keegi, näiteks kass, käinud neid ärritamas, nii et näeb ka minus ohtu oma poegadele.

Küülikud ja nõgesevihad

Esmaspäev, juuni 21st, 2010
Noor ja kuri

Noor ja kuri

Võtsin lõpuks julguse kokku ja lugesin trönderküülikute pojad üle. Kuigi arvasin, et esimesena poeginud emasel on suurem pesakond, on mõlemal siiski samapalju, viis poega. Senini on kõik alles ja loodan, et nii jääbki. Mingil põhjusel meeldivad mulle need loomakesed väga ja ma ei lase end häirida faktist, et üks emane on kohutavalt kuri, eriti nüüd, kui tal pojad on. Aga mis kõige tähtsam, jäi esimesest paaritusest kenasti tiineks ja  hoolitseb oma poegade eest. Eks tema näeb minus ohtu oma järglastele. Enamus küülikuid kaitsevad oma poegi, rünnates pesa kallale kippujat. Sellepärast võetaksegi emasküülik puurist välja, kui on vaja poegi üle vaadata. Ainus küülik, kelle pesa võin rahulikult kontrollida nii, et tema pealt vaatab, on teine trönderküülik, kellel ka praegu pojad on. Lisaks Norra trönderitele sai oma esimese pesakonnaga maha oma talus kasvanud uus-meremaa punane, kellel on kuus poega.

Alustasin eile söödavarumisega. Nimelt tegin mõned nõgesevihad kanade jaoks. Need on heaks vitamiiniallikaks talvisel pimedal ajal. Tuleb lihtsalt nõgesed maha niita ja kummikindaid kandes need nööriga kimpudeks köita. Seejärel riputatakse need varjulisse kohta kuivama. Vihtade vahele peab jääma piisavalt ruumi, et õhk liiguks ja need hallitama ei läheks. Kogu tegevuse juures tuleb jälgida, et end ära ei kõrvetaks, mis on väga ebameeldiv.

Tegelikult oleks lähiajal vaja alustada põhisööda varumisega, see tähendab heinateoga. Ristikupõld juba ootab ja sama kehtib galeega kohta. Kõrreline on ka juba piisavalt kasvanud. Lutserniga on veel aega. Silo varuvad talud alustavad kõigepealt selle tegemisega, aga meil on kõige tähtsam saada kvaliteetne ja võimalikult toitaineterikas hein. Selleks on aga sobivat ilma vaja ja praegu aknast välja vaadates küll heinateost mõelda ei saa. Loodame aga, et ilmaennustuse räägivad tõtt ja jaanipäevaks lähebki soojaks ja kuivaks. Loodame, et nii jääb pikemaks ajaks, kuni hein tehtud saab.

Sain teada, et noortalunike võistlusel saavutasin üldarvestuses neljanda koha. Esimene auhinnata jääja ja seda vaid 0,9 punktiga. Lõpptulemuse rikkuski ära traktorisõit, kuna kulutasin liiga palju aega. Põllutööriistade haakimisest küll sain punkte, kuid täpsussõidus arvestati aega siiski nii poistel kui tüdrukutel ja nii jäingi sel alal aeglase sõidu tõttu punktita. Sain ka teada, et lisaks alavõitudele olin üks neljast, kes sai põllukultuuride määramises 9,5 punkti, maksimumi ei õnnestunud kellelgi saada. Kõige toredam on see, et palgi saagimises sain kolmanda aja, vaid kaks poissi olid kiiremad. Enamusel oli aeg üle ühe minuti, mitmel lausa mitu minutit. Nii et tegelikult võin rahule jääda. Neljas kord võistlesin ja neljas koht vaatamata vähesele harjutamisele.

Võidud ja kaotused

Pühapäev, juuni 13th, 2010
Põllutööriistade haakimine

Põllutööriistade haakimine

Kuna vahete-vahel on hea oma võimeid teiste omataolistega võrrelda, käisin reedel Säreveres toimunud noortalunike kompleksvõistlusel. Ma ei teinud seda mitte esimest, vaid juba neljandat korda, viimati kaks aastat tagasi. Kõige esimene kord oli vist 2004. aastal, kui saavutasin naiste arvestuses esikoha. Samuti olin parim veiste eluskaalu määramises. Kohta üldarvestuses täpselt ei mäleta, oli vist kaheksas. Sellele järgneval aastal võtsin ka osa, kuid ilma eriliste saavutusteta. Kaks aastat tagasi otsustasin taas end proovile panna ja saavutasin alavõidu arvuti tundmises. Tänavu otsustasin taas osa võtta, tõenäoliselt viimast korda.

