Arhiiv jaanuar, 2011

Kalkunitel on kevad

Esmaspäev, jaanuar 31st, 2011

30.01.11 009Jõulude ajal imestasin selle üle, et kalkunid munele hakkasid. Nüüd arvab üks neist, et aeg oleks tibusid välja hauduma hakata. Tema rumaluke ei tea, et tema seni munetud munadest küll ühtki tibu ei tule. Sain alles paar päeva tagasi uue isase ja alles nüüd võin viljastatud mune lootma hakata. Pealegi olen püüdnud järjekindlalt munad pesast ära korjata, kalkunitel tekitab nimelt soovi haududa ka ainult üks pessa jäetud muna. Isegi kui mul oleks viljastatud kalkunimune, ei tahaks praegu neist veel tibusid saada. Kalkunitibud on nimelt väga õrnad ja eelistaksin nende kasvatamisega veidi soojemate ilmadega tegelda. Mul oleks küll kanamune, mida saaksin kalkunile alla panna, kuid üritan teda haudele jäämisest loobuma panna. Kanamunadest võin tibud saada ka inkubaatoris, kuid selleks, et saada kalkunimune, on mul ikkagi munevat kalkunit vaja. Õnneks teine, noorem, muneb veel ja haudele jäämis märke ei ilmuta.

Kuna sügisel saadud isakalkun on veel väga noor, otsustasin ühe emase suguküpse isase vastu vahetada. Õnneks oli sobiv pakkumine ja praeguseks on poiss uue koduga kenasti kohanenud. Noor isane, keda vahepeal hakkasin aeglase arengu tõttu juba emaseks pidama,  jääb varuvariandiks, kui vanemaga peaks midagi juhtuma. Ilmselt võin peagi ka viljastatud mune oodata, kuna kalkuni “pulmatantsu” olen juba korduvalt näinud.

30.01.11 032

järhöne noored munejad koos kukega

Paistab, et uus inkubaator töötab kenasti. Temperatuur püsib pidevalt stabiilne, samuti niiskus. Nüüd saan aru, kui ebasobiv koht on inkubaatori jaoks köök – nii kui süüa teen, hakkab niiskus inkubaatoris tõusma. Õnneks on see inkubaatoritäis viimane köögis kooruv partii, edaspidi paigutan inkubaatorid lauda juures peagi valmivasse ruumi. Hiljutisel läbivalgustamisel muutus mu tuju üsna heaks, 24 munast 21 annavad lootust tibu saada. Üks väljapraagitud munadest osutus mõranenuks. See ei üllatanud mind väga, kuna munade inkubaatorisse asetamisel libises üks muna näppude vahelt ära ja kukkus vastu äärt. Silmaga nähtavat mõra ei olnud, ja kuna hetkel ei olnud sobivat lampi käepärats, ei hakanud seda läbi valgustama. Nüüd oli mõra selgesti näha, ja mingit arengut munas ei olnud. Peale selle mõraga maransimuna tuli välja praakida veel üks maransi ja üks järhöne muna, mis olid viljastamata. Ülejäänutest võin tibusid loota. Tore kingitus vahetult enne sõbrapäeva.

Inkubaator tööle!

Laupäev, jaanuar 22nd, 2011

011Lumehanged kõrguvad endiselt peaaegu räästani, olles küll vahepealse sula tõttu veidi madalamaks jäänud. Loodus pakub hämmastavaid vaatepilte. Libedat teed ja rohket lund ma loomulikult ei naudi, kuna see muudab nii töötamise kui ringiliikumise raskemaks, kuid vaadata on see väga ilus. Siiski ei saa rääkida talveilu imetlemisest köögilaua taga kohvi juues, sest aknast lihtsalt ei näe välja – hanged on nii kõrged. Vahepealne sula pakkus ka vaatepilte, mida mina nägin oma elus esmakordselt. See oli just siis, kui külmad talveilmad pehmemaks muutusid ja sadas jäidet, mis muutis teed libedaks kui klaas. Ilma edasi soojenedes hakkas lume pinnale tekkinud “klaas” sulama ja peagi oli niitudel-põldudel paksu lume pinnale tekkinud tugev jääkoorik, millel omakorda olid veeloigud.

021Kuigi kevad näib olevat mägede taga, on see juba ammu südames. Minu jaoks tähendab see eelkõige tungivat soovi tibusid kasvatama hakata ja misiganes seemned mulda pista. Taimekasvatuseni ei ole veel jõudnud, kui mitte arvestada kurgiseemnete tellimist, kuid inkubaator sai küll tööle pandud. Ostsin ju sügisel täisautomaatse inkubaatori, mida pole kasutada jõudnudki – talv tuli vahele. Nüüd otsustasin esimese partiiga proovi teha. Kuna kanad munevad talve kohta päris kenasti, olen mõned munad kogunud nö igaks juhuks, kui peaks tibutamisisu tulema. Inkubaator on üsna pisike, mahutab 24 kanamuna ja täna sai mul vajalik arv sobivaid mune kokku.

