Arhiiv november, 2011

Tavaline päev

Kolmapäev, november 30th, 2011

183Loomulikult on nii lugeja kui kirjutaja jaoks huvipakkuvad erilised juhtumised, kuid reaalsus on see, et tüütuna näivad igapäevased kohustused tulevad ära teha. Ja kui aus olla, siis suurem osa ajast neist koosnebki. Samas ei saa väita, et töö oleks rutiinne, sest tihti tuleb vastavalt vajadusele muutusi teha. Kui heinad on küünist otsas, tuleb neid lakast alla visata; kui söödajahu on otsas, peab veskiga uue tegema; kui loomad on midagi ära lõhkunud, või on vanad asjad lihtsalt oma aja ära elanud, on vaja need ära parandada jne jne.

Lammaste ja kitsede põhisöödaks on meil hein. Nii eelmisel kui ka sel aastal on õnnestunud see üsna hea kvaliteediga teha ja raisku ei lähe peaaegu üldse. Ainult juhul kui küüni katus on kuskilt katki läinud ja pallid on märjaks saanud, peab need ära viskama. Silo meil ei ole, selle varumiseks on vaja eritehnikat või tuleb osta kallist teenust, samuti on silo söötmnine füüsiliselt väga raske. Lauda ehituslike esiärasuste tõttu ei ole meil võimalik sinna ühegi masinaga sisse pääseda ning silo tuleks ette vedada käsitsi. Niisiis, hommikupoolikul panen tavaliselt lammaste ja kitsede sõimed heina täis. Väikepakkidega on see suhteliselt lihtne. Lisaks saavad lambad vilja, praegusel ajal kaera. Saadaval on nii lakusool kui mineraalid. Veenõudeks on suured seguvannid, mille täitmine on voolikust tuleva veega üsna lihtne. Talvel on veidi keerulisem, sest siis tuleb voolikut kokku kerima hakata, muidu külmub see koridoris ära. Kuna sööt on kuiv, hoian joogivee alati ees. Vahete-vahel lasen nõud tühjaks juua, et saaks need ära pesta. Mõnikord annan kartuleid, söödapeeti või muud taolist. Kui heinasõim on õhtuks tühjaks saanud, täidan selle. Heina üritame anda isu järgi.

Küülikute sööt on samuti kuiv, koosnedes pidevalt saadaval olevast heinast ning jõusööda ja kaera segust. Hein on pandud puuride peale, läbi võrgu saavad loomad selle kenasti kätte. Lisaks annab see neile põhjust rohkem liikuda, tuleb ju heina kättesaamiseks püsti tõusta. Vesi on neil samuti pidevalt ees ja soojal ajal kasutan niplit-voolikute süsteemi. Talve saabudes tuleb see konservikarpide vastu välja vahetada. Mõned küülikud, kelle hulka kuuluvad vaid trönderid, keelduvad millegipärast niplist joomast ja neile tuleb aastaringselt konservikarbid panna. Seda tõugu küülikutest joob niplist vaid üks noor emane, hetkel on neid kokku 9. Kuna küülikud on ööloomad, siis nende põhisöötmine toimub õhtupoolikul. Kuiva sööda puhul ühest korras täiesti piisab, sest riknemist pole vaja karta.

Lindudele hakkasin ise jõusööta segama. Hankisin vajalikud komponendid ja vähemalt tean, mida sinna sisse panen. Juba on saadud esimesed sulgimisperioodi järgsed munad ning iga päevaga tuleb lisa. Linnud söödan hommikuti, õhtul veendun vaid vee olemasolus. Kanadel on söödaautomaat, kuhu saan sööta varuga panna. Haned ja pardid koos isakaklkuniga käivad veel välja ja saavad ise oma söödalauda täiendada. Loomulikult annan neile ka vilja ning vahete-vahel toidujäätmeid.

