Arhiiv veebruar, 2011

Esimesed talled ja uued munejad

Esmaspäev, veebruar 28th, 2011

016Õues on järjest rohkem kevade hõngu tunda ja sellest saavad aru ka lambad – poegimishooaeg on alanud. Esimene oli üks kevadel nelja-aastaseks saav valgepealine utt, kes sünnitas kaks jäärapoissi. Ootasin esimesi tallesid veidi hiljem, kuid mõni päev siia-sinna kõikumist on täiesti normaalne. Eriti kipuvad varem sünnitama mitmikute emad. See utt üllatas meid laupäeva hommikul, kui lauta minnes tervitasid mind kaks pisikest talle, kes polnud veel ära kuivada jõudnudki. Eelmisel päeval midagi erilist näha ei olnud, päris paljud uted näivad viimasel ajal end ebamugavalt tundvat. Poisid läksid üsna ruttu ema tissist väärtuslikku tervespiima imema ja jätsin nad omaette.

009Järgmised talled ootasid meid eile hilisõhtul, kui laudast ununenud asju tooma minnes muuseas ka talled üle vaatasime. Paari tunni eest, kui enne laudast koju minekut lambaid vaatasin, ei märganud ma mitte midagi erilist. Seekord poegis kaheaastane utt. Mäletan, et sügisel uttede juurde pääsedes hakkas jäär just nimelt temal järgi käima. Niisiis arvasin, et ta on kindlasti üks esimesi poegijaid. Kuna eelmisel aastal oli tal probleeme tallede toitmisega – heitis maha, kui nad imema tahtsid minna, siis eraldasime ta igaks juhuks koos talledega ülejäänud karjast. Igatahes praeguseni paistab, et tänavu on kõik korras ja talled saavad kenasti süüa. Üks poistest on teisest peaaegu poole võrra väiksem ja uimasem, kuid näib tund-tunnilt tugevamaks muutuvat.

036Täna poegis veel üks nelja-aastaseks saav utt. Esimene tall, taas kord jäärapoiss, ootas meid, kui õhtust talitust tegema läksime. Ta oli just ilmale tulnud ja ukerdas oma värisevatel jalgadel. Mõne aja pärast hakkas utt maad kaapima ja tiirutas ühel kohal. Kuna ta oli tegi seda juba päris kaua, otsustasin vahepeal kanad ära sööta. Arvasin, et niipea ei toimu midagi. Suur oli minu üllatus, kui tagasi lammaste juurde minnes oli sündinud tänavune esimene lambatüdruk. Utt lakkus mõlemat talle algul ilusti, kuid mõne aja pärast hakkas viimasena sündinut peaga eemale lükkama. See näis kummalisena, kuna  lammas on korduvalt poeginud, iga kord on olnud kaksikud ja alati on nende eest korralikult hoolitsenud. Otsustasime neid mõnda aega jälgida. Vahepeal ta hakkas talle jälle ilusti lakkuma, lasi isegi sööma, kuid varsti lõi jälle. Paistis, et ta on segaduses – kord hoidis talle, hetke pärast jälle tõrjus. Otsustasime nemadki karjast eraldada. Lõpuks pidime ute päitsetega kinni panema, kuna lihtsalt eraldamisest ei olnud ikka kasu. Tahaks uskuda, et ta võtab mõistuse pähe. Poegimishooaeg on alles alguses, lähipäevadel peaks kari päris mitme tallekese võrra suurenema. Praegu on seis 5:1 jäärapoiste kasuks, eks paistab, mis edaspidine toob.

