Arhiiv november, 2010

Talv on käes

Esmaspäev, november 29th, 2010
011

Kalkun lennuhoos

Talv saabus taas kord ootamatult, ja häbematult vara. Väljas on päeval külma vaid napilt alla kümne kraadi, kuid ometi näib, et enam hullemaks minna ei saa. Ei ole sellega veel harjunud. Mäletame ju kõik möödunud talve ja teame, et saab küll hullemaks minna. Mullu olime peale 30 miinuskraadi rõõmsad, kui termomeetrinäit tõusis kümnele külmapügalale. Mina läksin siis metsa suusatama, kuid praegu ei suuda sellele vaatamata korralikule lumevaibale mõeldagi.

Taluelus tähendab talve tulek põhiliselt probleeme. Mida head saabki olla pidevas lumerookimises hoonete uste tagant, et sisse pääseda? Ja vaid selleks, et järgmisel päeval sama tööd korrata, sest öösel on tuisanud. Ja hoonete pealt, et need lume raskuse all järgi ei annaks? Ühel hommikul pidime tõdema, et oleme kilemajade puhul veidi hiljaks jäänud, sest üks neist, vanem hoone, oligi lume raskusele järgi andnud. Ja talv ei olegi veel alanud, praegu on käimas vaid hilissügis. Õnneks selgus, et kilemaja on siiski võimalik päästa, kuid loomulikult nõuab see nii lisakulutusi kui -tööd.

Kuna mäletame hästi möödunud talve, siis otsustasime oma elu võimalikult lihtsaks teha. Seega kolisime siseruumidesse kõik loomad, kaasa arvatud küülikud ja karjakoera, kes põhimõtteliselt võiksid väljas olla. Ei ole tõepoolest tahtmist lumehangedes turnida. Koeral on pealegi lammaste juures palju huvitavam, samuti veedan seal tunduvalt rohkem aega, kui teises kohas, kus meie loomad on. Küülikutest oligi suur osa aastaringselt sees, väljas olid vaid kaks Norrast pärit trönderiema koos poegadega, kokku kümme isendit.

012

Vasakul esimene prantsuse vuti muna

Möödunud nädalal sai lauta paigutatud ka viimased linnud, kes veel väljas olid. Kalkunid panin kanade ja vuttidega samasse ruumi, haned-pardid eraldi, kuna need kipuvad palju vett maha ajama. See muudab ruumi õhu liiga niiskeks, ja nn kuivamaalinnud seda ei armasta. Pealegi taluvad haned-pardid madalamaid temperatuure ja nende puhul kaalun võib-olla talviste jalutuskäikude võimaldamist, kui ilmad seda lubavad.

Linnud on kummalised. Eriti vutid. Ma ei tea, miks ei õnnestunud mul prantsuse vutte terve suve jooksul munema meelitada. Ometi oli söök korralik. Võib-olla ei meeldinud neile õues paiknev puur? Nüüd on nad sees juba päris kaua olnud, ja kolimisstress on möödas, niisiis sain täna neilt esimese muna. Ilus täpiline. Mäletan, millised olid haudemunad, mis ostsin – põhimõtteliselt samasugused nagu eesti vutil. Niisiis pean täies ulatuses pisikeste täppidega kaetud muna juhuseks. Mõned päevad tagasi hakkasid uuesti munele ka eesti vutid, nii et peagi on meil suuremas koguses pisikesi tervislikke mune. Kui just ilmad veel külmemaks ei lähe, ja lauta liigselt maha ei jahuta.