Loomadega tegelemise juures on eriti oluline oskus märgata iga pisiasja. Kui loom norutab või mingil põhjusel on sööt nõus alles, siis tuleb põhjust otsida. Samuti tuleb sööda etteandmisel olla hoolikas, et ühtki riknenud tükki sisse ei sattuks. uleb mainida, et teen väga vastutusrikast tööd, kuid ma ei saa väita, et ma nurisen. Naudin seda väga ja ei kujuta end ette midagi muud tegemas. Loomulikult tahan mõnikord vaheldust muude põnevate tegevuste näol, aga need on vaid huvitavad vahepalad.

Kanad kolisid ära

Neljapäev, november 17th, 2011

003Uskumatu, et talvest pole endiselt märkigi! Jah, ilmad on küll külmemaks läinud, kuid päevasel ajal tõuseb termomeetri näit ikka plusspoolele. Mõnes mõttes on mul hea meel, et talve algus viibib, kuna sügistööd ei lähe nii kiiresti kui tahaksin. Samas ei tahaks ma ka lumeta külma, sest see mõjuks külma halvasti taluvatele taimedele halvasti. Usun, et esimest lund ja esimesi päevaseid külmakraade ei tule väga kaua enam oodata. Loodan, et jõuan enne seda sügistöödega valmis, väga palju ei ole enam teha.

Paar päeva tagasi sain kanade ruumi valmis. See oli päris suur töö, kuna otsustasin senisest talvel kasutuses olnud puuride süsteemist loobuda. Need puurid olid küll väga suured, nii et liikumisruumi piisavalt, kuid siiski mitte nii palju, kui laudas vabalt olles. Niisiis, kõik tõud on nüüd koos ja vähemalt praegu saavad kenasti läbi. Otsustasin loobuda ka kevadtalvistest inkubeerimistest, siis on niigi kiire aeg, nii et tõugude eraldamine ei ole enam oluline. Kevadel kolivad nad nagunii teise kohta, kus saavad siis tõugude kaupa 015eraldi pandud. Üle talve jääb kokku 29 kana ja 9 kukke, tõugudest on esindatud järhäne, cochin, sultan, isbar ja leghorn, peale selle pisikesed Norrast pärit ristandid. Peale nende on veel see pisike sügisene tibu, kes on ema kõrval vapralt jahedale ilmale vastu pidanud, tema peaks ka kana olema. Kukkesid võiks selle kanade arvu juures vähem olla, kuid igale tõule on ju kukke vaja, mõnele jätan igaks juhuks kaks. Eks tuleb jägida, et kuked ei hakkaks omavahel väga hullusti kaklema ega kanadele liiga tegema, siis peab nad eraldi panema. Tegelikult oleksin kanu veel mõnda aega suvekodus hoidnud ja laskud neid välja jalutada, kuid ühel päeval avastasin kanaaia tagant ja äsja küntud aiamaalt suled. Oli selge et mõni kana või kukk on seal oma lõpu leidnud. Seda ma ei tea, kas kurjategija on olnud rebane või külakoer või hoopis keegi muu, aga see ei näi ka oluline. Nüüd tean, et puudu on üks noor järhöne kana ja see on õnneks vist ainus. Nüüd on nad turvaliselt laudas ja paistavad end hästi tundvat. 011Praegu nad küll eriti ei mune, on just sulgimist lõpetamas, millele lisandus nüüd kolimisstress. Aga usun, et suurem kogus mune ei lase end kaua oodata. Muidugi, ega neid mune väga palju algul ei saagi olema, kuna üle poole on selleaastased tibud, kes ei olegi veel munele hakkanud. Mõtlesin  just, et peamiselt hakkab tulema valgeid mune, neid munevad nii leghornid, järhöned kui sultanid. Isbaritelt tulevad algul vist helesinised munad, mis pidid kana vananedes järjest rohelisemaks minema. Ja cochinitelt võib oodata beežikaid mune, aga mitte väga suurtes kogustes, kuna nad ei ole suurem asi munakanad, pigem vist liha jaoks. Samuti saavad nad üsna hilja suguküpseks. Mulle meeldivad nad välimuse ja oma suuruse pärast. Väikesed ristandid teevad ka beeže mune, nemad on natuke paremad munejad. Nii et tulevikus saame lauale panna kausitäie värvilisi mune…

