Arhiiv jaanuar, 2012

Krõbe külm

Teisipäev, jaanuar 24th, 2012

IMG_0498Näib, et korralik talv ikka tuleb tänavu. Ma ei hakka küll väitma, et mul on ees ootavate krõbekülmade talveilmade üle hea meel, sest siis ma valetaksin. Minu jaoks tähendab külm ilm lisatööd ja -kulutusi. Kui taevast peaks alla sadama suurem kogus lund, siis on tööd eriti palju, sest tuleb hoonete katused liigsest raskusest puhastada, samuti on vaja lauda või muude hoonete juurde pääsemiseks kõnniteed puhtad hoida. Kuna meil on laut ühendatud ühisveevärgiga, siis tuleb hoolitseda, et laut püsiks nii soe, et vesi ära ei külmuks. Kaevust vett vedades seda probleemi ei ole, seal külmumise probleemi ei ole, aga ei kujuta ette, et hakkaks sellise suurusega looma- ja linnukarjale pangedega vett vedama. Nii et vesi laudas sees on siiski suurepärane ja teeb talitamise tunduvalt lihtsamaks, ainult ilmad võiksid olla sobiva temperatuuriga. Niisiis tuleb torude külmumise vältimiseks hoida ruum piisavalt soe. Kui vaja, kütta lisaks puhuri või radiaatoriga. Peale selle peab vee laskmisel kasutatava vooliku soojemasse ruumi kokku kerima, sest koridor, kus see muidu paikneb, jahtub eriti kiiresti maha. 50 meetri voolikuga on see päris tüütu. Nagu varasemalt mainitud, kasutan küülikute jootmisel niplite ja voolikute süsteemi. IMG_0528Praegu ei ole seal ruumis veel miinuskraade, kuid arvan, et kui õues tuleb nädala lõpu poole -25, siis ei pääse tüütust konservikarpide ja muude taoliste nõudega jootmisest. Siiski ei peaks vist nii palju virisema, kuna näiteks eelmisel aastal oli küülikute vesi jääs suurema osa talvest. Tollal mul veel nipleid-voolikuid polnud, kasutasin joogipudeleid. Neisse saab panna ka mitme päeva jagu vette, kuid otsas on samuti nippel, mis külmudes loomulikult ei tööta. Tänavu tuleb ju tõeline talv alles jaanuari lõpus, tavaliselt on selleks aastaks juba arvukate nädalate jagu pakast talutud.

Külma tõttu on kanade munatoodang ka tunduvalt, umbes poole võrra vähenenud. Detsembris hakkasid päris paljud noored kanad munele, nii oma lindude munadest koorunud järhöned ja leghornid kui Rootsist pärit cochinid ja isbarid. Viimased on huvitavad sellepärast, et munevad helesiniseid kui pruuniaksrohelisi mune. Eks peamiselt sellepärast saigi nad muretsetud. Kanade välimus iseenesest ei ole midagi erilist, tavalised mustad, sinakad või kirjud, kuid valgete ja pruunide munade kõrval on päris huvitav lauale panna teistsuguseid. Peale kanade munevad ka vutid, kuid nende toodang on samuti märgatavalt vähenenud. Kalkun seevastu muneb küll endistviisi, enamasti ülepäeviti, vahepeal pikemaid pause tehes.IMG_0501

Kuna lambad üllatasid talledega, kõik 11 on muide täie tervise juures ja kosuvad kenasti, sai lammastele hakatud poolsuhkrupeete söötma. Panin kõik talledega lambad ühte boksi kokku, et saaks neid sööta vajadustele vastavalt, rohkem kui teisi. Uttedel on vaja ju toitu, millest talledele piima tekitada. Talled hakkavad ise ka juba suurte lammaste kõrvalt nii heinakõrsi kui jõusööta võtma. Talledega uted saavadki ise tehtud segu teraviljast ja päevalillekoogist, ning purustatud poolsuhkrupeete. Sügisel näis peete päris palju olevat, kuid peab mainima, et kogus kahaneb märgatavalt, mida võiski karta. Õnneks on mul ka päris arvestatav kogus kartuleid, mis koosneb nii oma toidukartulitest väljakorjatust kui kohalikelt headelt inimestel, kes arvasid, et metsaviimise asemel võiks neid koduloomadele pakkuda. Peete söövad lambad küll hea meelega, just poolsuhkrupeete, ja mul on hea meel, et saan seda neile pakkuda, olgugi et see tähendab taas lisatööd.

