Arhiiv mai, 2011

Haned lapsendavad inkubaatoritibusid

Neljapäev, mai 26th, 2011

052

Näib, et linnud tõesti teavad, et mul on inkubaatorid. Seetõttu nad ei viitsi üldse tibusid välja haududa või ei saa sellega lihtsalt mingil põhjusel hakkama. Kalkunid oleksid küll ilmselt tahtnud, et neile oleks antud võimalus istuda munadel, mitte üle kuu aja tühjal pesa, kuid mida sel ehetkel polnud, olid kalkunimunad. Haned seevastu said küll munad alla. Algul istus pesal üks, mõne aja pärast läks ta kõrvale ka teine. Vaid selleks, et nädalatepikkuse kannatlikkuse eest loovutada mulle hunnik mädamune ja ei ühtki tibu. Kuna olen inkubaatori abil siiski mõne hanetibud saanud, otsustasin panna haned neid ise kasvatama. Minul lihtsam ja linnud saavad oma ema- ja isaomadusi näidata. Hanetibusid oli küll vaid kuus, millegipärast on tänavu koorumine olnud suhteliselt kehv. Kaks neist on juba kuuvanused, ülejäänud paarinädalased. Kuna pesal istunud emahanesid oli kaks, otsustasin erineva vanusega hanepojad panna erinevate emade juurde. Haned on sellised vahvad linnud, et algul võivad küll tibude peale kurjalt sisiseda, kuid hiljem võtavad nad pisikesed ikka omaks. Möödunud aastal võtsid nad pardipojad ka oma kaitse alla. Niisiis ei olnud ma tänavugi oma plaani õnnestumise pärast eriti mures. Algul näis, et üks ema jääb poegadeta, kuna ta oli sel päeval, kui l050apsendamisprotseduuriga algust tegema hakkasin, koos teiste hanedega välja läinud. Arvasin, et ta ongi loobunud. Mädamunad olin neilt ära korjanud juba eelmisel päeval. Nii tegin algust ühega ja tõin talle neli väiksemat poega. Vastupidiselt soovitustele teha selliseid asju õhtuti pimedas, panin mina hanepojad ema alla keset päeva. Ema suhtus pisikestesse üsna hästi, tige oli vaid minu peale. Probleem oli aga selles, et pojad ei osanud ema kellekski eriliseks pidada ja jooksid tema juurest ära. Panin siis nad koos puuri, mida sain mööda õue liigutada, andes neile võimaluse rohtu süüa. Igatahes läksid tibud juba samal õhtul ema tiiva alla magama, nii et lapsendamine õnnestus täielikult.

076Järgmisel hommikul jäi teine ema uuesti pesale ja otsustasin talle need kaks suuremat poega tuua. Temaga nii lihtsalt ei läinud – algul oli küll veidi tige. Kuid see on täiesti mõistetav, nii suuri tibusid ju munast ei tule. Panin tema ka koos poegadega samasugusesse puuri ja mõne aja pärast ta leebus. Pojad tema tiiva alla küll magama ei lähe, kuid on uue ema kõrval. Eile lasin suuremad pojad koos emaga teiste hanede juurde ja nad võeti kenasti omaks. Isasedki sisisevad, kui hakkavad poegadele ohtu nägema.

Pesal istunud emad on norra valged haned. Peale nende on mul ka smalensi haned, kes ei ole veel haudele hakanud. Hanetõud on eraldi, et välistada ristandpoegade koorumist. Valgete hanede emmed olid puuridega õuel ja smalensi hane isa märkas seda. Ei tea miks, 071aga järsku pidas ta kohuseks emaseid kaitsma hakata. Smalensi haned, kaks emast ja üks isane, käivad koos lammaste ja kitsedega karjamaal, mis on piiratud elektrikarjusega. See isane leidis koha, kust sai ilma traati puutumata selle alt läbi tulla ja hakkas teisest tõust poegade emade puuride ümber jalutama ning sisises iga mööduja peale. Ju tal tekkis väga tugev isainstinkt, kuigi tema ei ole nende poegadega seotud. Nii paar päeva järjest. Hommikul läks küll koos emastega karjamaale, kuid peagi tuli teisest kohast traadi alt ikka õuele puuride juurde. Eile paigutasin kõik valged haned, ka pojad, teise aeda, kuhu see isane ligi ei pääse. Las kõnnib karjamaal koos samast tõust emastega ja kui need peaksid tänavu veel haudele jääma, aitab oma poegade eest hoolitseda. Igatahes need emased munevad veel ja viimaste inkubaatoris olevate munade läbivalgustamisel selgus, et viljastavus on parem kui ennam sellel aastal.

Sead on läinud

Esmaspäev, mai 16th, 2011

015Paistab, et vähemalt hetkel ei ole meil vaja enam hiljuti maha pandud kartuli ega aiamaa pärast muretseda, kuna siinkandis ringi hulkunud sead on kinni püütud. Kõigepealt kõrvaldati karjast suur emis ja seejärel püüti järk-järgult kinni teised. See teine suurem siga osutus lähimal vaatlusel ka emiseks, kes võivat omaniku jutu järgi tiine olla, nii et tema püüdmise üle oli eriti hea meel. Kui kõige suurem oli kadunud, muutus kari nii julgeks, et tuhnisid kedagi kartmata aiamaaks mõeldud maalapil ning sõid neile visatud präänikuid. Lõpuks õnnestuski nad naabri seaaedikusse meelitada, kust saadi noor tiine emis transpordipuuri. Kahjuks õnnestus põrsastel põgeneda ja kui me neid paari järgneva päeva jooksul ei näinud, arvasime neid hukka saanud olevat. Mets on ju täis ohtusid. Siiski tulid nad lõpuks jälle meie lambaaediku juurde, kuid jooksid kohe metsa poole. Helistasime sigade omanikule, kes tuli peagi transpordipuuri ja peibutussöödaga, milleks oli kalajäägid. Sead armastavat nimelt väga kala süüa. Et kõik põrsad kätte saada, oli vaja 026kõvasti kannatust, ühe päevaga see ei õnnestunudki. Lõpuks, kui väljas oli vaid üks siga, kutsuti meid appi teda püüdma. Meil õnnestus põrsale üsna lähedale pääseda ja mul jäi puudu umbes 2 cm, et tal tagajalast kinni saada. Tulemuseks olid siiski vaid valutavad põlved ja mulda täis suu. Nii tuli omanikul ka viimane notsu kala abil puuri meelitada ja lõpuks see õnnestuski. Nüüd võime aiamaa ja kartulipõllu pärast vähemalt nende sigade pärast mureta olla.

