Arhiiv detsember, 2010

Võitleme lumega

Kolmapäev, detsember 29th, 2010

063Viimastel päevadel on palju räägitud lumerohkusest ja selle tekitatud kahjudest. Meil on õnnestunud kahjud ära hoida, kuid lisatööd on lume tõttu kõvasti. Kõige nõrgemad hooned meie talus on kilemajad ja neilt eemaldatakse lumi esmajärjekorras. Kuna lund on tõesti väga palju, siis tuleb see peale mahaajamist ka ära vedada. Muidu ei ole järgmine kord, kui taas tuiskab, enam võimalik seda kuhugi panna.

072Kuna peale kilemajade on palju teisi hooneid, mida ähvardab lume raskuse all varisemine, tuli minulgi “talverõõmudega” võitlema asuda. Tööpõlluks sai lauda katus, mille ühel poolel kõrgusid pea kahemeetrised hanged. Koos appi võetud külamehega kulus laudakatuse puhastamiseks kaks päeva, kuid lõpuks sai töö tehtud. Eriti raskeks muutis selle asjaolu, et lume alumine kiht oli nii tugevalt kokku vajunud, et seda tuli metall-labidaga lahti raiuda. Vedas, et ilm oli enam-vähem normaalne, temperatuur talutav, ei olnud tuult ega sadanud midagi. Kuna minu jaoks oli esmakordne üldse katusel mingit tööd teha, olin algul väga ettevaatlik. Kõrgust ma ei karda, kuid eterniitplaatidest katus oli üsna libe. 005Jalgade toetamisel olid abiks katusenaelte seibid, või pigem pudelikorgid ja plekitükid, mida 25 aastat tagasi oli kasutatud. Alla ma ei kukkunud, kuid libastusin küll korduvalt. Samuti õnnestus lumelabidas kummalgi päeval korra ära kaotada. Lõpuks oli allaaetud lume paigutamisega tõsiseid probleeme, kuna see ulatus juba katuseräästani. Siis oli ka äärel seista üsna turvaline, kuna kukkumine poleks eriti kõrge olnud. Korraks tekkis selline hetk, et järsku hakkas jalg vajuma rohkem kui see kõval katusepinnal oleks loomulik. Olin nimelt märkamatult üle katuseääre astunud.

Enne rookimist küünist katusetalasid silmitsedes oli olnud juba tunne, et need on kergelt kaardus. See võis olla ka silmapete, kuna valgus oli suhteliselt halb, kuid heale õnnele lootma jääda ei saanud. Vaatamata valutavatele lihastele olen rõõmus, et see töö tehtud sai. 006 Kuigi hanged olid küünide pool, mitte seal, kus loomad, oleks katusevaring tähendanud suuri kulutusi. Ju olid konstruktsioonid piisavalt tugevad, et sellisele lumehulgale vastu pidada, kuid iga päev oli hirm, et katus võib sisse kukkuda. Tänase seisuga sai lumi roogitud kõigilt hoonetelt, millelt pidasime vajalikuks. Nüüd saab mõnda aega öösiti rahulikult magada, kuni uus lumesadu ja tuisk taas hingerahu viivad.

Külas veisekasvatajatel

Pühapäev, detsember 26th, 2010

053Vaatamata tormi- ja tuisuhoiatustele otsustasime jõuluõhtuks Võrumaale minu vanemate juurde sõita. Uskumatu, kui vähe lund seal on! Meil Jõgevamaal oli isegi enne viimase päeva sadu ja tuisku rohkem lund, kui seal peale tuisku. Jõululaupäeval sadas taevast alla kummalist ollust, midagi rahetaolist. Pärast õues jalutades oli tunne nagu kõnniks suhkru sees.

