Arhiiv detsember, 2011

Üllatustalled

Laupäev, detsember 31st, 2011

IMG_4204

IMG_4213

IMG_4219

IMG_4216

Täiesti planeerimatult algas uus poegimishooaeg juba enne aasta lõppu. Või kas seda nüüd päris hooajaks nimetada saab – lähiajal peaksid talledega maha saama veel ehk 3-4 utte. Just – poegima hakkasid lambad. Märkasin mõnda aega tagasi, et paar utte on kuidagi väga ümarad. Algul ei osanud sellest midagi arvata, mõnel korduvalt poeginud utel ongi kõht suurem. Paar nädalat tagasi märkasin, et mõnel on udar juba väga suur. Ja see tundus juba imelik, kuna märtsis poegivatel uttedel ei ole detsembris küll veel märgatavat udarat. Pikemalt ei ole mõtet sel teemal peatuda, võin öelda vaid seda, et taas kord sain õppetunni tulevikuks – neljakuused jäärapoisid on täiesti võimelised järglasi sigitama. Õnneks taipasime poisid augusti keskpaigas eraldi panna, nii et vaid paar nädalat on mõtet tallesid oodata. Esimesena poegis üks nelja-aastane utt, kes sünnitas kaks jäärapoissi. Talled on üsna samasugused nagu kevadel, ju on vanaisa Põmmpea moodi.

Soovin kõigile lõbusat aastavahetust ning kordaminekuid uuel aastal!

Muide, selle postituse näol on tegemist juubelipostitusega, tervelt sada sai täis…

Häid jõule!

Esmaspäev, detsember 26th, 2011

vorstid 1Taas on käes paljude poolt oodatud, kuid mõnete poolt aasta vihatuim aeg. Jõulud iseenesest onb ju väga toredad, kuid tänapäeval on need muutunud väga kommertslikeks. Arvan, et vihatakse just nimelt seda kommertslikkust – tüütuid kingiostmisi ja muud sellega kaasas käivat. Minule küll jõulud meeldivad. Kingitustest ma küll eriti ei hooli, pigem hindan jõulurahu ja koos perega meeldivalt aja veetmist. Eesti traditsioonide kohaselt käib sellega kaasas ka ohjeldamatu söömine, mis algul on meeldiv, kuid hiljem paneb mingil määral kahetsust tundma. Jõulutoitude valmistamist naudin, seda isegi niipalju, et olenemata poodide rikkalikust kaubavalikust püüan enamuse toitudest ise teha. See kehtib ka verivorstide kohta. Minu elu jooksul on olnud vaid mõned üksikud aastad, kus oleme jõule pidanud poest ostetud verivorstidega. Lapsena olid need ema või vanaema tehtud, nüüd teen ise. Kuna me praegu ise siga ei pea, tuleb vorstisooled mujalt hankida. Seejuures tulevad appi tuttavad seakasvatajad, sest kuigi lambasooltesse tehtud vorstid tulevad omapärased peened, on nendega väga tülikas ümber käia. Niisiis said tänavu tehtud lambaverega vorstid seasooltesse. Et läksin isetegemise teed, otsustasin, et kasutan võimalikult puhtaid koostisaineid, nii sai ostetud kilo ökokruupe. Tööga alustasin juba eelmisel päeval, kui keetsin ära tükikese rasvast sealiha, et anda vorstidele mahlasust. Teatud toitude puhul ei näe mõtet kaloreid lugeda. Peale tangude ja tükikese sealiha läks vorstidesse veel sibul, suitsupeki tükid, sool, pipar, majoraan, pune ja piparmünt. Töö võttis aega küll peaaegu terve päeva, kuid lõpptulemusega jäin enam-vähem rahule. Võib arutleda teemal, et kas ajal, kus poest on kõike saada, tasub selline vaev ära? Vastus: rahaliselt ilmselt mitte. Aga mõte, et sööd täiesti puhast toitu, maksab palju rohkem, kui kokku hoitud aeg. Mõte, et oled toidu algusest lõpuni ise teinud, maksab ka midagi. Samuti on väärt vanade oskuste elushoidmine. Teatud juhul tasub hoolimata kiirest elutempost aeg maha võtta ja tulla juurte juurde tagasi. Eriti sobiv on seda teha imeliselt jõuluajal.

purk

Suhkrupeedisiirup

Peale vorstide sai tehtud veel väga palju erinevaid toite. Kuna viimastel aastatel on saanud traditsiooniks veeta jõulupühad Võrumaal minu vanematekodus, tuli püüda ühendada nii Eesti kui Norra jõulutraditsioonid. Sest mu Norras elav õde koos perega on ka külas. Norras on traditsiooniks küpsetada jõuluajal vähemalt seitset erinevat liiki küpsiseid, mida siis külalistele pakutakse. Nii veetsin minagi mitu õhtut köögis, et õde saaks vähem asju kaasa võtta. Peale Norra küpsiste tegin ka piparkooke oma suhkrusiirupiga. Enam-vähem võis nende maitsega rahule jääda, kuid alati on võimalik paremini. Nüüd on suuremad peod möödas ja igapäevane toiduvalmistamine ei ole veel vajalik, kuna jõuludest on palju alles. Peagi on käes aastavahetus ning eks siis tuleb toiduvarusid täiendama hakata.

