Arhiiv juuli, 2010

Tibude ühiselamu

Laupäev, juuli 24th, 2010
Tibude suvila koos jooksuaedadega

Tibude suvila koos jooksuaedadega

Kuna erinevaid tibusid on juba päris palju, oli korraliku tibude suvila ehitamine möödapääsmatu. Sai siis ühel päeval linnas käidud ja jooksuaia jaoks vajalik võrk ostetud. Kuna hiljuti käis õuel liikuv saekaater, oli ka puitmaterjali piisavalt. Algul oli plaanis ehitamist täiesti nullist alustada, aga kuna aia nurgas seisis üks pisike varjualune, mis lammastele ammu kitsaks jäänud ja kus kitsed vahete-vahel käisid, näis parema mõttena sellest tibudele suvema

Ühiselamu seestpoolt

Ühiselamu seestpoolt

ja teha. Lammastel ja kitsedel on juba mõnda aega tagasi kujunenud välja nende jaoks meeldivamad kohad, kus varjus olla. Seega jäi katuse tegemine ära. Peagi ilmnes aga probleem – tibudele jääb seal ruumi väheks. Katuse pikendamine näis liialt tüütuna. Siis tekkis mõte teha hoone kahekorruseline, kanatibude jaoks ei ole ju mingi probleem vähem kui meetri kõrgusele lennata. Kes lennata ei viitsi, saab vastavast redelist minna.

Norra valged ja smalensi haned koos muskuspardiga

Norra valged ja smalensi haned koos muskuspardiga

Osa kanatibudest

Osa kanatibudest

Järhöned

Järhöned juba magavad

Töö käigus sai nii mõnigi plaan ümber tehtud. Näiteks oli algselt plaanitud põrand puidust teha. See oli selge, et põrand peab olema. Eelkõige röövloomade pärast, et neil ei oleks öösel võimalik seina alt auku kaevates putkasse sisse saada. Muutus seisnes selles, et tegime põranda hoopis betoonist. Lähedalasuvast väikelinnast sai kaks väikest kotti tsementi ostetud, liivasegust kruusa saime oma metsatuka all olevast august. Betoonist põrand on hea esiteks sellepärast, et see ei mädane märjaks saades ära. Lisaks muutsime ehitise kindlamaks suurte nurgikute kinnitamisega ühte otsa pidi nurgapostide külge ja teise otsaga betooni sisse. Siis ei vaju hoone viltu ka siis, kui postid maa seest ära mädanevad. Immutatud neid ju polnud.

Ehituse käigus tuli nii mõnigi kord ette, et oleks justkui kõik õigesti teinud ja lauad sirgelt kinnitanud, aga ikka on kuskilt midagi viltu. Põhjuseks ei olnud mitte lohakas töö, vaid see, et karkass, kuhu hoone peale ehitati, oli juba viltune. Siiski sai putka lõpuks valmis ja kaugelt vaadates näeb välja üsnagi normaalne. Jäi veel jooksuaiad teha. Ühe, kuhu paigutasin kanatibud, katsin pealt marjapõõsaste kaitsmiseks mõeldud võrguga, nii röövlindude kui tibude endi pärast, kelle hulgas on kangeid lendajaid. Kuna mul ei õnnestunud leida piisavalt väikese silmaga aiavõrku, ääristasin sellegi sama marjapõõsaste võrguga, et tibudel ei oleks võimalik sealt läbi välja pugeda. Haneaia puhul seda vajadust ei olnud, nad juba päris suured.

Jäi veel üle sisemised ehitustööd teha ja uksed-väravad ette panna. Viimased lasin esimesel õhtul kruvidega kinni, kuna tahtsin tibud võimalikult ruttu ära kolida. Järgmisel päeval käisin linnas ja tõin vajaminevad hinged ja uksekinnitused. Ühiselamu alumisel korrusel hakkavad ööbima haned koos muskusparditibuda, teise korruse hõivavad kanatibud. Enamus asukatest on pärit Norrast. Rõõm on küll vaadata, kuidas tibud oma uut kodu naudivad. Haned koos nendega kasvava muskusparditibuga sulistasid maa sisse kaevatud süvendisse paigutatud veekausis ja nokkisid rohelisi rohuliblesid. Kahju, et aedu ei olnud võimalik ehitada kuhugi, kus rohtu oleks kauemaks jätkunud, kuid 13 hane oleksid mistahes kohas aia kiiresti rohust puhtaks teinud. Eks tuleb hakata ette vedama. Vähemalt on neil võimalik värskes õhus jalutada, veekausis sulistada, samuti saavad kanatibud siblida niipalju, kui tahtmist on.

