Jüripäev on juba vanast ajast alates olnud karjalaskepäev ja nii juhtus meilgi sel aastal. Haned ning osa partidest ja kanadest on juba ammu õues, kuid suurim on meil siiski lambakari, kes sai ka nüüd välja. Kusjuures selle peale, et on jüripäev, tulime alles siis, kui lambad juba karjamaal nosisid, nii et karja välja laskmine sattus täiesti juhuslikult just sellele päevale.

Lammaste talvekorter asub umbes kilomeetri kaugusel karjamaadest ja senini olime lambaid ühest kohast teise vedanud kas auto või traktori käruga. Kahe koha vahel on tee, kus ei toimu küll väga tihedat liiklust, kuid mõned masinad sõidavad ikka. Seekord otsustasime vaatamata kartustele püüda loomad karjamaale ajada, ilma tülika tõstmiseta. Laudas on lambad meil neljas boksis ja igal boksil on lisaks sisemistele ustele ka välisuksed. Nii ei pidanudki lambaid mööda koridori ajama, kuigi tuleb mainida, et vähemalt mõnele lambale on ka koridor tuttav. See viimane on osaliselt meie süü, kuna on juhtunud, et uks on kehvasti kinni olnud. Aga nüüd ajasime lambad siiski välisustest. Uksed olid juba mõnda aega lahti olnud, et laudas värskem õhk oleks, ikka mitu nädalat. Et päris lahti ei saanud hoida, lammastel ei ole seal väljas kuskil võimalik olla, siis lasin ukseaukudele parajate vahedega ette horisontaalsed lauajupid. Nüüd tuli need lauajupid ära võtta. Loomulikult olin laudade panekul kasutanud kruve, naeltega löödud laudade äravõtmine oleks päris tülikas olnud.

Esimesena lasime lambad välja kõige tagumisest boksist. Seal juhtusid nad olema kõige julgemad, lausa nii julged, et panid jooksuga minema, unustades talled maha. Tuli siis talled kiiresti uksest välja aidata, ise nad ei läinud, ja loota, et juba lauda nurga taha kadunud lambad ikka tagasi tulevad. Õnneks meenusid neile lõpuks talled ja jäid seisma. Lasime siis järk-järgult lambad kõigist boksidest välja, kahest ruumist tuli lisaks talledele ka suured lambad välja tõsta, kuna nad lihtsalt keeldusid minemast.

Lambad liikusid ilusti edasi söötis põldudel, kus õnneks midagi kasvamas ei olnud. Mingil hetkel oli vaja nad teisele poole teed ajada ja see oli küll veidi keeruline. Kuid siiski mitte kõige raskem ülesanne sellel matkal. Kõige suuremaks takistuseks osutus künnipõld, kust üle nad minna ei tahtnud, ja oleks vist ebamugav ka olnud, nii et pidime neid ajama mööda sõiduteed. Teisel pool teed oli õu ja seal nad ka ei oleks saanud kõndida. Olid mõned väga närvesöövad hetked, nagu siis, kui tuli traktor ja üks tall jooksis otse selle suunas ning pääses napilt selle rataste alt. Õnneks oli traktorit juhtinud mees tähelepanelik. Kõige suurem probleem oligi talledega. Algul arvasime küll, et viimasena sündinud kõige pisem talleke tuleb sülle võtta, kuid selleks ei olnud mitte mingit vajadust. Tema jooksis vapralt ema kannul. Raskem oli nendega, keda ema ei hoia. Sellised jooksis nagu peata kanad suvalises suunas. Eriti teekonna algul, kui päike pimestas. Ühe päästsin napilt kraavi kukkumast, peale päris kaua kestnud tagaajamist mööda kellegi põldu. Kokkuvõttes oli meil hea meel tehtud otsuse üle lambaid sel viisil suvekoju toimetada. Karjamaarohi ei ole küll veel eriti kõrge ja lammastele tuleb ikka lisasööta anda, kuid loomad saavad vähemalt jalutada. Ja küll see rohi ka kasvab!

Nädalavahetusel said kurgitaimed lõpuks suurtesse kasvuhoonetesse istutatud. See on päris suur töö ja seetõttu oma jõududega hakkama ei saa. On vaja inimesi, kes võtavad taimed lavatsitelt vannidesse. Siis on vaja neid, kes veavad vannid suurtesse kilemajadesse. Veel on vaja istutajaid ja neile omakorda abilisi, kes taimi kätte annavad. Selline korraldus võimaldab töö teha ära vähem kui ühe tööpäevaga ja varase saagi huvides on hea, et taimed saavad võimalikult ruttu lõplikku kasvukohta. Eelmisel aastal alustasime hommikul kella 9 paiku ja siis said mõned taimed külma tõttu kahjustada. Nüüd hakkasime pihta tunni võrra hiljem, kui õues oli juba veidi soojem ning ilmastik probleeme ei tekitanud. Enam-vähem 2500 taime istutamiseks 1000 ruutmeetrile kulus koos kohvipausiga vähem kui viis tundi. Nüüd tuleb taimed üles siduda ja siis võib saaki ootama hakata, selleks kulub umbes kolm nädalat. Ilmselt tuleb enne seda juba kasve võtta, mis on üsna tüütu töö. Meie suureks meelehärmiks kasvavad kurgitaimed kevadele eriti kiiresti.