Päev algas piduliku avamisega, kus sain teada, et  võistlejaid on 40 ja minaolen ainus, kes esindab ainult oma talu, mitte ühtki kooli. Samuti selgus, et üks ala, põllu suuruse määramine, jääb ära. Seda kuuldes tabasid võistlejaid erinevad emotsioonid, mõned olid õnnelikud, et see ära jäi, teised arvasid, et oleks võinud ikka toimuda. Mina kuulusin pigem viimaste hulka.

Võistlusaladest esimene oli teadmiste test, kus pidi vastama 20 küsimusele, enamus olid seotud talueluga, kuid küsiti ka, et mitu tähte on Euroopa Liidu lipul. Küsimused näisid küll lihtsad, kuid kõigis vastustes ma kindel ei olnud ja lõpuks saadud alavõit tuli täieliku üllatusena.

Edasi kulges võistlus vastavalt registreerimisel saadud järjekorranumbri järgi. Ehk esimest ala mingi tegema õigel ajal, kuid edasi kulges siiski üsna suvaliselt.  Minul oli kavas palgi saagimine käsisaega ja sinnapoole ma suundusingi. Ülesanne oli lihtne – palgi küljest tuli saagida kolm seibi. Juhendi järgi pidid need küll 2 cm paksused olema, aga tegelikult ei olnud see oluline. Tähtsaim oli teha seda võimalikult kiiresti. Kuna olen ehitustöödega, sealhulgas ka saagimisega sinapeal, siis lootsin sealt head tulemust. Seda enam, et tüdrukutel oli palk veidi peenem. Kuna olin alles kolmas võistleja, siis ei andnud minu aja võrdlus teistega midagi, kuid sel hetkel olin parim. Samuti hiljem teiste võistlejate jutuajamisi kuuldes sain aru, et tulemus oli päris hea, kuna neil olid ajad üle 50 sekundi, kuid minul oli see 46 sek. Lõpuks tuli võitjaks siiski keegi teine ja praegu ma oma punkte ei tea, kuid seda saan hiljem korraldajatelt uurida. Igatahes pingutasin nii, et veri väljas, ja seda otseses mõttes. Kuigi mul olid kindad käes, avastasin peale võistlust, et mul oli pöial verine. Olin mõtetes niivõrd võistluses sees, et ei märganud seda enne, kui püksid ja käekott olid ka verised. Hiljem, kui olin haava ära pesnud, selgus, et vigastus oli imeväike, ja pani tõeliselt imestama, kuidas sai sealt nii palju verd tulla. Vaatamata sellele oli palgi saagimine minu lemmikala, kuna sain sellega hästi hakkama ja selle ala puhul ei oodata naistelt eriti head tulemust.

Traktor kiigel

Traktor kiigel

Järgmisena tulid kaks traktorisõiduga seotud ala. Esimene neist oli põllutööriista haakimine. Tegin lõpuks küll kõik ära nii, nagu peab, kuid ületasin kontrollaega ja seetõttu tulemust kirja ei saanudki. Probleem oli selles, et läksin lihtsalt närvi ja kaotasin selge mõtlemise. Lisaks sellele olin oma oskustes liiga kindel, oleks pidanud siiski traktoriga veidi põhjalikumalt tutvuma. Oma traktoriga oskan küll sõita, kuid see ei anna mulle automaatselt oskust iga masinaga sama hästi hakkama saada. Lisaks ei kuulu põllutööriistade haakimine minu igapäevatööde hulka, meil ei olegi põlde, mida harida. Traktori täpsussõidu puhul tüdrukutel aega eriti ei arvestatud ja nii pääsesin selle ala puhul vaid ühe veaga, mis andi ühe miinuspunkti. Unustasin nimelt ühel korral tagurdades signaali anda. Selle ala puhul kartsin kõige rohkem kiike, kuna ma üldse ei armasta mingeid kõikumisi, need panevad väga ruttu pea ringi käima. Samuti kardan peale üht autoavariid kõikvõimalikke olukordi, kus masin on kuhugi poole kaldu. Õnneks läks kõik hästi ja sain sellega kenasti hakkama.

Kuna vihma juba tibutas, otsustasin enne siseruumidesse minekut ka kartulid kiiresti ära noppida. Sel hetkel sain parima aja ning suureks üllatuseks tuli ka alavõit. Arvasin tõesti, et minust nii palju nooremad võistlejad on ka tunduvalt kiiremad, kuid selgus, et mitte. Eelnevatel aastatel võisteldes olen alati piirdunud 8-9 punktiga, kuigi esimesel aastal harjutasin enne võistlust kuu aega iga päev. Sel aastal panin küll korvitäie kartuleid harjutamiseks kõrvale, kuid ajanappuse tõttu jõudsin seda teha vaid paar korda.

