Arhiiv veebruar, 2012

Kalkunitibud ja kevade ootus

Reede, veebruar 24th, 2012

IMGP0147Kevad hakkab endast tasapisi märku andma ja järjest lähemale jõuab aeg, kus talu loomad-linnud saavad arvukaid järglasi. Paari päeva eest koorusid selle aasta esimesed tibud, seekord kalkunid. Kahjuks ei saa tulemuste üle väga rõõmustada, kuna kaks tibu kaheteistkümnest munast on väga vähe. Pooled munad olid üldse viljastamata ja ülejäänutes olid looted erinevates arengujärkudes hukkunud. Inkubaatori ega hauderežiimi rikkumise süüks ei saa ebaõnnestumist lugeda, kuna nendega oli kõik korras. Ilmselt on ikka probleem selles, et vaatamata vitamiine ja mineraale sisaldavale söödale jääb midagi puudu. Päike! Sellepärast otsustasin inkubeerimistega mõnda aega veel oodata, ei ole selle asjaga nii kiire ühti. Annan lindudele võimaluse enne haudemunade munemist õues joosta ja siblida, võtta päikesevanne ja nokkida head-paremat. Nende kahe kalkunipojaga on praegu kõik korras ja loodan, et nii jääbki ning neist kasvavad terved ja tugevad linnud.

Uskumatu, kui kiirelt aeg lendab! Tabasin end hiljuti mõttelt, et juba paari nädala pärast algab lammaste poegimishooaeg. See meie poolt planeeritu, mitte noorte jäärade vallatlemisest tingitu. Alles oli sügis! Mõned lamba puhul on tiinuse lõpp juba väga hästi märgatav, ähivad ja puhivad, on näha, et neil on raske nii kõndida kui magama heita või üles tõusta. Usun, et nad tahavad juba vaevast lahti saada. Kuigi lutitalled on omamoodi armsad, loodan siiski, et tänavu neid eriti palju ei tule. Lutitamine võtab kohutavalt palju aega ja aeg on peamine, mida kevadel napib. Selle kõrval näib tähtsusetu piimaasendaja kõrge hind. Mul on juba praegu igaks juhuks üks kott tallede piimaasendajat varutud. Lisaks võin tänavu rõõmustada selle üle, et kitsed poegisid tavapärasest varem ning mõlemal on üksikud talled. Nii jääb piima üle ja ema hoolest ilma jäetud lambatalledele loovutan hea meelega selle, mille muidu ise rõõmuga ära sööksin. Lamba- ja kitsepiima koostis on küll mõnevõrra erinev, kuid kitsepiima valguline koostis muudab selle kergesti omastatavaks ka lambatallede jaoks.

Umbes samal ajal poegimishooajaga algab ka kurkide kasvatamine. Seemned on tellitud ja peaksid lähiajal saabuma. Samuti ootab poest ära toomist kasvuturvas istikupottidesse panemiseks. Õnneks on peagi lõppev talv olnud oluliselt leebem kui eelmine, mistõttu pole eriti palju pidanud kilemaju lumest puhastama. Viimasel ajal oleme seda küll paar korda teinud, kuid oluliselt vähem kui eelmisel aastal. Peagi on kevad käes, nii et juba praegu võib öelda, et talv on möödunud suhteliselt kergelt.

Kevadised mõtted

Kolmapäev, veebruar 15th, 2012
Valik meie lindude mune

Valik meie lindude mune

Nii tore, et lõpuks hakkab ilm soojenema! Viis miinuskraadi tundub peale 30-kraadist pakast tohutult soojana, nii et kindad-mütsid näivad lühikeseks ajaks välja minnes üleliigsetena. Eks sellepärast on köha-nohugi kerged tulema. Mida kevadisem on ilm, seda kevadisemad on mõtted -  ootan juba kannatamatult lammaste poegimist ning tibude kasvatamist. Tibudele mõeldes võtsin täna kõik kuked kanade juurest ära ja panin omaette. Teiste hulgas ka oktoobris koorunud ja külma sügisilma kiuste vastu pidanud ja praeguseks kõrgejalgseks kasvanud kukepoisi. Mul on nimelt talveks kõik tõud kokku pandud ja puhtatõulisi haudemune praegu ei saaks. Kana võib viljastatud mune muneda kuni kuu peale kuke ära võtmist ja kuna minu sooviks oleks siiski puhtatõulisi tibusid saada, tuligi see eraldamine ette võtta. IMGP0056Sel juhul on võimalus, et kui ükskord kevad kätte jõuab ja saan kanad suvekorterisse kolida, kus on võimalik tõud eraldada, pole ooteaeg puhtatõuliste haudemunade saamiseks nii pikk. Praegu üritan oma inkubeerimise soovi vaos hoida, sest tibud vajaksid siiski päikest, samuti kanad, kellelt mune korjata. Pealegi on talvine tibude kasvatamine üsna tüütu ja keeruline ning kaod suured. Siiski on lähiajal kalkunitibusid oodata, sest püüan ennetada eelmisel aastal juhtunut. Möödunud talvel munes kalkun põhiliselt talvel, kevadel jäi pesale, kus istus tulemusteta ning hiljem enam munele ei hakanudki. Seetõttu õnnestus saada vaid neli tibu, mis oli minu arvates väga väga vähe. Loodan, et sel aastal läheb paremini.