Pikk sügis

Teisipäev, november 8th, 2011

003Talve tulek ei ole enam mägede taga ja seepärast tuleb kiirustada, et loomadel oleks õigeks ajaks talvekorterid valmis. Tänavu on sügis niigi üsna pikk ja soe olnud, mäletan aastat, kui esimene lumi tuli maha juba oktoobri alguses. Loodan siiski, et paari nädala jagu on maapind veel lumevaba, kuna jäärad peaksid veel mõnda aega karjas olema ja seda korraldada on lihtsam, kui lambad käivad karjamaal. Peenvillajäär Mõmmik on väiksema osa uttedega küll juba ammu laudas, aga suurem osa, üle 30 ute, on tumedapealise Põmmpeaga karjamaal. Lisasööta peame sealgi andma, aga kuigipalju saavad nad ka rohtu süüa. Kuna lauda ehituslike iseärasuste tõttu peame lambad väikestesse gruppidesse jagama, siis oleks üsna tüütu jäära pidevalt ühest boksist teise vedada. Niisiis peame neid suvekorteris hoidma olenemata ilmast. Usun, et lammastel polekski selle vastu midagi, nad ju eriti külma ei karda. Ühel aastal igatahes käisid nad veel lumega väljas. Aga meie elu teeb see palju keerulisemaks, kuna vesi külmub ära ja heinaküün on ka nende varjualusest üsna kaugel.

Saan järjest rohkem aru, et sikud on ikka kohutavalt kangekaelsed ja, see ei kõla küll hästi, aga ka rumalad. Mida arvata siis sellest, et ta järjekindlalt peksab oma pead vastu metallist piirdeid, kuna noored sikud on teiselpool? Eile saigi Miku lammaste juurde ära kolitud. Pea on tal katki ja paistes. Ei tahaks uskuda, et ta valu ei tunne. Lammastega saab ta kenasti hakkama, ei ülbitse tema nendega ega nemad temaga. Kitsede juures teda hetkel vaja ei ole, need peaksid tiined olema. Kahtlen ainult vanas kitses, kelle suvel ostsin. Mitme aastane ta on, ma ei tea, aga näeb välja väga väga vana ja innelnud on ka korduvalt.

169Eile hakkasin mõtlema, et armastus ja hool teeb imesid. Räägin veidi rohkem kui aasta eest võetud tänavakassist Pellest. Mäletan, milline ta alguses oli, ei lasknud endale ligilähedalegi. Ta on mul nii käed katki kriipinud kui hammustanud sõrme niiviisi, et vajasin antibiootikumiravi. Aga ma ei ole kunagi tema peale endale tekitatud vigastuste pärast vihastanud, kuna ta on seda teinud hirmust ja enda kaitsmiseks. Tema ei teadnud ju, et mul pole halbu kavatsusi. Selle aastaga on ta muutunud aga nii sõbralikuks, et laseb end rahulikult paitada, ise nurrudes. Kui mõni aeg atagsi õnnestus mul talle pai teha vaid söögi ajal, siis nüüd tuleb ta niisamagi minu juurde. Kui kasutav veidi kavalust, teda toiduga meelitades, saan ta ka endale sülle. Aga muidu talle ei meeldi, et teda sülle võetakse või kuidagi kinni hoitakse. Nii et kui veel natuke vaeva näen, saab temast ehk sülekasski. Lisaväärtusena püüab ta ka hiiri ja rotte, mis ei ole minu kui musofoobia all kannatava inimese jaoks üldse mitte väheoluline. Nii et minu jaoks on oluline kasse ilmtingimata hellitada ja hästi hoida, et nad ei kipuks kodust minema ja teeksid mulle hea hoolitsemise eest vastuteene neid kohutavaid närilisi püüdes.