Arhiiv oktoober, 2011

Kiired ajad

Kolmapäev, oktoober 26th, 2011

010Arvasin, et suve lõpuga said kiired ajad mööda, kuid eksisin. Praegu on ka kohutavalt palju tegemist ja nagu tavaliselt, tuleb kõige ebasobivamal ajal igasuguste probleemidega võidelda. Hakkasin lambaid pügama, müüki minevaid oinapoisse ja noori uttesid. Esimeste lammastega sujus kenasti, kuid hakkasin märkama, et pügamismasin lõikab kuidagi halvasti, ometi said uued terad pandud. Ei läinud kaua aega, kui tera kukkus külest ära ja lähemal uurimisel selgus, et midagi masinas logiseb. Et mitte tööd pooleli jätta, jätkasin lambaraudadega. Need olid mul igaks juhuks olemas. Õhtul masinat uurides selgus, et üks pisike naga on masina sees ära murdunud ja vähemalt sel hooajal tuleb käsitsi pügada. Algul näis olukord lootusetu, kuid nüüd olen uhke, et kokku 41 lammast on pügatud, sisselõikeid tegin väga üksikud ja suur hunnik villa ootab töötlemist. Igatahes õppisin ma lõpuks selgeks, kuidas panna lammas niiviisi istuma, et ta püsib suhteliselt rahulikult paigal.

Mõnel aastal on selleks ajaks esimene lumi juba tulnud ja äragi läinud, nii et tuleb kiiremas korras kaudad korda seada. Sellega peale pügamise lõpetamist tegelengi. Loodan selle tööga nädala jooksul ühele poole saada ja kui midagi ette ei tule, siis peaksin saama ka. On vaja vana rämps välja viia ja veidike kohendada. Lammaste ruumid on põhimõtteliselt valmis, käsil on kanade-kalkunite ruum, järge ootavad küülikud. Kuna küülikud veedavad terve aasta ühes kohas, siis mingeid ümberpaigutusi nende puhul teha ei ole vaja, ruum tuleb ainult puhastada.

Taas on käes aeg, mil tuleb mõelda küülikutega näitusele mineku peale. Minu jaoks on see selline vahva üritus, kus saab oma loomi näidata ja teistega võrrelda. Asjatundlike kohtunike hinnangud annavad selleks hea võimaluse. Mina plaanin tänavu näitusele viia viis küülikut. Kahju, et trönderit ja poola küülikut Euroopa standardis ei ole, siis saaks kaasa võtta vähemalt poole rohkem jänkusid. Paistab, et sel aastal tuleb viimaste aastate suurim näitus, sest ühingu poolt võimaldatavad puurikohad täitusid paari päevaga. Ülejäänud peavad ise puurid muretsema. Oleksin meeleldi natuke kauem küülikuid valinud, aga ei olnud võimalik. Niigi olin üks viimastest, kel õnnestus oma loomadele puurikohad saada. Mäletan, et eelmisel aastal ootasin registreerimisega küll tunduvalt kauem ja puure oli veel täitsa saada. Eks näis, kas õnnestub mingeid tulemusi saavutada. Lootma peab. Eks 3. detsembril paistab.

Jäärad lähevad naistesse

Pühapäev, oktoober 16th, 2011

027Lõpuks ometi on kauaoodatud tumedapealised uted ära toodud! Erinevatel põhjustel, peamiselt sobiva transpordivahendi puudumisel, on nende lammaste toomine väga kaua edasi lükkunud. Algselt oli jutuks augusti teine pool, siis sai sellest september ja lõpuks sai sõit ette võetud alles oktoobris. Nagu ikka, ei möödunud seegi reis sekeldusteta. Lambad said kenasti välja valitud ja auto peale pandud, kuid hakates autoga lauda juurest liikuma selgus, et nii lihtsalt see ei lähe -  maapind oli liialt porine. Traktori abiga jõudsime kenasti tee peale ja jätkasin sõitu. Liikuma hakates püsis veel õhkõrn lootus, et jõuan enne pimedat koju. Peagi sai selgeks, et see ei ole võimalik ja valmistasin end ette järjekordseks ebameeldivaks sõiduks pimedas. Ma nimelt üritan kõik oma sõidud valges ära teha, kuna autotulede pimestamine häirib kohutavalt. Valmistunud ei olnud ma aga selleks, et 10 km enne kodu saab kütus otsa. Tagantjärgi ei näi see enam nii ebaloogiline, kuna koorem oli tõesti suur, lisaks lammastele ka mitusada kilo kartuleid. Õnneks oli kodus kütus olemas ja mõningase ootamise järel keset metsi sain sõitu jätkata. Kodus laadisime autotulede valgel lambad maha, loomadega oli kõik korras. Ma ei väsi neid lambaid imetlemast, tõeliselt suured tegelased on. Ja sabad on väga väga pikad, seda põhjustab ilmselt suffolki tõu veresuse valdavus.