IMGP0074Peale tibude inkubeerimise tegelen kevade lähenedes küülikute pesakondade planeerimisega. Lammastel ja kitsedel kestab tiinus viis kuud, nii et nendel ei ole enam midagi planeerida, tuleb vaid sügiseste vallatlemiste tulemusi oodata. Sellega on praegu veel mõned nädalad aega. Küülikutel aga on titeootuse kestuseks vaid umbes kuu, nii et planeerimistegevusega tuleb just nimelt kevadel tegelda. Täna saidki mõned paarid kokku lastud, eks näis, kas märtsi keskel on pisikesi paljad jänkupoegi tulemas. Jaanuari lõpus külma kiuste sündinud ja kenasti vastu pidanud viini sinise pojad on praegu just oma kõige armsamas vanuses, kolmenädalased. Nüüd tulid nad lõpuks ise pesast välja ja üllatus oli suur, kui puuris hüppas ringi viis pisikest karvapalli. Vähem kui nädala eest lugesin kokku neli! Järgmisel korral võtan viieaastase poja appi lugema…

Veel pisikesi

Laupäev, veebruar 11th, 2012

IMGP0024Vaatamata külmale ilmale on meie talu loomad sünnitanud järglasi. Õnneks ei ole neid palju, sest kuigi uute ilmakodanike sünni üle on alati hea meel, on nad ruumi temperatuurile palju tundlikumad kui täiskasvanud. Sellepärast on hukkumise oht suur ja seda ei soovi keegi. Sel nädalal sai tallega maha ka noorem kits Täpi. Vastu ootusi sünnitas temagi vaid ühe talle, emase, kes näeb välja samasugune nagu ta isegi. Täpi ise on väiksem koopia oma emast Mannist, selle vahega, et tal on ühe külje peal veidi rohkem valget ja habe on lühem. Täpi olin juba mitu päeva enne poegimist soojemasse ruumi kolinud, kuid talle jaoks oli seal siiski veidi jahedavõitu. Sellepärast riputasin üles reflektori koos punase infrapunalambiga, et pisike kitseke saaks soovi korral end soojendama minna. Täpi vaatas lampi justkui ilmutust ja hoidis sellest võimalikult kaugele. Tallgi eelistas selle punase asjanduse asemel ema seltskonda. Ma ei hakanud lootma, et ehk nad siiski harjuvad lambiga, vaid kuivatasin talle lihtsalt puhuriga ära. IMGP0018Kuna Täpil on see esimene poegimine, veendusin, et tall ilusti süüa saaks. Õnneks kits ei tõrkunud ja udar on tal ka ilus pisike, nii et tall sai piima kenasti kätte. Jätsin mõneks asjaks veel lambi rippuma, kuid õhtul korjasin ära -  ei näinud mõtet seda ilmaasjata hoida, kuna kitsedele see ei meeldinud. Tall tundis end ka hästi ja mingeid märke alajahtumisest ei olnud. Täpilgi jääb tallest veidi piima üle. Küll mitte nii palju kui vanemal Mannil, kuid udaraprobleemide vältimiseks tuleb tedagi korra päevas lüpsta. Tänavu on kitsekari oodatust väiksem, sest need üksikud talled on mulle suureks üllatuseks, arvasin, et neid tuleb palju rohkem. Hetkel on meil neli üsna ühesugust must-valget erinevas vanuses kitse pluss vana valge loodetavasti maikuus poegiv Minni ja halli-valgekirju sikk Miku.

