Arhiiv september, 2011

Lambad müüki ja köögivili salve

Neljapäev, september 22nd, 2011

038Näib, et juba pikemat aega on talu tähtsaimad sündmused seotud lammastega. Aga mis seal imestada – see ongi meie põhitegevus koos kurkide kasvatamisega, muuga tegeleme rohkem hobi korras. Siiski seavad ümbritsevad karjamaad ja ruum laudas lambakarja suurusele piirangud ja nii oleme jõudnud sinnamaani, et kõiki uttesid enam endale ei jäta. Seetõttu sai hiljuti tehtud valik ning paarkümmend tänavust ja vanemat müüki pandud. Loomulikult jätsime endale suuremad ja ilusamad ning müüki läksid väiksemad. Eks sedavõrra oli hind ka soodsam ja huvilisi ei tulndu kaua oodata. Kuna loomad käivad praegu veel karjamaal, tuli müüki minevad uted teistest eraldada, et oleks mugavam neid ostjale näidata ja kinni püüda. Niisiis eraldasime lammaste varjualusest ühe osa laudadest vaheseinaga, lootes, et kaua ei ole vaja lambaid sees pidada. Päris parasjagu tegemist oli lammaste eraldamisega, sest selleks tuli nad kinni püüda. Päris huvitavaid pilte oleks saanud, sest nii mõnelgi korral õnnestus lammast püüdes pikali kukkuda, korra lendasin vastu seina, mida meenutab senini suur sinikas käsivarrel. Aga kaamerat polnud käepärast ja tõenäoliselt ei oleks sellega olnud aega ka tegelda. Lõpuks sai valik siiski tehtud ja vajalikud lambad kinni püütud ja eraldatud. Õnneks pidid nad teistest eraldatuna olema siseruumides, ilma võimaluseta karjamaale pääseda, vaid ühe öö ja päeva, kuna järgmisel õhtul viis üks ostja Raplamaalt kogu grupi 30.09.10 027minema.Ja kui nüüd keegi hakkab ette kujutama, et saime hirmus rikkaks, siis ta eksib. Sügisel tuleb eelkõige mõelda sellele, et lammastel oleks talveks kõik vajalik olemas. See tähendab nii lautade korrastamist kui sööda varumist. Hein on meil olemas, kuid vilja ei ole senini kasvatanud ja see tuleb osta. Ning odav lõbu see ei ole. Peale selle on endiselt plaanis tuua kolm tumedapealist tõuutte, sinna kulub ka üht-teist. Nii et tõenäoliselt on hiljemalt paari nädala jooksul raha läbi, loodetavasti läinud õigete asjade peale.

Tasapisi tuleb hakata köögiviljade koristuse peale mõtlema. Kartulid on juba keldriski, kuid teised ootavad oma järge. Paistab, et saagi üle väga nuriseda ei saa, kuid kindlalt saab midagi väita alles siis, kui põld puhas. Loomadele me eriti palju köögivilju ei kasvata, liiga töömahukas, kuid veidike sai siiski söödapeeti maha pandud. Oleneb küll saagist, kuid arvan, et põhiliselt lähevad need kanadele nokkimiseks. Uue asjana proovisin tänavu suhkrupeeti kasvatada, plaan on sellest isegi siirupit keeta. Kuskilt internetiavarustest leidsin selle tegemise õpetuse. Eks ma anna teada, kuidas läks, kui ma kunagi sinnamaani jõuan. Praegu ootavad üsna prisked suhkrupeedid veel aiamaal üles noppimist.