Teeme lõnga

Pühapäev, jaanuar 15th, 2012

IMG_0461Juba vanasti tegid naised käsitööd talvel, suvel polnud selleks ju aega. Kraasiti villa, kedrati sellest lõnga, kooti erinevaid asju nii varrastel kui kangastelgedel jne. Loomulikult tehti ka muud, nagu õmblemised, tikkimised ja mis kõik veel, aga praegu tuleb juttu just villa töötlemisest. Kuna lambaid on päris palju, siis tekkib ka villa palju. Kibekiirel suvisel tööajal sai näpistatud veidi aega, et vähemalt osa villast ära pesta. Talvel on küll aega rohkem, kuid kuivatamine keeruline. Niisiis otsustasin nüüd pestud villaga midagi asjalikku peale hakata. Juba paar aastat tagasi soetasin trummelkraasi, et kraasimine oleks mugavam. Olen seda tööriista juba korduvalt kasutanud, kuid kraasitud vill on läinud patjade ning muude taoliste esemete täidiseks. Kuna tänavu on mul suur rõõm omada kolme rootsi peenvillalammast, kes annavad mõnusat pehmet villa, otsustasin proovida lõnga tegemist. Juba suvel sai vanematekodust toodud ära minu vanaemale kuulunud vana vokk, mis küll veidi logises ja vajas natuke kõpitsemist, kuid põhimõtteliselt on võimalik sellega töötada. Lõnga teinud ma varem ei ole, kuid lapsena sai koos vanaemaga ühekordset vabrikulõnga kahe- või kolmekordseks korrutatud. Seega pikapeale meenus, kuidas vokk töötama peab. Eesmärgiks oli kedrata lõngaks kevadine Mõmmiku vill, et siis kududa mõnus pehme sall. Talv peaks ju kohe-kohe kohale jõudma. Arvasin, et kui keeruline see lõnga tegemine ikka olla saab, kuid eksisin oi oi kui palju. Algajale on see tõsiselt keeruline. Nii tuli peagi loobuda plaanist hakata kohe Mõmmiku villa ketrama, sest ei tahtnud seda lihtsalt harjutamise peale raisata. IMG_0462Võtsin siis tavalistelt lihalammastelt pärit kraasitud villa, seda on rohkem ja ei ole nii kahju harjutamiseks raisata. Algul nägi lõng välja kohutavalt ebaühtlane ja kippus pidevalt katkema. Olukord tundus lootusetu. Siiski otsustasin kangekaelselt harjutamist jätkata (paljud ju saavad hakkama, kuidas mina ei saa) ning peagi oli paranemist märgata – lõng ei katkenud enam pidevalt ja muutus järjest ühtlasemaks. Mingil hetkel otsustasin hakata Mõmmiku villaga proovima ja nüüd läks töö palju paremini kui alguses. Kogesin ise internetist loetut ja tuttavatelt kuuldut, et kui oluline on lõngaks kedratava villa kvaliteet. Nii kiu pikkus, villa puhtus kui korralik kraasimine. Kõik algab lammaste pidamisest, loomad peavad olema võimalikult puhtad. Samuti on oluline oskuslik pügamine; topeltlõiked on väga halvad, need imelühikesed villakiud rikuvad lõnga ära.

Kas ma oskan nüüd villa lõngaks kedrata? Vastus oleks, et tegelikult ütleksid kogemustega ketrajad, et ei oska ja lõng näeb välja kohutav. Ise arvan, et algusega võrreldes olen palju arenenud, kuid arenguruumi on veel. Kui jätkub kannatust ja vaba aega, siis kunagi saangi endale pehme peenvillase salli, mis on kootud enda kedratud lõngast. Kui mitte selleks talveks, siis järgmiseks ikka.

