Arhiiv august, 2010

Saagikoristus

Neljapäev, august 26th, 2010

26.08.10 001Ilmad on muutunud vihmaseks ja tuleb hakata mõtlema teatud köögiviljade koristusele. Meie otsustasime sibulad üles võtta. Paljud varred olid veel üsna rohelised, kuid parem kuivatada rohelisi varsi, kui lasta sibulatel ära mädaneda, nagu juhtus möödunud aastal. Varte kuivatamine on vajalik, kuna tahan kindlasti neist vanikud punuda, need näeksid köögis rippudes väga stiilsed välja. Seda enam, et tänavu on meil kolme värvi sibulad: tippsibulatest kasvatatud punased ja valged ning kohalikust Peipsi-äärsest seemnest kollased-oranzid. Viimaseid kasvatan esimest aastat, aga kavatsen seda kindlasti edaspidigi teha. Need sibulad õigustavad igati oma head mainet, saak on korralik, kasvatavad mitu sibulat alla, ühtlasi on sibulad väga tugeva lõhna ja maitsega. Tänavu olid teisedki sibulad päris ilusad, suhteliselt suured, ju on hea sibula-aasta. Kuna sööme päris palju liha, siis on sibul ja küüslauk tähtsaimad köögiviljad. Väljas õnnestus sibulaid kuivatada vaid ühel päeval, edasi muutusid ilmad nii sajuseks, et tuli midagi muud välja mõelda. Niisiis tegime sauna tule ja vedasime sibulakastid lavale. Mäletan, et kui lapsena vanemate juures elasin, kuivatasid nemadki sibulaid saunalaval, ja vanaema punus need siis vanikuteks.

Peale sibulate olid koristusküpsed ka herned ja põldoad. See tähendab, et kaunad olid kuivanud ja muutunud hernestel pruuniks ja ubadel mustaks. Noppisin need varte küljest ära, kuid kaunadest välja võtta veel ei jõudnud. Küll jõuab, sellega ei ole kiiret, kuna kaunad on kuivad. Oataimedel oli näha nii õisi, rohelisi ja musti kaunu ning juba tühjaks varisenuid, justkui kevad ja sügis ühel taimel. Aedviljadest meeldibki mulle kõige rohkem kasvatada ube ja sibulaid. Ma ei oska seletada, miks. Lihtsalt meeldib.

Vihmased ilmad toovad kõvasti lisatööd. Põhiliselt seisneb see rohkes allapanu vedamises, kuna tuleb hoolitseda, et loomadel-lindudel oleks magamisasemed puhtad ja kuivad ning et nad tunneksid end jooksuaedades nii mugavalt kui võimalik. Veelinnud näivad poriloike nautivat. Loomulikult ei näe nad peale porist suplust enam kenad välja, eriti kui sulestik on valget või muud heledamat tooni. Pori on veidi rikkunud ka ilusate sultani tõugu noorkanade välimust, kuid õnneks mitte väga palju. Nemad ju ei suple .

23.07.10 071Sain paar päeva tagasi kena üllatuse. Nimelt hakkas üks kevadel koorunud järhöne tõugu kana munele. Nende järglane, kes said rebase algul rebase roaks. Õnneks on mul neist kaks kena kanakest, lisaks veel seitse teisest kohast pärit järhöne noorkana ning kari kukkesid. Viimased on paar kuud nooremad ja nende mune tuleb veel  mitu kuud oodata, kuid aega ju on. Igatahes peaks järgmisel aastal olema mul kena kari imeilusaid Norra maakanu. Nende eest hoolitsen paremini ja lauda ust enam lahti ei unusta. See õppetund oli liiga valus ja on kaua meeles.

Sügis on õhus

Neljapäev, august 19th, 2010

18.08.10 027Alles kirusime kohutavat palavust, mis muutis väljas töötamise üsna piinarikkaks. Nüüd on lõpuks jahedam ja erinevalt paljudest mina täitsa naudin seda. Samuti on viimastel päevadel sadanud vihma ja nädalaid kuivanud maapind saab veidi niiskust. Vihma naudin ka, kuid mõõdukas koguses. Kuid kindlasti ei naudi ma pidevate vihmasadude järel tekkivat pori, mis tekitab omakorda probleeme ja paneb mõtlema lindude-loomade talvekorterisse kolimise peale. Tahaks, et ilmad oleksid normaalsed, vaheldumisi nii päikest kui vihma, kuid ikka on nii, et algul ühte liigselt, siis sama palju või rohkemgi teist. Hea, et meie vilja ei kasvata, kellel see praeguseks võtmata, võib olla raskusi korraliku saagi saamisega. Väljas olles justkui haistaks peagi saabuvat sügist.

Selleks korraks on küll elektrikatkestused möödas, kuid päris kahjudeta ei jäänud meiegi. Õnneks ei saa me küll rääkida mitmesajast hukkunud loomast, kuid inkubaatoris hukkusid küll mõned pardilooted liiga madala temperatuuri tõttu. Ühel päeval tundsin, et inkubaatoris on ebameeldiv hais. Lähemal vaatlemisel nägin, et mõned munad on tumedaks tõmbunud. See juhtub siis, kui arenema hakanud loode on munasse surnud. Loodan, et ülejäänud munadest kooruvad terved ja tugevad tibud ning et rohkem elektrikatkestusi ei tule.