vasakul sinise leghorni, paremal pekingi pardi muna

vasakul sinise leghorni, paremal pekingi pardi muna

Nüüd oleme mune saanud kõigilt linnuliikidelt, viimasena hakkasid mõne päeva eest munele pardid. Algust tegid pekingi pardid. Kuna partide ruum on üsna külm, eriti maapind, oli muna selleks ajaks juba külmunud, kui sinna jõudsin. See laupäev oli üldse väga sündmusterikas, samal päeval hakkas munele ka sinine leghorn, kes on pärit ebay vahendusel Inglismaalt ostetud munadest. Kanale seltsiks on sinise-valgekirju leghorni kukk. Mõlemad on pärit lavendlivärvi vanematelt, kuid järglaste värvus võib erineda. Kanade ruum on tunduvalt soojem ja seal ei ole vaja munade külmumist karta. Küll aja tähendas esimese muna saamine, et viimane aeg on see paarike teistest eraldada. Seni olid nad koos noorte septembris koorunud pruunide leghornidega. Eraldada oleks tulnud nad juba varem, kuid kuna ma alguses niikuinii ei hakka temalt veel haudemune koguma, ei ole ka praegu veel lootusetult hilja. Sellega said eraldatud kõik linnuliigid ja -tõud, oodates soojemaid ilmu, et hakata haudemune koguma.

Käre pakane ja segased linnud

Pühapäev, veebruar 20th, 2011

015Paistab, et pakane ei kavatsegi taanduda ja see teeb korrektiive plaanidesse. Kuna eelmine partii tibusid koorus kenasti ja kõik on praeguseks alles, oli plaan sel nädalavahetusel suurem inkubaator tööle panna. Kolm nädalat on ju aega, et ilmad soojeneksid. Siiski otsustasin sellest mõttest loobuda. Ilmaennustustes räägitakse ju vähemalt nädala kestvast pakasest, mistõttu ei julge riskida. Põhiline probleem seisneb selles, et nii külmade ilmadega ei ole võimalik tibusid ühest hoonest teise kolida. Ja kuna käre külm segab ka remonditöid, ei suuda ruume piisavalt soojana hoida, siis ei ole lindudega samas hoones kohta, kuhu saaks inkubaatorid paigutada. Niisiis saab lähiajal kõvasti kooki süüa, midagi tuleb ju munadega teha. Eks hakkan taas koguma ja kui uus partii valmis, siis ehk on ilmad ka lootustandvamad. Praegu panen täis vaid pisikese täisautomaatse inkubaatori, lisaks viiele kalkunimunale, mis on seal juba nädala jagu olnud. Tänasel läbivalgustamisel selgus, et kõik viis on viljastatud ja areng toimub. Tuleb loota parimat, et kolme nädala pärast koorub vahva kalkunite-kanade segaperekond, ja et ilmad on ka piisavalt soojad nende õigesse kohta kolimiseks.

10jaan 042Meie talus käituvad linnud väga kummaliselt. Jõulude puhul munele hakanud kalkunitest ei tasu enam rääkidagi, istuvad endiselt kahekesi pesal. Söögi ajal tõstan nad sealt ära, kuid niipea kui kõht täis, lähevad kalkunid pessa tagasi. Kuna niikuinii on külm ja ma ei ole eriti huvitatud, et kalkunid uuesti munele hakkaksid, lasen neil praegu istuda. Niipea kui ilmad soojenevad, on sellel rumalusel lõpp – ühtki muna ju pesas pole. Vutid on samuti kummalised – prantsuse vutiproua hakkas uuesti munele, juba kolm päeva järjest saan temalt pisikese täpilise muna. Kui oli soojem, ta ei munenud. Mina neist aru ei saa. Seda võiks teatud määral normaalseks pidada, kui mul ei oleks kunstlikuu valgust. Sel juhul võiks põhjust otsida valguspäeva pikenemisest. See põhjus tuleb tõenäoliselt arvesse hanede puhul. Nimelt alustas suvel 2-aastaseks saav smalensi hani munemist. Ruumis on aga külm, nii et üleeile pesa leides ootasid mind lisaks ühele pealtnäha tervele munale kaks lõhkikülmunut, mis olid peidetud heinte alla ja seega vastu külma põrandat. Esimeste munade saamine hanedelt tähendas ka seda, et on viimane aeg kaks tõugu teineteisest eraldada. Õigemini oleks see pidanud juba tehtud olema. Hanedega on küll nii, et emased võivad hakata munele juba enne, kui isased paaritama hakkavad. Nii et ehk muneb see emane praegu lihtsalt viljatuid mune. Igaks juhuks loen tema mune mõnda aega potentsiaalseteks ristanditeks, pealegi ei pruugi need külma tõttu tibude saamiseks sobidagi.