024Ingismaalt tellitud inkubaatori panin kokku juba sügisel. Nüüd tuli vaid niisutamisseadme vooliku ots veenõusse panna ja juhtmed seina. Juhtmeid on kaks, üks munade pööramisseadme jaoks, teine temperatuuri ja niiskuse  juhtimise seadmele. Inkutaatoril on vaikivalt seatud temperatuur 37,5 kraadi ja suhteline niiskus 45%, neid muutma ei hakanud, kuna sobivad kenasti kanamunade jaoks. Lasin inkubaatoril veidi tühjalt töötada, et veenduda selle korrasolekus. Mõne aja pärast panin sisse, terav ots allpool, 24 muna: 17 järhöne ja 7 maransi oma. Jääb üle vaid tibusid oodata.

Uus part ja tujutsev jäär

Laupäev, jaanuar 15th, 2011

013Norrakatest ruaani pardineiud said lõpuks endale vastassoost kaaslase. Poiss oli juba ammu broneeritud ja ootas, kuni ta uude kodusse tuuakse. Kuna ta asus Rakvere lähedal, ootasin juba päris kaua, et keegi tuttav ta ära tooks, et ise ei peaks sõitma, kuid kellelgi ei olnud kahjuks sinnapoole asja. Niisiis võtsin ikka ise sõidu ette, ja valisin selleks äärmiselt ebasobiva ilma. Nagu tänasvusel talvel tihti on juhtunud, tuiskas ka sellel päeval. Siiski jõudsin õnnelikult koju tagasi, kui mitte arvestada ühes parklas lumme kinnijäämist. Ilm oli nii kohutav, et enamus rahvast püsis kodus, kuid õnneks olid need, kes ringi liikusid, abivalmis, ja aitasid mu lumest välja. Kuigi igal pool toonitatakse, et tuisuga teele asudes võtke lumelabidas kaasa, minul seda ei olnud ja ilma kõrvalise abita poleks ma sealt minema saanudki.

Pardipoiss kohanes uute tüdrukutega kenasti. Agul ta küll ei tulnud sööma, kuid ilmselt vajas harjumist. Praegu sööb ta kenasti, kuid tüdrukud laseb alati viisakalt ennem toidunõu juurde. Ruuani pardi sulestik on samasugune, nagu sinikaelpartidel, emased pruunikirjud ja isased mitmevärvilised. Rohelise värvi armastajana meeldib mulle eriti isaste pea, mis valguses näib täiesti erkrohelisena. Minu emased on veel üsna noored, koorunud alles septembris, kuid kevadepoole ootan neilt siiski nii mune kui tibusid.

006Meie talu “jõululapsed”, uus-meremaa punase küüliku pojad kasvavad kenasti. Praeguseks on neil silmad lahti ja hüppavad kolmekesi rõõmsalt mööda puuri. Algul oli nende ema teinud pesa kohe puuriukse juurde ja alati tuli seda avades jälgida, et pojad välja ei kukkuks. Nüüd on pisikesed jänkud vist ise aru saanud, et ukse juures ei ole hea olla, ja nii veedavad nad suurema osa ajast puuri tagaosas. Seal, ema selja taga, on ka tunduvalt turvalisem. Kevadeks, kui enamus küülikuid peaks järglased saama, on need “jõululapsed” juba päris suured. Eks peagi selgub, mis soost nad on, praegu ei hakka neid sellega veel kiusama. Nii pisikestel on üsna ka üsna raske sugu määrata.

Meie suur jäär tujutseb pidevalt, näib, et iga päevaga rohkem. Ma ei saa aru, kuidas saab ta nii rumal olla ja peksta oma pead vastu aedikupiirdeid! Mõnikord on tal selle tagajärjel isegi veri väljas, aga ikka ei lõpeta. Seda ei tea, mida teeb ta ajal, kui meid laudas ei ole, kuid talitamise ajal on küll väga tujukas. Vilja annan talle endiselt käe pealt, väikesed traumad ei ole mind ettevaatlikkusele sundinud. Aga juhul, kui ta hakkab peaga vehkima, lõpetan vilja andmise selleks korraks ja järgmine võimalus on alles järgmisel päeval. Loodetavasti saab ta sellest aru. Eks ta lõhub ka muul ajal, tema viimase aja saavutuste hulka kuulub metallpiirete kõveraks peksmine. Suure vaevaga saime need enam-vähem sirgeks tagasi, kuid jäär pidi kitsega aediku ära vahetama, kuna teine näis tugevam. Eks paistab, kas ta suudab selle ka ära lõhkuda. Piirded ei ole küll väga uued, kuid näivad siiski piisavalt tugevad, et loomi seal sees hoida. Hea, et meil pulle ei ole.