Alates eelmise aasta lõpust majandab seal mu vend, kes võttis isalt talu üle. Eks vanemad aitavad ja nõu ja jõuga. Nende talu põhitegevusalaks on hetkel piimatootmine, kuid üritavad järk-järgult lihaveistele üle minna. Kuna meie veiseid 034ei kasvata, on neid täitsa huvitav vaatamas käima. Teen seda alati, kui vanematekoju sattun. Lehmalauda juures annab endast esimesena märku silolõhn. Minu jaoks ei ole see igapäevane, kuna meie lammaste ainus koresööt on hein. Neil on kokku 15 lehmakohta, mida täidavad Eesti Holsteini tõugu piimaandjat, lisaks mõned noorloomad. Olen kunagi emal lehmi lüpsta aidanud, kuid praeguseks selle töö üsna ära unustanud. Midagi keerulist  ei ole, kuid füüsiliselt on see raske töö. Lisaks sellele kaotad täielikult oma vabaduse, kuna lehma tuleb kindlasti kaks korda päevas lüpsta ja ei ole just palju inimesi, kes tahaksid seda teha. Kui mina olen tahtnud kuhugi kaugemale sõita, siis olen loomade söötja ikka leidnud, kuid lüpsjaga oleks keeruline.

027Lihaveiseid peetakse üsnagi vabas looduses. Varjualuseks on metsatukk ja vett saavad tiigitaoliselt veekogust, mis raiutakse talvel vajadusel lahti. Lisaks saavad nad silo ja heina, peagi poegimise lähenedes ka teravilja. Heina-silo viiakse neile paari-kolme päeva tagant, nii et töömaht on suhteliselt väike. Tänavu ostis mu vend 12 puhtatõulist aberdiin-anguse mullikat, peale nende on mõned ristandid. Väga huvitav oli neid jälgida, natuke metsikud, aga mitte päris, ja peremehe meelitamise peale lasi mõni end lõpuks puutuda. Eks neid hirmutas võõras rahvahulk, viimati oli nii palju rahvast korraga neid vaatama läinud siis, kui loomi treilerisse aeti. Ilusad lihaselised ja ümarad, härmatisega kaetud loomad sumasid lumes ja see ei näinud neid üldse häirivat. Õnneks on seal tunduvalt vähem lund, siin Peipsi ääres oleks paistnud vaid loomade selg.

050Üks vahva tegelane seal talus on poni Tarzan. Minu mäletamist mööda kümneaastane poiss. Teda peetakse lemmikloomana, et lastelastel, kes külla tulevad, oleks huvitav sõita. Ülejäänud päevadel tehakse temaga jalutuskäik, mille pikkus oleneb nii ilmast kui vaba aja olemasolust. Võtsin minagi selle jalutuskäigu ette. Päris võõras loom ta minu jaoks ei ole, varemgi teda jooksutatud, kuid kiire elutempo tõttu ei sattu sinna kahjuks eriti tihti.  Seekord tahtis tema mind jooksutada, kuid jõulude aegse ülesöömise tõttu oli see päris hea mõte. Siiski olin jalutajaks ikka mina, ja jalutatavaks poni, ta oli lihtsalt natuke ülemeelik, mis avaldus korraks ka tagant üles löömises. Tagasitee kulges rahulikumalt ja peale Tarzani jootmist panin ta aeda tagasi.

Meie plaan esimesel jõulupühal tagasi koju tulla läks vett vedama, kuna siinkandis tuiskas nii kõvasti, et heal juhul oleksime 15 km kaugusele kodust jõudnud. Ise oleks heal juhul jalgsi edasi läinud, kuid lastega ei saanud seda riski ette võtta. Niisiis tuli oodata järgmist päeva. Veidi aja pärast ilmnes probleem – mehe vanemad, kes sõitsid loomi söötma, jäid traktoriga lumme kinni. Jalgsi edasi ka ei saanud, lumi oli nii sügav, et jõud lõppes väga ruttu otsa. Niisiis tuli leida keegi laudale lähemalt, kes loomadele söögi-joogi ette paneks. Siinkohal suured tänud naabrinaisele, kes meid vaatamata pühadele hädast välja aitas ja telefoni teel jagatud juhiste järgi loomad-linnud ära söötis-jootis. Usun, et tee lauda juurde ei olnud eriti kerge, kuid õnneks sai ta hakkama.