020Olen küll rahul nädala eest toodud küülukute välimusega, kuid iseloomu kohta ma päris nii väita ei saa. Õigemini kehtib see ühe, Saksamaalt pärit viini sinise poisi kohta. Juba mitu päeva järjest lööb ta mu kätte hambad, niipea kui selle puuri pistan. Ehk on probleem kinnastes, ilma milleta praeguse külmaga eriti töötada ei taha. Samas, olles korra saanud juba hammustada nii tugevalt, et korralikud jäljed tekkisid ka läbi pakude kinnaste, ei julge lähiajal paljast kätt väga kaugele puuri pista. Ja saatuse kiuste on ta üks meie farmi ilusamaid küülikuid. Õnneks ei ole ma end kunagi ühegi looma iseloomust häirida lasknud. Kui sain nooremana hakkama tigedate pullidega, siis saan ka jäära ja küülikutega.

Tibud koorusid vaatamata külmale ilmale

Pühapäev, veebruar 13th, 2011

002Vahepeal tundus küll juba, et kevad on kohe-kohe saabumas, kuid viimaste päevade külmakraadid toovad maapeale tagasi. Praegu on ju alles veebruar, nii et talvel aega küll oma võimu näidata. Vaatamata käredale külmale väljas koorusid eile-täna selle aasta esimesed tibud. Saime 18 pisikese kanatibu võrra rikkamaks: 5 maransit ja 13 järhönet, viimastest 7 kana ja 6 kukke. See tõug on lisaks paljudele muudele põhjustele vahva ka seetõttu, et tibudel on kohe peal koorumist, kui nad on ära kuivanud, võimalik värvi järgi sugu määrata. Tumeda värvusvariatsiooniga järhönedel on väike hele laik vaid pea peal, ülejäänud keha on tumepruun. Kukktibudel on hele nii pealagi kui põsed, samuti on hele laik seljal. Lisaks on nende pruun veidi heledam, natuke hallisegune. Kui muidu oli kindel plaan, et niipea kui tibud on koorunud, saavad nad koha seal, kus kaks segast emakalkunit tühjale pesale h005audele on jäänud, siis külmad ilmad sundisid mind mõneks ajaks sellest plaanist loobuma. Mul ei ole võimalik sellise ilmaga tibusid kuhugi kolida, kuna see koht asub teises ruumis. Tuleb veidi oodata ja praegu on tibudel pappkastis ka piisavalt ruumi. Peale pesu ja desinfitseerimist panen inkubaatori taas tööle, seekord koos viie kalkunimunaga, rohkem ei õnnestunud peale isase toomist neilt saada. Nädala pärast valgustan munad läbi ja lisan niipalju kanamune, et inkubaator kenasti täis oleks. Kuna äsja koorunud partiil läks aega natuke rohkem, kui tavaliselt, tõstan veidi temperatuuri.

Reedel sai meie talu rikkamaks veel kolme asuka võrra. Tegin nimelt teoks oma ammuse reisiplaani lõunanaabrite juurde ja tõin sealt kaasa mõned küülikud: isase uus-meremaa punase ja viini siniste paari. Viini sinised on väga head lihaküülikud, kasvavad kiiresti ja näevad seejuures suurepärased välja. Mul on just siniste küülikute vastu eriline nõrkus ja see värv hakkab mulle järjest enam ka muude elusolendite nagu näiteks kanade juures meeldima. Muidugi lisaks Norra tõugudele, kes on südamelähedased pigem perekondlike sidemete tõttu selle maaga kui välimuse poolest.

