Arhiiv juuni, 2011

Cochinid

Neljapäev, juuni 23rd, 2011
cochin

cochin

Hurraa, lõpuks olen saanud endale kauaigatsetud cochinid! Esimest korda nägin elusuuruses linde möödunud aasta aprillis Norras. Tookord sai mõned munadki kaasa toodud, kuid neist ei tulnud midagi. Sellest ajast peale olen korduvalt püüdnud seda tõugu kanu endale saada, kuid varasemad püüdlused on pidevalt ebaõnnestunud. Postiga saadetud munade puhul on üsna raske hiljem öelda, kas munad on viljastamata või lihtsalt niivõrd raputada saanud, et sealt ei saagi midagi tulla. Norras, kust on pärit enamus minu tõukarjast, on nende kasvatajaid väga vähe ja sealt ei olegi rohkem mune saada õnnestunud. Eelmisel suvel Inglismaalt saadetud munadest ei tulnud midagi. Tookord oli arenema hakanud vaid 12-st munast üks loode, kuid seegi hävis inkubaatori ülekuumenemise tõttu. Nüüd siis sain ühel päeval koguni kaks pakki Rootsi linnukasvatajatelt, teineteisest täiesti sõltumatult. Kõik munad olid terved, kuid ühes pakis liikus õhuruum peaaegu kõigis munades. See tähendab, et võib olla suur tõenäosus loodete hukkumiseks juba enne koorumist. Esimesel läbivalgustamisel, kui looted olid 7 päeva vanad, prakeerisin välja vaid ühe viljastamata muna, ülejäänutes oli areng ilusti näha. Nädala pärast läks välja veel üks muna, kus loode oli hukkunud. Lõpuks koorus 10 täiesti tervet tibu. Kusjuures parem tulemus oli nende munadega, kus õhuruumid liikusid. Aga tibusid sain mõlemast portsust, nii et kui nad täiskasvanuks saavad, saan kasutada neid järglaste saamiseks, kui on mõlemast soost tibusid.

018

cochin

Koos cochinitega sain ka 9 isbari muna. See on Skandinaavia tõug, kelle kanad on üsna erinevat värvi, kuid nende omapäraks on munakoore sinakas ja rohekas värvus. Nooremate kanade munad pidib olema helesinised ja mida vanemaks saab kana, seda rohelisemaks muutub munakoore värvus. Eelmisel aastal läks mul selle tõuga nii õnnetult, et sain vaid ühe kuke. Olen senini seda kukke alles hoidnud lootuses, et kunagi saan talle vastassoost kaaslased. Nüüd on lootust, kuna koos cochinitega koorus 5 tervet isbari tibu. Loodan, et nad on kanad.

isbar

isbar

Rõõmu uute tibude üle varjutasid sekeldused elektrikatkestuse tõttu. Just siis, kui koorumas olid viimased tibud, olime vooluta. Tegemist oli plaaniliste hooldustöödega, millest sain teada alles eelmisel õhtul. See ei andnud piisavalt aega reageerimiseks ega protestimiseks. Samas tean, et paljud teised elanikud teadsid neist töödest ette mitu päeva varem. Esimest korda selle aja jooksul, kui talu pean, oli mul hea meel, et meie loomad-linnud asuvad kahes teineteisest kilomeetri kaugusel asuvas kohas. Ja vool oli ära vaid ühes kohas. Niisiis tuli tibusid ja inkubaatorit kolima hakata ja nad said selleks päevaks elukoha saunas. Tibudega ei juhtundu õnneks midagi. Hoopis rohkem olen mures teise inkubaatori pärast, kus on kahenädalased hane- ja pardilooted ja nädalased kanalooted. Sellises arengujärgus munade transportimine on väga halb mõte, looted on raputamisele eriti tundlikud. Eks paistab, mis neist saab, praegu saab vaid loota. Samuti loodan edaspidiseks elektrifirma mõistvamat suhtumist ja varasemat etteteatamist. Tegemist on ju põllumajandusettevõttega, kus on tegemist elusolenditega ja olgu neid kuitahes väha, ei tohi neisse ükskõikselt suhtuda.

Head jaani!

Jäära otsinguil

Neljapäev, juuni 16th, 2011

014Kõigi loomade ja lindude puhul on oluline tuua sisse võõrast verd, et vältida suguluspaaritusi. Seetõttu oleme viimasel ajal tegelenud uue jäära otsimisega. Eelmisel aastal kasutatud poiss, Põmmpea, jääb ka selleks aastaks, kuid kari on ühe jaoks juba natuke suurevõitu. Pealegi ei sobiks vana jäär enam tänavustele talledele. Seega tuleb oleme viimasel ajal uue poisi otsinguil ringi vaadanud. Sõidetud on nii Lõuna-Eestis Karula kuplite vahel kui mitmes erinevas kohas Põhja-Eestis. Algul oli plaanis osta võimalikult suure protsendi suffolki veresusega jäär, kuna neid loetakse tumedapealiste hulgas üheks parimaks lihatõuks. Millegipärast meeldivad mulle just tumedapealised rohkem. Täiesti subjektiivne eelistus. Hetkel on meie kari küll üsna kirju, kuid uute jäärade ostmisel keskendume pigem tumedapealistele. Niisiis tähendaski jäärade vaatamine peamiselt eesti tumedapealiste aretuskarjade külastamist. Kuid eile saabus meie tallu hoopis pruun rootsi peenvillajäär.