Järgmisena läksin arvutiklassi, kus õnnestus taas kord alavõit saavutada. Lisaks arvutitundmisele oli vajalik ka õigekirjaoskus, kuna tuli etteantud tekstis viis viga ära parandada. Sain ülesandega üsna kiiresti hakkama ja erilisi raskusi see ei valmistanud. Aga kahe aasta jooksul on aeg nii palju edasi läinud, et tookord sain alavõitjana auhinnaks 2GB mälupulga, seekord oli selle mahuks 8 GB. Enne lõunapausi jõudsin ka ajaloolised talutööriistad ära määrata. Selle ala tulemus oleks olnud tunduvalt parem, kui oleksin teinud planeeritud külastuse Põllumajandusmuuseumisse, kuid seegi jäi ajapuudusel ära.

Peale lõunat tuli veel määrata põllukultuure. Tuli tunda ära seemned, lisaks leida neile kõrvallaualt vastav, praeguses kasvufaasis olev taim. Minu arvates muutis see ülesande lihtsamaks, kuna tunnen taimi paremini, kui nende seemneid. Arvan, et sain hakkama, kuid täpseid punkte ma ei tea.

Kõige viimaseks jäi veiste eluskaalu määramine, mida tuli teha vastava mõõdulindi abil. Mina valisin punased veised, mingit põhjust selleks ei olnudki, lihtsalt tuli üks kahest grupist võtta. Teised olid holsteinid, kummaski grupis kolm looma. Õnneks vihma enam ei sadanud, mis paneks loomad küürus seisma. Tegelikult võiks veiste eluskaalu määramine toimuda silma järgi, siis ei sõltuks see nii palju loomade asendist. Kuna näen veiseid lähedalt vaid mõned korrad aastas, kui vanemate talus käin ning seda mõõdulinti kasutasin viimati kahe aasta eest samal võistlusel, siis mingeid ootusi mul ei olnud. Lihtsalt läksin ja tegin ära. Eks kui punktide arvu teada saan, võin öelda, kui rahul ma tulemusega olen.

Kõik alad sooritatud, jäi üle vaid tulemusi oodata. Arvan, et kahe lapse kõrvalt ja talutöös aasta kiireimal ajal on võistlustel saavutatud kolm alavõitu päris head. See on ju täpselt üks kolmandik aladest. Võistlusele registreerudes arvasin küll, et harjutan korralikult, kuid tõesti ei olnud aega. On hea meel, et tehti ajalugu ja võistluse võitis tüdruk. Ja taas olid esikolmikus kõik võistlust korraldanud kooli esindajad. Ju võetakse seal võistluseks ettevalmistumist kõige tõsisemalt. Traktorialadel võib eelise anda ka võistlusel kasutatavatel masinatel harjutamine, kuid teiste alade kohta seda väita ei saa.

Meeleldi osaleks veel, aga veidi piinlik on seda teha, kui enamus võistlejatest on kümmekond aastat nooremad. Kui oleks antud auhind vanimale võistlejale, oleksin selle saanud, aga see oleks väga väga piinlik olnud. Niisiis seni, kuni võistlus tegutsevate noortalunike hulgas uuesti populaarsemaks ei muutu, arvan, et mina sinna ka ei lähe. Esimestel aastatel võistles umbes kümmekond tegutsevat talunikku ja nad said väga häid tulemusi. Ehk tahtsid nad noorematele lihtsalt võimaluse anda. Talunikele võiks sarnane võistlus eraldi olla, siis võtaksin küll osa. Seni, kui midagi taolist ei korraldata, keskendun vaid oma talu arendamisele, sest kõige tähtsamad võidud on ikkagi loomade-lindudega seotud. See, kui saan hakkama mingi vanast ajast pärit talutööga, või õnnestub saada kaugelt toodus munadest huvitavat tõugu tibusid, või kui meie talus sündivaid Eesti esimesed ja ainsad oma tõugu järglased. Viimati juhtus see Norrast pärit trönderi tõugu küülikutega. Esimene neist sünnitas pesakonna poegi selle nädala neljapäeval, teine eile. Praegu ma ei tea, kui palju poegi pesas on, veendusin vaid, et surnuid ei ole ja ei häirinud neid rohkem. Sellepärast ei tee ma nii pisikestest piltegi. Loodan, et praegune külm ka liiga ei tee ja peagi hüppavad puurides vahvad karvapallid.