Lambad lauta

Teisipäev, november 23rd, 2010

10.02 036Nüüd on aeg sealmaal, et lambad on lauta jäetud. Meie talus tähendab see seda, et tuleb leida sobiv haagis, lambad sinna peale tõsta, ja lauda juures jälle maha. Nimelt on karjamaade ja lauda vahel umbes 1 km, ja mööda sõiduteed on liiga ohtlik neid ajada. Kui möödunud aastal kasutasime väikest traktorikäru, mis mahutas vähe ja kuhu oli loomi üsna raske tõsta, siis tänavu tegime sarnased kõrgendid peale sõiduauto kärule. Kuna meie igapäevaselt kasutatav sõiduauto ei sobi kuidagi pori sees turnimiseks ja on liiga madal, kasutasime vana Niva´t. Vahepeal oli käivitamisega probleeme, kuid lõpuks sai töö tehtud.
Kuna lammaste suvevarjualusel on aiapoolne osa avatud, siis tuli see kuidagi sulgeda. Ei olnud mingit tahtmist lambaid mööda aeda, mis on viimastel nädalatel kohutavalt poriseks muutunud, taga ajada. Niisiis sulgesime avause sobivas pikkuses laudadega. Kahjuks panime need algul liiga hõredalt, nii et kui esimeselt ringilt tagasi tulime, oli omal kohal vaid ülemine laud. Alumine oli katki ja kahel keskmisel olid naelad lihtsalt järgi andnud ja need lebasid risti-rästi pori sees. Sel ajal, kui meie seal olime ja lambaid püüdsime, ei läinud ükski lammas läbi, kuid ju hakkasid nad omaette jäädes põgenemisvõimalusi otsima. Ei teagi, olid naelad liiga nõrgad või lambad liiga tugevad, igatahes tuli lambad uuesti putkasse ajada. Sel korral panime lauad tihedamalt, et neil ei oleks enam võimalik pead sinna vahele pista. Kuna ülemine laud oli alles, siis polnud kõrgemalt vaja kinni panna ja naelutasime samale kõrgusele nelja asemel seitse lauda. Edasi läks lammaste vedu kenasti, kui mitte arvestada viimaste lammaste püüdmisel sõnniku sisse pikali kukkumist ja muid pisiasju. Õnneks oleme lammaste aseme hoidnud suhteliselt kuivana.
22.02 030Laut, kus meie lambad ja suurem osa muid loomi-linde talve veedavad, on ehitatud 1984. aastal, et korterites elavad inimesed saaks ka loomi pidada. Niisiis on seal kümme ühesugust laudaboksi, mille vastas üle koridori on heinaküünid. Praegu oleme meie ainsad, kes seda lauta kasutavad, ja loomad-linnud on juba enamuses boksides. Hea on see, et niiviisi saab erinavaid tingimusi nõudvad loomad hoida eraldi. Lammaste jaoks võiksid olla küll veidi suuremad ruumid, et kogu kari saaks koos olla, praegu on nad neljas boksis. Põhimõtteliselt oleks võimalik vaheseintesse avad teha, kuid senini ei ole seda nii oluliseks pidanud. Kuna tänavu pidi üle talve jääma 52 utte, oleks igas boksis pidanud olema täpselt 13 lammast. Suur oli üllatus, kui see arv osutus suuremaks nii paberil kui tegelikkuses. Lambadi üle lugedes selgus, et kahte boksi sai 13, ühte 12 ja ühte 16 lammast. Niisiis olime paar nädalat tagasi arvutades kuskil vea teinud. Võimalik, et kõige rahvarohkemast boksist kolib mõni lammas teise, kuid seal on kõige nooremad lambad, kes on ka kõige väiksemad. Mõneks ajaks jääb nii, nagu on, sest heina ja vee tarbimine ei ole seal üldse suurem kui mujal.
Jäär on küll eraldi omas aedikus, samas laudas, kus lihaks mõeldud jäärapoisid, kuid oskab sealgi probleeme tekitada. Mõned päevad tagasi, kui talle peo pealt vilja andsin, hakkas ta jälle tujutsema, ning mu pöial jäi tema pea ja metallvärava vahele. See oli kohutavalt valus, ja mõtlesin, et ei anna talle enam kunagi vilja. Eks ma olin ju ise hooletu olnud. Tahtsin vaid, et ta sõbralikum oleks. Minu halb tuju läks peagi üle, ja viljata jäi ta vaid ühel päeval. Kuid püüan nüüd ettevaatlikum olla. Sellega pole aga jäära pahateod lõppenud. Eile avastasime, et ta oli plastikämbri, millega talle vee ette panime, ära lõhkunud. Ei tea, miks arvasime, et ta on sikupoiss Mikust parem? Viimase puhul oleme juba ammu aru saanud, et talle plastikämbrit ette jätta ei tasu.