Tööjõupuudus

Teisipäev, september 13th, 2011

006Vihma kallab lakkamatult taevast alla ja väljas on raske porilompide vahel midagi ilusat, või üldse midagi muud näha. Veelinnud muidugi naudivad sellist ilma ja veidike päikest sombusesse päeva toobki hanede ja partide jälgimine hommikul, kui nad laudast välja lastes esimese asjana porilompidesse tormavad ja naudivad südamest võimalust supelda. Paar päeva tagasi, kui ilmad veel päikeselised olid ja vihma ei sadanud, hakkasin mõtlema, et veelindudele võiks tiiki tutvustada. Meil on ju tiik täiesti olemas, kuid asub veidi eemal pajude vahel. Kevadel kasutame seda kilemajade kastmiseks, kuid suurema osa ajast sellel oma ülesanne puudub. Haned-pardid ei olnud seda ise veel avastanud, kuna nad üldjuhul sinnapoole ei sattu. Pealegi tuleb neil tiigi juurde pääsemiseks mööduda jahikoerte aiast, 012ja need näevad igas liikuvas olendis saaki. Välja nad küll ei pääse, kuid kõrvulukustav haukumine hirmutab linde. Niisiis ühel päeval olid pardi koos kahe noore smalensi hanega sattunud juba kaevu juurde, nii et tiigist lahutasidki vaid needsamad koeraaiad ja paarkümmend meetrit õunapuude vahelist platsi. Otsustasin linde aidata ja hakkasin neid tiigi suunas ajama. Loomulikult ei saanud nad algul aru, miks neid tundmatus suunas aetakse ja ausalt öeldes oli päris keeruline. Mitu korda käisid peast läbi loobumismõtted, kuid pidasin siiski vastu. Lõpuks õnnestus haned-pardid tiigini ajada ja kui nad mõistsid, milliseid võimalusi sealne vesi pakub, hakkasid kohe sulistama. Ja minu suureks meelehärmiks nautisid sealset vett niivõrd, et ei kavatsenudki õhtul pimeduse saabudes ära minna. Kuna tean, et meie kandis liigub rebaseid, siis ei julgenud linde välja küll jätta. 002Nii rebastele kui hulkuvatele koertele oleks nad tõeline maiuspala olnud. Üksi ma hakkama ei saanud, tuli abikaasa appi kutsuda. Siiski üritasid linnud mitu korda uuesti vette minna ja mõttest sopases vees suplemisest ei olnud kumbki meist vaimustatud. Natuke keeruline oli ka seetõttu, et tiigi kaldad on suhteliselt kõrged ning vett ei olnud väga palju. Lõpuks saime hakkama ja pardid-haned jõudsid enne öö saabumist turvaliselt lauta.
Pidevalt räägitakse tööpuudusest, kuid mina julgen väita, et maal on pigem tööjõupuudus. Kuna meil on loomi päris palju, siis on ka tööd palju ja suur osa selline, mida enamasti teeksid mehed. Ja kui siis peaks juhtuma, et pere ainus tööeas meesterahvas jääb haigeks, tuleb naistel hakata meeste töid tegema. Samuti siis, kui tööks oleks vaja mitut meest. Jah, töötuid on ehk palju, kuid suur osa neist ei taha ega suudagi töötada. Kui päeva esimeseks mõtteks on poe juurde õlle järgi minna, siis ei ole neist ju töömehi. Ja kui siis õnnestub keegi neist endale appi meelitada, siis ilma kange õlleta ei tule midagi välja. Päris mitu korda olen abitööjõu palkamise asemel otsustanud töö ise ära teha. Kasvõi kui on vaja enda tarbeks lammas tappa, alkoholiuimas inimest ei lase ju seda tööd tegema. Päris üksi on seda tööd raske 040teha, nii olen pidanud ise oma meest abistama. Aja jooksul olen omandanud kiire nülgimise oskuse, kuid tegelikult ma ei taha seda teha. Eks sügisel hakatakse ikka lambaid lihaks tegema ja tõenäoliselt ootab mind tänavugi see töö ees. Samuti olen omandanud oskused teha erinevaid ehitus- ja remonditöid, jaksan tõsta raskeid asju, lõhkuda puid jne. Lähiajal oleks vaja laudad sõnnikust puhtaks saada ja kui muud üle ei jää, tuleb sedagi hakata ise välja loopima. Äsja mandliopilt tulnud mees ei tohi füüsilist tööd teha. Lambakasvatajad teavad, kui raske on kinnitallatud sõnnikut kätte saada ja loodan siiralt, et ma siiski ei pea seda loopima hakkama. Hiljuti oli vaja lammastele aeda teha, mis sisaldas ka uute postide tegemist ja sedagi tuli suur osa üksi teha. Suvel käisid vahete-vahel juhutöid tegemas nooremad mehed/poisid, kuid nüüd käivad nad koolis või tööl ja saavad meid aidata vaid nädalavahetustel. Niisiis on minu arvates maal olukord selline (vähemalt tööeas meeste hulgas), et kes tööd tahavad või suudavad teha, need selle ka leiavad, kuid suur osa töötutest eelistavad poe nurga taga õlut juua ja ei taha töö tegemisest midagi kuulda. Usun, et paljud talupidajad jagavad minu arvamust.