007Kuna meie talu lambakari koosneb erinevast kohast pärit lammastest ja nende järglastest, siis on kaks asja, mida on vaja parandada -  lihasvormid ja sigivus. Rohkete lutitallede hulk üksik- ja kaksiktallede hulgas tähendab, et arendada oleks vaja ka piimakust ja emaomadusi. Kuna plaanime ikka veel karja suurendada, siis näis hetkel olulisem parandada viljakust ja emaomadusi. Ajalehest jäi silma kuulutus, kus müüakse peenvillalambaid. Kuna ei olnud neist varem midagi kuulnud, meie keskendume liha tootmisele, siis hakkasin selle tõu kohta uurima. Siis jäigi silma nende suurepärane viljakus, lisaks toitvat ja hoidvat nad kenasti oma tallesid. Nende lihasvorme ei anna küll võrrelda suffolki või muude taoliste tõugudega, kuid väikesed pole nad ka. Kuigi minu jaoks ei ole vill primaarne, on ometi ülimõnus seda katsuda – see on väga pehme ja ei ole üldse kare. Rootsi peenvillalammastel on pisike villavaba sabajupike, samuti ei ole villa jalgadel ega näol. Kõhualune vill on ka üsna lühike ja hõre. Eks neil on aretustöö käigus kaotatud vill kohtadest, kus see nagunii määrduks ja ei oleks kasutuskõlbulik. Niisiis küpses plaan tuua tänavu karja noorte uttede jaoks hoopis peenvillajäär. Selle tõu puhul on levinuim villa värvus valge, vähemal määral esineb musti ja pruune. Kuna pruun näis kõige huvitavam ja on ka haruldasim, tahtsin just seda värvi poissi. Sobiva jäära leidsin Viljandimaalt. Mul oli sinnakanti asja ja mõtlesin, et vaatan ühtlasi jäära üle ning kui sobib, võtan kaasa. Bensiin on ju kallis ja siis ei ole vaja enam kuhugi kaugemale sõita. Niisiis tulin eile koju koos kaheaastase pruuni Mõmmikuga. Kartsin küll veriseid päid, mis võivad tekkida esmakohtumisel Põmmpeaga, kuid hirm olid asjatu -  eilse ega tänase päeva jooksul ei ole mingit kaklust toimunud. Ehk sellepärast, et uted on talledega teisel karjamaal, kuid neid lahutab vaid võrkaed. Mõmmik ei ole üldse väike poiss, sama kõrge kui Põmmpea. Küll ei ole ta nii matsakas, jalad on peenemad ja pea poole väiksem. Iseloomu hindeks julgen hetkel panna küll 5+, eriti kuna kõrval on võrdluseks äärmiselt tujukas jäär. Loodetavasti ei hakka ta halbu kombeid õppima.

020Täna sain suurepärase üllatuse osaliseks. Mul oli nimelt üks järhöne kana kaotsi läinud. Aed on küll marjapõõsaste võrguga pealt kaetud, kuid kanadel oli õnnestunud see ära lõhkuda. Vahete-vahel püüdsin seda parandada, kuid lõhuti taas ära. Ja kolme päeva eest oli üks kana kadunud. Käisin teda otsimas kõrvalolevast aiast, kus hetkel seisab vaid paarkümmend tühja küülikupuuri. Nägin seda kana pidevalt sinna minemas. Algul käis ta ilmselt taralaudade vahelt, aga kui selle võimatuks muutsin, hakatigi ülemist võrku lõhkuma. Kuna paari aasta eest käis meil rebane kanu varastamas, arvasin, et ta on tagasi. Sinna vanasse küülikuaeda oleks tal üsna lihtne pääseda. Olin õnnetu, kuid tänaseks juba leppinud faktiga, et nelja ilusa kana asemel on mul vaid kolm. Ja siis, õhtuse talituse ajal, ilmus kadunud kana välja. Sain lõpuks aru, miks oli tal nii väga vaja oma aiast välja pääseda – ta oli otsustanud emaks hakata. Niisiis saabus “koju” veidi puhvis ja hauduvale kanale iseloomulikult häälitsev kana. Otsisin nüüd küülikuaia põhjalikumalt läbi ja leidsin ühest kaugest puurinurgast pesa 11 valge munaga. Uskumatu, et kolm päeva tagasi kana otsides ma teda ei leidnud! Ja järhöne tõug ei peaks internetiallikate väitel üldse haudele minema…