Jäär ja kitsed lauta

Teisipäev, november 16th, 2010

012Nüüdseks on jäär olnud utekarjas poolteist kuud ja minu arvates on seda piisavalt. Samuti lõppevad need igapäevased võitlused sajakilose tigedikuga. Teda kinni püüda polnud vaja, ta tuleb alati minu juurde. Ainult et tuleb hoolikalt jälgiga, kas soovib leiba või tahab hoopis lüüa. Seda on näha ta pea hoiakust. Seekord mul vitsa kaasas ei olnud. Oleks tülikas olnud, kuna ühes käes oli leivaviil ja teises jalutusrihm. Ehk viimane nägi välja vitsa moodi, igatahes seekord tal kurje kavatsusi ei olnud. Andnud mõned leivatükid, panin talle kiiresti jalutusrihma kaelarihma külge. Tegin seda igaks juhuks, tegelikult hoidsin kõndimise ajal vaid kaelarihmast kinni. Poisi lautaviimine oli üsna lihtne. Minna oli ehk paarsada meetrit, vahetevahel poetasin talle mõne leivapala suhu. Ta küll veidi nügis mind, aga kontroll oli ikka minu käes.

Panin jäära lauta oma boksi kinni ja asusin järgmiste toimetuste kallale. Läksin just lammastele vilja tooma, kui nägin jäära kiirel sammul uttede poole tõttamas. Ta oli oma boksi väravat niikaua nüginud, kuni see haagist lahti tuli. Võtsin siis uuesti jalutusrihma ja läksin teda tagasi tooma. Tuppa leiva järgi ei viitsinud enam minna, lootsin niisama hakkama saada. Õnneks probleeme ei tekkinud, ja kuigi poiss nägi mu käes rippuvat rihma, tuli ikka minu juurde. Uted olid juba kinni, ja jäär jalutas närviliselt ümber aia. Hakkasime siis taas laua poole sammuma, üle porise aiamaa, sest see on kõige otsem tee. Seekord punnis ta rohkem vastu, samuti üritas vahepeal jooksu pista, kuid seda võimalust ma talle ei andnud. Nii kui hakkas sammu kiirendama, tõmbasin teda tagasi. Lõpuks jõudsime edukalt lauta ja seekord kinnitasin värava korralikumalt. Jäär hakkas küll kohe peaga vastu väravat peksma, ja lõhkus oma pea veidi veriseks, kuid välj017a pääseda tal ei õnnestunud. Hommikuks oli ta enam-vähem maha rahunenud, vaid määgis oma jämeda häälega.

Kuna talv on üsna lähedal, tuleb järk-järgult kõik loomad ja linnud siseruumidesse paigutada. Lisaks kanadele ja vuttidele on lauta jäetud ka kitsed. Muidu oleksid nad võinud veel jalutamas käia, nagu lambadki, kuid kitsed hakkasid aiast välja tulema. Paar päeva lasime sel sündida, ja ajasime nad tagasi, kuid siis otsustasime, et on lihtsam nad lauta jätta. Terve suve hoidis elektrikarjus neid kenasti seal, kus peab, kuid eks rohtu on vähe ja nad hakkasid paremat otsima. Kitsedega on see probleem, et kui puude-põõsaste juurde pääsevad, siis hävitavad need ära, ja seda me lubada ei saanud. Lambad on juba mitu nädalat vabalt hulkunud. Niiviisi on neil rohkem võimalusi süüa leida. Viiamsel ajal on nad sattunud ka naabrite õuele, nii et nädalavahetusel kolivad nemad ka ära lauta.

Mis soost on haned?

Teisipäev, november 9th, 2010

010Ilmad muutuvad järjest talvisemaks ning maapind valgemaks. Ilmaennustust kuulates ei tohiks veel päris külmaks minna, kuid eks paistab. Igatahes on maapinnal veidi seda “vastikut valget ollust”, mida õppisime eelmisel talvel vihkama. Lumi on ilus, kuid möödunud aastal oli seda tõesti liiga palju. Loodame, et eelseisev talv tuleb normaalsem.

Meil jätkub igapäevane taluelu. Võimuvõitlus jääraga ei ole veel päris läbi, kuid kui lähen lammaste juurde, vits käes, siis ta mind enam ei ründa. On olnud paar juhust, kui läksin lammaste juurde ilma vitsata, ja siis hakkas poiss küll ülbitsema. Ühel päeval läksin neile leiba andma, nagu ma olen varem korduvalt probleemideta teinud. Vitsa kaasa ei võtnud. Jäär tuli kohe jooksuga ja lõi mul osa leiba käest ära. Ülejäänu jagasin nende lammaste vahel ära, kes julgesid minu juurde tulla. Paljud, kes jäid tulekuga hiljemaks, jäid ilma. Ma ei saanud ju hakata mahakukkunud leivatükke kokku korjama, jäär oli sealsamas. Ükskord suvel tegin seda, siis oli jäärasid veel kaks. Tookord sain löögi otse silma kõrvale, kui kummardusin mahakukkunud leiba üles võtma, kuid lööjaks oli teine jäär.Igatahes õppisin sellest, et selliste loomade juuresolekul ei tohi teha liigutusi, millega peapiirkond sattub kõrgusele, kuhu ta ulatub lööma.