IMGP0025Nüüd julgesin lõpuks avada viini sinise küüliku pesa. Hakkasin arvutama, et pojad on juba 12 päeva vanad ning kaetud vähese karvkattega. Enam ei tohiks korraks pesa avamine neile suurt kahju teha. Sain alles nüüd teada, et pesas on neli poega. Silmad on neil juba avanenud, see juhtub umbes 10 päeva vanuses. Varem olin pesa kontrollinud ainult näppe korraks pessa pistes, vaid veendumaks, et pojad on elus. Niiviisi oleks üsna ebameeldiv hukkunuid avastada, kuid õnneks seda ei juhtunud. Näppude all tundus, et poegi võib olla neli, kuid ma poleks eriti imestanud, kui neid oleks olnud kolm või viis. Üldiselt ma talveks pesakondi ei planeeri, aga kuna detsember oli väga soe, otsustasin mõne varem poeginuga proovida. IMGP0029Kahjuks muutus ilm mõni aeg enne oodatavat poegimist tohutult külmaks ja lõpuks oli küülikute ruumgi miinuskraadides. Võimaliku poegade hukkumise kartuses näis tühisena asjaolu, et niplite-voolikute süsteem on nüüd kasutu ja küülikute jootsmiseks tuleb taas kasutusele võtta konservikarbid. Ühe trönderi ema pesakond läkski nässu, mingil põhjusel ta pesa ei teinud, kuigi varasemalt on olnud väga hea ema. Viini sinine tegi seevastu puuri pandud heintest väga ilusa pesa, mille vooderdas rohke endalt kitkutud karvaga. Nüüd, kui poegadel on silmad juba peas ja karvkate muutub iga päevaga pikemaks, on suurem mure nende pärast möödas. Järgmiseid pesakondi planeerin alles kevadeks, kui ilm on tunduvalt soojem.

Sekeldused kitsedega

Pühapäev, veebruar 5th, 2012

001Viimastel päevadel on pidanud võitlema väga väga krõbeda külmaga ja ausalt öeldes on kõrini sellest riidekuhilast, mis tuleb endale selga toppida enne välja minekut. Laudani on mõnisada meetrit kõndida ja sellest piisab, et katmata kehaosad külmakahjustusi saaks, eriti kui väljas on peaaegu -30 kraadi. Nii pakin end korralikult sisse, näo katan salliga, nii et silmad vaid paistavad. Näen välja justkui läheks panka röövima. Korraliku riietusega elab külma üle, ainult et ripsmed kipuvad teineteise külge külmuma.

Vaatamata külmale ilmale otsustas kits Manni tallega maha saada. See ei olnud küll kõige külmem õhtupoolik, kuid siiski piisavalt külm. Kuna kitsede ruumis on loomi kõige vähem, siis on seal ka kõige jahedam. 037Et õhk liiguks, ei ole uste-akende tihendamisega ka väga vaeva näinud. Ilmselt peab paika kunagi siinsamas blogis lammaste kohta kirjutatud kommentaar, et mida varem hakkavad udarat kasvatama, seda rohkem tallesid. Igatahes märkasin alles paar päeva enne Manni poegimist, et muidu tühja kotina rippunud udar ei ole enam päris tühi. Poegimiseelselt olukorrast näis asi väga kaugel olevat. Sellepärast oli ühel õhtul lauta minnes üllatus suur, kui koos vanade kitsedega vaatas vastu ka üks peaaegu must tall. Järgides selle-aastast traditsiooni, poiss. Algul arvasin, et poeginud on noor kits, see kes juba ammu udarat kasvatab. Kuid ta on ka esmaspoegija, ja need alustavadki varem. Niisiis, märgates et talle vastu tunneb huvi kuueaastane Manni ja noor Täpi on hoopis eemal, sain aru, et mind on üllatatud. Saba alla vaatamine andis kinnitust. Sain kohe aru, et sinna ruumi nad jääda ei saa, talle jaoks liiga külm. Viisin nad algul ühte lammaste ruumi, kus temperatuur vähemalt nullilähedane ja jätsin omaette, kuna Manni on igal aastal kenasti talledega hakkama saanud. 026Arvasin, et ei ole põhjust üldse muretseda, kuna nüüd oli tal tavapärase kolme asemel vaid üks jõnglane. Tall näis ka rahulik olevat. Hommikul tundus, et rõõmustasin ennatlikult. Kõigepealt näis, et seegi ruum on talle jaoks liiga külm. Jah, kuuvanuste lambatallede jaoks on seal talutav temperatuur, kuid vastsündinu jaoks mitte. Nii tuli ette võtta uus kolimine, sellega seoses ka kiire ehitustöö. Kuna kanade ruum on kõige soojem, kütan seda, siis ainuvõimalik oli Manni koos poisiga sinna viia. Klopsisin kiirelt midagi aedikusarnast kokku, kasutades kahte paksu vineeriplaati ja mõnda lauajuppi ning kitsed võisidki ära kolida. Selleks ajaks ilmnes ka teine probleem – Manni udar on nii välja veninud, et tissid ulatuvad peaaegu maani ja tall lihtsalt ei oska toitu nii maapinna lähedalt otsida. Minu püüdlused teda õige suunas juhatada ei andnud mingeid tulemusi, nii oli ainuvõimalik lahendus lüpsta piim välja ja anda seda lutipudelist. Tall sai õnneks kiiresti aru, miks talle üritatakse järjekindlalt mingit kummist asja suhu toppida ja hakkas imema. Lüpsin-lutitasin veel ühel toidukorral, järgmisel hakkasin juba udara juurde suunama. Kahe lutitamise tulemusena oli kitsepoiss jõudnud järeldusele, et süüa saab minu käest ja algul ei tahtnud ta ema udarast midagi teada. Õnneks andis järjekindlel üritamine tulemusi ja lõpuks sai tall ise söömisega hakkama. Mõnel korral pidin teda veel tissi juurde juhatama, kuid lõpuks õppis ta ise minema. Lõpp hea, kõik hea. 013Praegu kosub poiss kenasti. Minul on ainult ebamugav nii kitse lüpsta kui vasikat ja Põmmpead toita-joota, sest oma kiire ehitustööga blokeerisin vasika aediku värava ja Manni aedikule polnud ka aega väravat teha. Nii tuleb mitu korda päevas üle aia ronida.