Purunenud rehv ja rohelised pardid

Esmaspäev, juuli 19th, 2010

19.07.10 001Paar päeva tagasi võtsin ette sõidu Põhja-Eestisse. Kuna tahtsin mõnedel tuttavatel külas käia, siis otsustasin sel korral kurgiviimise sõidu ise ära teha. Algul läks kõik planeeritult, hommikul vara korjasime kurgid ära ja panime koorma peale. Koorem sai nii suur, et kolm kurgikotti tuli auto pakiruumi panna. Sõitu alustasin vaid veerand tundi planeeritust hiljem.

Olles sõitnud vaid paarkümmend kilomeetrit, kuulsin kummalist häält, oleks nagu pauk käinud. Tahavaatepeeglist nägin, et käru on ühele poole viltu. Peatasin auto ja minu kartused osutusid tõeks – käru rehv oli katki, täiesti tükkideks. Kuna pole varem auto ega millegi muu ratast vahetanud, ei jäänud muud üle, kui möödasõitjate abi paluda. Esimene auto peatuski kohe. Peale mõningast uurimist selgus, et olukord on halvem, kui algul arvatud, lisaks rehvile oli ratta laager katki. Niisiis ei saanud selle käruga kuhugi sõita. Õnneks nõustus üks meie valla talunik oma käru laenama, kuid ta oli hetkel Tartus ja teda tuli veidi oodata. Läksin kõigepealt lähedalasuvasse tallu, et küsida, kas võime oma katkise käru sinna jätta. Seda lubati. Samuti küsisin vett, mida sellise palavaga vajasin nii mina kui kaks tibu, kelle pidin Tallinna lähedale viima. Tibud tõstsin puuriga autost välja ja panin auto taha, kus oli veidi varjulisem, lisaks sättisin varjuks auto pakiruumis olnud teki. Väljas oli nii palav, et kingakontsad jäid asfalti sisse kinni ja higi voolas ojadena. Istusin siis autosse ootama. Kuna teadsin, et oodata tuleb vähemalt tund, lasin istme alla, et veidi pikutada. Arvasin, et võin magama jääda, kuna öö oli üsna lühikeseks jäänud. Midagi muud seal ka teha ei olnud, oles siis raamat või ajakiri kaasas olnud. Mõne aja pärast äratati mind üle, asenduskäru oli kohale 19.07.10 003jõudnud. Pea käis ringi, sest auto seisis üsnagi päikese käes. Aknad olid küll lahti, kuid ikka oli palav. Laadisime siis koorma ümber ja sain sõitu jätkata. Kulunud oli üle kahe tunni, hommikul tehtud plaanide järgi oleksin pidanud juba kohal olema. Kuna oli reedene päev, siis olid inimestel juba muud plaanid tehtud ja mõnes kohas, kus oli plaanis istuda ja veidi pikemalt juttu rääkida, ei olnud selleks enam võimalust. Need kaks tibu pidasid reisi kenasti vastu ja koju tagasi tulin kolme cayuga pardi tibu võrra rikkamana. Nende partide must sulestik on rohelise või sinise läikega, mis on eriti hästi päikesepaistes näha. Tahtsin neid parte just värvi pärast, kuna jumaldan rohelist värvi. Olin varem proovinud neid munast hautada, kuid see ei õnnestunud. Otsustasin siis hoopis tibud osta. Kaaslasteks said nad kaks sama vana pekingi pardi tibu.

Eile nägin, kuidas pardid ja lambad võivad teineteisele kasulikud olla. Nimelt lammas seisis ja pardid käisid ümber tema jalgade ning püüdsid parme. Tahtsin seda pilti jäädvustada, aga kui fotokaga tagasi jõudsin, arvasid pardid, et tõin neile midagi ja jooksid hoopis minu suunas.

Ilmad on nii palavad, et muidu tublid kassid on ka laisaks läinud. Viskasin küülikute ruumist sõnnikut välja ja punane Klaabu oli sealsamas. Sõnniku seest tuli välja nii mõnigi hiir, kuid kass ei teinud teist nägugi. Vaatas lihtsalt tuimalt, kuidas hiir minema jooksis. Loodetavasti saab kassidel puhkus peagi läbi, kuna mulle ei meeldi üldse ei hiired ega rotid. Viimaste nägemine paneb kiiremas korras minema jooksma.

