Arhiiv juuli, 2011

Linnud tibudega

Reede, juuli 22nd, 2011

Mõned vihmased päevad on rikkunud ära meie heinategemise plaanid, nii et seda tööd on vaja veel veidi teha. Lambakasvataja jaoks on see ülioluline, loomadele on ju vaja talvel midagi ette võtta. Seetõttu tuleb ilusate ilmadega keskenduda eelkõige heinateole ja muud tegemised jäävad paratamatult tahaplaanile. Loodan, et ilmadega veab ja saame peagi kergendatult hingata. Veidi puhkust kuluks väga ära.
Tühjas küülikupuuris haudunud kana sai endale päris suure perekonna: tervelt 12 tibu. Kuna järhöne tibudel on sugu värvi järgi eristatav, siis teab, et kui hästi läheb, saan 5 ilusat kana ja tervelt 7 kukke. Paraku on nii, et kukekarjaga ei ole midagi mõistlikkku peale hakata, eriti munakana tõugu kukega. Praadi neist ei saa, heal juhul vaid suppi, kuid see minu lemmikroogade hulka ei kuulu. Igatahes praegu on tibud küll väga armsad ja ärasöömise peale ei lähe mõte kuidagi. Kõik 12 pisikest kosuvad jõudsalt. Kana on väga hoolas nii tibusid kaitsma kui sööma kutsuma. Tibusid hakkab kutsuma juba siis, kui puuri juurde jõuan, ära ootamata, kas mul üldse on neile midagi plaanis anda. Ju seostab ta mind söödaga, igatahes väga tark kana on. Paar päeva tagasi käisin tuttavas küülikuaias taas vaatamas, ega mõni kana pole jälle sinna munele käima hakanud. Ma ei olnudki eriti üllatunud, kui sealt taas pesad avastasin. Tegelikult see üllatas küll, et pesasid oli kaks, arvasin end leidvat vaid ühte.
Mõni aeg peale kanatibusid koorusid pisikesed sulepallid ka ruaani pardil. Tal oli oma tõugu munade kõrval ka kaks cayuga pardi muna. Viimaste tibude isaks on küll ruaani part, kuna mul on vaid emane cayuga. Igatahes olid ühel hommikul emapardi kõrval neli vahvat tibu, kummastki tõust kaks. Aga nii kurja emaparti, kui see ruaanimamma, pole ma küll varem näinud. Näib, et ta kaitseks poegi tõepoolest oma elu hinnaga. Õnneks ei ole tal seda vajadust tekkinud, sest ainus, kes neid tülitab, olen mina ja seda vaid sööki-jooki viies.

Heinategu ja hauduvad linnud

Esmaspäev, juuli 4th, 2011

heinateguPraegu on käsil kibekiire heinaaeg, nii et õhtul vajun vaid väsinult voodisse, jaksamata arvutiklahve klõbistada. Täna on heinategemises väike paus, nii et jaksu veidi rohkem. Heinast on meil tehtud umbes veerandi jagu. Pindala poolest on koristatud küll väga väike osa põlde, kuid just need on kõige parema rohusaagiga. Täpne üle talve jäävate uttede arv selgub sügisel, kui teeme tänavuste tallede hulgast valiku, nii et igaks juhuks varume heina veidi rohkem. Peale lammaste on heina vaja veel kitsedele ja küülikutele, kuid neile kuluv kogus ei ole kuigi suur.

Päris probleemideta ei ole heinategu sujunud. Mõned päevad tagasi läks katki kaarutaja tugiratas, aga uue leidmisega probleeme ei tekkinud ja õnneks polnud hindki väga soolane. Nii ei tekkinudki sellepärast erilist tööseisakut, kuna ratta purunemist märkasin päeva viimast vaalu kaarutades ja sain selle kuidagi lõpuni tehtud. Järgmisel päeval oli kaste mineku ajaks, kui sai kaarutama hakata, juba uus ratas kohal. Veidi probleeme tekitas üks uus põld, kus tegime heina esmakordselt. Ehk mõtlesin selle põllu oma peas hullemaks, kui see tegelikult oli, kuid esmakordselt seal kaarutades tuli küll hirm peale – seal on suur kalle, mäest alla ja üles sõitmine oli päris jube. Kõige hirmsam oli sõita paralleelselt kallakuga, nii et oli tunne, et traktor läheb kohe-kohe ümber. Õnneks seda ei juhtunud ja hilisemad vestlused maa omanikuga panid mind mõtlema, et asi oligi vaid hirmus, kuna varasemalt olevat sellel põllul igas suunas töötatud erinevate põllutöömasinatega. Kõige ehmatavam hetk oli siis, kui sõitsin sisse ühte põllul olevasse auku. Suurte ponnistustega sain sealt õnneks ilma abita välja, auk ei olnud õnneks eriti suur ja traktoril veavad ju kõik rattad. Mind oli eelnevalt hoiatatud küll suur augu eest, kust kunagi kruusa võeti, kuid selle kõrval olevast pisikesest ei teadnud midagi. Pealegi muutis niidetud hein selle peaaegu märkamatuks. Igatahes loodame edaspidiseks ilusaid heinailmu ja töö sujumist probleemideta.

Linnud näivad soovivat ise järglasi kasvatama hakata. Ühest kadunud kanast on varasemalt juba juttu olnud, tema tibud peaksid muide lähipäevadel kooruma. Veidi aja eest näis, et tema eeskuju järgib teinegi järhöne kana, kuid tema istus pesal vaid paar päeva. Ju ei olnud ta soov nii kindel. Hea, et otsustasin munade allapanekuga oodata. Homme-ülehomme peaksid ema all kooruma smalensi hane pojad. Neile on inkubaatorist veidi lisa tulemas, ehk saan kõik hane alla sokutada. Nädalapäevad tagasi jäi pesale ruuani part, kahjuks sai ta endale vaid kuus muna, mis pesas olid, rohkem pardimune lihtsalt ei ole. Tema tibusid tuleb veel kaua oodata, umbes kolm nädalat. Uusima haudujana võib nimetada noort emakalkunit. Sedasama, keda päris algul isaseks pidasin. Nüüd võin vähemalt ta soos kindel olla. Märkasin juba mitu nädalat tagasi, et isakalkun on hakanud teda paaritama ja ei tahtnud uskuda, et ta seda niisama teeb. Kahtlustasin, et kalkunil on pesa kuhugi peidetud. Veidi aega hiljem leidsin laudast kanapesast pealt veidi verise kalkunimuna, mis viitab munemise alustamisele. Ju siis ei olnudki peidetud pesa. See muna jäi aga ainsaks. Eile avastasin siiski nõgesepõõsast kalkunipesa kuue munaga ja juba täna õhtul ei olnud kalkun lauta tulnud, istus pesal. Siiski tuli lind sealt ära võtta, öösel on liiga palju ohte. Kui tema haudumajäämise plaan on kindel, toimetan ta koos munadega mõnda ohutumasse kohta.
Mõnda aega tagasi õnnestus videole jäädvustada kalkunite armumängud. Alljärgnevalt on võimalik osa sellest oma silmaga näha.