Hulkurid ja jalgrattasõit

Teisipäev, juuni 7th, 2011

079Näib, et hanepoegade lapsendada andmine ei õnnestunud täielikult. Kuna tegemist on norra valgete hanepoegadega, olid nad algul oma tõukaaslastest täiskasvanute juures. Hanemammid, kes näisid juab pojakesi lapsendavat, ei teinud neist enam välja. Kui pisikesi oli vaja kinni püüda, siis muutusid täiskasvanud haned küll tigedaks, aga millegipärast hanepojad neist ei hooli. Eile olid nad norra valgete juurest ära tulnud ja smalensi hanede aias. Mõtlesin siis, et ei ole ju oluline, kelle juures nad kasvavad, ma nagunii tean nende õiget päritolu. Täna paistis, et smalensi hanede juures nad ka ei püsija ühel hetkel ei suutnud ma vaatamata pingutustele neid kuskilt leida. Õnneks suutsin jääda rahulikuks  ja ootamine kandiski vilja -  mõne aja pärast kuulsin hanepoegi karjamaal häälitsemas. Nüüd ei jäänud muud üle, kui nad ikka eraldada ja ise üles kasvatada. Küll need linnud on tänavu laisad.

Mõned päevad tagasi tekkis mul veid hullumeelne mõte: otsustasin üheks päevaks aja maha võtta ja rattaga Tartusse minna. Täpsustuseks peaks mainima, et edasi-tagasi tuleb umbes 100 km. Lisaks meeldivale ajaveetmisele oli reisil ka teine eesmärk – ühes ehitusmaterjalide poes olid müügil väga soodsad ja kvaliteetsed akutrellid ja see on tööriist, mida läheb igapäevases talutöös üsna sageli vaja – küll on vaja ehitada või midagi parandada. Lisaks oli mul vaja osta uued sõrakäärid, nii lambad kui kitsed vajavad pediküüri. Loomulikult ei olnud mul kummagi ostuga nii kiire, et poleks saanud seda edasi lükata järgmisele päevale, kui auto oleks minu käsutuses olnud. Ehk võtsin sooritatavaid oste õigustusena kibekiirel tööajal vaba päeva võtmisele.

Päev oli üsna palav, mistõttu ei olnud sõitu alustades päris kindel, kas suudan selle lõpule viia. Senini olin korduvalt võtnud ette u 30 km pikkuseid retki, kuid 100 km on tunduvalt rohkem. Joogiks oli küll hapendatud kasemahl kaasa võetud, kuid 30-kraadine palavus võib siiski liiga teha. Õnneks jäi tol päeval temperatuur talutavaks, eks liikudes oli tuuleõhku ka tunda. Sõidu jooksul oli kaks momenti, kui mõtlesin loobumisele. Esimene oli 15 km peale sõidu algust. Hakkasin nimelt arvutama, et jõuan väga hilja tagasi. Teine hetk oli siis, kui esimene rekka minust mööda sõitis. Juba tunne oli. Igatahes luban edaspidi auto roolis olles jalgratturite suhtes tähelepanelikum olla. Aga siis kilommetrid muudkui möödusid ja kui üle poole linnateed oli ära sõidetud, näis tagasipöördumine mõttetuna.

Linnas seigeldes kulus eriti palju aega, kuna ei julgenud väga tihedasse liikluskeerisesse minna. Valisin siis kõrvalisemaid tänavaid, kohati liikusin lausa kõnniteel. Hoogu pidurdas seegi, et pidurid olid kehvavõitu ja väga suurtest langustest alla sõita ei saanud. Igatahes oli väga hea tunne linna teises otsas asuva ehituspoe ees oodatust suuremas kohvris olevat trelli koos taskulambi ja laadijaga kormarihmadega pakiraamile kinnitada. Sõrakäärid olin ennem ära ostnud, nii et tagasitee võis alata. Ma ei olnud veel linnast väljagi jõudnud, kui taipasin, et ma ei jõua ühele kokkulepitud kohtumisele. Lisaks oli õhtul vaja kurke korjata. Niisiis pidin abikaasa autoga vastu kutsuma. Kogu reisi pikkuseks jäi umbes 70 km. Jäi kripeldama, et oleksin ju jaksanud tagasi koduni sõita, kui vaid aega ei oleks nappinud. Edaspidi, kui taolisi retki ette võtta, tuleb varuda terve päev, et oleks aega ka koju tagasi vändata. Samuti tasub osta vaid mahult väikseid asju, see akutrelli kohver segas päris palju.