Haned lapsendavad inkubaatoritibusid
Neljapäev, mai 26th, 2011Näib, et linnud tõesti teavad, et mul on inkubaatorid. Seetõttu nad ei viitsi üldse tibusid välja haududa või ei saa sellega lihtsalt mingil põhjusel hakkama. Kalkunid oleksid küll ilmselt tahtnud, et neile oleks antud võimalus istuda munadel, mitte üle kuu aja tühjal pesa, kuid mida sel ehetkel polnud, olid kalkunimunad. Haned seevastu said küll munad alla. Algul istus pesal üks, mõne aja pärast läks ta kõrvale ka teine. Vaid selleks, et nädalatepikkuse kannatlikkuse eest loovutada mulle hunnik mädamune ja ei ühtki tibu. Kuna olen inkubaatori abil siiski mõne hanetibud saanud, otsustasin panna haned neid ise kasvatama. Minul lihtsam ja linnud saavad oma ema- ja isaomadusi näidata. Hanetibusid oli küll vaid kuus, millegipärast on tänavu koorumine olnud suhteliselt kehv. Kaks neist on juba kuuvanused, ülejäänud paarinädalased. Kuna pesal istunud emahanesid oli kaks, otsustasin erineva vanusega hanepojad panna erinevate emade juurde. Haned on sellised vahvad linnud, et algul võivad küll tibude peale kurjalt sisiseda, kuid hiljem võtavad nad pisikesed ikka omaks. Möödunud aastal võtsid nad pardipojad ka oma kaitse alla. Niisiis ei olnud ma tänavugi oma plaani õnnestumise pärast eriti mures. Algul näis, et üks ema jääb poegadeta, kuna ta oli sel päeval, kui lapsendamisprotseduuriga algust tegema hakkasin, koos teiste hanedega välja läinud. Arvasin, et ta ongi loobunud. Mädamunad olin neilt ära korjanud juba eelmisel päeval. Nii tegin algust ühega ja tõin talle neli väiksemat poega. Vastupidiselt soovitustele teha selliseid asju õhtuti pimedas, panin mina hanepojad ema alla keset päeva. Ema suhtus pisikestesse üsna hästi, tige oli vaid minu peale. Probleem oli aga selles, et pojad ei osanud ema kellekski eriliseks pidada ja jooksid tema juurest ära. Panin siis nad koos puuri, mida sain mööda õue liigutada, andes neile võimaluse rohtu süüa. Igatahes läksid tibud juba samal õhtul ema tiiva alla magama, nii et lapsendamine õnnestus täielikult.
Järgmisel hommikul jäi teine ema uuesti pesale ja otsustasin talle need kaks suuremat poega tuua. Temaga nii lihtsalt ei läinud – algul oli küll veidi tige. Kuid see on täiesti mõistetav, nii suuri tibusid ju munast ei tule. Panin tema ka koos poegadega samasugusesse puuri ja mõne aja pärast ta leebus. Pojad tema tiiva alla küll magama ei lähe, kuid on uue ema kõrval. Eile lasin suuremad pojad koos emaga teiste hanede juurde ja nad võeti kenasti omaks. Isasedki sisisevad, kui hakkavad poegadele ohtu nägema.
Pesal istunud emad on norra valged haned. Peale nende on mul ka smalensi haned, kes ei ole veel haudele hakanud. Hanetõud on eraldi, et välistada ristandpoegade koorumist. Valgete hanede emmed olid puuridega õuel ja smalensi hane isa märkas seda. Ei tea miks, aga järsku pidas ta kohuseks emaseid kaitsma hakata. Smalensi haned, kaks emast ja üks isane, käivad koos lammaste ja kitsedega karjamaal, mis on piiratud elektrikarjusega. See isane leidis koha, kust sai ilma traati puutumata selle alt läbi tulla ja hakkas teisest tõust poegade emade puuride ümber jalutama ning sisises iga mööduja peale. Ju tal tekkis väga tugev isainstinkt, kuigi tema ei ole nende poegadega seotud. Nii paar päeva järjest. Hommikul läks küll koos emastega karjamaale, kuid peagi tuli teisest kohast traadi alt ikka õuele puuride juurde. Eile paigutasin kõik valged haned, ka pojad, teise aeda, kuhu see isane ligi ei pääse. Las kõnnib karjamaal koos samast tõust emastega ja kui need peaksid tänavu veel haudele jääma, aitab oma poegade eest hoolitseda. Igatahes need emased munevad veel ja viimaste inkubaatoris olevate munade läbivalgustamisel selgus, et viljastavus on parem kui ennam sellel aastal.