066

Täna, jõudnud lõpuks koju, ootas mind laudas mitu toredat kingitust. Uus-meremaa punase küüliku poegimist aimasin küll ette, aga arvasin, et see juhtub veidi hiljem. Ega ma päris kindlat kuupäeva teadnud, emane ja isane olid päris kaua koos ühes puuris. See emane ei jää eriti lihtsalt tiineks, ja kuna on talv, arvasin, et ei ole üldse lootust. Paar nädalat tagasi tema kõhtu palpeerides tundsin, et seal juhtkui oleks midagi. Tõenäoliselt sündisid pojad eile, st esimese jõulupüha öösel ja praegu on nendega kõik korras. Loodan parimat. Teisteks üllatajateks olid kalkunid. Nad olid nimelt munele hakanud. Algul leidsin ühe nõrga koorega muna, mis oli veidi katki läinud. Peagi nägin teises kohas kahte ja kolmandas kolme muna. Näib, et munevad kõik kolm emakalkunit, nii tänavused kui möödunudaastane. Praegu võin küll kindel olla, et munad on viljastamata, kuna isane on väga noor. Nii et tibusid neist munadest ei tuleks. Ega polegi plaanis, kalkunitibud on üsna nõudlikud, ja olgem ausad, praegu on talv, mis äsja algas.

Jälle tuiskab

Pühapäev, detsember 19th, 2010

050Rahulikku, enam-vähem tuulevaikset ilma jätkus vaid paariks päevaks. Lõikavalt külm tuul keerutas pinnalt lund üles ja kandis mõned päevad läbitavana püsinud teedele. Tänan taas oma ettenägelikkust kolida enamus loomi siseruumidesse, sest näiteks eile oli küünist heinapalle tuues nii külm, et katmata kehaosad hakkasid paari sekundiga valutama. Termomeeter näitas umbes -15 kraadi, kuid koos tuulega oli õues talumatu. Tegime talitused ruttu ära ja kiirustasime koju, et mitte jälle autoga lumehange kinni jääda. Kui nii jätkub, tuleb jälle kilemajadelt lund rookima hakata, et oleks koht, kuhu kevadel kurgitaimed istutada. Peale eelmist tuisku ja lumesadu maha aetud lund oli nii palju, et see tuli kilemajade vahelt ära vedada. See sai veetud kõrvalasuvale põllule, tööd jätkus kahel mehel kaheks päevaks.

051

põllule veetud lumi

Täna jõudsid külmakraadid ka lauta, kus on alati tunduvalt soojem, kui väljas. Loomi söötma minnes avastasime, et veevoolik ja kraan oli külmunud ning lammaste veenõusid kattis jääkirme. Sulatasime kraani lahti ja viisime vooliku soojasse kohta. Samuti sulgesime heinaga laudas olevad tuulutusavad, mida hoidsime lahti, et loomad värsket õhku saaks. Eile puhus tuul täpselt sealtpoolt, kus need lahtised tuulutusavad olid ja see jahutaski ruumid maha. Küülikute veepudelid olid ka täna jäätunud, kuid nende sulatamisega harjusin eelmisel aastal ära. Siis ma lõpuks loobusin pudelite kasutamisest, kuna konservikarpidega oli külma ilmaga lihtsam. Kõik märgid näitavad, et nii tuleb teha ka tänavu.

062

järhönede paar

Ainus ruum, kus termomeeter näitas üle nulli, oli kanade, kalkunite ja vuttide ruum. Seal olime ettenägelikult tuulutusavad juba enam-vähem sulgenud, pealegi näib, et linnud eritavad päris kõvasti kehasoojust. Kuidas muidu seletada fakti, et eelmisel talvel oli lindude ruum alati kõige soojem. Mullu olid seal ka pardid ja haned, kes nüüd on eraldi.Vutid hämmastavad mind endiselt oma vastupidavusega. Kuigi ruumis ei ole miinuskraade, peaks seal vuutide jaoks ikka külm olema. Ometi munevad nad jätkuvalt. Küll mitte igapäevaselt, aga munevad. Lisaks vuttidele munevad ka kanad. Möödunud nädalal hakkasid lisaks märtsikuus koorunutele ja maransitele munele ka viimastega samal ajal koorunud järhöne kanad. Minu arvates muneb neist kaks, kui ülejäänud kolmel muutuvad harjad ka iga päevaga suuremaks ja punasemaks. Kui suudame ruumi hoida vähemalt sama soojana kui praegu, on munadesaagile lisa oodata. Üks pisikestest Norrast pärit ristanditest muneb ka jälle peale sulgimispausi. Noored sultani tõugu kanad-kuked seevastu on just sulgima hakanud, kogu nende aedik on valgeid sulgi täis. Nemad vajavad seetõttu eriti head ja vitamiinirikast toitu, sest sulgimine kurnab organismi. Eks minu kohus on loomadele-lindudele võimaldada seda, mida nad vajavad.