Üleannetud lambad

Laupäev, september 3rd, 2011

042Veidi üle nädala meie talus elanud peenvillalambad näivad olevat kenasti kohanenud. Algul kartsin, et kaks uut ja teistsugust tõrjutakse nii suures karjas eemale, kuid senini ei ole küll midagi taolist toimunud. Samuti ei saa kurta, et nad meid kardaksid. Ühel päeval, kui teistele lammastele leiba andsin, tuli kohale ka see must ja vanem uus asukas. Ja kui oli juba leiva maitse suhu saanud, nõudis seda samamoodi nagu teisedki. Peale selle meeldib talle lasta end niisama sügada ja paitada. Muidu on mul enamus lambaid selliseid, et kui leiba antakse, tulevad küll minu juurde, kuid niisama paitada lasevad vähesed. Peenvillased näivad olevat üldse rahulikumad ja seltsivamad. Tall hoiab küll veel ema selja taha, kuid küll temagagi sõbraks saame. Hääle suhtes oli eelmisel omanikul küll täiesti õigus, see on äärmiselt kõlav ja väga hästi ära tuntav. Ja tal kohe meeldib sel kõlada lasta. Ehk on see tõu omapära – jäär Mõmmik on ka palju häälekam kui tema vanem tumedapealine kaaslane Põmmpea.

008Nagu igal sügisel, oleme tänavugi hädas üleannetute lammastega, kes ei taha kuidagi püsida seal karjamaal, kus peaks. Kui nad piirduks vaid karjamaadel hulkumisega, ei olekski probleemi, kuid nad kipuvad ka õuele õuna- ja ploomipuude juurde. Nii suur kari suudab seal väga palju ebasoovitavat korda saata. Karjamaal süüa on, kuid millegipärast tahavad lambad ikka ringi hulkuda. Probleem algab paarist üksikust tallest, kes lipsavad voolu kartmata traatide vahelt läbi. Üks talledest hüppab aiast lausa üle. Selles olen ehk ise süüdi, kuna see paharet on viimane lutitall ja ei pea end päris normaalseks lambaks. Päris mitu korda on tulnud ette, et lähen lammaste juurest ära üle traatide hüpates ja tall tuleb ka mul järgi. Tuleb vist hakata väravatest käima. Aga kui aiast välja läinud tallesid piisavalt ruttu ei märka ja neid tagasi ei aja, näeb ülejäänud kari neid ning otsustavad ka sinna minna. Ei teagi, mis aitaks, kas traatide pingutamine, traatide juurde panemine või ainult võrkaed. Igatahes hakkab pidev lammaste tagaajamine juba ära tüütama. Praegu näib kõige loogilisema lahendusena viljapuude ümber aia tegemine, et siia lambad saaksid vabalt jalutada. Ümbritsevates taludes on vili võetud, nii et viljapõldude rüüstamist ei tasu karta. Kui täpne olla, siis ega lambad polegi kunagi viljapõldudele kippunud. Veidi rohkem kui kuu on aega ajani, kui plaanime jäärad karja lasta ja selleks ajaks tuleb midagi muud välja mõelda. On ju vaja kaks karja teineteisest nii eraldada, et oleks välistatud nende segunemine. Muidu ei oleks ju meie aretusprogrammil mõtet. Tõenäoliselt tuleb siis väiksema karja jaoks teha ikka võrkaed ja suurem saab endiselt vabalt jalutada. Samas, ehk tuleb oktoobri alguses juba lumi maha, nagu ühel aastal juhtus, siis ei saa nad karjamaalt enam niikuinii toitu ja pole kahju neid lauta jätta.

Vahepeal oleme saanud mõned pallid põhku teha. Arvasime, et natuke võiks seda olla ja kuna kaera kasvatav naaber oli nõus meile seda oma põllult andma, sai veidi üle 100 palli pressitud ja küüni veetud. Sel päeval kaamerat käepärast ei olnud, nii et illustreerimiseks panen üle suvise heinateovideo. Töö on ju samasugune.