Jäärauputus

Pühapäev, jaanuar 8th, 2012

IMG_0493Näib, et pühadeaegsel poegimisel on meie talu tabanud samasugune ebaõnn nagu määdunud kevadel tuttavatel lihaveisekasvatajatel Võrumaalt – sündinud tallede hulgas on väga suur poiste ülekaal. Nüüd, kui kõigi eelduste kohaselt on see lühike “poegimishooaeg” lõppenud, võib kokkuvõtteid teha. Poegis kuus utte, kes sünnitasid kokku 11 talle, neist omakorda oli vaid kaks utte ja tervelt üheksa! jäärapoissi. Loomulikult toimub suurem osa poegimistest märtsis-aprillis, nii et terve aasta kohta on väga vara järeldusi teha. Loodame, et õnn pöördub, tahaks veel veidi karja suurendada. Kõik talled sündisid elusalt ja on praeguseni täie tervise juures. Isegi kolmikud saavad kenasti hakkama, see tähendab, et emal näib piisavalt piima olevat. Seetõttu on esialgne meelehärm ja soovimatus keset talve lutitalledega tegelda asendunud rõõmuga. Kolmikute hulgas ongi need ainsad kaks utt-talle. IMG_0514Tallede arvukusega olen praegu küll väga rahul, ühed kolmikud, kolmed kaksikud ja kahed üksikud, mis teeb ute kohta keskmiseks tallede arvuks 1,83. Võrreldes eelmise aasta 1,1 ja 1,2 vahele jäänud numbriga on tänavu olukord palju parem. Tallede arvukust pidavat mõjutama ka uttede söötmise paaritamise ajal. Kui nüüd viis kuud tagasi arvutada, siis jõuame juuli lõppu-augusti algusesse, kui karjamaadel oli süüa rohkesti. Möödunud õigel paaritusperioodil pöörasin uttede söötmisele tunduvalt rohkem tähelepanu kui sellele eelnenud aastal. Kevadel saab loodetavasti tulemusi näha. Imesid oodata muidugi ei tasu, sündivate tallede arvu määrab veel palju muid tegureid, eelkõige pärilikkus. Tumedapealistel sünnib korraga vähem tallesid kui valgepealistel, keda samas ei anna võrreldagi selliste tõugudega nagu näiteks rootsi peenvillalammas. Minugi peenvillastel on kõht juba väga märgatav. Noorel uttel mitte nii väga, aga must neljandat korda poegiv utt on ikka väga ümar. Tuleb märtsi lõpp ära oodata, et näha, kas tulevad sarnaselt kõigile eelnenud poegimistele taas kolmikud, või üllatab ta seekord meid.

IMG_0510Üsna mitu talle tõotab tulla ka kitsedel, nii kuueaastasel Mannil kui tema tütrelm kellele panin nimeks Täpi. Manni tallede arv on olnud 3, 3, 3, 1, ja 4, nii et rohkem kui kaks talle polekski eriline üllatus. Noore Täpi kohta ei oska midagi arvata, aga nagu mainisin, on korraga sündivate tallede arv ka pärilik. Igatahes on tal kõht väga ümar ja udar kasvab samuti. Siiski ei saa ma hetkel teha mingeid järeldusi ei oodatavate tallede arvu ega poegimisaja kohta, sest mul ei ole kindlat aimu, millal paaritus toimus. Täpi puhul võin aimata veebruari-poegimist, sest septembris midagi nagu toimus. Samas- paaritust ei näinud. Mannilt ootaksin tallesid märtsis, aga selles suhtes võin samuti eksida, sest tema puhul ei märganud midagi. Tuleb vaid kannatust varuda ja oodata, ega need talled tulemata ei jää.

Lõpuks paar naljakat pilti hetkest, kus väike hiljuti talu loomade hulka lisandunud kassipreili Triibu arvas, et uudishimulikud lambad tahavad teda ära süüa.

IMG_0524

IMG_0523