072

maransite paar

Kuna ilmad on minu arvates kohutavad, veedan väljas võimalikult vähe aega. Seetõttu püüan toas midagi huvitavat teha. Olen alati toiduvalmistamist armastanud, katsetades ja erinavaid maitseid kombineerides. Kuna jõulud lähenevad, on hea põhjus midagi maitsvat valmistada. Eriti südamelähedased on lambalihatoidud. Suur osa eestlasi ei söö lambaliha, kuna kardavad “kasukamaitset”. Tegelikult on probleem selles, et ei osata lambaliha valmistada. Loomulikult on väga oluline kasutatav liha, mida noorem, seda parem, kuid õigete maitseainetega peidab ära ka vanemal loomal tuntava “kasukamaitse”. Mina ei ole üle 2,5 aasta vanust lammast proovinud, ehk need ei sünnigi süüa, kuid kuni selle vanuseni on kindlasti võimalik maitsvat lambaliharooga teha. Viimane suurepäraselt õnnestunud lambaliharoog oli suure tükina ahju pandud talle seljatükk, mille pikkisin sibulatükkidega ning hõõrusin sisse soola ja rosmariiniga.

Täna hakkasin mõtlema, et jõuludeks tuleks piparkooke teha. Vaid paar päeva on aega. Kuna armastan toite algusest lõpuni ise teha, tuli valmistada ka piparkoogitaigen. Lubasin endale, et järgin täpselt internetist otsitud retsepti, kuid ei suutnud panna vastu kiusatusele midagi omalt poolt lisada. Nii segasin suhkrusiirupisse ka paar supilusikatäit sulatatud mett. Eks näis, kuidas piparkoogis maitsevad, kuid taigen on küll hea.

Upume lumme

Pühapäev, detsember 12th, 2010

002Viimastel päevadel on palju räägitud lumerohkusest ja sellega tekkivatest probleemidest. Meilgi pole selles suhtes vedanud, lund on kohutavalt palju. Ma ei ole küll päris kindel, aga mulle näib, et eelmise talve lõpus oli meil sama palju lund, kui praegu, enne kalendritalve algust. Arvan, et tänavune talv tuleb kokkuvõttes lumerohkem, kui möödunu, kuna raske uskuda, et rohkem seda talve jooksul ei saja. Ilmaennustused ei räägi ka sula tulekust, millega vajuks lumi kokku ja ei tuiskaks enam.

Õnneks ei ole meid elektrienergiast ilma jäetud, mis on tänapäeval väga oluline. Nüüd saame juba autogagi liikuda, kuid mõned vahepealsed päevad ei tasunud sellest unistadagi. Eile oleksime peaaegu traktoriga lumme kinni jäänud. Traktor lükkas ninaga lund, nii sügav oli see. Kõige jubedama tuisu ajal jäime autoga kinni teele tuisanud lumevalli. Siiani imestan erilise õnne üle leida pimedas üles taskust mööda pandud ja lumme kukkunud autovõti, mis tuli autojäljest välja, kui meie sõidukit hangest välja tõmmati. Uskumatu õnn, et just siis valgustasin seda kohta taskulambiga – mõne hetke pärast oleks lumi jälle peale tuisanud. Meil on autol ainult üks võti ja selle kaotamine oleks eeldanud lukuabi kohalekutsumist.

025Praeguste ilmadega rõõmustan eriti oma ettenägelikkuse üle välitingimustes olevad loomad siseruumidesse paigutada. Ei kujuta eriti ette, kuidas oleksin praegu läbi lume koeraaia või küülikupuuride juurde sumanud. Ja ega loomadel seal ka hea poleks olnud. Küülikute jaoks ei ole niivõrd oluline soojus, kui tuule- ja sademetevaba koht. Väljas ei oleks ma seda kuidagi pakkuda suutnud. Laudas on praegu veel piisavalt soe, paar plusskraadi, et veepudelid ei külmu ära. Loodame, et nii külm talv ei tule, nagu möödunud aastal, siis pidin peaaegu kogu talve vältel küülikuid tühjakssaanud konservikarpidest jootma, mis on suhteliselt töömahukas. Aga kahjuks ei saa me ise ilma valida.