Kurke olema saanud turgu saata juba nädala jagu. Korjamine on üksjagu tüütu ja eriti väsitav just esimestel nädalatel. Nimelt asuvad kurgid väga madalal ja pikemaajalisem küürutamine mõjub seljale halvasti. Samuti juhtub, et mõned kurgid jäävad lehtede varjus märkamata. Mida aeg edasi, seda kergemaks korjamine muutub, kuna pole vaja enam nii palju kummardada. Seda seni, kuna kurgid hakkavad ilmuma väga kõrgele, siis on vaja jälle upitada. Praegu on muidugi kurgi korjamine selles suhtes meeldivam, et neist saadav tasu on tunduvalt kõrgem kui suvel. Nii et alati on midagi, mis võiks parem olla.

Hulkuvad sead

Teisipäev, mai 3rd, 2011

020025Viimasel ajal on meie talu külastanud huvitavad loomad – väike seakari. Algul arvasime, et emis, kult ja viis põrsast, aga kui neid lähemalt nägime, selgus, et kõige suurem on emis ja see teine suurem on lihtsalt üks noor siga, sugu tuvastada ei õnnestunud. Juba mõnda aega on levinud jutud, et koolilapsed olevat neid näinud staadioni taga metsas. Külajuttude järgi pidi karja olema koduemis koos metsseakuldi ja ristandpõrsastega. Tegelikult on emis vaid kirju kodusiga, sama on põrsastega. Nende soontes voolab küll veidi metsseaverd, kuna kult pidavat sigade omaniku jutu järgi olema kodusea ja metssea segu. Teda selles karjas ei olnud. Sigade kodu asub meist 11-12 km kaugusel. Loomad on vabapidamisel, kuid seni ei olevat nad nii kaugele uitama läinud, ikka hommikul välja ja õhtuks lauta. Territoorium piiratud ei olnud, sead said minna sinna, kuhu tahtsid. Kaks nädalat tagasi aga üks osa karjast koju ei tulnud.

siga1-1siga3Peagi on aeg kartul maha panna ja sigade hulkumine põldudel paneb muretsema. Just täna nägin, kuidas nad ennastunustavalt tuhnivad naabrite heinamaal, tekitades sinna suured vaod. Käisime hiljuti naabertalust piima ostmas ja sealne perenaine oli ahastuses – alles tuli üks hulkuv koer, nüüd 021024sead, mine tea kes  järgmine on – hobune? Meil polnud ühel päeval elektrikarjus sisse lülitatud ja siis oli väga palju aedu ära lõhutud. Süüdistame selles osaliselt sigu, sest lammaste suvilas oli ka tuhnimas käidud – sinna ilma elektrikarjusest läbi minemata ei pääse. Ei teagi, mis neist sigadest saab. Ligi ei lase nad ka omanikku, koju ajamise plaan ebaõnnestus samuti. Neid pildistada ja jälgida on vahva, kuid samas oleme mures. Nii köögiviljaaia kui elektripiirde pärast. Elekter ei näi neid väga häirivat. Ühel päeval külas ringi sõites märkasime, et keegi on karjamaa kõrval, väljaspool aeda. Kaugemalt pidasime neid ulakateks lammasteks. Lähemale jõudes selgus, et need on hoopis sead. Mõne aja pärast nägime, et paar põrsast on märkamatult elektripiirdest läbi läinud ja tuhnisid rahulikult lammaste territooriumil. Igatahes seni kuni sead siinkandis on, ei julge kilemajade uksi lahti jätta.

003007Talus on meid rõõmustanud küülikumammad. Nii viini sinine kui sinine reks said maha oma esimeste pesakondadega, esimesel 5, teisel 8 poega. Need on selle aasta esimesed küülikupojad, eelmiste sünd jäi eelmise aasta lõppu. Praegu hoolisevad emad pojakeste eest kenasti, vaid üks reksküüliku poeg hukkus. Ootan huviga, kui pisikestel rohkem karva selga tuleb, kuna reksiddelt võib oodata väga huvitavaid värvuseid – ema on sinine ja isa punasilmne valge. Eks aega näitab. Praegu loodame vaid, et teised küülikud ka peagi pojakesi sünnitama hakkavad.

Kilemajades kasvavad kurgitaimed hoolega. Iga päevaga tuleb rohelisele värvi kõrvale järjest rohkem kollast õite näol. Õite kadudes hakkab väike kurk kasvama, kuni saab söömiseks piisavalt suureks. Värske kurk on juba ära maitstud ja see on suurepärane. Lähipäevade plaanide hulka kuulub kindlasti kurgisalat rohelise sibula ja hapukoorega. Juba ootan kurkide korjamist, see on üks vahavamaid töid. Seni tuleb aga leppida kasvude võtmisega, mis ei ole üldse nii huvitav ja eriti kevadeti tuleb seda väga tihti teha.