Et Mannil on vaid üks tall, on algusest peale piima üle jäänud. Tavaliselt olen lüpsma hakanud siis, kui talled on umbes kuu vanused, aga nüüd pidin seda tegema juba teisel päeval. Nii sain ka head ternespiima, mida kahjuks paljud hinnata ei oska. Igaks juhuks panin veidike sügavkülma, et kui mõnel tallel peaks vaja olema. Suuremast osast tegin siiski erinevaid toite. Esimesest piimast sai ahjujuust küpsetatud. Selleks segasin piimale vaid veidi soola ja panin ahju seniks, kuni pind muutus pruuniks. Teise lüpsi piima keetsin vähese soolaga, tuleb midagi kohupiima taolist, aga hoopis teistsuguse ja huvitavama maitsega. Kolmanda lüpsi piimast said pannkoogid, lisasin jahu ja veidi soola. Kui rumalatest eelarvamustest üle olla, siis maitseksid need toidud paljudele.

Vasikas

Neljapäev, veebruar 2nd, 2012

041Juba mõned nädalas tagasi saabus meie tallu uus asukas, kelle võtmist kaalusin väga põhjalikult. Ostsin vasika! Ma ei teagi, miks teda varem blogis ei tutvustanud, tahtsin vist ise temaga enne kohaneda, kui avalikkusele kirjutama hakkan. Nüüd tunnen, et olen valmis seda tegema. Samuti nagu olen valmis kahe aasta pärast lehmapidajaks hakkama, see on ju loogiline jätk, kui laudas on kasvamas lehmvasikas. Sellepärast oligi vaja otsust põhjalikult kaaluda, on ju lüpsmiseks asendaja saamine keerulisem, kui lihtsalt sööda etteandja leidmine. Varem kartsin vabadusest ilma jäämist, kuid olgem ausad, sellise looma- ja linnukarja puhul, nagu minul, ei ole vabadust enam ollagi. Olen ise sellise töö (ja hobi) valinud. Ei usu, et lehm mu elu oluliselt keerulisemaks teeb. Vasikas võib ju oma piima ise ära imeda, siis on lüpsmist vähem, samuti ei usu, et nendeks paariks päevaks aastas, mil kodunt ka ööseks ära lähen, asendaja leidmine nii võimatu on. Loomulikult on mul võimalik selle kahe vasikast lehmaks kasvatamise aasta jooksul ümber mõelda, ka siis veel, kui ta juba lüpsab, kuid ei usu, et seda teen. Kui jätkan tema hellitamist ja poputamist samamoodi nagu seni, siis kiindun temasse nii väga, et ei taha enam loobuda, isegi kui ta võtaks minult selle vähesegi vabaduse.