Olin väga uhke oma idee üle paigaldada küülikutele jooginiplid. Mõne aja pärast avastasin, et see oli küll hea mõte, kuid kõik küülikud ei suuda sellega harjuda. Ei tea, kas nad ei taha või tõesti ei oska niplitest juua. Neid ei ole küll palju, kuid vähemalt kaks vajavad joogitopsi, milleks meil on konservikarp. On see kokkusattumus või mitte, aga mõlemad on trönderi tõugu. Märkasin, et need küülikud söövad vähevõitu ja kuigi söök on ees, ootaksid justkui midagi veel. Kontrollisin siis mitu korda niplite korrasolekut ja sellega probleemi polnud. Niipea kui veega täidetud konservikarbi ette panin, sain aru, et selles oligi asi. Eks tuleb neile erand teha, ei saa lasta neil janu kannatada.

Kuna lumehanged on peaaegu kadunud, otsustasin hakata kanu suvekorteritesse kolima. Kuna tahan praegu veel erinevaid tõuge eraldi hoida, on vaja mitut aedikut. Kõigepealt võtsin kasutusele eelmisel aastal ehitatud tibuputka. Aeda oli vaja veidi parandada, mis tähendas peamiselt linnuvõrgu paigaldamist, et katta see ülaltki. Ära kolisid pruunid leghornid ja Norra järhöned, kes on mõlemad väga head lendajad. Kuna ma ei taha, et kanad kuhugi uitama läheksid, oli aia pealt katmine ainuõige valik. Teine võimalus oleks olnud tiibade kärpimine, kuid seekord otsustasin seda mitte teha. Igatahes mõjus kohavahetus neile väga hästi – järgmisel päeval sain muna eralditult kõigilt õues elavalt kanalt. Kui läheb veidi kuivemaks, tahaksin ära kolida ka teised kanad. Praegu ei tasu sultanite puhul kolimise peale mõeldagi, kuna nemad näeksid peale pori sees kõndimist eriti jubedad välja, lumivalgetest sulisjalgadest ei jääks mitte midagi ilusat järgi.

Cayuga partide munad

Kui senini olin saanud rõõmustada vaid mõne üksiku pekingi pardi muna üle, siis nüüd munevad ka teised pardid. Ruaani pardid alustasid juba nädala eest. Tookord olin veidi segaduses ja ei saanud neid mune kindlalt ruaani omadeks pidada. Nimelt olid haned partidega samas ruumis, eraldatud metallpiirdega, mille vahelt muna mahub ilusti läbi. Ühel päeval märkasin siin kahte ilusti pessa sätitud muna, mis olid ruaanide aediku kõrval, kuid hanede territooriumil. Ju olid haned pardimunad pessa sättinud. Igatahes ei julgenud neid ruaanide omadeks pidada, kuna kõrvalaedikus on pekingi pardid ja sealt oleks saanud ka munad välja veereda, mille haned oleksid saanud ilma probleemideta endale sobivasse kohta liigutada. Mõned päevad peale nende munade leidmist kolisin haned teise lauta, lammastest tühjaks jäänud aedikusse. Järgmised ruuani partide munad, mis paiknesid nüüd nende oma aedikus, ei lasknud end laua oodata. Endiselt ei saa ma neis kahes päris kindel olla, kuigi need olid veid väiksemad kui pekingite munad, mis on äsja munele hakanud noorte pardineiude puhul normaalne.

Üleeile sain esimesed munad cayuga partidelt. Algul võivad nende munad täiesti musta värvi olla, meie esimene oli halli-mustakirju. Teisel päeval munetu oli küll peaaegu must, nii et hariliku pliiatsiga kirjutatud kuupäeva polnud nähagi. Edaspidi lähevad munad heledamaks, eelmisel aastal suve keskel inkubaatorisse pandud munad olid helesinised. Cayuga pardid võtsin nende ilusa värvuse pärast. Püstitasin kodulindude foorumis teema rohelise sulestikuga lindudest. Minu suur armastus peale loomade-lindude on roheline värv, mida peab olema kõikjal. Tollal ma ei teadnud, kas selliseid üldse olemas on. Ja tuli välja, et ongi! Kuna selgus, et cayuga pardid on Eestis täitsa olemas, oli minu kindel soov need endalegi soetada.

Minu viimase aja kõige targem tegu on küülikutele jooginiplite paigaldamine. Nii voolikuid kui nipleid ja nende ühendamiseks vajalikke kolmikuid oli alles tšintšiljade kasvatamise ajast. Tuli vaid need puhtaks pesta, puuride külge kinnitada ja ühendada. Varem kasutasin jooginõudena konservikarpe, kuid nende ühekaupa täitmine võttis kohutavalt palju aega. Nüüd on vaja vaid kanistrid täita ja vaadata, et niplid töötavad. Uskumatu, kui palju aega kokku hoian! Praegu on see väga oluline, sest tegemist on palju.