Aga veel möödunud nädala juhtumist. Kui leib oli jagatud, ja lammastele pai tehtud, oli vaja sealt nii ära saada, et jäär mind ei ründaks. Õnneks oli üks pärnapuu mõne meetri kaugusel. Võtsin poisil kaelarihmast kinni ja kõndisin koos temaga puu juurde. Mul oli vaja vits murda, et end tema eest kaitsta. Vits käes, lasin rihmast lahti ja võisin rahulikult minema kõndida. Loomulikult vaatasin pidevalt selja taha, ja kui jäär kurjemat nägu tegi, vehkisin vitsaga. Polnud vaja teda puudutada, poiss tõmbus tagasi selletagi.

015Meie hanekari on kasvanud päris suureks, kuid mul polnud aimugi, kui palju on Norra hanedes hulgas emaseid ja kui palju isaseid. Haned on linnud, kelle puhul on väliselt väga raske sugu määrata. Ainus võimalus on seda kloaagist teha. Ei hakka täpsustama, kuid põhimõtteliselt on seda lihtne teha, kui asi selge. Aga et see selgeks saaks, tuleb kõvasti vaeva näha. Olen proovinud seda varemgi teha, kuid edutult. Paar nädalat tagasi otsustasin asja tõsiselt käsile võtta. Otsustasin alustada smalensi hanedest, kuna neid on vaid kaks ja nad on kirjud. Seetõttu teen vahet, kumb on kumb ja kui nad peaksid erinevast soost olema, ei pea hiljem uuesti määrama hakkama. Olenemata sellest, et nende vanus oli määramiseks äärmiselt ebasobiv, usun, et sain sellega kenasti hakkama. Niisiis on üks isane, see suurem ja tumedam, ning teine emane. See on ideaalne variant, kuna eelmisest aastast on mul juba üks sama tõugu emane. Kõik on pärit erinevatest kohtadest. Eriti hea meel on mul isase üle, kõige rohkem kartsin, et mul on kolm emast ja ei ühtki sama tõugu isast. Norra valgetel ei hakanud tookord sugu määrama, kuna lootsin peagi jalarõngad saada, et need peale soo määramist ära märgistada. Rõngaid ei ole praeguseks veel saanud, kuid eile määrasin valgetel ka soo ära. Et neil hiljem ka vahet teha, märgitasin nad veekindla markeriga. Oli väga keeruline, praegune vanus on selleks toiminguks kõige ebasobivam. Väga raske oli kloaaki avada niipalju, et sealt vajalikku näha. Võin vaid loota, et nägin ikka seda, mida vaja, ja et tulemus pole väga vale. Usun, et isased panin täppi, kahtlen veidi emastes. Igatahes oli tulemuseks 7 emast ja 4 isast. Ühel kummastki soost esinesid mõned hallikad suled ja kuna see ei ole antud tõu puhul lubatud, tuleb need prakeerida. Ülejäänud jätan praegu alles. Eks kunagi selgub, kui mööda määramisega panin. Olen rõõmus, et mul on nüüd olemas mõlemas Norra hanetõud ja järgmisel aastal kasvab neid meie talus juba päris suur kari. Mardihanesid tänavu neist ei saa, selleks on varuks mõned oma hanede järglased.

Võimuvõitlus

Esmaspäev, november 1st, 2010

30.09.10 030Näib, et jäär võtab oma töökohustusi järjest tõsisemalt. Ja jutt ei käi vaid uttede paaritamisest, vaid ka nende kaitsmisest. See on hea, kui lambaid ähvardab tõepoolest oht, kuid kui see sajakilone poiss hakkab lambaid kaitsma ka inimeste eest, kellel kurjad kavatsused puuduvad, on natuke pahasti. Sel juhul tuleb näidata, kes on boss.