Kari täieneb veelgi

Neljapäev, juuni 3rd, 2010
03.06 004

Hanetibud

Viimase nädala jooksul on meie talu looma- ja linnukari täienenud päris mitmete erinevate asukate võrra. Otsa tegid lahti hanetibud. Ootasin neid kannatamatult, kuna tahtsin väg saada mõlemat Norras aretatud tõugu hanesid. Sain siis ühest tõust neli ja teisest kümme tibu. Kokku koorus 17, aga kolm neist olid liiga nõrgad ja surid peaaegu kohe. Olen tulemusega enam-vähem rahul. Võrreldes eelmise aastaga, kui sain üheksast munast vaid ühe tibu, on seekord väga põhjust rõõmustada. Mune oli kokku 28.

Mõned päevad hiljem oli järjekord muskuspartide käes. Nendega nii hästi ei läinud, koorus vaid üks tibu. Kummaline on see, et kõik munad olid viljastatud, mõnes kuuldus isegi juba piiksumist, kuid ometi ei jõudnud nad isegi augu munasse toksimiseni. Tean, et muskuspartidel on küünised, kuid mind hämmastas see, et äsjakoorunud tibu võtab küünistega inkubaatorirestist kinni, kui üritan teda kätte võtta.

03.06 007

Muskuspardi tibu

Järgmiseks tulid kanatibud munast välja, seekord kana all. Muidu on nende pisikeste Norrast pärit ristandite munade viljastavus olnud väga hea, aga seekord saime vaid kaks tibu, ülejäänud kaheksa olid mädamunad. Need psiskesed kanad otsustasid niigi lühikest kolmenädalast haudumisaega jagada – umbes poole peal vahetas uus haudele läinud kana esimese välja, kes loobuski pesal istumast, ja nüüd sai see must kanake tibud vaid veidi üle nädala pikkuse istumise tulemusena.

03.06 012

Uus jäär

Lisaks sündimistele-koorumistele täieneb meie kari vahetevahel ka ostmise teel. Vahetevahel tuleb lihtsalt uut verd karja soetada, või on lihtsal kuskilt kedagi huvipakkuvat saada. Meil oli ammu plaanis, et sel aastal ostame korraliku tõupaberitega jäära. Meelepärasemad on tumedapäised lambad, eelkõige suffolki tõug. Niisiis olime pakkumistele avatud. Ei nõudnud üldse väga suurt pingutust leida sobiv loom vastuvõetava hinnaga. Tegemist on eesti tumedapäisete lammaste tõuraamatus oleva 2005. aastal sündinud jääraga, kelles on nii suffolki kui oksforddauni verd. Jäära tõime Otepää lähedalt. Müüja hoiatas, et jäär kaitseb lambaid väga hoolsalt ja võõrastel ei lase karja juurde minna. Karstime alguses tekkida võivaid probleeme, sest olime ka ju võõrad, mis siis, et omas kodus. Kartus osutus asjatuks, juba esimesel päeval lasi ta end paitada, sõi leiba ja näis üldse rahumeelse poisina . Ehk sai aru, et läheme heade kavatsustega või mängis oma rolli see, et panime ta teiste jäärade, mitte uttede juurde. Kartsime ka jäärade omavahelist võimuvõitlust, sest meie vana on ka veel alles, kuid sedagi ei tulnud. Aga kuna nad on uttedest eraldi, ju ei ole kellegi pärast kakelda.

03.06 017

Minni

Olin juba ammu mõelnud, et võiks ühe kitse veel võtta. Kuna sealt, kust jäära tõime, oli võimalik ka aastane kits saada, võtsime temagi kaasa. Ta on väga sõbralik, hoiab meie lähedale. Paistab küll, et otsib tuttavaid kitsi ja karjamaid taga, kuid küll ta peagi harjub. Panime kitsekesele nimeks Minni, see sobib hästi olemasolevate Miku ja Manniga.

Sel kevadel on sääsed kohutavad. Nad on tüütud nii loomadele kui inimestele. Need küülikud, kelle olin välja puuridesse pannud, pidin tagasi siseruumidesse kolima, kuna sääsed sõid neid kohutavalt ja nad kratsisid end katki. Igatahes näib, et selle suve parfüüm on sääsetõrjevedelik, olgu ta siis sprei või roll-on, ükskõik mida tühjaksostetud poodidest kätte saada õnnestub.