Minu jaoks on nn jõulutunde tekkimisel mänginud olulist rolli lume olemasolu. Armastan valgeid jõule. Nii et tänavu läks päris kaua aega, kuni jõudis kohale reaalsus, et jõulud on kohe-kohe ukse ees. Kuna kaubanduskeskustes käin harva, ei saanud sealne meeleolu eriti kaasa aidata õige meeleolu tekkimisele. Samas, mõeldes eelmise aasta jõuludele, olen ma õnnelik, et lund ei ole. Tuli ju tookord leida kiiresti inimene, kes loomad-linnud ära toidaks, kuna me ei pääsenud Võrumaalt koju. Samuti ei pääsenud ämm, kes muidu loomi toitis, lauda juurde. Oli väga palju närvukulu. Igatahes lubasin endale tookord, et ei tee enam kunagi sellist viga, et hoolimata kohutavast ilmaennustusest kodust eemale lähen. Kui tänavu oleks lumi maas olnud, võinuks oodata samasugust olukorda. Õnneks on ilmad olnud soojemad ja sademed on tulnud maha suures osas vihmana. Ilm on olnud väga tuuline, mina ütleks, et sama jube, kui eelmisel aastal, kuid kui pole lund, ei saa olla ka tuisku. Nii et tühja neist valgetest jõuludest, rohelistega on närvid palju vähem pingul. Ning küll see jõulutunne ka tuleb. Minul lõpuks tuli.

Suhkrupeedisiirup

Esmaspäev, detsember 12th, 2011
tänavune suurim suhkrupeet

tänavune suurim suhkrupeet

Kuna tänavu õnnestus aiamaalt saada natuke suhkrupeete, siis otsustasin nüüd, kui talus veidi rahulikum aeg, katsetada siirupi keetmist. Seemneid müünud e-poe leheküljelt leidsin õpetuse, mille järgi asusin tegutsema. Kõigepealt pesin peedid korralikult harjaga puhtaks ning tükeldasin suurde emailpotti. Mitte väga väikesteks tükkideks, aga ei jätnud ka eriti suurteks. Seejärel panin need külma veega pliidile. Kulus päris mitu tundi, enne kui üle 20 l peetide ja vee segu keema läks. Siis jätsin selle jahtuma. Järgmisel päeval kurnasin peeditükid veest välja ning panin vedeliku uuesti pliidile. Eesmärgiks oli keeta tasasel tulel seni, kuni kogus on vähenenud 4-5 korda. Kulus peaaegu terve päev. Seda tegevust oli soovitatud teha veevannis, aga lootsin, et saab ilma selletagi.

viini sinine küülik

viini sinine küülik

Sai edukalt, igatahes põhja ei kõrbenud.  Kui siirupit näis juba piisavalt palju olevat ja see oli muutunud paksemaks, oli töö lõpetatud. Sai ilusat pruuni värvi ja omapärase kõrvalmaitsega magus toode. Aga väga vähe sai küll siirupit, vaid veidi üle kahe liitri. Praeguseks ongi see juba otsas, sai veidi laiali ka jagatud. Aga õnneks on mul pooled peedid alles, kui neist ükskord siirup valmib, proovin piparkoogitainast teha. Põhimõtteliselt peaks ju sobima, ja vanemad inimesed on rääkinud, et vanasti kasutatigi selleks suhkrupeedisiirupit. Väga hästi sobib see looduslik magustaja ka pannkookide peale ning tee või kohvi sisse. Selle siirupiteoga avastasin, et keedetud suhkrupeedid on väga maitsvad. Meenutavad natuke punapeeti, aga magusamad ja minu jaoks palju maitsvamad. Igatahes sõin neid kanadega võidu, maitsta pakkusin ka lammastele ja kitsedele, kellele väga meeldis. Kahju ainult, et fotoaparaat katki läks, ei saanud siirupit pildistada. Loodetavasti õnnestub järgmise portsu tegemise ajaks see kas korda saada või uus hankida…

siamese smoke pearl reksküülik

siamese smoke pearl reksküülik

Nädala eest toimus ka see kauaoodatud küülikute näitus. Algul oli plaanis minna viie loomaga, kuid üks, uus-meremaa punane, oli jalatallad katki hõõrunud ja tema jäi koju. Niisiis võtsin kaasa kaks viini sinist ja kaks reksküülikut. Üllatajaks oli siamese smoke pearl värvusega isane reks, kes sai tervelt 96,5 punkti. Kuna ma neid erilisi värvusi hästi ei tunne, arvasin millegipärast enne näitust, et kindlasti rikuvad värvusvead üldtulemuse ära. Aga ei rikkunud. Teine, emane sinine reks, sai 94,5 punkti. Viini sinistel on värvus natuke pruunikas, mitte päris selline särav sinine, nagu peaks. See oli ka nende peamine viga, luustik on päris hea. Tulemused siis 94,5 ja 95 punkti. Kõigi küülikute peale tuli keskmiseks punktisummaks 95,125 100-st võimalikust, mis ei ole üldse kehv tulemus. Farmi arvestuses osaleda ei saanud, selleks oleks pidanud näitusel 10 küülikut olema, kuid nii palju pulnud mul kuskilt võtta. Tröndereid ju ei hinnata… Aga pean mõtlema, kuidas viini sinistega edasi minna. Ehk oleks vaja tuua kuskilt uut verd, just ideaalse karvastikuga ja värvusega küülik. Teine valikuvõimalus on lihtsalt pidada neid liha pärast, ning muidugi sellepärast, et nad lihtsalt on nii ilusad ja armsad.