Selles olen alati kindel olnud, et kui kunagi lehma otsustan võtta, siis kasvatan ta ise vasikast üles. See annab võimaluse teineteisega harjuda ja ta nö oma käe järgi üles kasvatada. Temast saab küll perele piimaandja, kuid pigem lemmik- kui produktiivloom. Kindel otsus vasikas võtta sündis juba möödunud suve lõpus, laudas ehitustöid tehes arvestasin ka temaga. Siiski jätsin oma mõtted esialgu enda teada ja hakkasin vargsi sobivat vasikat otsima. Tahtsin kas punase-valgekirjut või maatõugu heledat. Viimaste müügikuulutustega oli nii, et sama ruttu kui nad müüki pandi, olid nad juba ära lubatud. Ajakirjanduses loetu ja teiste loomapidajatega otse kõneldu põhjal on jäänud mulje, et lehmapidamine hakkab maanoorte hulgas populaarsemaks muutuma. Annab see ju tublisti toidulauale lisa ning kui on laut, maalapike ja soov ise oma kätega toidulauda puhaste piimatoodetega rikastada olemas, on mõte hea. Pidama hakatakse just nimelt maakarja lehmi, kuna nad on väiksemad, vähenõudlikumad ja tervemad, toodang on ka selline, et pere jaoks piisab, kuid üle eriti ei jää. Kõrgetoodangulistel lehmadel on teadagi tervisega rohkem probleeme. Niisiis, hoidsin silma peal nii maatõugu kui punavalgete vasikate müügikuulutustel, samuti kuulasin maad tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu. Lõpuks soojendasin üles vana tutvuse ühe piimafarmi omanikuga Rõngu kandist. Tal on nii eesti holsteini kui punaseid lehmi, sekka mõned punavalged. Palusin tal siis teada anda, kui peaks punavalge lehmvasikas sündima. Algul oli ebaõnn kohutav – kõik punavalged vasikad olid pullid. Lõpuks õnn naeratas – ühel punasel lehmal sündiski kauaoodatud vasikas, kelle isa oli punavalge – sealt tuligi soovitud värvus. Detsembri alguses küülikunäituse ajal, kui vasikas oli paarinädalane, käisin teda vaatamas ning leppisime kokku, et transport võiks toimuda jaanuaris, kui pisike lehmahakatis on pooleteise kuu vanune.

Ühel kolmapäevasel jaanuaripäeval, kui meie kandis olid esimest korda tõsiselt libedad teed, läksin vasikale järgi. Tagasitee kulges kahjuks pimedas, kuid õnneks oli hommikul asfalti katnud jäide õhtuks enam-vähem sulanud ning sõit tunduvalt lihtsam. Lõpuks jõudsin kenasti lauda juurde. Vasikal tuli Žiguli kuudist maha hüpata ja läbi lume mõned meetrid lauta kõndida. 018Kõik läks kenasti, ei puigelnudki vastu. Probleem algas hoopis hommikul, kui oli järgmine jootmiskord -  seni oli ta joonud vaid täispiima, kuid minul oli pakkuda vaid pulbrijooki. Ilmselt oli lõhn võõras, nii et algul näis, et tuleb minna üleminekuperioodiks naabritelt piima ostma. Lõpuks proovisin natuke karmimat lähenemist, lihtsan torkasin ta nina joogipange. Minu suureks rõõmuks hakkas vasikas isuga jooma ja ei lõpetanud enne kui ämber täiesti tühi. Kartsin küll natuke, et nii järsk üleminek põhjustab kindlasti kõhulahtisuse, kui õnneks seda ei juhtunud ja vasikas hakkas kenasti kosuma. Minul on küll vaja harjuda, et mul on nüüd palju suurem “tita”, kui lambatalled. On ju neil kombeks jooki lõpetades hakata peaga ülespoole lööma. Nii on vasikas, kellele pika kaalumise järel panin nimeks Pärli, löönud mul näpud mitu korda peaaegu pahupidi, samuti vastu lõuga. Korra, kui teda kohe peale jootmist kallistama läksin, lõi huule lausa veriseks. Siiski olen süüdi ainult mina ise, tuleb lihtsalt ettevaatlikum olla ja rohkem oma uue sõbra suurusega arvestada.

Meie vana jäär Põmmpea elab Pärli kõrvalaedikus, neid lahutab vaid hõre, aga arvestades Põmmpea iseloomu, paksudest laudadest ehitatud vahe. Neil kahel naabril on tekkinud veider, kuid loogiliselt seletatav rituaal peale vasika jootmist: musitavad! Pigem Põmmpea üritab lakkuda vasika mokkadelt peale jooki käest antud starteri jääke ja vasikas lihtsalt tahab imeda. Täna hommikul õnnestus nende õrnusehetk telefoni kaamera abil lõpuks jäädvustada. Igaljuhul naudin praegu väga vasika kasvatamist ja olen temasse väga kiindunud.