Vaatamata elektrikatksetustest koorusid vahvad vutitibud, needsamad pisikesed tegelased, kes meenutavad mulle koloraado mardikaid. Munad kogusin noortelt eesti vuttidelt, kes said suve algul juurde ostetud, et rohkem mune saada. Panin inkubaatorisse 30 muna ja neist koorus 25 tibu. Mõned neist olid küll liiga nõrgad ja surid peagi, kuid loodetavasti kasvavad teised tublideks lindudeks. Eesti vutid hakkavad munele keskmiselt 45 päevaselt, nii et väga kaua ei ole vaja oodata.

Äikesetorm

Neljapäev, august 12th, 2010

2.08.10 022Viimastel päevadel on palju räägitud mõned päevad tagasi olnud äikesetormist ja selle poolt tekitatud kahjustustest. Meist läks suurem äike mööda, samuti ei murdnud torm ühtki puud ega viinud paigast katuseid. Lähiümbruses ringi sõites nägin tee ääres vaid üht murdunud puud, kuid seegi oli seest tühi olnud. Siiski ei jäänud me ilma elektrikatkestusteta, kuna veidi kaugemal oli torm elektriliine räsinud ja lühise tekitanud. Meie jäime vooluta siis, kui tormist oli juba paar päeva möödas. Elektrifirma jutu järgi oli meie osa liinist terve, kuid nad pidid parandamise käigus ka meilt voolu ära võtma. Nii mulle väideti. Igatahes tekitas üsna pikk vooluta olek meilegi probleeme, kuna inkubaatorid on veel töös ja mõned väikesed tibudki kasvamas. Tibudega väga suuri probleeme ei tekkinud, kuna nad ei ole päris äsjakoorunud, neid on vaid kuus ja väljas on siiski suvi. Lisaks muutub köök gaasiahjus süüa tehes väga soojaks. Sinna siis tibud paningi, kui õhtu hakkas kätte jõudma ja temperatuurid langesid. Olime juba mitu tundi ilma elektrita olnud ja ei näinud lootust seda niipea tagasi saada. Niipea kui tibudega kööki jõudsin, tuli vool tagasi. Otsustasin siiski neid veel mitte tagasi viia, kuna ei olnud kindel, et vool enam ära ei kao. Õieti tegin, sest sellega asi veel ei lõppenud. Samal õhtul oli mitu lühikest katkestust ja järgmisel hommikul jäime jälle mitmeks tunniks elektrita. Kui lõpuks vool lõplikult tagasi oli, nägin laudas tulede kellaajaliselt süütamiseks ja kustutamiseks pandud aegrelee pealt, et kokku kestsid elektrikatkestused 11 tundi.

Veel munas olevate tibude jaoks on ühtlane temperatuur veel olulisem. Neil on seda ju vaja, et üldse areneda. Õnneks ei olnud seekord tegemist ülekuumenemisega, mis on tunduvalt ohtlikum. Lind käib ka ju munadelt vahepeal ära. Igatahes püüdsin inkubaatoris temperatuuri säilitada nii hästi kui võimalik. Selleks katsin inkubaatorid tekkidega kinni, et jahtumist vähendada. Lisaks kütsin gaasiahjuga köögi nii soojaks, et see aitas ka inkubaatorites temperatuuri võimalikult normilähedasena hoida. Loomulikult ei juuni2008 269õnnestunud ruumi 38-kraadiseks kütta, aga 33 kraadi saavutasin küll. Igatahes ei langenud temperatuur inkubaatoris alla 31 kraadi ja loodan, et munad liigselt ei jahtunud. Oli küll kaks pikemat katkestust, aga õnneks ei olnud vool ära mitte 11 tundi järjest, vaid 2 päeva jooksul kokku niipalju. Igatahes loodan parimat. Praegu ei oska veel midagi öelda võimalike kahjude kohta, kuna inkubeerimine ei ole veel nii kaugele jõudnud, et tibu liigutamist näha oleks.

Kitsed teevad endiselt pahandust. Aeda ei ole nad küll enam lõhkunud, kuid ühel päeval avastasin, et nad on taas hanepoegade aias. Nutikad loomad olid aiavärava haagi lahti võtnud. Hanepoegadega oli kõik korras, kuid minu jaoks tähendas see, et tuleb niikaua, kuni väravale riivi panen, lisaks haagile ka traati või nööri kasutada. Oleks kohe pidanud riivi panema, kuna see ei ole esmakordne, kui kitsed värava ise lahti võtavad.

GypsyKuna taas on küülikute müksomatoos levima hakanud, ja olevad meile päris lähedal, vaktsineerisin ka oma loomad uuesti ära. Ka need, kes said juba kevadel vaktsineeritud, kuna viirus olevat eriti agressiivne. Müksomatoos on väga ohtlik haigus ja tapab suurema osa karjast. Seetõttu on vaktsineerimine väga oluline. Õnneks sai mul see õigel ajal tehtud ja võin rahulik olla. Harva võib juhtuda, et vaktsineeritud loom haigestub, kuid sel juhul põeb ta väga kergelt ja üldjuhul ära ei sure.