Haned lapsendasid pardipojad

Laupäev, juuli 10th, 2010

10.07.10 001Ilmad on kohutavalt palavad, nii et toas on ka peaaegu 30 kraadi. Higi voolab olenemata sellest, kas teed midagi või mitte. Koliks autosse või traktorisse elama, kuid talus ei ole võimalik päevad läbi seal istuda. Töö tuleb ära teha, eelkõige loomi toita-joota. Viimane on eriti oluline, et nad selles leitsakus vastu peaksid. Praeguseni on meie talu loomadega kõik korras, ja loodetavasti nii jääbki. Igatsen mõne nädala taguseid ilmu, kus termomeetri näit oli 15 kraadi ringis.

Teeme endise hooga heina. Suurem osa on küll tehtud, aga veidi on veel jäänud. Paaril päeval sadas natuke vihma, ja seetõttu jäi väike paus sisse. Samuti vajas niiduk väikest remonti peale naabri põllu ääres olnud kivi otsa sõitmist. Õnneks midagi hullu ei olnud, ja praeguseks on viimased põllud niidetud. Täna tulebki kaarutada ja eks näib, millal saab pallitama hakata. Kuna hein on hõre, siis peaks see praeguste ilmadega väga ruttu kuivama. Kaarutamine on väga mõnus töö, kuna seda teeme traktoriga, kus konditsioneer sees. Seal saab nautida jahedat õhku, samas midagi kasulikku tehes. Töö ise on väga lihtne, tuleb vaid mööda vaalu sõita.

Haneema küll istus kevadel truult oma aja munade peal ära, kuid tibusid sealt ei tulnud. Viga oli ilmselt selles, et munad olid liiga vanad. Nimelt kadusid esimesed hane all olnud munad ära ja panin talle igaks juhuks, eriti midagi lootmata, riiulil seisnud hanemunad alla. Nüüd aga on haned endale siiski lapsed saanud. Nimelt juhtus nii, et kitsed lõhkusid ära suurte hanede ning hane- ja pardipoegade vahel olnud aia. Kui seda avastasin, siis olin algul eriti pardipoegade pärast väga mures, kuna eelnevalt ei ole mu haned teiste linnuliikidega eriti läbi saanud. Kipuvad kohe ründama. Õhtupoole paistis siiski, et muretsemiseks ei ole põhjust – inkubaatoris hautatud 2 hane- ja 4 pardipoega olid täie tervise juures ja näis, nagu suured haned hoiaksid neid. Niisiis ei olnud mul õhtul midagi selle vastu, kui nad kõik ühte kuuti ööd veetma minna tahtsid. Nüüd on nii, et nad käivad kõik koos. Samuti kutsuvad suured haned neid peaaegu kolmekuuseid kasulapsi kenasti sööma ja sisisevad kurjalt, kui näevad mingit ohtu. Näiteks tulid pardipojad elektrikarjuse traadi alt läbi ja ajasime neid tagasi. See ei meeldinud hanepaarile üldse. Igatahes on mul hea meel, et hane- ja pardipojad saavad veidi vabamalt ringi liikuda, samas neid kaitstakse. Eelmisel aastal panin ka neli inkubaatoris hautatud hanetibu suurte juurde ja peale vähest tõrjumist võeti nad kenasti omaks. Siiski ei julge ma Norrast pärit 14 hanetibu nende juurde panna. Ehk võetaksegi nad omaks, kuid ma ei ole päris kindel, kas nad nii suure karja eest hoolitsemisega hakkama saavad. Kuna kõikvõimalikke röövloomi liigub palju, kardan neist seeläbi ilma jääda. Ja selleks on nad liiga palju väärt.