isane viini sinine

isane viini sinine

Neist küülikutest on tegelikult vaid emane viini sinine pärit Lätist, ülejäänud kaks tõi lahke Läti küülikukasvataja nädala eesti Saksamaalt üleriigiliselt näituselt. Vähemalt välimuse järgi näib, et kõik kolm on väärt seda läbi tuisu ja lumesaju ette võetud reisi. Ilm oli tõepoolest kohutav ja nähtavus nullilähedane. Mida lõunapoole jõudsin, seda hullemaks läks. Algsest plaanist külastada Valmieras asuvat farmitarvete poodi loobusin lõpuks peal pool tundi väldanud ekslemist, kuna lihtsalt ei leidnud õiget kohta üles. Ju jäi tuisus ja sajus mõni silt või teeviit märkamata, millest mind vastu võtnud lätlanna rääkis. Teel kadus kohati lootus koju jõuda üsna ära, eriti kuna tagasiteel oli lisaks pime. Seda rõõmsam olin lõpuks pärale jõudes ja vaatamata kõigele ettevõtmisega rahul. Nüüd tuleb küülikutele anda aega uue koduga harjuda ja ilmade soojenedes hakata järglasi ootama.

Kevad on õhus

Teisipäev, veebruar 8th, 2011
valge reks

valge reks

Viimasel ajal on meil õnnestunud nautida päris mitmeid sulailmaga päevi. Nautimisest räägin üsna mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et lumele tekib kõvem kiht, mis on ebamugav küll metsloomadele, kuid talupidajale hea – lumi saab tuisata ainult juhul, kui seda juurde sajab. Teine põhjus on temperatuur, mis võimaldab haned-pardid õue jalutama lasta. selleks, et nad laudast üldse välja pääseksid, tuli sealt välja viiva ukse tagant lumi ära kühveldada. Meil on laudas loomad erinevates boksides ja igal boksil on kaks ust – üks viib koridori, mille kaudu ise liigume, ja teine uks viib välja lauda taha. Probleem on aga selles, et meil ei ole lauda juures aedikuid, kus loomad-linnud saaksid jalutada. Seetõttu kolivadki loomad-linnud kevadel nö suvekoju. Kui tekib tahtmine neid talvel ilusate ilmadega välja lasta, tuleb midag välja mõelda, et nad uitama minna ei saaks. Püsiaedikuid ei saa ehitada, kuna lauda tagant läheb tee, mida mööda on vahete-vahel vaja sõita, loomade, sõnniku vms transportimiseks. Tänavusel talvel leidin pealtnäha lihtsa, kuid füüsiliselt küllaltki raske lahenduse – kühveldasin ukse taga olnud lume niiviisi, et tekkisid 60-70 cm kõrgused piirdes. Hanedele-partidele sellest täiesti piisab. Kuna viimasel ajal veedan suurema osa päevast lauda juures, siis lasin linde vahetusega jalutama. Loodan, et pardid hakkavad peagi munele ja seetõttu ei saa erinevaid tõugusid kokku lasta, tahaksin ikka puhtatõulisi mune saada. Samuti ei saa haned ja pardid koos olla, kuna haned ei saa ühegi teise linnuliigiga läbi, vähemalt minu omad, kipuvad teistele liiga tegema. Igatahes linnud näisid värske õhu ja isegi lume üle rõõmsad olevat ja seni, kuni ilmad on sellised, nagu praegu, kavatsen neile seda võimalust pakkuda.

Kui veelinnud ei ole mind tänavu veel ühegi munaga rõõmustanud, siis kalkunid rumalukesed on otsustanud, et neile selleks aastaks aitab. Kui nädala aega tagasi sättis end haudele üks emakalkun, siis nüüd on sama plaan ka teisel. Istuvad kõrvuti ühes pesas, ilma ühegi munata, ja ootavad tibusid. Nädala lõpus pean purustama nende lootused, sest sama koha peale tuleb aedik pisikestele tibudele, kes peaksid varase sõbrapäevakingitusena kooruma.

Kuna kevad on õhus, tekib soov loomadelt järglasi saama hakata. Õnneks jagavad minu mõtteid ka küülikud, kes on indlema hakanud. Eile said mõned paarid kokku lastud, eks paari nädala pärast võib kõhtu katsudes öelda, kas on peagi pisikesi karvapalle oodata. Kui jah, siis saab see toimuma lammaste poegimishooaja alguses, nii et uusi ilmakodanikke tuleb korraga palju.