Kurgitaimed kasvavad jõudsalt, juba 4-5 pärislehte on väljas. Lisaks on kasvama hakanud väädid, mille abil taimed kinnituvad iga ettejuhtuva asja külge, kaasa arvatud teised taimed. Seetõttu tuleb taimede istutamisega kiirustada, muidu on raske neid üksteisest eraldada. Suurtes kasvuhoonetes on turbavaalud kinni seotud ja kastmine käib. Kuna turvas on väga kuiv, võtab kastmine palju aega, kuid see on töö, mis tuleb ära teha. Seejärel tuleb paika sättida kastmisvoolikud, vesi küttesüsteemi sisse lasta ja saab tule alla panna. Siis tuleb kilemajad piisavalt soojaks kütta, mis võtab paar-kolm päeva aega. Sellele järgnebki kurkide istutamine, ja peale seda veel mitu tööd, enne kui saab saaki korjama hakata.

Lammaste poegimishooaja lõpp on toonud lõpuks endaga kevade. Veed voolavad ja lumehanged kahanevad järjekindlalt. Niisiis on meil selleks aastaks peaaegu talled käes. Oodata on vaid üks lammas, kõige vanem ja suurem. Riburada on talledega maha saanud 42 utte, kes sünnitasid kokku 63 talle. Kaks neist sündis surnult, ja kolm suri peagi peale sündimist. See on loomulik ja sellega tuleb leppida. Niisiis on alles 58 talle: 30 jäärapoissi ja 28 utetüdrukut. Ei sündinudki poisse oluliselt rohkem, nagu algul kartsime. Kui see viimane lammas peaks kaksikud tüdrukud sünnitama, siis ongi seis võrdne. Siiski peab mainima, et tallede arvuga ma rahul ei ole, väga palju üksikuid. Nii et Norra talunike jutud nelikutest, kus tallede kaal oli 4,4kuni 5,0 kg, teevad tõeliselt kadedaks. Kõik talled olid elus ja terved ning emal jätkub neile piima.

Tänavu oleme lammastelt saanud kahed kolmikud. Teised sündisid üleeile, kuid nendega ei läinud nii hästi kui eelmistega. Esimene tall, must värvi poiss, sündis probleemideta. Möödunud oli juba natuke palju aega ja lammas küürutas pidevalt. Kuna tal paistis midagi viga olevat ja olid kindel, et tallesid peaks rohkem tulema, otsustasin vaadata, miks juba järgmine ei sündi. Lähemal uurimisel selgus, et talled tahtsid hakata korraga välja tulema ning olid omavahel “sõlme läinud”. Lisaks olid nad absoluutselt vales asendis. Hakkasin ühe talle asendit korrigeerima ja lõpuks õnnestus ta välja aidata. Paistis, et ta oli lootevett kopsu tõmmanud ning ei tahtnud algul hingama hakata. Sel puhul tuleb tall tagajalgu pidi üles tõsta ja raputada. Tegin nii ja see aitas – tall hakkas hingama, kuid üsna pinnapealselt ja hirmsa räginaga. Masseerisin talle heinatuustiga, et vereringe tööle panna ja et ta rohkem “elama” hakkaks. Sellest oli abi. Nüüd oli vaja viimane tall ilmale aidata. See ei olnud kerge, kuna asend oli veel valem, kui eelmisel ning tema jäsemed tundusid kuidagi kanged. Kartused osutusid tõeks, see tall oli surnud. Nüüd ootas ees järgmine probleem – utt oli raskest sünnitusest niivõrd stressis, et keeldus teisena sündinud talle, utekest, omaks võtmast. Poisil lasi küll kenasti süüa, kuid utte tõukas ninaga eemale ning läks eest ära, kui see üritas tissi üles otsida. Sarnase probleemiga on selle ute puhul juba tegemist olnud. See juhtus nelja aasta eest, kui ta esmakordselt poegis. Tookord oli tal ka raske sünnitus, kus oli abi vaja. Siis sündis üks poiss, kes algul oli liiga nõrk, et imeda. Siiski õnnestus meil tall päästa, kuid pidime palju vaeva nägema. Esimestel päevadel tähendas see tallele lusikaga ternespiima andmist. Loomulikult tahtsime, et ema ta omaks võtaks ja panime ute kinni. Kulus kuu aega, kuni meie pingutused kandsid vilja ja võisime ute lahti lasta. Loodame, et temast saab ka seekord asja. Kui juures seisame, saab talleke süüa, kuid muidu vist mitte.

Kurgitaimed kasvavad kilemajas hoogsalt ja peagi tuleb hakata neid suurtesse majadesse istutama. Naljakas on sellele mõelda, vaadates kõrgeid lumehangesid. Aga pole midagi teha, ilma valida me ei saa. Niisiis teeme ettevalmistusi, mis tähendab torude ühendamist, turbavaalude sidumist ja muud taolist. Soojas kasvuhoones on praegu päris mõnus olla ja jahe ilm väljas ei tundu nii oluline. Suvel, kui õues on ka palav, siis ei naudi eriti kasvuhoonetes töötamist, keskpäeval on seda lausa võimatu teha.