Heinategu täies hoos

Neljapäev, juuli 1st, 2010

1.07.10 004Lõpuks on saabunud kauaoodatud soojad ja kuivad ilmad, nii et saimegi heinateoga algust teha. Loomadele on ju vaja talvel midagi ette anda. Niisiis otsustasime pühapäeval niitma hakata. Alustasime punase ristiku põllust, mis oli tegelikult karjamaaks mõeldud. Kuna rohukasv oli tänavu hea ja lambakari pole veel väga suur, ei läinudki kogu karjamaad vaja. Niisiis otsustasime osa heinaks teha. Seda oleks pidanud muidugi veidi varem tegema, kuna taimed hakkavad juba ära õitsema, aga ilmad ei olnud sobivad. Järgmisena niitsime maha veel lutserni ja timuti segu, mis sai küll kunagi spetsiaalselt heina tegemiseks külvatud. Selle niitmiseks on praegu küll täitsa õige aeg, lutsern just alustas õitsemist. Eelmisel aastal jäime selle põlluga hiljaks, kuna sobiv ilm ei tahtnud kuidagi tulla. Niitsime maha ka galeega ja kõrrelise segu, kus lambad kevadel juba korra sõid. Peale selle sai niidetud paar erinevatel põhjustel väga hõredaks jäänud põllulappi. Kokku sai niidetud 5-6 hektarit.

1.07.10 003Esmaspäeval hakkasime kaarutama. Seda oli vaja kokku kolm korda teha, kuni hein kuivaks sai. Hea, et oskame mehega mõlemad traktoriga sõita, nii saime seda tööd vaheldumisi teha. Kaarutas see, kes parajasti sai. Ilm oli tõesti ilus, nii et polnud karta seda, mis juhtus eelmisel suvel mitu korda – olime just kaarutamise lõpetanud, kui kuskilt ilmus väike pilv ja hakkas vihma sadama. Seda ei tulnud palju, aga piisavalt, et just lõpetatud töö mõttetuks muuta.

Eile oli aeg hein põllult kokku koguda. Hommikul kaarutasime vaalud kohevaks ja peale lõunat hakkas abikaasa seda pallideks pressima. Mina hakkasin siis koos appi kutsutud külameestega palle küüni vedama. Mina sõitsin traktoriga mööda põldu, kaks meest loopisid palle kärusse ja üks sättis neid nii, et võimalikult palju mahuks. Küüni ladusime heinapallid neljakesi. Kuna hein tuleb panna ka üles laudalakka, on hea, kui on rohkem inimesi. Kuigi ilm oli kohutavalt palav, tuli end võimalikult kinni katta, kuna muidu kraabib hein naha ära. Samuti on hea töökindaid kanda, kuna sõrmed jäävad muidu heinapalle nööridest tõstes valusaks.

1.07.10 016Heina pressimisel ilmnes probleem, et osad pallid ei tahtnud koos püsida ja lagunesid laiali. Probleem oli nööris. Ostsime selle nimelt kurkide ülessidumiseks. Valisime tollal selle järgi, et rullis oleks nööri võimalikult palju võimalikult soodsa hinnaga, sest kilemajas ei ole nööri tugevus nii oluline. Igatahes heina pressimiseks on see nöör liiga nõrk.

Kogu maas olevat heina eile ei jõudnud ära pressida ja küüni vedada, niisiis jätkasime seda tööd täna. Mina kaarutasin hommikul heina ära, mees hakkas samal ajal juba uut põldu niitma. Siis hakkas mees heina pressima ja mina läksin niitma. Tegin seda tööd esimest korda, kuid kui selgeks sain, hakkas sujuma. Hein pressitud, vedasime selle küüni. Mina olin taas traktori roolis, mehed loopisid pallid kärusse. Heinaajal on tavaline, et suurem osa minugi päevast möödub traktoriroolis. Tänaseks oli jäänud vaid üks koorem, mis oli küll veidi suurem, kui tavaliselt. Praeguse seisuga on umbes 15 lamba jaoks hein olemas. Kui ristikupõllult saadu välja arvata, on hein väga ilus. Rõõm on vaadata, ilus roheline, ja lõhnab ka suurepäraselt. Ristikuga on see probleem, et suur osa lehtedest varises maha ja suures osas on järel jämedad rootsud.

Küll on tore, et praegu on meil endal vajalik heinatehnika olemas. Kui vaid ilm ilus oleks, on heinategu puhas rõõm. Meenub esimene aasta, kui meil oli kümme lammast ja kaks kitse. Meil oli vaid niiduk ja ülejäänud töö tuli käsitsi teha. Heina pöörasime ümber rehaga ja riisusime kokku Niva järele pandud hobuserehaga. Vedasime samuti Nivaga, mille kärule ehitasime laudadest laiemad ääred, et rohkem peale mahuks. Siis pidi heina ka tallama, nii käru peal kui küünis, pallidega on tunduvalt lihtsam. Ei kujuta ette, et enam nii heina teeks. Praeguse loomade arvu juures ei olekski see mõeldav.