Kitsed teevad pahandust

Esmaspäev, august 2nd, 2010

2.08.10 023Looma- ja linnulaste kasvamist on lausa rõõm jälgida.  Uskumatu, kui ruttu saavad pehmetest udusulis tibukestest palju süüa nõudvad noorlinnud. Möödunud nädalal uude elupaika kolitud hanetibud on hea näide. Kuna aias rohelist ei ole, tuleb seda neile ette vedada ning kolmteist kahekuust hanepoega söövad seda päris kõvasti. Nende meelisroaks on vesihein ja söödapeedilehed. Kuna kuivade ilmade tõttu vesihein eriti ei kasva, on eriti hea, et kevadel sai prooviks jupike söödapeeti külvatud. Haned on igatahes väga rõõmsad, kui järjekordse lehesületäiega tulen. Nad söövad ka harvendamise käigus väljatõmmatud porgandeid ja umbrohtu, kuid söödapeedilehed on siiski lemmikud. Eks siis saab korraga kanatibudelegi umbrohtu visatud. Nemad söövad seda üsna valikuliselt, lemmikuks paistab malts olevat. Kasu on mitmepoolne – tibud saavad kõhtu täita ja meie saame umbrohust lahti.

Kitsed suudavad kõikvõimalikke pahategusid välja mõelda. Kõigepealt kiskusid kanatibude aiale kaitseks pandud marjapõõsavõrgu ära. Ei tea, kas roheline värv meelitas ligi või hakkas neil lihtsalt igav, igatahes kadus see juba järgmisel päeval peale paigaldamist. Jäi üle vaid tükid kokku korjata, et keegi neisse ei takerduks. Hea, et aeda pealt kattev võrk on eraldi tükis, muidu oleks seegi korraga maha tõmmatud. Minu viga, et panin võrgu väljapoole aeda, aga nii oli lihtsam. Kuna tibud on piisavalt suured ja ei mahu ka tavalisest võrkaaiast läbi, vastupidiselt mu kartustele, ei hakka ma praegu uut võrku panema. Eks siis, kui sinna tulevad pisemad elanikud, tuleb selle peale mõelda.

Teinegi kitsede pahategu on uue tibudemajaga seotud. Nimelt nägin ühel päeval kilemajast kurke korjamast tulles, et kitsed on hanepoegade aias. Arvasin algul, et nad on väravahaagi lahti saanud, seegi pole kitsede jaoks võimatu, kuid lähemale jõudes selgus hoopis, et nad on end võrkaia alt läbi surunud. Võrk oli veidi, ehk 10 cm, maa sisse pandud, kuid see ei päästnud. Kartsin algul, et ehk on mõni hanepoeg või pisike muskuspart ära tallatud, kuid õnneks midagi sellist ei olnud. Kõik olid täie tervise juures. Kitsi olid aeda meelitanud päeval toodud peedilehed, mis olid pandud võrgule väga lähedale. Ju nad siis avastasid läbi võrgu lehti püüdes, et võrk liigub, kui sellele piisavalt survet avaldada. Ajasin kitsed ära ja panin aia alla serva lauad, mille külge kinnitasin võrgu. Sama tegin igaks juhuks ka kanatibude aiaga, kuigi see oli veel terve. Igatahes praeguseni on mõlemad aiad terved püsinud.

Loomakasvatuses on hästi oluline hoolikas olla ja pisemadki vead võivad end kurjasti kätte maksta. Eile juhtus nii, et õhtul oma kaht lemmiktibu lauta viima minnes avastasin, et vaid üks on puuris. Teist ei paistnud kuskil. Samuti ei olnud näha ühtki jälge kellegi rünnakust. Täpsemal vaatlemisel märkasin puuri ukses kahte ava, millest tibu võis läbi mahtuda küll. Ju jäi ta siis välja pääsenuna kassi või vareste kätte. Veel täna hommikul ootasin imet, et ehk ilmub kuskilt välja, kuid loomulikult seda ei juhtunud. Väga valus õppetund. Neist tibudest said lemmikud seetõttu, et mõned nädalad tagasi mängis inkubaator vingerpussi, see kuumenes teadmata põhjusel üle. Enamus looteid hävisid, kuid imekombel koorus kaks tibu.

Eilse kurva päeva tegid rõõmsamaks sinise leghorni tibud, kes koorusid. Neli vahvat tegelast, kelle hulgas on kaks sinist, üks must ja üks hele, vaevuaimatava sinaka tooniga tibu. Eks näis, milline ta täiskasvanuna on.  Tavaliselt koorub sinise leghorni munadest 50% siniseid tibusid, nii et minu tulemus on täiesti normaalne. Jääb üle vaid nende eest korralikult hoolitseda ja loota, et oleks sobiv arv kanu-kukkesid.