007Talu kõige pisemad asukad, vutid, on uskumatult tublid. Paar päeva ei saanud neilt küll ühtki muna, kuid täna rõõmustasid nad mind jälle. Loomulikult ei saa rääkida suurest toodangust ega täisvõimsusel munemisest, kuid midagi tuleb ikka. Kanad munevad ka vahelduva eduga, oma tarbeks jätkub. Paljudel noortel muutuvad harjad iga päevaga punasemaks ja kui ilmad väga külmaks ei lähe, on peagi munatoodangule lisa oodata.010019

Küülikunäitus

Teisipäev, detsember 7th, 2010
uus-meremaa punane

uus-meremaa punane

Möödunud nädalavahetusel toimus Rõngus iga-aastane küülikute ja tšintšiljade näitus. Kuna otsustasime suvel, et tšintšiljakasvatus meile siiski ei sobi, ja jätsime alles vaid ühe, lemmikloomaks, osalesin tänavu vaid küülikutega. Selleks tuli teha mitmeid ettevalmistusi. Kõigepealt tuli välja valida näituseks sobivad loomad. Seda tegin niipea, kui sain näituse toimumisest teada. Valituks osutus kaheksa küülikut, kellest täpselt pooled on oma farmi kasvandikud ja ülejäänud sisseostetud. Neist neljast oma farmis sirgunud küülikust läks hindamisele vaid kolm, uus-meremaa punased, kuna poola küülik ei kuulu Euroopa standardisse. Viimase võtsin kaasa lihtsalt näitamiseks, ja kui oleks huvilisi olnud, oleks keegi võinud ta endale lemmikloomaks osta. Teda käidi küll korduvalt vaatamas ja pildistamas, kuid lõpuks jäi ikka mulle alles. Eks ta meelitas külastajaid oma uudishimuliku ja julge olekuga. Kuna olen kasvatatavate küülikutõugude valikul lähtunud oma isiklikust eelistusest, mitte nende olemasolust Euroopa standardis, siis tulid mu vaieldamatud lemmikud, trönderid, koju jätta. Seetõttu ei osalenud ma farmide arvestuses, selleks oleks pidanud näitusele viima vähemalt kümme oma farmi kasvandikku. Jääb üle vaid loota järgmisel aastal Põhjamaade kohtunikku. See võimaldaks hinnata ka Euroopa standardid mitteesinevaid loomi.

Paar päeva enne näitust lõikasin küülikutel küüned ja puhastasin suguelundite ümbruses olevad taskud. Seda on üsna keeruline üksi teha, kuna korraga tuleb nii looma hoida, kui tema kallal askeldada, kuid töö sai tehtud ilma suuremate vigastusteta. Mäletan, et aasta tagasi lasin end küülikutel korralikult ära kraapida. Sel päeval avastasin ka mõndagi ebameeldivat. Näiteks oli parim uus-meremaa punane, Taanist pärit emane, oma tagajalad niivõrd ära hõõrunud, et osutus näituse jaoks kõlbmatuks. Samuti olid lumivalge reksi jalad määrdunud, mis paistab tema värvuse tõttu eriti hästi välja. Nii et ei kruvinud oma lootusi häid kohti saavutada eriti üles. Näitusepäeva hommikul tuli ärgata üsna vara. Loomad oli vaja puuridesse-kastidesse pakkida, lisaks kirjutasin veekindla markeriga oma farmi kasvandikele numbrid kõrvadesse, kuna nad on tätoveerimata. Loomad autos, algas sõit mööda talvist teed näitusepaiga poole. Õnneks asub see meie kodust vähem kui 100 km kaugusel. Vaatamata sellele võttis sõit üsna kaua aega, kuna tee oli kohati päris libe.

Suurem osa päevast möödus kiiresti, inimestega suheldes, ja arvutis oma asju tehes. Õhtupoole hakkasin küll ära väsima, kuna olin öösel vaid kolm tundi magada saanud, oli igasugu vajalikke asju vaja teha. Näitusetulemused olid enam-vähem ootuspärased. Teadsin, et häid tulemusi minu loomad ei saavuta, parimaks jäi sisseostetud sinise reksi 95 punkti. Loomad olid veidi kondised, mõni aeg enne näitust toimunud söödavahetus oli mõju avaldanud. Ei saa väita, et ma pole pettunud, kuid teised olid lihtsalt parimad. Järgmisel aastal uuesti ja paremini.