Talvised küülikupojad

Neljapäev, jaanuar 6th, 2011

004Kõigepealt soovin lugejatele õnneliku ja edukat uut aastat! Kui tavaliselt ütlen, et vaid kuupäev muutub, elu läheb ikka endistviisi edasi, siis nüüd päris nii ei ole. Uus raha on ju ometi muutus. Eks selleks valmistati meid päris pikalt ette, nii et üleöö ei tulnud seegi. Esimesed eurode eest tehtud ostudki on tehtud, mitte midagi erilist, kohalikust toidupoest on üht-teist vaja olnud. Aga just eile meenud mulle, mis oli tegelikult minu esimene eurode eest tehtud ost Eestis. See toimus päris mitu aastat tagasi, Tartus hansapäevadel, kus olid kohal paljude omaaegsete hansalinnade esindused, ja mõned lubasid ka eurodes maksta. Seda ei mäletagi, millisest reisist mul tookord eurosid üle oli jäänud, aga igatahes arvasin, et oleks tark mõte need ära kasutada. Ostsin ühe karvase mängueesli. See ei ole enam meeles, millise linna esindus neid müüs, samuti on ununenud ostu hind, kuid eesel on minuga ikka kaasas käinud, ja peale Tartus ühes kohast teise kolimist jõudnud siia.

009Taluelus ei muutu küll midagi üleöö. Ühtki uusaastaüllatust ka ei tulnud. Ei head ega halba. Igal hommikul üles ärgates vaatame esimese asjana aknast välja, ja rõõmustame, kui lund ei ole sadanud või kirume ilma, kui on sadanud. Pidevalt kuuleme varisenud hoonetest, olgu need siis majad, laudad või kilemajad. Meil on õnneks hästi läinud, kuid oleme selleks ka palju vaeva näinud. Suure tööga on õnnestunud päästa hooned alates majast ja lautadest kuni kilemajade ja ka pisemate tibuputkadeni. Vahepeal viskasime küll nalja, et suvel soojaga katust parandada on meeldivam, kui praegu lund rookida, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Katuse või terve kilemaja ehitamist ei saa teha tasuta. See maksab raha, ja päris palju raha. Rääkimata teenistusest, mis jääb selle tõttu saamata. Sellepärast rabelemegi niipalju kui jaksame, ja natuke rohkem, et katastroof ära hoida. Senini on veidi kahjustada saanud vaid üks kilemaja, kuid hoone on püsti ja toestatuna saab seda mõnda aega kasutada.

008Jõuluüllatuseks saadud küülikupojad kosuvad kenasti. Seekord näib ema neid korralikult hoidvat, ja kaotanud olen vaid ühe. Kolmel allesjäänul on juba karv peale kasvanud ja lähipäevadel peaksid silmad avanema. Talvel on eriti oluline, et küülikuema teeks korraliku pesa, kuna poegade külmumise oht on suur. Seda ei teagi, oli see üks hukkunud poeg ise pesast välja tulnud, ja siis ära külmunud, või oli ta pesas ära surnud, ja siis ema ta sealt välja visanud. Küülikuemad teevad nii, kuigi mitte kõik, seetõttu on oluline vahetevahel pesa kontrollida, olles samas ettevaatlik, et mitte emast ärritada. Seda ei tohiks ema nähes teha, ja paljud tulevadki häirijale kallale. Talviseid pesasid tuleb kontrollida võimalikult kiiresti, et poegi liigselt ei jahutaks. Üldiselt eelistan küülikute paljundamisega soojematel aastaaegadel tegelda, aga need uus-meremaa punased olid erandid. Nimelt oli neil sel suvel probleeme järglaste saamisega. Arvasin, et asi võib olla vanuses, kuna varem ei ole neil tiinestumisega nii kaua aega läinud. Kuna mõlemad küülikud on rahumeelsed, emane ei muutu tigedaks isegi tiineks jäädes, otsustasin nad ühte puuri elama panna. Et ei saaks ajada enda süüks, et olen lihtsalt paaritumiseks sobivad ajad mööda lasknud. Ja kontrollisin iga paari nädala järel kõhtu palpeerides, et kas emane on juba tiine. Niiviisi juba alates augustist. Olin juba lootuse kaotanud, kui detsembri keskel tabas mind rõõmus üllatus. Isase võtsin ära, et emane saaks rahulikult poegade saamiseks valmistuda. Loomulikult kahtlesin, et kas see ikka oli hea mõte, just külma pärast. Probleem on ka selles, et see emane ei oska pesakasti kasutada. Võin selle puuri panna, aga sinna ta pesa ei tee. Kuna puurid on võrkpõhjaga, on eriti pahasti, kui nad pesa otse põhjale teevad. Pojad võivad võrgu vahele kinni jääda, samuti on poegadel niiviisi suurem võimalus ära külmuda. Õnneks tegi see uus-meremaa punane pesa nende laudade peale, mis on puurides, et loomad saaksid jalgu puhata. Usun, et kui ta oleks pesa võrgule teinud, ei oleks pojad alles jäänud. Eks ma oleksin üritanud pesa alla midagi sättida, aga tõenäoliselt oleksin hiljaks jäänud. Tuisu tõttu ei saanud me ju koju. Aga õnneks läks kõik hästi. Siiski ei hakka teiste küülikutega proovima. Kuigi paljud emased ei indlegi külmaga, on erandeid. Kui see, kellest arvasin, et ta ei jää enam üldse tiineks, jäi siiski, pole see teistegi puhul võimatu.