Esimest korda üllatas ta mind kolm päeva tagasi. Olin lammaste varjualla ajamisega veidi hiljaks jäänud, juba hämardus. Hakkasin siis lambaid kokku ajama, kui jäär mind järsku ründas. Ja just vahetult enne seda olin teda süganud. Õnneks oli mul väike plastikämber kaasas, millega sain ta tähelepanu eemale juhtida. Niiviisi “mängisin” temaga päris palju ja asi oli naljast kaugel. Ta taganes mitu meetrit, et hoogu võtta ja tuli siis jooksuga minu suunas. Päris hirm oli, aga õnneks pääsesin suuremate vigastusteta. Ainus võimalus rünnakut vältida oli ta kaelarihmast kinni hoida ja ta niiviisi aiaväravast sisse talutada. Sel juhul kuuletus ta täielikult ja tuli kenasti kaasa. Probleem oli aga selles, et niiviisi on võimatu lambaid kokku ajada ja pidin ikka rihmast lahti laskma. Nii kui seda tegin, kordus kõik taas. Tavaliselt muidu nii sõnakuulelikud lambad olid sel korral eriti põikpäised ja jooksid hoopis vales suunas. Õnneks said nad lõpuks aeda sisse ja lükkasin kergendustundega värava kinni.

Üleeile proovisin heaga. Võtsin leivakääru kaasa, et niiviisi jäära meelitada. Sellest oli kasu seni, kuni talle sealt palukesi andsin. Siis hakkasid rünnakud jälle pihta. Rumaluses, uskudes minu meetodi kindlusesse, ei olnud midagi rünnaku tõrjumiseks kaasa võtnud ja nii pidin käe ette panema, et mitte kõhtu lüüa saada. Varem on talle aidanud õrn plaks vastu nina, kuid seda on väga raske teha, kui ta hooga ründab. Sain käele veidi haiget, aga mitte eriti tõsiselt. Ei jäänud muud üle, kui jäär rihmapidi varjualla talutada. Imekombel ta sellele vastu ei puikle, kuigi kui tahaks, ei oleks tal mingit probleemi lahti rabeleda. Viisin jäära sisse sellest uksest, kust lambad tavaliselt ei käi. Mõned uted tulid ka järgi, kuid enamuse jaoks oli sealt siseneda võõras. Läksin  kiiresti välja ja ajasin ülejäänud lambad teistkaudu sisse. Õnneks kuulasid nad sel päeval kenasti sõna. Jäär jõudis küll selle värava juurde, kuid lambad läksid suure grupiga sisse ja ei andnud jäärale võimalust välja tulla.

Eile otsustasin näidata, kes on tegelikult boss. Kui hakkan jäära eest põgenema, siis jäängi põgenema. Võtsin lambaid ajama minnes peenikese vitsa kaasa. Loomulikult hakkas jäär kohe ründama. Siis sai ta vitsaga vastu nina. Ta ei saanud arugi, mis teda tabas, kuna vits oli tõesti väike ja peenike, et mitte talle viga teha, vaid end kaitsta. Jäär raputas pead ja jäi korraks mõttesse. Igatahes hakkas ta uttedega soovitud suunas liikuma. Mõne aja pärast üritas ta uuesti rünnata, ja pidin talle jälle vitsaga äigama. Seda oli vaja korrata paar-kolm korda, ning jäär sai aru, et kui üritab mulle haiget teha, siis saab ise haiget. Lõpuks jäi jäärapoiss värava peale seisma, esiosa aias sees, tagaosa väljas. Justkui tahaks näidata, et teeb ikka, mida tahab. Rünnata ei üritanud, lihtsalt seisis. Patsutasin teda tagumiku peale ja ta liikus vastumeelselt paar sammu, et saaksin värava sulgeda. Kui ära läksin, saatis mind kurja pilguga, ning usun, et võimuvõitlus ei ole veel päris läbi. Aga enam ma teda ei karda.

Kuna karjamaadel eriti süüa ei ole, eraldasime lihaks mõeldud jäära- ja oinapoisid karjast ning panime ära lauta. Seal tuleb neid korralikult toita, kuni müüa saab. Tegime ära ka lammaste “inventuuri” ja selgus täpne lammaste arv. Poisse, kes lähevad müüki, on 22 ja üle talve jääb 52 utte, neist 22 noort. Mittesobivad uted said prakeeritud juba mitu nädalat tagasi, enne paaritushooaega. Jääme ootama kevadet ja arvukalt tallesid.