Tänavu oli plaanis jäärad karja panna nädala võrra hiljem kui möödunud sügisel, et poegimise algus oleks kindlasti märtsis, mitte veebruari viimastel päevadel. Kuna jäärad ei tahtnud enam üldse oma aias püsida, said nad naistesse kaks päeva planeeritust varem. Noored utetalled koos peenvillalamaastega olid juba mõned päevad varem viidud ära lauta, kuhu nüüd toimetasime ka Mõmmiku. Ja nagu tellitult, vajas esimesena teda vanem peenvillautt, see must ja sõbralik. Ühe grupi lauta paigutamine näistänavu ainsa võimalusena hoida karjad kindlalt eraldi. Põmmpea käib oma naistekarjaga endiselt karjamaal, tema kohalolust tundis esimesel päeval rõõmu üks äsja toodud tumedapealine, nii et ka oma tõugu utt. Lambaid käin karjamaalt koju ajades taas vitsaga, nagu eelmiselgi sügisel. Seni ei ole jääraga probleeme olnud, aga ma ei taha sellega ka riskida.

Nagu ikka sügisel, käivad kibekiired ettevalmistused talve tulekuks. Palju on veel teha, kuid üht-teist ka tehtud. Et ennetada talvel tekkivaid sööda hankimise probleeme, oleme otsustanud vilja sügisel ära osta. Vähemalt niipalju, kui me suudame ära paigutada. Kaera ja nisu oleme juba toonud, odar ostuks on kokkulepe sõlmitud. Peale selle on mõttes rapsi- või päevalillekoogi ostmine. Kindlat otsust kummagi kasuks ei ole veel teinud. Peale sööda ostmise oleme jõudnud kitsed lauta ära viia. Tänavu otsustasime nad talveks paigutada sinna suuremasse ja kodule lähemal asuvasse lauta, kus on söötmine, ja eelkõige jootmine, lihtsam. Ei tahtnud ka, et Miku hakkaks Põmmpead tema tähtsal tööl segama. Ühe päeva olid nad siiski karjamaal koos, kuna jäärade naistesse laskmine tuli ootamatult, ja siis ei paistnud küll kumbki alla andvat. Jäär näis küll sikust võitu saavat, aga kitsed on ju kohutavalt kangekaelsed, ei taha kuidagi alla anda.

Saak salves

Neljapäev, oktoober 6th, 2011

001Nüüd olen jõudnud nii kaugele, et suurem osa aiasaadustest on ära korjatud ja hoidlasse pandud. Ega me eriti suurel mahul köögivilju ei kasvata, rohkem vaid enda tarbeks. See kehtib nii kartulite kui köögiviljade kohta. Saagi üle väga nuriseda ei saa, kuid kartulitega ma siiski päris rahul ei ole. Eks möödunud aastal pestud kartulitest saadus seitsmekordne kogus kruvis lootused üles. Tänavu sain samast sordist vaid kolmekordse saagi. Nii et rohkem küll, kui maha panin, ja kartulite suurus on ka enam-vähem rahuldav. Eelmisel aastal oli hästi palju imeliku kujuga kartuleid, kuid tänavu seda eriti ei esinenud. Möödunud aastal olid need pandud maha hanguga vao sisse auke kaevates ja siis kinni ajades ning paistis, et need olid liiga maapinnal. Ehk see tingiski ebaloomuliku kuju. Tänavu võib kesise saagi põhjust otsida vagude lähedusest õunapuudele. Nimelt olid need kartulid pandud põllu serva, kus kõrval on üsna lühikese vahega vanad õunapuud. Oli see siis vari või toitainepuudus, mis kartulite saaki vähendas, kuid midagi seal valesti oli. Järgmisel aastal olema targemad.

026Lisaks oma tarbeks kuluvatele köögiviljadele sai kevadel üht-teist maha pandud vaid loomadele-lindudele mõeldes. Selleks näis kõige paremini sobivat sööda- ja poolsuhkrupeet. Mõlemat külvasin ühe umbes kolmekümnemeetrise jupi, lootes, et lindudele nokkimiseks saagist piisab. Läks aga nii, et sügisel peete koristades selgus, et nii palju linde mul küll üle talve ei jää, et nad suudaksid kõik ära tarbida. Samas lambakari on nii suur, et kui neile sööta 2-3 kg päevas, siis saavad peedid paari nädalaga otsa. Kitsi seevastu on parasjagu, et nad sobiksid lindudega köögivilju jagama. Kaalusin huvi pärast suuremad köögiviljad ära ja meie koduse nunnukonkursi tulemused on järgnevad: söödapeet 3,770, poolsuhkrupeet 3,660, suhkrupeet 2,015 ja kõrvits 46,7 kg. Teised köögiviljad olid nii tavalise suurusega, et neid kaaluma ei hakanud. Kui kõrvits välja arvata, siis ei olnud need võitjad teistest mäekõrguselt üle, vaid suuri oli päris palju. Kõrvitsate puhul olin natuke pettunud, sest seemnepakend lubas keskmist kõrvitsa suurust 40 kg, kuid mina sain sõnnikuhunnikus kasvatades vaid ühe suur, teised on tunduvalt väiksemad.

010Üks salaja haudele läinud kana tuli mõned päevad tagasi ühe tibuga välja. Pesa ümbes paistis olevat rohkem koori, kuid ju oli teistega midagi juhtunud. See üks sulepall paistab olevat kukepoiss ja seni peab vapralt vastu. Ühel päeval sattusin nägema, kuidas pisike tige kana suurele hanele tibu kaitstes vastu astus, ja võitu sai. Taas kord kahju, et kaamerat käepärast polnud.